november 15, 2012

Härra Melniku imeline maailm Irpinis

Ukraina Ülemraada valimised ei kõnele paraku demokraatia edenemisest riigis.

28. oktoobril 2012 toimusid Ukraina Ülemraada valimised. Ehkki parteinimekirjadest saatis opositsioonilisi nimekirju silmapaistev edu, tagas riigipea Viktor Janukovõtši Regioonide Partei endale võidu suure eduga ühemandaadilistes ringkondades. Välisvaatlejad pidasid neid valimisi sammuks tagasi. Eriti pälvis kriitikat administratiivse ressursi kasutamine võimude poolt ning asjaolu, et opositsioonijuhid Tõmošenko ja Lutsenko on vangis.
Ukraina valimised näitasid muuhulgas seda, et ka välisvaatlejad võivad teha väga erinevaid rõhuasetusi ja anda erinevaid hinnanguid. Üks kõneleb aiast, aga teine aiaaugust.
Kui poliitik võib olla subjektiivne või suisa korrumpeerunud, siis saab seda olla ka vaatleja. Oleme juba pikka aega harjunud, et seal, kus Lääne vaatlejad annavad päris kriitilisi hinnanguid, võivad SRÜ vaatlejad kinnitada, et kõik oli kõige paremas korras. Nõnda olid lood Valgevene valimisfarsiga tänavu septembris. Kuid vahel esitavad kummalisi seisukohti ka Lääne vaatlejad – ja seda mitte üksnes naiivsusest tulenevalt.
Tavaliselt ruttavad välisvaatlejad valimispäeval jaoskonnast jaoskonda ja näevad, et protseduur kui selline toimib. Kui Valgevene kõrvale jätta, siis toimib see ju üsna sujuvalt – isegi Venemaal ja Ukrainas. Jaoskonnatöö läbipaistvuse tõestamiseks on välja mõeldud uus kulukas mehhanism – videokaamerad. Minu meelest on nende kasutegur nullilähedane. Hoopis huvipakkuvam küsimus võiks olla see, kelle huvides see riiklik raharaiskamine toime pandi ja kui läbipaistev oli hange.
Juhtumeid, kui kellelegi väljastatakse rohkem valimissedeleid või kui keegi kipub neid teiste eest täitma, peaaegu ei ole. Ja seda näeksid vaatlejate silmapaarid niikuinii, ka ilma kaamerateta. Isegi suurte demokraatiaraskustega riigid on harjunud kõiki demokraatlikke protseduure imiteerima – nii ka valimisi!
Niisiis, hinnang valimispäevale on kas hea või väga hea. Aga hinnang valimiseelsele olukorrale on „kaks“. Esmalt muidugi sellepärast, et Julia Tõmošenko ja Juri Lutsenko on vangis. Tõmošenko vaatas ka seekord vastu Batkavštšõna (Isamaa) valimisplakatitelt, ta on senini tähtsaim opositsiooniliider. Valimisteks pani Batkavštšõna seljad kokku endise Ülemraada esimehe Arseni Jatsenjuki parteiga ning sümboolselt oli Tõmošenko selle liidu esinumber, ehkki ta kandideerida ei saanud. Kuna tema pole vaba, ei olnud ka valimised vabad ja õiglased.
Kuid oluline on ka valimiste saatus pärast valimispäeva. Nädal hiljem polnud lõplikke tulemusi. Miks? Tempo aeglus tuli kohe ilmsiks, häältelugemine kestis valimisööl hommikuvalgeni. Osalt juhtus see sellepärast, et kõiki protseduure püüti ülipiinlikult järgida, vaatlejate silme all kardeti eksida. Hoopis pimedamaks alaks jäi see, kuidas jaoskondades hoolikalt kokku loetud tulemused järgmistele tasanditele jõudsid, nende edastamist piirkondlikule ja keskvalimiskomisjoni tasandile ei suudetud enam jälgida.
*
Tihti meenutavad valimispäeval jaoskondades saalivad vaatlejad meest, kes otsib kadunud võtit lambi alt, ehkki teab, et tegelikult kaotas selle pimedasse nurka. Seekord oli mul hea silm, too võti heiastus korraks, aga näppu taha ikkagi ei saanud.
