august 19, 2016

Ameerika Ühendriikide roll Eesti iseseisvuse taastamisel

Välisbaltlaste suurim liitlane mittetunnustuspoliitika ajamisel on olnud USA Kongress.

Minu kogemuse põhjal on USA – maailma suurim demokraatia – aidanud Eestit ning teisi Balti riike kõige enam selge õiguslik-moraalse seisukohaga 1940. aasta Nõukogude okupatsiooni ja anneksiooni hindamisel. Aseriigisekretär Sumner Wellesi (tegutses suvel 1940 riigisekretär Cordell Hulli kohusetäitjana) deklaratsioon 22. juulist 1940 vääris täiel määral selle 76. aastapäeva tähistamist ka 2016. aastal. See USA valitsuse ametlik seisukohavõtt hindas Stalini juhitud Nõukogude Liidu tegevuse rahvusvahelise õiguse ja reeglite rikkumiseks ning kinnitas, et Ameerika Ühendriigid ei tunnusta sellist väikeriikide seisundi ja poliitilise režiimi vägivaldset muutmist.
Muidugi võis tollal väita ka seda, et punase terrori all vaevlevale Eestile ei pakkunud Sumner Wellesi deklaratsioon mingit konkreetset abi.
Ometi võime täna tõdeda, et sellisel demokraatliku suurriigi seisukohavõtul oli konkreetne toime läbi poole sajandi. USA mittetunnustuspoliitika vormis rahvusvahelise poliitilis-õigusliku telje, millele tuginesid niihästi paguluses kui ka kodumaal eri jõudude püüdlused Balti rahvaste vabastamiseks.
Esiteks – USA seisukohavõtt julgustas teisi Lääne demokraatiaid seda järgima. Ilma Sumner Wellesi avalduseta olnuks raske oodata Suurbritannia või Prantsusmaa, Kanada või Austraalia ühemõttelist suhtumist, eriti külma sõja aastail.
Teiseks – mittetunnustuspoliitika tagas okupeeritud Balti riikide diplomaatilistele esindustele USAs nende senise seisundi säilimise diplomaatilise korpuse liikmeina. Läti ja Leedu saatkonnad Washingtonis jätkasid tegevust Nõukogude Liidu kokkuvarisemiseni 1991. aastal. Ehkki Eesti Vabariik polnud kahjuks jõudnud saatkonna asutamiseni USA pealinnas, täitis New Yorgi peakonsulaat Ernst Jaaksoni juhtimisel diplomaatilise esinduse rolli. Lisaks andis Balti riikide õigusliku järjepidevuse printsiip võimaluse säilitada ja vajadusel laiendada aukonsulite tegevust, näitena Jaak Treiman Los Angeleses. Võib vaid kujutella, milline ebameeldiv, pidevalt torkiv okas Nõukogude võimudele oli Balti esindajate staatus Washingtoni diplomaatilise korpuse koosseisus. See oli järjekindel avalik meeldetuletus, et Balti riikide seisund Nõukogude impeeriumis on, Sumner Wellesi stiili kasutades, kahtlaste ja moraalselt kõverate toimingute tulemus. See oli ka alatine kaudne vihje Molotovi-Ribbentropi paktile, mis tegi Balti riikide annekteerimise Nõukogude Liidu poolt võimalikuks.
Kolmandaks. Balti riikide okupeeritud seisundi jätkudes hakkas järk-järgult ilmnema USA mittetunnustuspoliitika väärtus ka kodumaal elavate eestlastele, lätlastele ja leedulastele. Paljude rahvuslikult meelestatud kodueestlaste arvates kujunes teadmine sellest, et maailma võimsaim riik ei pea nende kuulumist Nõukogude impeeriumisse seaduslikuks, ainsaks lootuskiireks totalitaarse režiimi sünges reaalsuses. Iga aasta 24. veebruaril surusid tuhanded oma kõrva tihedamalt raadioaparaadi vastu, et läbi segajate ragina kuulata ülekandeid Eesti pagulasorganisatsioonide korraldatud aktusest, Eesti hümni laulmist ning USA presidendi õnnitlust peakonsul Ernst Jaaksonile, milles ta väljendas lootust, et kunagi saab Eesti jälle vabaks.
