september 9, 2008

Euroopa Liit ja selle eesistuja Suurbritannia

Tuleb pidada saatuse irooniaks, et ELi ajaloo ühe raskeima kriisi ajal võtab liidu juhtimise üle just Suurbritannia, riik, mis end Euroopaga üldse ei samastagi. Ometi on kriisist väljapääs olemas, väidab György Schöpflin.

Tuleb pidada saatuse irooniaks, et ELi ajaloo ühe raskeima kriisi ajal võtab liidu juhtimise üle just Suurbritannia, riik, mis end Euroopaga üldse ei samastagi. Ometi on kriisist väljapääs olemas, väidab György Schöpflin.


György Schöpflin

Euroopa Liit ja selle eesistuja Suurbritannia

Tuleb pidada saatuse irooniaks, et ELi ajaloo ühe raskeima kriisi ajal võtab liidu juhtimise üle just Suurbritannia, riik, mis end Euroopaga üldse ei samastagi. Ometi on kriisist väljapääs olemas, väidab György Schöpflin.

Saatus mängib mõnikord inimestele vingerpussi. Aga mitte ainult inimestele, vaid ka institutsioonidele. See, et just Suurbritannia võtab Euroopa Liidu eesistumise üle hetkel, mil EL seisab silmitsi oma ajaloo ühe raskema, kui isegi mitte kõige raskema kriisiga, on kindlasti üks selliseid vingerpusse. Kui Euroopa Liit pärast prantslaste ja hollandlaste “eid” rahvahääletusel Euroopa konstitutsiooni üle üldse midagi vajab, siis ilmselgelt eesistujat, kes pooldaks Euroopa lõimumise põhieesmärke ja -väärtusi – see aga on küll tingimus, millele britid kõige vähem vastavad.
Kriisi ennast saab käsitleda kahel viisil: nii nagu britid ja nii nagu need ELi liikmesmaad, kes jätkuvalt usuvad, et lõimumine on väärtus iseeneses. 30 aastat tagasi panustas Suurbritannia mõõdukalt Euroopale – 1975. aasta rahvahääletusel pooldas ELi (tookord ühisturu) liikmestaatust tervelt kaks kolmandikku –, kuid sellest ajast on palju muutunud ning enamasti negatiivses suunas. Suurbritannia ei ole arvatavasti kunagi väga siiralt ennast Euroopale pühendanud, praegu on see suhtumine asendunud aga aktiivse antipaatiaga.
Võib julge südamega öelda, et suurem osa Briti avalikust arvamusest, sealhulgas enamik poliitilisest eliidist, olgu see vasak- või parempoolne, suhtub Euroopasse kui kulude ja tulude arvestamise probleemi: kui palju me sellest kasu saame ja ega me selle peale rohkem kuluta, kui tagasi saame? Britid võivad muidugi sõita mandrile puhkama, aga nad suhtuvad harva südamlikult seal elavatesse inimestesse. Noored purjus britid, kes nädalavahetustel Tallinnas laaberdavad, ei ole selles mõttes sugugi erand. Ka neil ei ole vähimatki aimu, mis see Eesti õieti on või kus see üldse asub. Enamikul brittidest on väga ähmane arusaam Prantsusmaast või Hispaaniast ja üldse ei meeldi neile Saksamaa.
Kirglik eurooplane
Kui peaminister Blair lausus 23. juunil Euroopa Parlamendi ees kõneldes, et ta on “kirglik eurooplane”, siis olid need sõnad, mida ta vaevu söandaks välja öelda brittidest publiku ees – ning ta hoidus hoolikalt täpsustamast, mida tema kirglik eurooplaslikkus siis ikkagi tähendab. Kindlasti oli just tema järeleandmatus üks olulisemaid tegureid, miks nädal varem ei suutnud Euroopa Ülemkogu saavutada kokkulepet liidu 2007. – 2013. aasta eelarve osas.
Kindlasti ei võitnud ta veendunud eurooplaste poolehoidu sellega, et nimetas keerulist kompromisside leidmise protsessi kokkulepete “kokkuklopsimiseks”. Kõik Euroopa tasemel saavutatud kokkulepped on nõudnud viimase hetke järeleandmisi ning kiireid otsuseid.
