Gatesi memuaarid: ajaloo varaauk

Lõppude lõpuks on tegemist riikliku julgeoleku professionaaliga, kes on alati teeninud oma riiki, kui riik on tema teeneid vajanud. Ta peab tõepoolest oma kohuseks kodumaad teenida.

Robert Gatesi määras kahekümne teiseks USA kaitseministriks (oli ametis aastail 2006–2011) president George W. Bush ja ta on Ühendriikide ajaloo ainuke kaitseminister, kellel palus ametisse jääda ka järgmine president. Barack Obama oli ühtekokku kaheksas president, keda Gates teenis.

Gates alustas oma silmapaistvat riigiteenistuja karjääri Luure Keskagentuuris (LKA) Venemaale pühendunud analüütikuna kõigest kaks päeva enne seda, kui Nõukogude ja teiste Varssavi pakti riikide tankid veeresid 1968. aasta augustis toonase Tšehhoslovakkia pealinna Prahasse. Seejärel teenis ta veel mitmes luureametis ja Riiklikus Julgeolekunõukogus (RJN), enne kui sai 1991. aastal LKA direktoriks.

Raamatus „Kohus: sõdiva ministri mälestused” keskendub ta aastatele 2006–2011, mil ta oli kaitseminister algul president George W. Bushi ja seejärel president Barack Obama administratsioonis. Ta oli riigiteenistusest lahkunud 2002. aastal ja võtnud vastu mugava Texase A&M ülikooli rektori koha, aga kui president Bush kutsus ta tagasi valitsuse teenistusse, ei kõhelnud ta hetkekski, pidades enda kohuseks kodumaad teenida.

Isegi parimal ajal ei ole Pentagon koht, mille juhtimine valmistaks vähe muret. Seal tuleb otseselt vastutada ligikaudu kolme miljoni inimese elu eest ning aastaeelarve ulatub üle kuuesaja miljardi dollari. Lisaks kõigele pidasid Ühendriigid ajal, mil Gates täitis kaitseministri kohuseid, kaht sõda kaugel eemal kodumaast, nimelt Iraagis ja Afganistanis.

Gatesi raamat on tõeline varaauk kõigile, kes tunnevad huvi lähiajaloo vastu.  Gates tähendas hoolikalt ja põhjalikult üles kõik, mis Pentagoni-aastatel juhtus, ning annab raamatus üksikasjaliku ja usaldusväärse ülevaate, kuidas käib otsustamisprotsess maailma ainukese sõjalise üliriigi kõrgeimas juhtkonnas. Teda hüüti Pentagonis Yodaks. Nagu „Tähtede sõja” kuulus kangelane  on ka Robert Gates lüheldast kasvu ja samamoodi filmi jedi-isandaga oli tema käsutuses Jõud.

Raamatus on lausa fotograafilise täpsusega kujutatud nii USA Iraagi- ja Afganistani-strateegia kujundamise keerdkäike kui ka Osama bin Ladeni viimseid hetki. Samuti pöördub Gates ikka ja jälle tagasi oma kohuse juurde toetada mehi ja naisi, kes täidavad kohust lahinguväljal. Aastail 2006–2011, mil Gates oli USA kaitseminister, kaotas elu umbes 4000 Ühendriikide sõjaväelast. Ta pöördub täie siirusega selle teema juurde korduvalt tagasi ja tunneb ilmselgelt suurt muret, et ei suutnud aidata neil paremini oma kohust täita.

Minister Gates ei kohku tagasi asju õige nimega nimetamast. Erilise kohtlemise osaliseks saavad Kongressi liikmed, eriti need, kes kuuluvad Senati väliskomisjoni. Ta nimetab neid „neiks trikitajateks künkal, kes takistavad mind oma plaanidega edasi minna […], nad on põlastavad, alatud ja rumalad”. Gatesi raevu eest ei pääse ka asepresident Joe Biden. Tema kinnitusel Biden „on eksinud peaaegu kõigi viimase nelja aastakümne oluliste välispoliitiliste otsuste puhul”.

Minister Gatesi väitel on president Barack Obama „nõrk poliitik, kes muudab kergesti arvamust […], kokkulepetest Esindajatekojaga peetakse kinni ainult seni, kuni see on poliitiliselt kasulik”. Mõneti üllatavalt on Gatesile meelt mööda ja austamist väärt ainult Hillary Clinton, ehkki poliitilises mõttes on Gates vaieldamatult läbi ja lõhki vabariiklane, nii nagu Clinton on läbi ja lõhki demokraat.

Kui palju tähelepanu pühendab ta niisugustele väikeriikidele nagu Rootsi, Soome ja Eesti? Rootsit ja Soomet pole sõnagagi mainitud. Eesti esineb raamatus kaks korda. Mõlemal korral on tegemist nende riikide spetsiaalse äramärkimisega, kes on Afganistanis sattunud kõige vihasemasse võitlusse ja pidanud tooma ränki ohvreid.

Ma arvan, et minister Gatesi silmis oli tegu riikidega, kes tulid ja täitsid igati väärikalt oma kohust.

Inglise keelest eesti keelde ümber pannud Marek Laane