Sain oma ilmutuse Irpinis, umbes 25 kilomeetrit Kiievi kesklinnast, kui sattusin  hommikul ühte valimisjaoskonda, mis teistest eristus. Seal oli palju noori, jaoskond sumises nagu mesipuu. Poksija Vitali Klitško poolt volitatud vaatlejad pahandasid komisjoniliikmetega, nõudes valijate passis registreeritud elukoha kontrollimist. Komisjon arvas, et Klitško vaatlejad lihtsalt segavad tööd.
Infot kildhaaval kokku pannes sai pilt järk-järgult selgemaks. Noored olid üliõpilased. Nad olid ühiselamus korralduse saanud, et enne keskpäeva peab olema hääletatud. Aga mida tähendab „peab olema hääletatud“? Selgus, et üliõpilastel on rektor – härra Melnik. Ta on ühekorraga rektor, ammune Ülemraada liige, Regioonide Partei liige ja sama ringkonna kandidaat ühemandaadilises ringkonnas. Üliõpilased saadeti härra Melniku poolt hääletama.
Ka Eestis on kaks endist Tartu Ülikooli rektorit poliitikas olnud. Peeter Tulviste oli pärast rektorikarjääri presidendikandidaat ja Jaak Aaviksoo on mitmekordne minister. Kuid kumbki ei olnud poliitikas rektoriks oleku ajal. Hea tava järgi on akadeemiline eliit sõltumatu. Survestada üliõpilasi nende kasuks hääletama – see tähendanuks blamaaži nii neile kui ülikoolile.
Härra Melnik elab teistsuguses maailmas. Tulemus kinnitab, et tal oli ühiselamuid hõlmavas jaoskonnas massiivne toetus. Näib, et Ukraina Rahvuslik Maksuülikool on akadeemilise vabaduse antipood. Tudengite tasuta ühiselamukohad sõltuvad administratsioonist. Ka lõpetajate võimalus tööd leida sõltub administratsioonist. Regioonide Partei käsi on pikk. See ongi kurikuulus „administratiivne ressurss“.
Aga vähe sellest, kuulu järgi pole mängus mitte ainult üliõpilased, vaid ka endised üliõpilased, keda kutsuti üles end uuesti ühiselamusse sisse kirjutama. Nii suur tõmbejõud on härra Melnikul, ta on Ukraina maksuametnike kumiir.
*
Härra Melniku isiklik häälesaak minu vaadeldud jaoskonnas on ligi kolm korda suurem, kui on sealsamas Regioonide Partei toetus valimiste proportsionaalses osas. Selles jaoskonnas saab ta umbes 60 protsenti häältest, temaga konkureerivad kandidaadid on könnid. Ka üleriigiline tulemus kinnitab, et Regioonide Partei on parteide arvestuses üsna nõrk, kuid ühemandaadilistes ringkondades kallutavad nad Ülemraada koosseisu endi kasuks. Ukrainlased küsivad: „Miks hääletab enamus alati Regioonide Partei vastu, kuid ikka võidab vähemus?“
Nende valimiste eel vahetati üks ebaõnnestunud valimissüsteem teise, niisama ebaõnnestunud, kuid president Janukovõtšile sobivama süsteemi vastu. Kui varemalt oli kogu Ukraina üks suur valimisringkond ja valiti suletud parteinimekirjade vahel, siis nüüd naasti tüüpilise postsovetliku süsteemi juurde: pool parlamenti valitakse ühe ja teine pool teise süsteemi järgi. Selline majoritaarse ja proportsionaalse valimise hübriid on paras „sigalennuk“ ehk järglane, kelles avalduvad kummagi esivanema kõige halvemad geenid.
Kuid president Janukovõtš ja härra Melnik on pragmaatikud. Administratiivne ressurss annab suurema efekti, kui see mõne kohaliku jupijumala teenistusse anda. Need on kümned Melnikud üle kogu maa, kes otsustavad valimiste saatuse. Pealegi on uue süsteemi juurutajad päris head psühholoogid. Üliõpilased Irpinis said oma südametunnistust vaigistada, märkides parteieelistuse ja isikueelistuse erinevalt. Hääletades ühel bülletäänil Melnikut, said nad teisel bülletäänil ometi hääletada kas Tõmošenko või Vitali Klitško partei kasuks.