Brittide distantseerumisel Euroopast on mitu põhjust. Poliitilised ringkonnad kannavad kahtlemata selle eest teatud vastutust, sest nad ei ole kordagi selgitanud, et Euroopa lõimumine on algusest peale puhtpoliitiline, mitte aga majanduslik projekt, nagu näiteks 1950. ja 1960. aastate Euroopa vabakaubanduspiirkond EFTA (see kukkus lõpuks läbi, mistõttu Suurbritannia liituski Euroopa Majandusühendusega).
Brittidel on veel üks omapärane põhjus ELi mitte armastada. Briti valitsused on järjekindlalt süüdistanud ELi liigses reguleerimistahtes, kuigi ülepingutamine tuleb reeglina nende enda poolt. Lihtsustatult seletades jõuab Londonisse direktiiv Brüsselist pärast selle heakskiitmist ministrite nõukogus, kus ka brittidel on hääleõigus, näiteks sajaparagrahvilisena. Seejärel suundub see Whitehalli, kus direktiivi hakatakse kohendama Suurbritannia vajadustele ning nõuetele – ja Whitehalli seinte vahelt väljub see juba tuhandeparagrahvilisena… Whitehall võtab Brüsselist saadud raamistiku ning täidab selle kõikehõlmavate üksikasjadega, laiendades nii tegelikult oma võimu ning nähes ette väga detailse regulatsiooni, mida paljud kuningriigi alamad peavad õigustatult tarbetult piiravaks ja ahistavaks. Kogu asja juures on aga valitsuse poolt vaadates tore see, et nad ei pea selle eest ise vastutama, vaid võivad rahumeeli lükata kogu süü Brüsseli kaela. Kui üldse miski tähendab võimu ilma vastutuseta, siis see on ilma igasuguse kahtluseta üks eredamaid näiteid.
Mandrivastane identiteet
Suurbritannia põhiprobleem suhetes Euroopaga puudutab aga identiteeti, kuigi reeglina maskeeritakse see huvidest kõneleva retoorika taha. Viimase 15 – 20 aastaga on tekkinud üsna selgepiiriline briti identiteet, mis vähemalt osaliselt on kujunenud vastasseisuna “mandriga”.
Vaid pool tundi bulvarilehtede seltsis teeb selgeks, kui levinud on see tänapäeval. Prantslaste või sakslaste kirjeldusi briti pressis nimetataks kindlasti rassistlikuks, kui neid kasutataks mõne muu rahvuse kohta. Stereotüübi kohaselt on nad salalikud, raske iseloomuga, tõrksad ja Briti-vastased; ning müütilisele mandrile omistatud negatiivsete iseloomujoonte jada ei ole sellega veel kaugeltki lõppenud. Kõik, mis tuleb Inglise kanali tagant, on loomu poolest halb. “Nemad” ei tee kunagi midagi head, Prantsusmaa ja Saksamaa lihtsalt ei saa millegi poolest head olla. Mõelda vaid, kuidas aastast aastasse peetakse televisioonis ikka ja jälle maha Teine maailmasõda. Nii on tekkinud identiteet, mis ennekõike on suunatud “nende” vastu. Kulturoloogias ja poliitilise korrektsuse terminoloogias nimetatakse seda “teisestumiseks” ja Suurbritannias on see võtnud eriti halva kuju. Loomulikult ei soovi peaaegu keegi seda nii nimetada. Küll aga kerkib küsimus, miks on mandrivastased eelarvamused nii hoogsa leviku osaliseks saanud.
Sellele vastata püüdes tuleb keskenduda tänapäeva Suurbritanniat iseloomustavatele sügavatele probleemidele. Å otimaa ja Walesi devolutsioon tõstatas inglise identiteedi probleemi, mis pole leidnud mingit lahendust. Suurbritannia viimase aastakümne majandusedu põhjuseks on peetud kõrvalejäämist vahetuskursimehhanismist (ERM) ja Euroopa ühisrahast. Sellele võib lisada briti (inglise?) eliidi selgesõnalise rahulolematuse ELi tihedama lõimumisega pärast Maastrichti lepingut. Kõik see kokku on tekitanud vajaduse luua inglise rahvuslik identiteet. Õieti pole seda kunagi olemas olnud, sest britid astusid omaaegsest impeeriumirahva staadiumist otse postimperiaalsesse staadiumi, peatumata vahepeal rahvuslikus etapis.
