november 15, 2018

Clintoni arhiiv kinnitab NATO laienemise vajadust

AP/Scanpix
Boriss Jeltsin ja Bill Clinton Helsingi tippkohtumisel 1997. aastal.
Boriss Jeltsin ja Bill Clinton Helsingi tippkohtumisel 1997. aastal.

Moskva ei suutnud 1990. aastail loobuda oma impeeriumiihalusest ega integreeruda Läände.

Riikidevahelistes suhetes põimuvad sageli ajaloo inerts, oleviku mitmetahulisus ja liidrite personaalsed keemiad. Eriti nähtav on see suurriikide puhul, kus suhete käekäigul on muuhulgas ka globaalne ulatus. Eesti on oma geostrateegilise asendi tõttu korduvalt olnud suurriikide liidrite vestlusteemaks. Sellest on tihti sõltunud meie valikute vabadus.

Eesti välispoliitika lähiajaloo üks põnevamaid perioode on vaieldamatult meie iseseisvuse taastamisele järgnenud kümnend, 1990. aastad. Just toona määrasid meie endi valikud ja rahvusvahelistes suhetes valitsenud Lääne dominant ära Eesti eduka väljumise Vene impeeriumi haardest. Et see polnud iseenesestmõistetav, näitavad suurepäraselt USA presidendi Bill Clintoni ja Venemaa presidendi Boriss Jeltsini kohtumiste ja telefonivestluste ülestähendused, mille Clintoni arhiiv ajaloolaste survel avalikustas läinud suvel.

Clintoni arhiivi haldav presidendiraamatukogu, mis asub Arkansase osariigi pealinnas Little Rockis, tegi juulis avalikult kättesaadavaks umbes 600 lehekülge stenogramme president Clintoni 18 kohtumisest ja 56 telefonivestlusest, mida ta pidas oma Venemaa kolleegi Boriss Jeltsiniga alates 23. jaanuarist 1993 kuni 31. detsembrini 1999.

Need dokumendid on kohustuslik allikmaterjal kõigile, kes püüavad mõista, mis toimus USA ja Venemaa suhetes Nõukogude Liidu lagunemise järel. Läänes on teinekord arvatud, et oma võimsuse tipul olnud Ameerika Ühendriigid lasid käest võimaluse Venemaad positiivselt mõjutada ja ühes sellega hilisemad vastandumised ära hoida. Kohutavate 1990. aastate narratiivi on Vladimir Putini Venemaal jällegi kasutatud selleks, et näidata rahvale, kui kahjulik oli Lääne suhtes allaandlik poliitika.

Ei üks ega teine vaatenurk peegelda tegelikkust. Clintoni arhiiv kinnitab veenvalt, kui palju aega ja poliitilist kapitali kulutas USA president Venemaa riigipea toetamiseks ja Moskva kaasamiseks kõigi oluliste rahvusvaheliste teemade käsitlemisse. Ka viimases ametlikus telefonivestluses, mis peeti 31. detsembril 1999, päeval, kui Jeltsin loobus Putini kasuks presidendiametist, ütles Clinton: „Boriss, ma usun, et ajaloolased hakkavad sind pidama Vene demokraatia isaks ja et sa töötasid maailma turvalisemaks muutmise nimel.”

Tegelikult võiks hoopis Clintonile ette heita, et heade suhete nimel Jeltsiniga ja püsivas soovis näha Venemaad osana julgeolekuprobleemide lahendustes, vaatas ta läbi sõrmede demokraatlike reformide hajumisele, ohvriterohkele sõjale Tšetšeenias ja hiljem Läänega suhted rikkunud impeeriumiihaluse naasmisele. Tõsi, Clinton kaitses järjekindlalt Lääne ühiseid huvisid ja ei löönud verest välja ka siis, kui Jeltsin pani ette leppida salaja kokku Euroopa uues jagamises.

