Euroopa Liit – tõlkes kaduma läinud?

Tänapäeva rahvusvaheliste suhete üks olulisemaid teoreetikuid Kenneth Waltz “1999. aastal, et riikide sõltuvus (interdependence) on 1979. aastaga võrreldes tõusnud, kuid üksnes 1910. aasta tasemele, kui seda mõõta kaupade ja kapitali voogude osakaaluga rahvuslikust kogutoodangust; ja on 1910. aastast väiksem, kui mõõta seda tööjõu liikuvusega, ja veelgi väiksem, kui seda mõõta riikide omavahelise sõjalise sõltuvusega.¹

Tõepoolest, enne Esimest maailmasõda paistis, et lääneriigid (peale USA asusid kõik Euroopas) ei pööra kunagi enam omavahel sõtta, sest nende majandus sõltus üksteisest lihtsalt niivõrd palju. Briti teadlane Norman Angell kirjutas 1910. aastal oma raamatus “Suur illusioon”, et pelgus rahvusvahelise krediteerimise katkemise ees, mille sõda paratamatult esile kutsuks, hoiab sõja puhkemise ära või ei lase sel kaua kesta.² “Et sõjaline ja poliitiline jõud ei anna riigile kommertseelist, on majanduslikult võimatu ühel riigil hõivata või hävitada teise rikkust, või ühel riigil rikastuda teist alla heites,” kirjutas ta oma raamatu eessõnas.³

Lõimumise kroonika

Praegune põlvkond Lääne- ja Ida-Euroopas on elanud 60 aastat rahus (nagu oli elanud üle 40 aasta rahus põlvkond, kes oli sündinud pärast Prantsuse-Preisi sõda 1870.-1871. aastal). Euroopa Liit on rajatud just sõja ärahoidmiseks Euroopas ja selle peamiseks vahendiks peetakse majandust. Neofiinktsionalistliku majandusteooria järgi tuleb kõigepealt allutada ja ühendada eri riikide üks majandussektor niinimetatud Kõrgemale Võimule, mispeale järgnevad teised. Sellest vaimust oli kantud ka Söe- ja Teraseühenduse loomine 1952. aastal, sest sütt ja terast peeti toona sõjapidamises olulisteks elementideks.

Euroopa Liidu edasine ajalugu oli justkui majandusliku lõimumise kroonika. Lepingust lepinguni on liigutud siseturu täiustamise poole. Järgmine suurem samm tuli 1993. aastal jõustunud Maastrichti lepinguga, kui Euroopa Liit sai majanduslikule juurde ka poliitilise mõõtme. Ent siitpeale hakkasid ka hädad, millega ühendus polnud varem kokku puutunud.

Kuni Maastrichti lepinguni oli Euroopa Liit tegelenud küsimustega, mis läksid rahvusliku suveräänsuse osas “suhteliselt vähe maksma”.⁴ Kui see olukord muutus, siis tekkisid aga tõsiseltvõetavad euroskeptikud ja praeguseks võib öelda, et säärased tagasilöögid (lõimumise seisukohalt) nagu taanlaste esialgne “ei” Maastrichti lepingule 1992. aastal ja iirlaste “ei” Nice’i lepingule 2001. aastal kulmineerusid prantslaste ja hollandlaste “eiga” ELi põhiseaduse lepingule 2005. aastal.

Kuni Maastrichti lepinguni oli Euroopa Liit tegelenud küsimustega, mis läksid rahvusliku suveräänsuse osas “suhteliselt vähe maksma”

Mulle tundub siiski, et probleemi olemus pole niivõrd erinevates majandusmudelites ja hirmus ELi kui superriigi ees, mis võtab ära rahvusriikide suveräänsuse, vaid selle suutmatuses lasta end “ära tõlkida” ja ka poliitilise tahte puudumises. Viimasele võib leida ka mõningaid objektiivseid põhjusi.

Waltz meenutab, et majanduslikult omavahel seotud riigid pidasid sellegipoolest maha verise Esimese maailmasõja, kuid näiteks USA ja Nõukogude Liit, kelle majandussüsteem polnud üldse ühildatud, suutsid koos eksisteerida terve külma sõja aja.⁵

“Kõige tähtsamad rahu, aga ka sõja põhjused on varjul rahvusvahelistes poliitilistes tingimustes, kaasa arvatud riikidele kättesaadav relvastus,” kirjutab Waltz. Nõukogude Liidu ja Jugoslaavia osade majanduslik lõimitus ei takistanud nende poliitilistel põhjustel laialilagunemist, kuid näiteks Söe- ja Teraseühenduse tekkimise tingimuseks olid vastavate riikide valitsuste kokkulepped – see tähendab, et selle ajendiks oli poliitika.⁶

Võibki öelda, et kui Nõukogude Liidu ja Jugoslaavia osad “lõimusid” sunniviisiliselt keskuse surve tagajärjel, siis ELi lõimumine on toimunud liikmesriikide valitsuste heakskiidul.