1960. aastail aset leidnud nihet “britluse” suunas põhjustas soov vältida mõtlemist selle üle, mida tähendab olla inglane pärast impeeriumi lagunemist. Samuti teenis see Rahvaste Ühenduse immigrantide lõimimise huve, nood võisid olla küll britid, aga mitte inglased. Seetõttu on enda määratlemine Euroopa-vastasuse kaudu üsna lihtne, kuigi tegelikult on see pelgalt aseaine, mis lihtsalt ei saa kuigi kaua püsida – see väldib kollektiivse eneseteadvuse defineerimist: määratletakse end ainult millestki erinevana, mitte ei samastuta millegagi. Pealegi üritatakse seda pooldefinitsiooni nimetada järelrahvuslikuks, samas kui tegelikkuses pole see liha ega kala, olles osaliselt eelrahvuslik ja neoimperialistlik (Suubritannia globaalne roll), osaliselt rahvuslik (inglaslik mitmetes valdkondades, näiteks jalgpall või vastuseis Euroopale), osaliselt aga tõesti järelrahvuslik (immigrantide lõimimine). Olgu nimi milline tahes, ei saa me sellest üle enne seda, kui me ei ole seda täpselt defineerinud, ning senikaua on ilmselt just eurooplusevastasus selle peamine tunnusjoon.
Mis saab?
Mis saab siis Euroopa lõimimisest? Kriis on väga reaalne ja väga tõsine: see on legitiimsuskriis, kusjuures kahtluse all on lõimimise enda legitiimsus. ELi püüded saavutada seda, mida Rooma leping nimetab “üha tihedamaks liiduks”, on sattunud ränka vastuollu sellega, mida soovivad inimesed, ning vanad meetodid nende heakskiidu saavutamiseks enam tulemusi ei anna. Eliidil võib küll olla selge, miks nad Euroopat ehitavad, kuid Euroopa kodanike silmist on see siht kadunud.
Seepärast seisab kõigi nende ees, kes toetavad lõimunud Euroopa paleust, pakiline vajadus selgitada, miks on lõimitust vaja, milline on lõimunud Euroopa eesmärk. Selleks ei sobi ilmselged vastused, näiteks see, et Euroopa on rahu, demokraatia ja stabiilsuse tsoon, sest neid peetakse niigi enesestmõistetavaks. Selles mõttes on Euroopa lõimumine langenud iseenda edu ohvriks. Välja tuleb käia midagi uut.
See uus peab ilmselt koondama tähelepanu kolmele asjale. Kõigepealt tuleb leida vastus probleemidele, mille tõid ilmsiks Prantsusmaa ja Hollandi valijad: rahvusülesusel on oma piirid ning rahvuskultuuri ei saa arvestamata jätta. Euroopa riikides on rahvusidentiteet jäänud endiselt väga ligitõmbavaks ning pakub poliitilist kandepinda jõududele, mis ei soovi lahustuda Euroopa üliriigis. See ei tähenda klassikalises mõttes jäikade riigipiiridega rahvusriikide taassündi, küll aga osutab selgelt vajadusele uuesti läbi ja üle vaadata liberaalsete vasakpoolsete lemmikratsu ehk postnatsionalismi alused. Euroopa elanikud tahavad olla nii oma rahvuse liikmed kui ka eurooplased, neile meeldib oma rahvuskultuur ja nad soovivad, et nii nende kui nende kultuuriga arvestataks – ja kui nad peavad seda väljendama poliitikas, siis nad seda ka teevad. Need konfliktid on lahendatavad, ilma et rahvuskultuuri ja selle küljes püsimist halvamaiguliseks atavismiks peetaks.