Kui palju ka ei soovinud USA president Bill Clinton ja teised lääneriikide liidrid oma poliitilist sõpra Boriss Jeltsinit aidata ja toetada, polnud lühiajalise demokraatliku raputuse läbi elanud Venemaa lihtsalt valmis impeeriumi kadumist tunnistama. Seepärast veenavad Clintoni arhiivi dokumendid, kui oluline oli NATO säilimine ja edasine laienemine.

Clintoni administratsiooni ajal rahvuslikus julgeolekunõukogus töötanud Andrew Weiss on neid dokumente kommenteerides tagantjärele imestanud, kui palju tegi USA selleks, et Venemaa oleks osa uuest maailmakorrast.

Vaevalt kaks päeva pärast ametisse vannutamist 23. jaanuaril 1993 helistas Bill Clinton esimest korda Boriss Jeltsinile. Veidi enam kui pool tundi kestnud vestluses rõhutas Clinton, et tema jaoks on suhted Venemaaga kõrgeim rahvusvaheline prioriteet ja et ta teeb kõik selleks, et aidata Jeltsinit Venemaa reformimisel.

„Nüüd, kui ma olen saanud presidendiks, tahan teile kinnitada, et suhted Venemaaga on selle administratsiooni kõrgeim välispoliitiline prioriteet,” ütles Clinton ja jätkas:  „Püüame teha meie majandusabi nii kasulikuks kui võimalik.” Clinton rõhutas, et oma lähedase sõbra ja Venemaa eksperdi Strobe Talbotti määramine Venemaa suuna juhiks näitab, et president soovib hoida suhteid Venemaaga oma vahetus läheduses.

Selles esimeses telefonivestluses oli just Clinton see, kes tegi ettepaneku arutada edaspidi omavahel kõiki olulisi rahvusvahelise elu sõlmküsimusi. Jeltsin oli nõus, soovis Clintonile edu ja avaldas lootust, et saab teda edaspidi kutsuda lihtsalt Billiks.

Jää oli murdunud ning vaatamata vanusevahele (Jeltsin oli Clintonist 15 aastat vanem) klappis nende personaalne keemia päris hästi. Isegi tõsised vaidlused NATO laienemise ja Kosovo konflikti üle ei takistanud Jeltsinil viimases telefonivestluses 1999. aasta lõpul Clintonile ütlemast: „Ma olen väga rõõmus, et ma olin su sõber ja ma olen su sõber ka edaspidi.”

Läbi 1990. aastate oli presidentide üheks püsivaks vestlusteemaks olukord Bosnias, Kosovos ja laiemalt endises Jugoslaavias. Juba 10. veebruaril 1993 tuletas Clinton Jeltsinile meelde president Bushi hoiatust Belgradile, et kui viimane peaks alustama sõjategevust Kosovo vastu, ei saa Ameerika Ühendriigid jääda kõrvaltvaatajaks.

„Ma tean, et see on sinu jaoks väga raske küsimus. Ma hindan Venemaa ajaloolisi sidemeid Serbiaga ja ei taha sulle kodus probleeme tekitada. Aga kui etnilises puhastuses nähakse edukat võimalust tegelda vähemuste probleemiga, siis võivad ka väljaspool Venemaad elavad etnilised venelased olla ohustatud,” püüdis Clinton panna Jeltsinit toetama Lääne survet Serbia liidrile Slobodan Miloševićile.

Kosovo kujunes aastaid hiljem kõige kriitilisemaks küsimuseks, mis pani tõsiselt proovile Clintoni kannatlikkuse suhetes Jeltsiniga. Kohe, kui Serbia otsustas 1998. aasta alguses Kosovot jõuga survestama hakata, liikusid USA ja Venemaa huvid kiirel kokkupõrkekursil. Üks dramaatilisemaid telefonivestlusi toimus Clintoni ja Jeltsini vahel 24. märtsil 1999. aastal, päeval, mil NATO alustas Kosovo tsiviilelanike kaitseks õhurünnakuid Serbia vastu. Sellele olid eelnenud mitmed Clintoni katsed panna Jeltsinit mõjutama Miloševići, kuid see polnud edu toonud. Näiteks 1998. aastal mitme kevadise ja suvise kohtumise ja telefonivestluse käigus rõhutas Clinton Venemaaga ühtse surve hoidmise vajadust Miloševićile. Jeltsin seevastu hoiatas pidevalt NATOt jõu kasutamise eest.