Kõige tugevamini sõnastas sellise sõnumi president Ronald Reagan oma 1983. aasta juulikuises avalduses, mille esitas ÜRO Peaassambleele suursaadik Jeane Kirkpatrick: „Ameeriklased jagavad balti rahvaste õiglasi taotlusi riikliku sõltumatuse saavutamiseks. Me ei saa vaikida, seistes vastakuti Nõukogude valitsuse jätkuva keeldumisega neid rahvaid vabastamast. Me toetame nende õigust ise otsustada oma rahvusliku saatuse üle – õigust, mis sisaldub Helsingi deklaratsioonis“.
Neljandaks. Ehkki Stalin võis oma vallutuste mittetunnustamisest mitte hoolida, avaldas USA seisukoht varjatud mõju tema järglastele. Teadmine, et demokraatlik maailm ei käsita Balti riike NSV Liidu seadusliku osana, pidi Kremli juhtkonnas paratamatult tekitama teatavat ebakindlust. Võib oletada, et see teadmine tegi ettevaatlikumaks Balti rahvaste täiemahulise sovetiseerimise plaanide elluviimisel, aeglustas neid kavatsusi ning andis neile provintsidele mõningal määral enam kultuurilist ja majanduslikku hingamisruumi. Peeti neid ju Nõukogude „Lääneks“.
Täna tuleb avaldada erilist tunnustust Ameerika Ühendriikide juhtidele ja poliitikuile, kes suutsid 1940. aastal võetud õiguslik-moraalse seisukoha säilitada järgneva poole sajandi vältel. Seda seisukohta jätkata oli kordi raskem kui kuulutada välja Sumner Wellesi deklaratsioon. Toimusid ju reaalpoliitika järjepidevad rünnakud Washingtoni positsioonile, kord suurema, siis taas väiksema intensiivsusega.
Esimene kriisiperiood ulatus 1960. aastate lõpust 1970. aastatesse. Külma sõja teravik oli möödumas, seda hakkas asendama rahumeelne kooseksisteerimine, mis tähendas leppimist jõudude tasakaaluga, keskendumist tuumakonflikti vältimisele. Uues olukorras hakkas USA visa keeldumine nägemast Balti riike NSV Liidu osana paistma mitte üksnes anakronistlikuna, vaid otsese takistusena saavutada Kremliga kokkulepet pakilisemates küsimustes. Paljude pagulaste hinge hakkas hiilima masendus, mis manitses leppima reaalse tegelikkusega.
Ukse reaalpoliitikale avas Austraalias võimule tulnud Gough Whitlami sotsialistide valitsus, kes 1973. aastal otsustas ametlikult loobuda Balti riikide annekteerimise mittetunnustamisest. Üllatuslikult osutus kõnealune otsus pigem positiivseks stiimuliks, mis ergutas Balti pagulaskondi ülemaailmsetele protestidele. Tulemuseks oli see, et Whitlami tagasiastumisele järgnenud konservatiivne valitsus ennistas mittetunnustuspoliitika. See oli õige oluline võit, mis tõkestas reaalpoliitika laiema läbimurde.
USAs oli mittetunnustuspoliitika kriitiliseks perioodiks iseäranis ettevalmistumine 1975. aasta Helsingi julgeolekukonverentsiks, mille üks aluseid oli olemasolevate piiride tunnustamine.
1975. aasta kevadel lekkis USA ajakirjandusse informatsioon, mille kohaselt riigisekretär Henry Kissinger ja Rahvuslik Julgeolekunõukogu kalduvat sinnapoole, et legaliseerida pingelõdvenduse huvides Balti riikide annekteerimine. Ühe Riigidepartemangu ametniku väitel olevat lootus, nagu võiks NSV Liit kunagi Balti riikidest loobuda sama „realistlik“ kui uskuda, et Ameerika kodusõjas lüüa saanud lõunaosariigid moodustavad taas konföderatsiooni.
Värskelt ametisse astunud, Richard Nixonit poole aasta eest asendanud Gerald Ford sattus tugeva surve alla. Ameerika meedia nägi ainsa takistusena Kongressi, kes olevat tundlik balti päritolu valijate häälte kaotsimineku suhtes. Ometi osutus välispoliitilise kogemuseta Ford põhimõttekindlamaks, kui seda diplomaadid arvasid. Ta kohtus enne 1975. aasta Helsingi julgeolekukonverentsi kaks korda Balti organisatsioonide juhtidega, ilmutas isiklikku sooja ja positiivset suhtumist ning kinnitas, et jätkab selles küsimuses kindlat hoiakut. Järgmisel, 1976. aastal nõustus Ford olema Baltimore’i ESTO patroon. Oma tervituses deklareeris Ford, et USA toetab jätkuvalt Ida-Euroopa rahvaste pürgimusi vabadusele ja iseseisvusele kõigi sobilike ja rahumeelsete vahenditega, rõhutades eriti seda, et Helsingi konverentsi territoriaalse terviklikkuse põhimõtete hulka kuulub klausel, mille järgi ühtki rahvusvahelise õiguse rikkumise läbi toimunud territooriumi anastamist ei tunnistata seaduslikuks.