Teiseks tuleb tõsiselt võtta sotsiaalse Euroopa ja turu-Euroopa vahelist piiri. Nii riik kui turg võivad üle elada ebaõnnestumisi ning meie ülesanne on luua süsteem, mis pakub pärast seda ohvritele turvatunnet. Ei saa ju olla normaalne ühiskond, kus 20 tööaasta järel inimene vallandatakse ja talle öeldakse, et ega ta uut tööd enam ei leiagi. Radikaalne individualism võib vahest sobida Ühendriikidele, kuid eurooplased seda näha ei soovi. Heaoluriigi lammutamine peab mingil hetkel peatuma, teatud riski peab kandma ka riik, mitte ainult üksikisikud ning isegi kõige väetimatele peaks olema tagatud mingigi abi. Ei saa kuidagi üle rõhutada põhjaliku debati vajalikkust selle üle, kuidas vältida riigi sekkumise muutumist liiga bürokraatlikuks – on ju kõigile selge, et liiga suur tööjõuturu kaitsmine halvab tõsiselt kogu majandust. Kümneprotsendilise tööpuudusega, mis heldetele soodustustele vaatamata lokkab nii Prantsusmaal kui Saksamaal, on vaja tegelda. Kuid see ei pea tähendama veel kogu sotsiaalhoolekande hävitamist.
Lõpuks tuleb ette võtta Euroopa roll maailmas. Isolatsioniste jagub nii paremale kui vasakule tiivale, on nii neid, kes süüdistavad Euroopat “eurotsentrismis”, kui ka neid, kes sooviksid muuta Euroopa rolli maailmas võimalikult väikseks. Kuid mitte-Euroopaga suhtlemisel on Euroopal hulk eeliseid. Kõigi nende tuumikuks on niinimetatud pehme jõud. Euroopa suurimaks saavutuseks 20. sajandi teisel poolel oli arvukate viiside väljatöötamine konfliktide lahendamiseks ilma vägivallata ning suurte ja väikeste riikide rahumeelseks koostööks. See tähendas teiste kultuuride aktsepteerimist, elamist kultuurilise ja poliitilise mitmekesisuse tingimustes ja – mis on vahest suurim saavutus – vaikimisi möönmist, et Euroopa arusaam modernsusest ei pruugi alati olla kõige sobivam. See tähendas tõelist kultuurilise mitmekesisusega arvestamist. Ühendriikidel on nende ideede omaksvõtmise osas veel pikk tee käia.
Lähemate aastakümnete väljakutseks on Euroopa-väliste modernsete riikide esiletõus – kohe-kohe on nende sekka astumas Hiina, India ja Brasiilia –, mis seab lääne ette tõelise probleemi: nende määrata ei ole enam modernsuse ainuõige definitsioon. Kogu maailma ette tõstatab see aga küsimuse, kas uued modernsed riigid suudavad majandusliku modernsuse ühitada demokraatiaga. Euroopa pehme jõud, siin loodud konsensuspoliitika võib selle juures suureks abiks olla.
Mis aga kõige olulisem: Euroopal on potentsiaali võtta ette kõige ambitsioonikam ülesanne, nimelt üleilmastumise taltsutamine. Praegu võivad majandusjõud tegutseda väga vabalt, nad ei pruugi mõelda poliitilistele tagajärgedele, kuigi nende tegevuse tulemusel võivad terved ühiskonnad nii õitsele puhkeda kui ka hävida. Majandusmaailma suurjõududel puudub igasugune poliitiline vastutus, nad ei ole demokraatlikult valitud ega legitimeeritud ning nad ei vastuta ühegi oma toimingu tagajärgede eest. Euroopa võib käivitada majandusliku üleilmastumise üle demokraatliku kontrolli loomise protsessi ning ideaaljuhul laiendada demokraatia piire ka üleilmastumise eestvedajate majandusaktsioonidele. On see tõesti võimalik? Jah, aga ainult sel juhul, kui käima läheb selle eelduseks vajalik debatt Euroopa uute aluste üle.
Inglise keelest eesti keelde ümber pannud Marek Laane

Kommentaarid puuduvad.


Lisa kommentaar