Clinton ütles 1999. aasta 24. märtsil Jeltsinile, kui väga on ta tema jaoks alati olemas olnud ja Venemaad majanduslikult toetanud, kuid lõputult ei saa läbi rääkida inimesega, kes korraldab Kosovos massitapmisi. Jeltsin palus Clintonit Euroopa julgeoleku nimel rünnakutest loobuda, kuid Clinton jäi endale kindlaks. Jeltsin prahvatas, et pommidega saab nende sõprus läbi ja see ei tule enam kunagi tagasi. Ka ütles ta, et USA ja NATO omandavad sellega venelaste silmis negatiivse kuvandi.

Jeltsin ei eksinud. Kosovo sõda kujuneski USA ja Venemaa suhete veelahkmeks. Vaatamata väikesele pingelangusele 1999. aasta juunis, kui taastati rahu Kosovos, ei ole kahe suurriigi suhted hilisemate aastate jooksul enam küündinud sellisele  usalduslikule tasemele nagu Clintoni ja Jeltsini läbikäimise algusaegadel.

Üheks tegelikult veelahet tekitanud ja seda aja jooksul süvendanud teemaks oli Venemaa ajaloolisest inertsist tulenev tahe olla globaalne suurvõim oma vahetute naabrite huve ja suveräänsust austamata. Presidentide vestlusi analüüsides ilmneb, et Jeltsin oli sel seisukohal sisuliselt esimesest kohtumisest viimaseni.

Näost näkku kohtusid Clinton ja Jeltsin esimest korda 3. aprillil 1993 Kanada läänerannikul Vancouveris, kus vestlusest käis läbi ka Eesti teema. Kuna Clinton tundis huvi, miks vägede Balti riikidest väljaviimise protsess ei edene, siis tõstatas Jeltsin vene vähemuse küsimuse. Venemaa president mõtles valjult, et küll oleks hea, kui kõik endise Nõukogude Liidu riigid viiksid sisse topeltkodakondsuse. „Küll oleks hea, kui Eesti kodanikud oleksid ka Venemaa kodanikud. Aga Eestil ei ole sellist seadust,” unistas Jeltsin.  Clinton jättis sellele reageerimata.

Eesti teema tõstatus taas juba 10. juulil 1993 Tokyos, kui presidendid kohtusid G7 äärealal. Esmalt lubas Clinton Jeltsinile tegelda külma sõja aegsete piirangute eemaldamisega, öeldes, et näiteks kaubandust piirava Jacksoni-Vaniku seadusemuudatuse loodab ta tühistada juba sama aasta tänupühadeks. See vaid peegeldas Clintoni ülimat optimismi ja tahet näidata Venemaale valmisolekut uuteks suheteks. Ajaga siiski ilmnes, et Venemaa karmistab emigreeruda soovivate inimeste (eeskätt riigisaladusega kokku puutunute) väljasõiduvõimalusi ning samas tarnib sõjalist tehnoloogiat Iraanile ja Indiale. Nii jäigi Jacksoni-Vaniku muudatuse tühistamine vaid lootuseks. Tegelikult ei tehtud seda kunagi, sest 2012. aastal president Barack Obama jõustatud Magnitski seadus asendas Jacksoni-Vaniku piirangud uutega.