On oluline teadvustada, et Balti pagulaste kõige tõhusamaks liitlaseks ja mõjukanaliks on alati olnud USA Kongress. Eesti saatuse teadvustamisel oli kõige elementaarsem pöörduda oma ringkonnast valitud kongresmeni poole kas kirja, telefonikõne või isikliku visiidiga. Eriti tundlikud Balti küsimuse osas olid mitmed Ida-Euroopa taustaga Kongressi liikmed. Kriitilisel 1975. aastal oli meie „kaitseingliks“ poola päritolu kongresmen Edward Derwinski. Ta esitas sama aasta märtsis Kongressile resolutsiooni eelnõu, mis nõudis Helsingi konverentsile suunduvalt USA delegatsioonilt, et see ei lahkuks mittetunnustamispoliitika joonelt.
Tõsi, ka Kongressi liikmed olid mõjutatud valitsevatest reaalpoliitika tuultest. Kuid nad olid enamikus valmis kaasa tulema Balti rahvaid puudutavate õiguslik-moraalsete argumentidega. Organiseerides 1984. aastal Kongressi liikmete allkirjadega läkitust Nõukogude vanglas viibivale Mart Niklusele tema 50. sünnipäeva puhul, kohtusin senaator Robert Dole’iga. Tema esimene reaktsioon oli: „not much hope for those poor little countries“ ( ingl k: nende vaeste väikeste riikide jaoks pole erilist lootust). Minu argument oli – hoopis vastupidi, inimesed Balti riikides pole lootust kaotanud, mitmed neist võitlevad mehiselt oma põhiliste õiguste eest. Meie asi siin on neid julgustada ja toetada. Dole soojenes ja kirjutas mitte üksnes Nikluse läkitusele alla, vaid saatis koos senaator De Conciniga samasuguse soovituse teistele kolleegidele.
1980. aastail oli Balti küsimuse kõrgpunkt USA poliitikas, millele aitas oluliselt kaasa president Reagan, kes 1982. aastast alates kirjutas iga aasta juunis alla Balti vabaduspäeva deklaratsioonile. Kuid kõnealune initsiatiiv tulenes tegelikult Kongressist, mille liikmed võtsid baltlaste organisatsioonide lobitöö mõjul igal aastal vastu resolutsiooni, mis soovitas USA presidendil Balti vabaduspäeva tähistada. Eestlasi esindav juhtiv organisatsioon oli Eesti Rahvuskomitee Ühendriikides (ERKÜ).
Üks näide Kongressi Balti sõprade mõjust Eesti sündmustele oli 20 senaatori pöördumine enne 1987. aasta 23. augusti Hirvepargi meeleavaldust Mihhail Gorbatšovi poole. Läkituse autorid seostasid rahumeelse mälestustseremoonia võimaldamise Nõukogude juhi siirusega tagada tema poolt välja kuulutatud sõna- ja koosolekuvabadus. Nad nõudsid, et Molotovi-Ribbentropi pakti mälestamise organisaatoreid ei kiusataks taga ning et meeleavaldusel lubataks takistusteta aset leida. Pöördumine edastati Nõukogude suursaadikule Washingtonis ning Balti provintside komparteide juhtidele, kaasa arvatud Karl Vaino. USA senaatorite seisukoht avaldati Ameerika Hääles kolm päeva enne kavandatud koosolekut. Võib väita, et kõnealune kõrgetasemeline pöördumine neutraliseeris nõukogude võimude plaanid Hirvepargi üritus jõuga maha suruda ning aitas kaasa rahvuslike massiürituste järkjärgulisele aktsepteerimisele.
Tuleb vaid lisada, et senaatorid ei tulnud ise sellise algatuse peale. Olles saanud informatsiooni kavandatavast MRP aastapäeva tähistamisest, valmistasime koos leedulannast aktivisti Asta Banionisega selleks ette mitte üksnes Kongressi, vaid samuti meediat. Tänu sellele, et olime Kongressi liikmetele paljudest Balti-teemalistest aktsioonidest hästi tuntud, polnud probleem mitte sisuline, vaid pigem tehniline. Kongressi liikmed olid augustis suvepuhkusel. Üksnes seetõttu, et meid teati ja usaldati, sai ülimalt piiratud aja – paari-kolme päeva – jooksul võimalikuks senaatorite kiire toetus, kellega nende staabiliikmed ka puhkuse tingimustes ühendust võtsid. Läkituse alusteksti pakkusime välja meie, mõistagi korrigeeriti seda Senati liikmete poolt.