Üleilmastumine ja demokraatia

Ent vanasti polnud liikmesriikide valitsustel vajadust ELi olemust selgitada. Suveräänsust oli ikkagi ära antud parajalt ja valitsused suutsid oma eurointegreerumist kontrollida. Üleilmastumine ja ELi areng on olukorda kardinaalselt muutnud. Samasuguse enesestmõistetavusega nagu enne Esimest maailmasõda loodeti majandussuhete peale, üritatakse meid nüüd veenda, et üleilmastumisest võidavad kõik, et seda ei juhi keegi, see tormab edasi kui elektrooniline kari (electronic herd),⁷ millega tuleb lihtsalt leppida.

Vastuseta jääb siiski küsimus, kuidas peaks üleilmastumine ja vähemal määral ka Euroopa Liit mahtuma demokraatia raamesse, s.t kui öelda, et üleilmastumine on juhitamatu ja mõjutab igal juhul meie elu, siis mis mõtet on üldse minna valima? Kui üleilmastumise juhte ei saa valida, siis mille juhte me üldse valime? Ja mida need valitud juhid saavad ülepea teha?

Üks põhilisi argumente Euroopa Liidu läbikukkunud põhiseaduse lepingu poolt oli, et see annab ühendusele parema võimaluse tulla toime üleilmastumisega. Sama argument oli kasutusel, kui jutt käis ELi laienemisest. Ometi on leping sisuliselt surnud ja ehkki EL eelmisel aastal laienes, on väga raske rääkida selle edasisest laienemisest.

Päris mitmed hääled on öelnud, et Euroopal pole enam selliseid liidreid nagu kunagi Helmut Kohl või Francois Mitterrand.⁸ Ent viimased ei pidanud võitlema üleilmastumisvastaste, paremäärmuslaste, moslemi-fundamentalistide ja üleüldse ebakindla tulevikuga.

Teatud määral võib mitme ELi liikmesriigi liidrite kiusatust kasutada euroteemat kohalikel valimistel – näiteks Austria vastuseis kaasata Türgi liitumiskõnelustesse oli seotud kohalike valimistega – seostada ikkagi püüdega omandada ELi ja üleilmastumise üle mingigi kontroll, s.t püüdega jätta valijaskonnale mulje, et nemad, tavakodanikud, saavad oma liidrite tegevuse kaudu “elektroonilist karja” või Brüsseli eurokraatiat siiski kontrollida.

Asi pole infos, vaid arusaamades

Säärane muljejätmise tarve tekitabki aga minu arvates praegu ELi (ja ilmselt ka üleilmastumise) jaoks põhiküsimuse: kuidas tajub protsesse valijaskond ja missugustel alustel see tajumine toimub?

Läbikukkunud põhiseaduse leping on hea näide, missuguseid “tõlkeraskusi” võib eurodokument oma teel kohata. Juristide hordid kinnitasid, et objektiivselt ei võta põhiseaduse leping liikmesriikidelt suveräänsust ära, vaid korrastab ainult olemasolevaid aluslepinguid.

Ent tähtis ei olnud probleemi, vaid see, kuidas keegi seda mõistis. Prantslastele tegi meelehärmi hirm odava Ida-Euroopa tööjõu ees ja võimalik liberalism, hollandlastele terendus ikkagi EL kui superriik.

Samasuguse näite võib tuua ka meie endi kohta: eriti 1990ndatel noomisid mõned lääne poliitikud ja ametnikud meid Venemaa-paranoia pärast ja viitasid Venemaa “objektiivsele” demokratiseerumisele. Tähelepanuta jäi eestlaste arvamus asjast – selle peale kehitati vaid õlgu. Samal moel on Euroopa Liidu ametnikud tihtilugu rääkinud kodanikele, kuidas miski on hea, progressiivne jne, kuid pole suutnud mõista, kuidas needsamad ise samu asju tajuvad.

Eelmise aasta juuli algul korraldas toonane ELi eesistujamaa Holland eesistumise puhul tutvumisreisi liikmesmaade ajakirjanikele. Reisi lõpus toimus ka ümarlaud Hollandi ajakirjanikega, kus arutati eurotemaatika lähendamist kodanikele. Ja nagu Eestis enne 2003. aasta referendumit, kerkis küsimus, kas kodanikel on ikka piisavalt infot ELi kohta.

Minu arvates oli – ja on ka praegu – küsimus valesti püstitatud. Me ei peaks muretsema sellepärast, kas infot on vähe või palju, vaid sellepärast, kuidas millestki aru saadakse ja kas teema vastu üldse huvi tuntakse. Infot on ELi kohta rohkem kui küll, kui vaadata kas või ELi teavituspunktide võrku või vastavaid veebilehti.