Balti küsimuse tõstatas Tokyo kohtumisel Clinton, kuna Jeltsin oli päev varem sellele tähelepanu pööranud. „Sa olid eile Balti riikidest ja Eestis elavate venelaste probleemidest rääkides otsekohene,” alustas USA president ja jätkas: „Me oleme Eestit survestanud, et nad oleksid selle probleemi suhtes tundlikumad. Me usume, et nad peavad venelaste õigusi austama, kuid ka sinul on oluline väed välja viia. Me oleme valmis Balti küsimuses tegema rohkem, kui sul on ettepanekuid. Kui see aitab, siis teeme rohkem.” Clintoni peamiseks eesmärgiks oli saavutada Venemaa nõusolek vägede väljaviimiseks Balti riikidest. Jeltsin soovis, et USA viiks läbi juriidilise analüüsi selle kohta, kuidas eestlased venelasi diskrimineerivad. „Mida iganes me neile ei räägiks, nad on selle vastu,” kurtis Jeltsin. Clinton omakorda vihjas, et teeb mis võimalik.

Vägede väljaviimise teema kordus uuesti 7. septembri 1993 telefonikõnes, kui Clinton tunnustas Jeltsini otsust viia väed välja Leedust ja küsis kohe Eesti ja Läti kohta. „Õnnitlused sinu otsuse pärast viia oma väed Leedust välja. Ma tean, et sa oled vastakuti sisemise vastuseisuga. Aga otsus, mille tegid, on julge ja õige. Ma tunnen huvi sinu plaanide vastu Eesti ja Läti suhtes,” uuris Clinton. Selle peale vastas Jeltsin, et „Lätis ja Eestis on olukord keerulisem, sest nad pole suutnud tagada seal elavate venelaste inimõigusi”. Clinton küsis kohe vastu, mida saaks USA olukorra parandamiseks teha. „Ainult seda, et te saate avaldada oma mõju Venemaa huvisid puudutava seadusandluse muutmiseks. Me tõmbusime välja Leedust, sest nende seadusandlus ei mõjuta seal elavaid venelasi negatiivselt. Me oleksime valmis tõmbuma välja ka Lätist ja Eestist, kui seal poleks sealseid venelasi diskrimineerivat suhtumist,” ütles Jeltsin ja vihjas teema lõpetuseks meelitavalt, et USA on vähemuste õiguste kaitsel teinud head tööd.

Clintoni arhiivist ilmneb, et Vene vägede Eestist väljaviimise küsimus oli presidentide vestlusteemaks ka 5. juulil 1994, kui Jeltsin soovis omakorda rääkida Balti riikidest. Ta palus Clintonil rääkida Riia kohtumistel eestlastele ja lätlastele, et USA on vastu vene vähemuse õiguste rikkumisele. Jeltsin mainis, et kuigi Clinton ja välisminister Warren Christopher on selle nimel töötanud, tulemusi pole.

„Me vajame USA avalikku seisukohavõttu. Kui te teete seda, siis Eesti ja Läti parlamentides suhtutakse sellesse teist moodi,” ütles Jeltsin. Clinton lubas sellel teemal rääkida kolme presidendiga ja avaldas lootust, et vägede väljaviimine teostub augusti lõpuks. Jeltsin kurtis, et eestlased soovivad välja saata kõik sõjaväepensionärid, kes on alla 54 aasta vanad, ning lisas: „Bill, kui nad takistavad venekeelsete vähemuste küsimuse tõstatamist, siis me ei saa vägesid augustiks välja tõmmata. Kui Läti ja Eesti jõustavad seadused, mis pakuvad vene keelt kõnelevatele inimestele võrdse staatuse, siis teeme kõik, et väed augustiks välja tuua. Bill, ma tahaksin, et sa ütleksid seda avalikult, et maailma avalik arvamus teaks sellest. Maailma avalikkus ei toeta neid selles küsimuses.” Clinton lubas teha, mida saab. Eraldi soovis ta rääkida president Lennart Meriga.

Nagu teame, ei kandnud Venemaa surve vilja. Eesti sõlmis sõjaväepensionäride leppe veel samal kuul Moskvas ja 31. augustil 1994 lahkusid Eestist viimased okupatsiooniväed. Eesti kodakondsuse põhialused jäid paika.