Veelgi olulisem oli töö Ameerika meediaga. Kuna suutsime nende tähelepanu juba ette suunata Tallinnas 23. augustil toimuvale, mida omakorda võimendas senaatorite kiri Gorbatšovile, siis kujunes järgmine päev – 24. august 1987 – balti rahvaste sõnumi esimeseks läbimurdeks suurde meediasse. Hirvepargi meeleavaldust ja selle nõudeid ajaloolise tõe avalikustamiseks kajastasid esilehekülgedel peaaegu kõik suuremad USA lehed. Sellest ajast peale jäi Balti probleem Ameerika ajakirjanduse kõrgendatud tähelepanu alla. Järgmiseks, veelgi suuremaks läbimurdeks rahvusvahelisse meediasse sai kaks aastat hiljem Balti keti vahendamine.
Balti rahvaste vabadustaotluste konkretiseerumisega 1980. aastate lõpul ja 1990. aastate algul kaasnes paradoksaalselt reaalpoliitika uus pealetung. USA ja NSV Liidu relvastuse piiramise läbirääkimised, Nõukogude vägede Afganistanist väljaviimise alustamine 1988. aastal koos tugevneva usuga, et Gorbatšov on mõistlik ning uuendusmeelne partner, lükkasid Balti riikide teema ääremaile. Samas avaldus just tolles ebamäärases situatsioonis mittetunnustuspoliitika tugevus ja kestvus, mis automaatselt pidurdas reaalpoliitikute katseid probleem hoopis laualt kõrvaldada.
Pärast president Reagani 1988. aasta mais toimunud esmakordset Moskva-visiiti küsisin Riigidepartemangu korraldatud pressikonverentsil Euroopa osakonna juhatajalt Rosanne Ridgway’lt, mida USA nüüd reaalselt kavatseb teha, et toetada Balti riikide õigust enesemääramisele. Vastus: kuna USA ei tunnusta NSV Liidu okupatsiooni Balti riikides, siis tuleb nendesse suhtuda kui iseseisvatesse riikidesse, järelikult on neil olemas ka enesemääramise õigus. Seega ei pea USA vajalikuks selle õiguse küsimust tõstatada!!!
Huvitavaks muutus ka SS-20 rakettide ning laiemalt Balti riikidesse paigutatud Nõukogude relvastuse kontrolli probleem. Kas Kremliga sõlmitavad relvastuse kokkulepped kehtivad Balti riikide suhtes ja kuidas kavatseb USA seal kontrollida Nõukogude poole kohustuste täitmist? Juhtisin välisministeeriumi relvastuskontrolli erinõuniku Paul Nitze tähelepanu sellele, et okupeeritud Eestis on vähemalt sama palju Nõukogude vägesid kui Afganistanis. Nitze kinnitas, et on olukorrast teadlik, kuid viis jutu Ida-Saksamaale, kus olevat ikka veel 400 000 nõukogude sõjaväelast. Lõpuks leidis välisministeeriumi moderaator kesktee: rakettide lepe hõlmab ka ebaseaduslikult okupeeritud Balti riikide ala, kuid USA polevat sellega tunnustanud seal kehtiva olukorra seaduslikkust.
Järgnevad paar-kolm aastat kuni augustini 1991 tõid baltlastele üha tugevamaid manitsusi hoiduda „paadi kõigutamisest“. Mida sügavamasse kriisi Gorbatšov oma sisepoliitikas sattus, seda enam pidas USA administratsiooni enamus vajalikuks teda toetada, uskudes, et Gorbatšovist paremat partnerit pole võimalik leida. Seega tundusid balti rahvaste püüdlused iseseisvuse taastamisel eriti riskantseina, kuna Washingtonis eeldati, et NSV Liidu lagunemine tähendaks rahvusvahelist katastroofi.
Iroonia oli selles, et olles aastakümneid järjekindlalt toetanud Balti riikide iseseisvuse järjekestvust, tekkisid USA administratsioonis suurimad kõhklused just siis, kui sõltumatuse taastamine oli konkreetset kuju võtmas.
