Euroopal seisab ees ränkraske talv

Samal ajal kui EL valmistas ette rangemaid sanktsioone Valgevenele lasi Venemaa oma strateegilistel pommitajatel patrullida Euroopa piiride kohal ja õhudessantväelastel läheduses langevarjuhüppeid harjutada. Ehk enam pole tegemist sõnelustega rööpast väljas diktaatori ja euroametnike vahel või kergete laksudega halva käitumise eest.

Kommünikeedest enam ei piisa

Teiseks on Venemaa diktaator Vladimir Putin, kes kevadel prooviks aktiveeris Ukraina piiri ääres suured relvajõud, märkamatult koondanud piisavalt sõdureid, tehnikat ja tõelist, mitte üksnes verbaalset laskemoona, et sügavamale naaberriiki tungida.

Ukrainlased, kes toimunut esialgu tühiseks nimetasid, väljendavad seekord järjest enam muret, nagu ka ameeriklased. 13. novembril väitis Ukraina president Volodõmõr Zelenskõi, et tema riigi piiri lähedale oli kogunenud ligi 100 000 Vene sõdurit. Ukraina kaitseministeerium märgib, et 41. Vene armee väeosad jäid Ukraina piirist 260 kilomeetrit põhja pool asuvasse Jelnja linna.

USA Luure Keskagentuuri direktor tegi kiirvisiidi Moskvasse, hoiatades sealset režiimi, et selle sõjalisi käike peetakse teravalt silmas. See ja USA ametnike ülevaated ELi ametikaaslastele võimaliku rünnaku tundemärkidest viitavad, et olukord on väga pingeline. Enam ei peeta kommünikeedes tõsise mure väljendamist piisavaks.

Kolmandaks hüppasid energiahinnad tasemetele, mida polnud nähtud alates 2014. aastast. Väljapressimiseks kitsendab Venemaa tugevasti Euroopa varustamist maagaasiga, et sundida Saksamaad sertifitseerima Nord Stream 2 torujuhet ning ühtaegu võimalikult paljusid riike sõlmima Gazpromiga pikaajalisi fikseeritud hindadega lepinguid.

Kuźnica Poola piiril oli kõigest esimene suur katsetus, millele kindlasti järgneb palju teisi, et survestada Euroopa Liitu möönma Minski režiimi legitiimsust.

Selles kriisis pole kõik komponendid Moskva tekitatud, ent ta kasutab gaasiturul toimuvat oskuslikult ära, et pigistada nii Euroopa Liitu kui ka Ukrainat. Kõrgemad energiahinnad ei tähenda üksnes Euroopale ühiskondlikke ja majanduslikke pingeid, vaid ka Venemaale suuremat sissetulekut – mis reeglina kipub rahvusvahelises suhtluses õhutama selle riigi agressiivset enesekindlust. Enam pole tegemist teooriatega, kuidas energeetikat saab terve Euroopa vastu geopoliitilise relvana rakendada.

Need elemendid võivad paista üksikutena, ent neid võib põimida mitmeks seletuseks toimuvale ja stsenaariumideks, mis ootavad elluviimist. Esimene ja kõige usutavam seletus on, et Putin katsub Läänt survestada läbirääkimiste laua taha istuma ja sanktsioonidest loobuma, nii et Venemaa erihuvid „lähivälismaal“ saaksid tunnustuse ja harilik asjaajamine jätkuks.

Putin on selliseid katseid teinud alates Krimmi poolsaare okupeerimisest ja Donbassis Ukraina vastu sõjategevuse algatamisest, ent seni pole need eriti edu toonud. Nüüdne lähenemine on mitmekülgsem ja tarmukam: Euroopa lävepakul korraldatakse „humanitaarkriis“ („Kas te tahate näha, kuidas nii palju hädalisi kannatab ja sureb?“) eesmärgiga liikmesriikide vahel ja sees hõõrumisi tekitada, millele talvel lisandub energiakriis („Kas te olete tõesti valmis külma kannatama?“) ja tõsise sõjalise kriisi ähvardus („Kas te tõesti tahate veel ühte „kuuma“ sõda?“).