Teine Balti riike vahetult puudutav teema Clintoni ja Jeltsini suhtluses oli mõistagi NATO laienemine. Venemaa ei varjanud kunagi, et alliansi püsimine pärast Varssavi pakti lagunemist Moskvale ei meeldi. USA tajus seda hästi ja püüdis Venemaad kaasata Euroopa uude julgeolekukeskkonda. Näiteks 27. aprillil 1995 ütles Clinton telefonivestluses Jeltsinile, et Euroopa tuleviku stabiilsuse nimel on oluline, et Venemaa oleks osa uutest idanevatest julgeolekustruktuuridest. Miski ei toimi hästi, kui sellesse pole kaasatud Venemaad, oli Clinton veendunud ja  rõhutas NATO osas kolme liikumissuunda – laienemist, kuid mitte kiirustades, rahupartnerlusprogrammi ja Vene-NATO alusleppe ettevalmistamist.

Paar nädalat hiljem olid presidendid juba koos Moskvas. 10. mail 1995 toimunud kohtumisel võttis Jeltsin seoses NATO laienemisega Ameerika Ühendriike jõuliselt rünnata. Sellele võisid teatud määral teed rajada Clintoni vihjed Venemaa tegevusest tuumajaama rajamisel Iraanis. Washington oli veendunud, et Iraan soovib tuumarelva loomisel Venemaa abi kasutada.

Jeltsin rääkis NATO laienemisest kui ohust Venemaale. „Kuidas ikka peaks venemaalased seda mõistma olukorras, kus Varssavi pakt on ajalugu, see on justkui meie uus piiramisvorm,” küsis Jeltsin ja lisas: „Me vajame Paneuroopa uusi julgeolekustruktuure, kus poleks ühtegi blokki, vaid ainult üks Euroopa julgeolekuruum.” Ka soovis Jeltsin NATO laienemise edasilükkamist vähemalt 2000. aastani ehk siis tema ametiaja lõpuni. „Kui ma nõustuksin NATO piiride laienemisega, reedaksin vene rahva huvid,” ütles Jeltsin. Ta pakkus välja, et Venemaa on valmis andma igale riigile, kes pürgib NATOsse, kindla julgeolekugarantii. „Nii ei pea nad kartma ohtu idast,” proovis Jeltsin.

Clinton rõhutas, et NATOt on vaja Põhja-Ameerika sidumiseks Euroopaga julgeoleku kaalutlustel. Jeltsin küll eitas seda vajadust, kuid Clinton jäi endale kindlaks. Ta tuletas meelde eelmist päeva, kui tähistati võidu 50. aastapäeva ja USA rolli selles. USA tahab näha Venemaad integreerituna uude maailma, kuid palju sõltub Venemaast endast, ütles Clinton. Ta rõhutas, et ei taha kuidagi kahjustada Venemaa positsioone ja soovib hoida uksed tulevikuks lahti. Rahupartnerlusprogramm oli Clintoni meelest parim viis edasiliikumiseks. Jeltsin võttis pika pausi ja ütles siis, et Venemaal on ees parlamendi- ja presidendivalimised. „Üks vale liigutus võib hävitada kõik,” ütles Jeltsin Venemaa demokraatia päästmisele apelleerides.

Clinton mängis sisepoliitikaga vastu. Ta mainis, et vabariiklased (eriti osariikides, nagu Wisconsin, Illinois, Ohio) suruvad NATO laienemist peale, soovides taas enamust saada. Clinton rõhutas, et NATO laienemine tuleb järkjärguline, ei kiire ega ka aeglane. Clinton ütles, et Kesk-Euroopa tahab NATOsse, sest kardab, et peale Jeltsinit tuleb karmim tegelane. Clinton sõnas ka, et ta ei toeta ühtegi muutust, mis kahjustaks Venemaa julgeolekut ja lõhestaks samas Euroopat.