Üksik erand oli asepresident Dan Quayle kohtumine Eesti Kongressi juhi Tunne Kelamiga 13.09.1990. Quayle sõnas, et tema poliitilise intuitsiooni põhjal olevat „liisk juba langenud – Balti riigid jätkavad oma arengut täieliku iseseisvuse suunas“. See oli kõige positiivsem USA kõrge ametikandja seisukohavõtt sel perioodil. Kuid tuleb silmas pidada, et Quayle ei juhtinud välissuhteid.
Ereda näite USA juhtide kõhklustest andis USA baltlaste organisatsioonide juhtide kokkusaamine president George H. W. Bushiga 11.04.1990. Tegin sellest põhjaliku kokkuvõtte. President Bushi sõnum oli Ühendriikide kahemõttelise poliitika õigustamine Ida-Euroopa vähemuste ees. Öeldes, et ta pole muutnud oma seisukohta vabaduse ja enesemääramise suhtes, toonitas Bush oma tohutut vastutust vabaduse edendamisel ning seostas selle paradoksaalselt Gorbatšovi toetamisega, kelle kõrvaletõrjumine oleks katastroof. Presidendi sõnul tulevat talitada nii, et „vabaduse vältimatus ei satuks ohtu“. Ta kurtis, et teda olevat ebaõiglaselt kritiseeritud Tiananmeni veresaunale liiga pehme reageerimise pärast ning mainis huvitaval kombel mitmel korral Ungari 1956. aasta ülestõusu, mille puhul lääneriigid olevat andnud ungarlastele vale lootust, mida nad järgnevalt ei suutnud täita. Seda ei tohtivat enam teha.
Juhtisime presidendi tähelepanu sellele, et balti rahvad on oma iseseisvuse taastamist niikuinii juba alustanud ilma mingi välispidise õhutuseta. Meie siin Ameerikas oleme kõik need aastad Eesti, Läti ja Leedu vabanemist ette valmistanud. USA on seda toetanud. Nüüd ei tohi viimasel hetkel kõhklema hakata. Vastupidi – on tarvis näidata, et mittetunnustuspoliitika tähendab ka midagi reaalset, et sel on praktiline mõju balti rahvaste vabanemisele.
Augustis 1990 algas Lahesõda. USA tähelepanu keskendumine Iraagi agressiooni tõrjumisele Kuveidis tekitas Balti rahvaste jaoks terava ohutunde. Oli ilmne, et uus olukord pakub Nõukogude juhtkonnale võimaluse baltlaste „separatismile“ lõpp teha.
Jelena Bonner hoiatas oma 1990. aasta 28. detsembri New York Timesi intervjuus, et USA valmisolek vaadata läbi sõrmede Gorbatšovi ähvardustele kasutada balti rahvaste vastu jõudu tegelikult stimuleerib Nõukogude juhi üleminekut diktatuurile. Avaldasime omalt poolt jaanuari algul 1991 mitmed intervjuud ja artiklid (Washington Post 4.01.1991, New York Times 8.01.1991), millest ühe pealkirjaks oli „Baltimaade mahamüümine“. Üleskutse USA administratsioonile oli rakendada balti rahvaste suhtes sama printsiipi nagu see, millele tugineb Ühendriikide poliitika Kuveidi okupatsioonist vabastamisel. Nõukogude terroriaparaadi taaskasutamise ohjeldamiseks on Washingtonil vaja ühemõtteliselt taaskinnitada Balti rahvaste õigust sõltumatusele selle asemel, et keskenduda viimase koloniaalimpeeriumi säilitamisele.
Sõbrad Kongressis ühinesid nende argumentidega. 10.01.1991 saatsid kümme senaatorit Donald Riegle’i eestvõtmisel kirja president Bushile, milles kutsuti üles tegema Gorbatšovile absoluutselt selgeks, et USA seotus Lahesõjaga ei vähenda mingil viisil pühendumust Balti riikide vabadusele.
Ometi juhtus just see, mida oli karta. Päev pärast Vilniuse veresauna kutsus presidendi julgeolekunõunik Condoleezza Rice baltlaste esindajad Valgesse Majja. Kohtumine oli masendust tekitav. Rice’i kokkuvõte: kui sellised asjad korduvad, „tuleb midagi ette võtta“. Mida siis? Esitasin talle küsimuse: mitu baltlast peab surema, enne kui Te midagi ette võtate? Kas 50? 500? Või 5000? Vastus jäi saamata.