Halb, halvem ja halvim stsenaarium

Ülal visandatud teguviis – tekitada ränk kriis ning pakkuda siis selle lahendamiseks abi – on klassikaline võte Kremli strateegiavaramust. Kehvemini taibatakse, et osaliste ja nendevaheliste seoste rohkuse tõttu võivad kriisid hakata elama omaette elu. Kriisid kubisevad valearvestustest, kogemata või meelega põhjustatud eskalatsioonidest, juhustest, otsustusvigadest, ülesköetud emotsioonidest ja otsustamist segavatest eelarvamustest, mis tihti üheskoos hävitavad igasugused väljavaated reeglipärasele kriisi ja eskalatsiooni ohjamisele.

Tõenäoliselt usub Putin, et ta suudab kõike kontrollida. Ent üha suuremat riski kujutab stsenaarium, milles hoolimata tehingute sõlmimisest ja kangidele vajutamisest ei suuda Putin vallapäästetud jõude enam maha suruda – sarnaselt sellega, kuidas Nõukogude insenerid torkisid Tšornobõli tuumaelektrijaama, kuni vallandasid hukatuslike tagajärgedega pidurdamatu ahelreaktsiooni. Tulemus oleks valus nii Venemaale kui ka Läänele, nii et nende suhted oleksid praegusest isegi nigelamas seisus.

On veel üks seletus. Kreml on otsustanud, et on piisavalt valmis lõplikuks pealetungiks, mida tähtede seis soosib: Saksamaa on endiselt uue valitsuseta, Prantsusmaa üle võtab peagi võimust presidendivalimiste kampaania, USA on hõivatud Hiinaga ega soovi Euroopale rohkem tähelepanu pöörata. Kõik on pandeemiast kurnatud ning poliitikuid ajab ähmi igasugune nördimuskisa kodanikelt, keda lakke tõusnud energiahinnad niikuinii pahandavad.

See võib tunduda sobiv hetk sirutada käsi peapreemia – Ukraina – järele, ühtlasi puistates liiva NATO masinavärki, ähvardades tema piire kümnete tuhandete migrantidega, kellest osa on võib-olla relvastatud (ja isegi väljaõppe saanud). Kreml, kes on sissetungijate masside sekka või järele paigutanud eriüksuslasi ning juhatab neid NATO teada-tuntud valupunktide, näiteks Suwałki koridori poole, mis on ainus maismaaühendus Balti riikide ja ülejäänud alliansi vahel, võib oletada, et ta suudab NATOt piisavalt häirida ja heidutada, et vaigistada selle vastust Venemaa edasisele invasioonile Ukrainasse. See seletus ja stsenaarium püsivad vähetõenäolisena, ent on siiski usutavad ning teostumise korral kujutaksid NATO-le ja tema idatiivale, ELile ja Ukrainale peavalu.

Ehkki me loodame parimat, peame siiski selleks põhjalikult ja kiiresti valmistuma, selle asemel et asjade käiguga harjuda. 2014. aasta alguses suutsid vaid vähesed ette kujutada, et Venemaa relvajõud võitleksid ukrainlastega nende enda territooriumil ja annekteeriksid Krimmi poolsaare. Ärgem unustagem, et „väike võidukas sõda“ kui enda populaarsuse tõstmise tööriist on Putinit alati ahvatlenud. Viimastel aastatel, iseäranis pärast suuri ebaõnnestumisi COVID-19 pandeemia tõrjumisel, vajab Putini režiim hädasti patriotismi tõhustussüsti.

Lootus pole ootamatusteks planeerimise meetod ja Venemaa pole mängukaru, keda saaks mureolukorras kaissu võtta ja kelle lahkest südamest võiks oodata, et ta meid normaalsusse tagasi juhataks. Kreml arvab, et ta on Läänega (mitmel moel) juba sõjas. Meie ainus võimalus heidutada ja peatada Kremli agressiooni Euroopa vastu on näidata enda koletiste hambaid. Keset idakaarest puhuvaid kõledaid tuuli peavad nii NATO kui ka EL nüüd esinema ühise tugeva (sunni)võimu tandemina, sest muidu ei pruugi kevadet kunagi saabuda.