NATO laienemise küsimus oli pidevalt presidentide laual vähemalt 1997. aasta kevadeni, kui see jõudis Helsingi tippkohtumisel omamoodi keemispunkti. 26. jaanuaril 1996 kinnitas Clinton näiteks telefonivestluses: „Me oleme püüdnud NATOt demilitariseerida, nagu sa tead. Me jätkame relvajõudude suuruse ja relvastuse vähendamist.”

1997. aasta märtsis sõitsid presidendid Helsingisse teadmisega, et seal määratakse ära Vene-NATO suhete tulevik. Just sellise sissejuhatuse tegi 21. märtsi hommikul esimesel kokkusaamisel Jeltsin, kes lisas, et Helsingis „otsustatakse kogu Euroopa ja maailma jaoks strateegiliselt olulised küsimused. Et tulevikus ei vaataks me tagasi ega kurdaks, et kaldusime tagasi külma sõja päevadesse.”

Seejärel läbis Jeltsin kõik oma jutupunktid, rõhutades nii seda, et NATO laienemine on viga, kuid ka seda, et presidendina toetab ta Vene-NATO lepet mitte sellepärast, et ta seda tahaks, vaid et ta on sunnitud seda tegema. Lepe pidi Venemaa soovide kohaselt olema juriidiliselt siduv, sest „NATO otsused ei tohiks sündida ilma Venemaa muresid ja arvamusi arvesse võtmata”. Jeltsin lisas, et „tuuma- ja konventsionaalseid relvi ei tohi liigutada ida suunas uutesse liikmesmaadesse Venemaa piiridel, mis looks uue sanitaarkordoni Venemaa vastu”.

Ja siis tuli kõige olulisem impeeriumihõnguline sõnum: NATO „laienemine ei tohi puudutada endisi Nõukogude vabariike. Ma ei saa kirjutada alla sellise lauseta leppele. Eriti Ukraina. Meie suhted SRÜ ja Balti riikidega peaksid olema nagu teie omad NATOs”. Jeltsin väljendas rahulolematust selle üle, kuidas ameeriklased Ukrainaga suhtlevad, ja nõudis, et „USA peab suhetes Ukrainaga tagasi tõmbuma”.

Jeltsin püüdis Clintonit veenda, et Venemaa „ei lähe Sevastopolit tagasi võtma. Me austame Gruusiat, Moldovat ja teisi riike ja meil pole  nende territooriumile nõudmisi.”  Tagasivaates kõlab see kui tagurpidi prohvetlus.

Justkui Stalini õpilasena püüdis Jeltsin nüüd saavutada salajast suulist lepet Euroopa uue jagamise kohta. Ta pakkus Clintonile „džentelmenide kokkulepet”, et mitte ühtegi endise Nõukogude Liidu vabariiki ei võeta kunagi NATOsse.

Clinton vastas selle peale, et usub uude Venemaasse, kes ei soovi teisi riike anastada. Ta tuletas meelde, et on selle nimel töötanud, et Venemaa ei tunnetaks NATOs ohtu, mis lubaks USAl ja Kanadal jääda Euroopasse ja töötada koos Venemaaga ühtse Euroopa nimel.

„Kui me lepiksime kokku, et ükski endise Nõukogude Liidu liige ei saaks astuda NATOsse, siis oleks see halb meie katsele ehitada uus NATO, see oleks samuti halb sinu katsele ehitada uut Venemaad. Ma ei ole naiivne. Ma saan aru, et sind huvitab, kes pääseb NATOsse ja millal,” ütles Clinton ja rõhutas samas kindlalt, et „selles maailmas pole ühtegi saladust. /…/ Selline salalepe ütleks, et Venemaa on jätkuvalt impeerium.”

Jeltsin ei jätnud jonni ja proovis veel. Ta soovis Clintonilt kinnitust, et endisi Nõukogude Liidu vabariike ei võeta NATOsse vähemalt järgmise kümne aasta jooksul. Clinton ei murdunud, öeldes, et ta ei saa rääkida NATO nimel ega vetostada ühegi riigi soovi saada NATO liikmeks, veel vähem lasta kellelgi teisel, ka Venemaal, seda teha. „Ma kinnitan, et töötame edasi Venemaa muresid arvesse võttes. Kui ma nõustuks sinuga, siis rikuks see kogu NATO vaimu,” ütles Clinton.