22. jaanuaril 1991 kutsus Rahvusliku Julgeolekunõukogu juht Brent Scowcroft kolm balti organisatsioonide juhti kohtumisele. Asendasin seal ERKÜ esimeest Juhan Simonsoni. Ootamatult sisenes tuppa president Bush. Oli selge, et tegemist oli katsega rahustada baltlasi kõrgeima taseme kohtumisega, mis aga polnud ametlik. Püüdsin oma sõnavõtus presidenti veenda, et USA reaktsioon Gorbatšovi-poolsele jõu kasutamisele on ebapiisav ning võib jätta Nõukogude juhile mulje, nagu oleksid Ühendriigid nõrgad ning valmis suhete säilitamise nimel minema järeleandmispoliitikale (appeasement).
Huvitav, et just termin „appeasement“ avaldas Bushile plahvatuslikku mõju. Ta võpatas, nägu värvus punaseks ja ta peaaegu karjus: „Ärge kasutage seda sõna! Ärge kunagi kasutage SEDA sõna!“
Kohtumine lõppes viisakalt, kuid ei muutnud oluliselt midagi. Ta osutas president Bushi sisemistele moraalsetele pingetele, mis võisid tekkida püüetest leida tasakaalu eri jõudude ja konfliktide vahel. Demokraatliku riigi juhil on enamasti südametunnistuse närv olemas ning on mõeldav, et selle puudutamine õige mitmelt poolt aitas vältida halvimat – Balti riikide ohverdamist USA-Nõukogude suhete säilitamise altarile.
Strobe Talbott oma memuaarides mainib baltlastega kohtumise järelkaja Valge Maja ovaalsaalis, kus presidendi administratsiooni juht John Sununu hoiatas Bushi: „See asi on kujunemas meie jaoks suureks poliitiliseks probleemiks.“ Viidates Kongressi liikmete ärritusele, soovitas Sununu, et ettevaatlikult sõnastatud protestid jõu kasutamise vastu Baltimaades ei ole piisavad, valitsus peab mitte ainult kurtma, vaid ka „hambaid näitama“. Üks konkreetne tulemus kõigist protestidest oli siiski see, et president Bush otsustas oma 11.02.1991 kavandatud kohtumise Gorbatšoviga edasi lükata, mis osutus Moskvale tõsiseks pettumuseks.
President Bushi kõhkleva idapoliitika kaugemaid tulemusi oli tema kaotus 1992. aasta valimistel, sest miljonid Ida-Euroopa taustaga valijad loobusid teda toetamast.
Sama sõnum peaks täna jõudma Donald Trumpi teadvusse: kui ta jätkab NATO tembeldamist iganenuks ning kaalub vaid tingimuslikku solidaarsust, siis tuleb tal arvestada suure hulga valijate minetamisega, mis tagavägise konkurentsi korral võib osutuda otsustavaks.
Kokkuvõtteks. USA poliitika Balti riikide annekteerimise mittetunnustamisel moodustas poole sajandi vältel rahvusvahelise telje, millele tugines lootus õigluse võidule ja mis oluliselt mõjutas teiste lääneriikide käitumist. Suurriigi toetus väikeriikidele on asendamatu ning püsib sellisena ka tänase maailma olukorras. Ühendriigid on NATO telg, milleta sel organisatsioonil jääks vajaka jõust ja usaldusväärsusest. Kuid suurriigil on suuri probleeme siis, kui on vaja kiiresti kohaneda uue olukorraga, kus tal on teisi suuri partnereid. USA õiguslik-moraalne seisukohavõtt Balti riikide suhtes pidas mitmesugustele lühema perspektiivi survetele vastu üle poole sajandi – see on midagi ainulaadset ning väärib püsivat tunnustust.
Ometi, olukorras, kus tegelikkus ülikiirelt muutus, läks demokraatlikul maailmal vaja väikesi lootse, nagu Island ja Taani, kel oli otsustaval hetkel julgust otsustada, et Balti rahvaste riiklik järjekestvus tuleb nüüd tuua teoreetiliselt tasandilt tagasi tegelikkusse.
Uffe Ellemann-Jensen ja Jón Baldvin Hannibalsson juhtisid okupatsiooni mittetunnustuspoliitika diplomaatiliste suhete viivitamatule taastamisele taasiseseisvunud Balti riikidega. Niisuguse selge sammu vastu polnud kellelgi midagi öelda – teised demokraatlikud riigid järgisid riburada Islandi ja Taani eeskujule. Kuid see kõik tugines USA algatatud Balti riikide anneksiooni mittetunnustamise ja nende õigusliku järjepidevuse toetamise alusele.