*
Ukraina on kuulus ka selle poolest, kuidas valitsus Ülemraadas opositsioonisaadikuid üles ostab. Muudetud süsteemi puhul on see veel lihtsam, sest parlamenti pääseb ka kimp sõltumatuid saadikuid. Paraku tähendab sõltumatus siin eeskätt hinna üleskerimist, loomulikult müüakse end võitjale, aga võimalikult kallilt.
Võtmeküsimus on, kas Janukovõtš saab 450-liikmelises Ülemraadas konstitutsioonilise enamuse. Kui see õnnestub, siis tuuakse järgmised presidendivalimised parlamenti ja sellega on oligarhide võim Ukrainas pikaks ajaks põlistatud. Kui see plaan ei õnnestu ning opositsioonil on tugev ühiskandidaat, siis on otsevalimistel tulemust raske ennustada.
Veel pole ühiskond võimuparteid toetavate oligarhide taskus. Palju räägitakse Ida- ja Lääne-Ukraina erinevusest. See on paljuski õige ja Lääne-Ukraina suurem toetus NATOle ja Euroopa Liidule on fakt. Paraku on fakt ka see, et oranži revolutsiooni kangelased president Viktor Juštšenko ja peaminister Tõmošenko jätsid paljud võimalused kasutamata ega käitunud riigijuhtidena kuigi läänelikult.
Nüüd on Euroopa Liit Ukrainaga väljapääsmatus hädas. Ühelt poolt ei saa lasta sel suurel maal Venemaa mõjusfääri libiseda. Teiselt poolt on Euroopa Liidul raske sõlmida Ukrainaga assotsiatsioonilepet, kui maa liigub diktatuuri suunas ja eitab euroopalikke väärtusi.
Härra Melniku „Irpini sündroom“ läbib Ukraina ühiskonda sügavalt. Kuhu on viinud ühiskonna oligarhiseerimine, peegeldab Ukraina ajakirjandus. Suurel maal on suur reklaamiturg, siin võiks olla tugevad, sisule orienteeritud ja kasumlikud meediaväljaanded. Aga ei, kõik toimib teisiti. Ajakirjandus on mõjutusvahend või mõjuvõimu müümise vahend. Katsed edastada objektiivset infot lõpevad halvasti – näiteks maksuameti sekkumisega.
Kõige õõvastavam on ajakirjanike ümbrikupalkade lugu, mida kirjeldatakse välisvaatlejatele nii briifingul kui ka OSCE/ODIHRi kirjalikes ülevaadetes. Paljudel toimetustel on tava maksta ajakirjanikele täiendav ümbrikupalk selle eest, kui nad on täitnud mõne mõjuka poliitiku või äritegelase tellimuse ehk  kirjutanud neist positiivse loo. Tavaliselt ostetakse see „teenus“ otse toimetuselt. Teiste sõnadega: ajakirjanik pole vaba ning toimetus pole sõltumatu.
Meetodid, mida kasutatakse üliõpilaste, riigitöötajate või ka oligarhilisest süsteemist sõltuvate teiste palgatöötajate mõjustamiseks, on suhteliselt sarnased.
*
Suur oli mu üllatus, kui sain päevi hiljem teada, et härra Melnik ei võitnudki ühemandaadilises ringkonnas. Irpin on Kiievi külje all, seal toetavad püsielanikud opositsiooni. Kuid saada ühiselamute piirkonnas jõhkra survega 60 protsenti ja ikkagi kõrbeda – see on tase!
Milline on maa tulevik, kui üliõpilaskodud hakkavad üha enam sarnanema vanglate ja psühhiaatriahaiglatega? Senised kogemused kinnitavad, et tavaliselt saavutavad võimulolijad oma parima tulemuse just sellistes asutustes. Kinnine range režiim soodustab totalitarismi.