Jeltsin nõustus sellega, kuid pani ikkagi ette kokku leppida, et ükski endine Nõukogude vabariik ei oleks laienemise esimeses laines. Clinton ei nõustunud sellegagi, sest ta arvas, et nii näitaksid nad, et  on vana NATO ja vana Venemaa.

Sellega oli NATO laienemise saagal joon all. Clinton kaitses ära Lääne ühishuvid ja Jeltsin ei jätnud kasutamata võimalust väljendada kõigele sellele Venemaa vastuseisu. Kui siia lisada Jeltsini varasemad korduvad kinnitused Clintonile, et SRÜ ruumis toimuv reintegratsioon on riikide vaba tahe ja kindel soov heaolu kasvatamiseks endiste majandussidemete taastamise kaudu, siis on selge, et Venemaa soovis hoida Ameerika Ühendriike eemal impeeriumi taassünni takistamisest.

Sama teema ja kogu loo lõpetuseks sobib kõige paremini meenutus presidentide viimasest ametlikust silmast silma kohtumisest, mis toimus 19. novembril 1999. aastal Istanbulis. Veidi alla tunni kestnud kohtumist alustas Jeltsin teravalt USAd kritiseerides – nad toetavat Türgit Tšetšeenias võitlevate sisside väljaõpetamisel Türgi territooriumil. Clinton sellele ei reageerinud ning veidi rahunenud Jeltsin käis välja soovi, mis võtab kokku vastuse küsimusele: mida Venemaa tahab?

„Ma küsin sinult üht asja. Anna Euroopa lihtsalt Venemaale. USA ei ole Euroopas. Euroopa peaks olema eurooplaste asi. Venemaa on pool-Euroopa ja pool-Aasia,” rääkis Jeltsin. Selle peale küsis Clinton: „Nii et sa tahad Aasiat ka?” Ja Jeltsin vastas: „Muidugi, muidugi, Bill. Loomulikult me peame selles kokku leppima.”

Clinton arvas, et eurooplastele see väga ei meeldiks. Jeltsin jälle: „Aga mina olen eurooplane. Ma elan Moskvas. Moskva on Euroopas ja mulle see meeldib. Sina võid võtta kõik teised riigid ja pakkuda neile julgeolekut. Mina võtan Euroopa ja pakun neile julgeolekut. Hästi, mitte mina. Venemaa pakub./…/ Bill, ma olen tõsine. Anna Euroopa Euroopale endale. Euroopa pole kunagi tundnud ennast Venemaale nii lähedasena kui praegu. Meil ei ole Euroopaga eriarvamusi, välja arvatud Afganistan ja Pakistan, kes treenivad tšetšeene. /…/ Venemaal on jõud ja intellekt teadmaks, mida teha Euroopaga.”

Pole teada, kuidas Jeltsin ennast selle vestluse käigus tundis, kuid stenogrammist võib aru saada, et meelolu oli tal segane. Ta lõpetas kohtumise ootamatult püsti tõustes, kui Clinton rääkis Euroopa suhtumisest Tšetšeenias vallandunud uude sõtta. Clinton küsis veel lahkuvalt Jeltsinilt, kes võidab valimised. Selle peale vastas Jeltsin: „Putin muidugi. Ta on demokraat ja ta tunneb Läänt. Ta on kange.”

Clintoni arhiivi kõigile kättesaadavad dokumendid võiksid olla ka Eestile eeskujuks meie põneva lähiajaloo avalikkuse ette toomisel. Miks ei võiks näiteks välisministeerium kaaluda 1990. aastate dokumentide teemapõhist publitseerimist või miks ei võiks me juba täna lugeda ülestähendusi president Lennart Meri arvukatelt väliskohtumistelt? Aeg selleks on küps.