Euroopa vajab paremat tuumaheidutust, tegutsegu Valges Majas kes tahes

Ameeriklaste soov eurooplaste julgeoleku tagamisest eemalduda pole küll uus, aga raske on vastu vaielda, et USA presidentidest on NATO kollektiivkaitsesse kõige skeptilisemalt suhtunud Trump. Siiski on tema administratsiooni arusaam geopoliitikast sarnane Barack Obama ja Joe Bideni administratsiooni omaga, nii et viimase viieteistkümne aastaga on Washingtoni põhiline tähelepanu nihkunud India ja Vaiksele ookeanile.

Praegu on sinna piirkonda siirdud ligi 375 000 USA sõjaväelast, seevastu Euroopasse kõigest 80 000. Üheteistkümnest lennukikandja lahingugrupist – Ameerika tähtsaimast relvajõu kuvamise vahendist – kuuel on kodusadam Vaikse või India ookeani ääres. Peagi valmivast riiklikust kaitsestrateegiast ja ülemaailmsest vägede paigutuse ülevaatest oletatakse mitmel pool seda, et USA väeosi Euroopas kärbitakse veelgi, mis ei jää tagajärgedeta NATO piirkondlike kaitseplaanide rakendamisele.

Ameeriklaste huvides oleks lükata vastutus tavajõududega teostatava kaitse eest oma partneritele, aga endale jätta tuumaheidutuse roll.

Asjatundjate hinnangul võib selguda, et USA pole enam suuteline erinevatel tandritel korraga kahte suurt sõda pidama, ehkki sääraseks olukorraks oli Pentagon külma sõja vältel valmistunud. NATO peasekretär Mark Rutte hoiatas stsenaariumi eest, kus Vladimir Putin ja Xi Jinping asuvad lääne ülekoormamiseks üheskoos liitlasriike destabiliseerima või tungivad neile sõjaliselt kallale.

Iseäranis vabariiklaste, aga ka paljude demokraatide hulgas leiab omaksvõttu idee teha eurooplased ise vastutavaks oma riikide tavavägedega teostatava heidutuse (conventional deterrence) ja kaitse eest. Vahetevahel uinuvaks NATO-ks nimetatud kontseptsioon näeb ette, et vastutus Euroopa kaitse eest konventsionaalsete relvajõududega läheb põhiliselt alliansi riikidele Euroopas, aga USA osaleb oma õhutõrje ja mereväega, säilitades ühtlasi rolli maailmajaole tuumaheidutuse osutajana.

Tuumarelvade leviku tõkestamine on USA välispoliitika kesksete eesmärkide sekka kuulunud aatomiajastu algusest peale. Washington pole tahtnud tuumarelva omamast takistada üksnes vaenulikke riike, nagu Iraani ja Põhja-Koread, vaid ka lähedasi liitlasi (näiteks Suurbritanniat) ning äsja Taiwani ja Lõuna-Koread. Ameeriklaste huvides oleks lükata vastutus tavajõududega teostatava kaitse eest oma partneritele, aga endale jätta tuumaheidutuse roll. Enam kui küsitav on, kas see tuleb kasuks eurooplastele.

Ideed ja poliitiline tegelikkus

Külma sõja vältel oli Lääne-Berliin koduks 12 000 Ameerika, Briti ja Prantsuse sõjaväelasele. See kohalolu kriipsutas alla lubadust, et Varssavi pakti riikide rünnak kutsub lääneriikide pealinnades esile laiema reageeringu, nimelt võidakse kohalikku kriisi eskaleerida ülemaailmseks konfliktiks ja isegi tuumasõjaks. Seda dünaamikat kirjeldas Herman Kahn 44-astmelise eskalatsioonitrepina, mis algab poliitilistest žestidest ja diplomaatilistest avaldustest ning pärast piiratud sõjalisi ähvardusi ja aktsioone tipneb totaalse termotuumakonfliktiga. Kahn rõhutas, et iga samm trepist üles suurendas agressorile riske ja vähendas tegevusvabadust, ent kõik sammud polnud vältimatud. Treppi luues ei taotlenud ta eskalatsiooni julgustamist, vaid selle ohjeldamist, et riigid saaksid vajadust mööda meelekindlusest märku anda, usutavaid ähvardusi teha või olukorda de-eskaleerida. Kahni eskalatsioonikäsitluse rangust võib pidada liialdatuks, ent konfliktide teravnemise võimalust ei tohi salata.

Juhul, kui USA eemaldab oma tavajõud Euroopast, võib Kahni teooriast järeldada, et ühtlasi kahaneb USA tuumagarantiide tõsiseltvõetavus: see pole eriti tõenäoline, et USA siseneb konflikti eskalatsioonitrepi kõrgemalt astmelt, kui ta pole osalenud konflikti varasemates staadiumites kasvõi inimelude hinnaga. USA eelistaks olukorda de-eskaleerida, avaldades eurooplastele survet, et nad loobuksid millestki endale olulisest, nagu Trumpi administratsioon kohtlebki Ukrainat. Kuna USA-l on Euroopa riikide enamiku üle paremaid mõjutusvahendeid kui Venemaa suhtes, tuleksid säärased de-eskaleerimiskatsed tõenäoliselt rohkem kasuks Kremlile. Washingtoni ja Brüsseli 2025. aasta juulis sõlmitud kaubanduslepingust selgus, et ebavõrdse julgeolekualase sõltuvuse tõttu on USA võimuses Euroopale tõsiselt kahjulik tehing peale sundida.