Ei ole päris juhuslik, et alles sel aastal on EL endale loonud kommunikatsioonistrateegia ja üritab jõuda otse kodanikeni. Seni on Brüsselist (või ka üleilmastumisest) tulenevaid muutusi kodanikele enamasti “tõlkinud” oma maa poliitikud. Enne valimisi võtavad “tõlked” muidugi kuju, mis kellelegi parajasti kasulik.

Üheks “tõlkijaks” on ka meedia. Kui ajaloolased üritaksid mitmesaja aasta pärast näiteks Briti meedia põhjal konstrueerida pilti Euroopa Liidust, oleks tulemus päris omapärane: selguks, et tegemist oli natsliku invasiooniohu reinkarnatsiooniga, prantslaste salaplaaniga brittide vastu või siis ka millegi sellisega, mis oli brittidele kuidagi kasulik, aga mis ikkagi lõpuks lörri läks.⁹

Iga “lugeja” mõistab erinevalt

Seega tundub, et kui näiteks põhiseaduse lepingu puhul hakata rääkima tehnilistest detailidest (kvalifitseeritud häälteenamuse laienemisest mitmekümnel alal) või objektiivsetest majanduslikest parameetritest ja muust, ei jõua me ELi mõistmisel kogu tõeni. Pigem tuleks kasutusele võtta hermeneutilise ringi mõiste, mida on seni kasutatud kas filosoofias või kirjandusteoorias. Teisisõnu, inimesed panevad oma poliitikuilt ja meediast saadava ELi info oma teadmiste ja arusaamade kontkesti, sellest sünnib omakorda uus teadmine, mis jõuab ringiga Brüsselisse tagasi. Tegemist on nagu teksti lugemisega, kus tekst on üks ja seesama, kuid niipalju kui on lugejaid, on ka erinevaid arusaamu. Tõlgendamine ei toimu mitte ainult vertikaalset telge pidi: Brüssel-liikmesmaade eliit-tavakodanikud-liikmesmaade eliit-Brüssel (võimalik ka, et kodanik saab info Brüsselist otse), vaid ka horisontaalselt – ühest liikmesriigist teise.

Kui rahva hirme (loe: teksti tõlgendust) adekvaatselt ei mõisteta ega osata neile vastata, ongi tulemuseks säärased referendumid nagu Prantsusmaal ja Hollandis. Nüüd läheb ring edasi ja ELis peetakse nõu, kuidas oma kodanikele edasisi samme ja projekte “müüa”.

Põhiseaduse lepinguga oli tegelikult olukord veel lihtne, sest selle olid enne heaks kiitnud kõigi 25 liikmesmaa valitsusjuhid. Kogu lugu läheb aga veelgi keerulisemaks siis, kui “tekstist” ei saa ühtemoodi aru ka liikmesriigid. Selline küsimus on näiteks toimetulek üleilmastumisega, samuti see, kuhu EL peaks edasi laienema. Ning julgeoleku problemaatika: USA andis julgeolekutagatise Euroopale külma sõja ajal ja see kehtib ka praegu, kuid USA ise on sattunud ajaloo suurima terrorirünnaku alla, millele on järgnenud terroriaktid ka Madridis ja Londonis. Niisiis, terrorismi puhul USA julgeolekutagatisest ei aita ja Euroopa peab ise vastuseid otsima hakkama.

Me ei peaks muretsema sellepärast, kas infot on vähe või palju, vaid sellepärast, kuidas millestki aru saadakse.

Üheks vastuseks tasub pidada Hispaania ekspeaministri Jose Maria Aznari Financial Timesi artiklit, kus ta ütleb otsesõnu, et immigratsiooni efekti vaadates võib multi-kultuurilisuse eksperimendi läbikukkunuks lugeda.¹⁰ Tolerantne Euroopa on muutumas, kuid poliitikud pole veel suutnud leida ühist nimetajat, mille alusel edasi liikuda. Ent halvim, mida saab praegu teha, on populistlikke instinkte järgides loopida lihtsalt primitiivsete loosungitega.

Aja mahavõtmist peab Euroopa Liit kasutama ratsionaalselt ja leidma viisi, kuidas end mõistetavaks teha. Enne Esimest maailmasõda oli kõik nii selge: kodanikud uskusid poliitikuid, kes väitsid, et võidurelvastumine on vajalik, seda vaatamata vastastikusele majanduslikule sõltuvusele. Hirmud ja eelarvamused osutusid sidemetest võimsamaks.

Toona läksid riikide tegelikud huvid ja soovid “tõlkes” kaduma (nagu filmis “Lost in Translation”), tulemuseks oli katastroof ning Euroopa kui maailmavõimu kadu. Võib-olla suudavad nüüd poliitikud ja meedia rahva hirmud ja lootused paremini “ära tõlkida” ja seeläbi ka need maandada, mitte nendega mängida ja neid oma lühiajalistes huvides ära kasutada.