Ilma usaldusväärse Euroopas baseeruva tuumaheidutuseta saab eskalatsioonitrepist kontrollivahendi asemel haavatavus.

Mis puutub Ukrainasse, siis on USA vähemasti avalikult hoidunud tuumarelvadega signaliseerimast, vaid rõhutanud de-eskalatsiooni samal ajal, kui Venemaa esindajad pole riiakate kõnedega kitsid. Prantsusmaa tugevdas oma tuumajõudude heidutushoiakut 2022. aasta alguses märkimisväärselt, saates väidetavasti merele oma neljast ballistiliste rakettidega varustatud allveelaevast kolm (reeglina on korraga patrullis vaid üks) ning teostades raketikatsetuse. Ent USA lükkas edasi kaks kavas seisnud Minutemani mandritevahelise ballistilise raketi katsetust.

See võib viidata erinevustele liitlasriikide kindlameelsuses või siis Prantsusmaal on rohkem tegevusvabadust, kuna Venemaale valmistab tema tegevus vähem ebakindlust kui USA oma. Kumbki põhjendus ei tõota Euroopale head. Mõlemal puhul tuleb küsida, mis juhtub, kui USA keeldub tulevikus mõnda Euroopa kriisi sekkumast. Ilma usaldusväärse Euroopas baseeruva tuumaheidutuseta saab eskalatsioonitrepist kontrollivahendi asemel haavatavus. Ilma tõmbetraadita jääb eskalatsioonirajast järele üksnes strateegiline halvatus.

Tuumarelvadega Venemaa vastu läheb vaja vankumatut heidutushoiakut. Kui ühe või teise poole väeosad oleksid külma sõja ajal raudset eesriiet ületanud, oleks USA ja NSVL relvakokkupõrge olnud peaaegu vältimatu. Tingituna tõenäosusest, et USA vähendab oma relvajõudude kohalolu Euroopas, peavad asemele astuma Euroopa tuumariigid: Prantsusmaa ja Suurbritannia. Ottawa deklaratsiooniga tunnustas NATO 1974. aastal Briti ja Prantsuse tuumajõudude täiendavat rolli kogu kaitsealliansi heidutushoiakus. Euroopa liidritel tuleb need jõud nüüd nähtavamaks muuta, kuvades seejuures tuumavihmavarju selgemini Ida-Euroopa kohale. Samuti on vaja doktriini ja relvastust ajakohastada, näiteks võtta tarvitusele mittestrateegilised tuumarelvad, et Venemaa pelgaks käiku lasta oma märkimisväärset taktikalist tuumaarsenali.

Kas Trumpiga või ilma

Vajadus sõjalise heidutuse euroopastamise järele ei lähtu Donald Trumpi tegevusest, vaid laiematest struktuursetest muutustest rahvusvahelises süsteemis ja pikaajalistest trendidest USA strateegias tervikuna. Järgmine administratsioon võib sõnades olla Atlandi-üleseks koostööks altim, ent motiivid Ameerika eemaldumiseks Euroopast ei kao.

Kuna Euroopal enam ei lasta passiivselt Ameerika julgeolekut tarbida, peab temast endast saama üks heidutuse tootjaid: mitte USA-le vastandudes, vaid tunnustades uut reaalsust, et ka tuumadomeenis peab heidutus algama juba siit maalt. Selleks, et rahu säilitada, oma huve kaitsta ja maailmaasjades väärtuslikku osa etendada, on Euroopal vaja oma tuumavastutust tõsisemalt võtta, milleks omakorda vajatakse poliitilist julgust, strateegilist pilku ning keerukaid vestlusi riikide sees ja vahel.

Kui Euroopa on tavajõudude ja tuumarelvastuse vallas tugevam, oleks maailmajao julgeolekusse investeerimine USA-le edaspidigi tähtis. Prantsuse kindral André Beaufre arutles 1960. aastail, et kui Prantsusmaal oleks tuumarelv, tuleks Washingtonil tema kodumaa elulisi huve tõsisemalt võtta, minnes isegi kummagi riigi huvide kooskõlastamiseni. Oma liitlast aidata oleks USA-le parim valik, kuidas säästa Prantsusmaad olukorrast, milles ta võtaks oma põhihuvide kaitseks tuumarelva appi. Kui Euroopa riigid loovad raamistiku, milles nad suudavad usutavalt rakendada tava- ja tuumajõude, on USA-l põhjust neid abistada, veendumaks, et nii kunagi ei juhtu. Selleks, et edaspidi tugev olla, on Atlandi-ülestel osapooltel vaja juba täna oma huve kooskõlastada.