Euroopa julgeolekust kitsamas ja laiemas plaanis

Eeldades, et Euroopa Liitu võib käsitleda Euroopana kitsamas mõttes, on käepärane materjal mullu detsembris heaks kiidetud dokument uhke nimetusega “Turvaline Euroopa paremas maailmas”. Täpsemalt on tegemist ELi julgeolekustrateegiaga, mis on olemuselt sarnane USA “Rahvusliku julgeoleku strateegiaga” (2002) ja NATO “Strateegilise kontseptsiooniga” (1999). ELi julgeolekustrateegiat ehk nn Solana paberit on hinnatud mitmeti, kuid toon esile vaid kaks aspekti.

Esiteks on tegemist ühe julgeolekupoliitilise mõtteprotsessi tulemusega, mis sündis väga põhimõttelistes vaidlustes. Need vaidlused ei käinud niivõrd selle dokumendi üle, kuivõrd püüdsid leida Euroopa kohta ja eesmärke laiemas julgeolekukontekstis.

Teiseks ilmestab strateegia teatavat kainenemist Vana Maailma suhtumises julgeolekutemaatikasse ja laiema julgeolekukonteksti kaudset tunnustamist.

Euroopa julgeolek ei piirdu ainult ELiga, lisanduvad nii NATO kui ka eraldi USA roll turvalisuse tagajaina. Vahepeal kiskus diskussioon juba ELi täiesti sõltumatu julgeolekupoliitika taotlemisele, kuigi poliitikud vältisid selle otsest väljaütlemist. See mõttelaad ei ole ka pärast ELi strateegia avaldamist kadunud, sest kes see ikka viitsib kõiki dokumente lugeda, kui ajus juba pilt selgelt ette tulnud. Siit ka arvamused, et NATO on niikuinii hääbumas, EL võtab alliansi rolli üle ja keskendub tulevikus Vana Maailma või äärmisel juhul selle lähiümbruse stabiilsuse tagamisele. Ameeriklastele jäägu aga vabad käed kaugemal askeldamiseks.

Sellise mõtteviisi juured ulatuvad külma sõja perioodi alateadvusesse ja sealt edasi külma sõja järgse aja teadvusesse. Teise maailmasõja lõpust kuni NLi kokkuvarisemiseni ei olnud eurooplastel põhjust pead murda: julgeolekustrateegia oli ette määratud kahe bloki vastasseisuga ja USA vägede kohalolekust tulenenud turvatagatistega. Euroopa oma kaitsejõud koosnesid territoriaalkaitseks mõeldud üksustest ja ohtu nähti ainult ühelt suunalt. Kõik oli lihtne ja selge. Selle selguse varjus toimusid aga alateadvuslikud protsessid. Paljudele eurooplastele ei mahtunud hinge sõltuvus jänkidest, keda oli siiani peetud ikkagi kaugeteks ja vähem arenenud sugulasteks. Seega küdes tänulikkuse varjus ka teatav annus kibestumist ja vimma.

Venemaa tegemistelt ei pöörata enam nii tihti häbelikult pintsakuhõlma näppides pilku ära.

Külma sõja lõpp näis lahendavat kõik probleemid. Suur vastasseis oli kadunud, valitses eufooria, kaitsekulutusi võis hakata kokku tõmbama, NATO näis muutuvat mittevajalikuks ja USA-nimeline Suur Vend võinuks justkui hakata asju pakkima… Mitmed Euroopa poliitikud leidsid, et Vana Maailma asjadega saadakse edaspidi ise hakkama. Muu maailmaga tegelegu ameeriklased, kui tahavad, Euroopal ei maksa end kaugetesse konfliktidesse segada. Sellise muust kurjast maailmast eraldumise mõttelaadi on kokku võtnud Michael Hirsh raamatus “At War With Ourselves”: “Me muretseme end ribadeks väikeste ja tühiste asjade pärast -nagu oleks ühiskonna normaalse toimimise alus rahu ja vabadused loomupäraselt antud ja enesestmõistetav asi. See on illusioon, mis paneb meid uskuma, et vaenlast värava taga ei ole ja võime rahulikult eirata maailma väljaspool oma piire”.

USA, muide, võttis Euroopa sõnadeta pakkumise mujal maailmas askeldamiseks vastu, kuigi sai seejärel kaela süüdistuse unilateraalsuses. Euroopa ei osutunudki aga sedavõrd turvaliseks piirkonnaks kui arvati. Üha enam leidis kinnitust Briti diplomaadi Robert Cooperi poolt raamatus “The Breaking of Nations” välja öeldud tees: “Meie ei pruugi huvituda kaosest, kuid kaos huvitub meist”. Balkani sündmused tõestasid seda vägagi veenvalt ja tõid eurooplaste teadvusesse ka ebameeldiva arusaamise oma suutlikkuse puudulikkusest. Hilisem terrorismitemaatika tõusmine tähelepanu keskmesse näitas Cooperi kirjutatu paikapidavust veelgi selgemalt.

Eurooplaste järeldus oli lihtne ja sisuliselt õige: sõjalist suutlikkust on vaja tõsta. Kuid endiselt valitses soov teha seda Euroopa kontekstis, NATOst ja USAst sõltumatult. EL tundus laienemise väljavaatest tulenevalt sobiv üle-euroopalik kondikava, millele tasuks jõuline lihaskeha juurde kujundada. Tegelikult saanuks oma võimekust enamiku ELi riikide puhul ju arendada ka NATO kontekstis. Kuid ei, ELi mitme liikmesmaa julgeolekupoliitiline mõte oli suundunud kitsalt euroopaliidulikele radadele.

See diskussioon jõudis oma kõrgpunkti möödunud aastal ja näib, et aasta lõpuks olid mitmed teravad nurgad maha lihvitud ning realistlik maailmapilt hakkas taas ekraanile pääsema. Nii ELi julgeolekustrateegia kui ka detsembris tehtud ELi ja NATO ühisdeklaratsioon Euroopa julgeoleku- ja kaitsepoliitika kohta, samuti ELi presidentuuri ettepanekud NATO-le ühistegevuseks kinnitasid, et taas on hakatud nägema Euroopa julgeolekut laiemas kontekstis, kuhu mahuvad nii Põhja-Atlandi allianss kui ka USA. NATO tunnistati ühiselt Euroopa kaitsepoliitika aluseks, transatlantiline side aga Euroopa välispoliitika teljeks. Maad võttis mõistmine, et Euroopa julgeolek on laiem kui EL ning et julgeoleku tagamisel ei pääse maailma asjadesse sekkumisest ka Euroopa. Seda kinnitasid ELi operatsioon Kongos ning ka ELi liikmesmaade osalus Afganistanis ja Iraagis. Sama seisukoha ütles aasta algul välja ka ELi välis- ja julgeolekupoliitika juht Javier Solana, kelle sõnul on ELi sise- ja välisjulgeolek lahutamatult seotud ning ohtudele saadakse vastu astuda vaid globaalsel tasandil.

Eespool toodu ei tähenda, et diskussioon on lõppenuks tunnistatud. Kaugel sellest, küllap vaidlused veel jätkuvad. Lisaks on Euroopas endiselt levinud patsifistlikud ja mittesekkumisele kutsuvad meeleolud, mida on puhuti tunda ka Eestis. Seda on aga alati esinenud, tegemist ei ole mingi uue ja meie ajastule eriomase nähtusega. Seisukohal “ärme segame teisi, siis ehk ei sega teised ka meid” on tugev külgetõmbejõud. Kuid nii nagu minevikus nii seda enam nüüdismaailmas ei taga julgeolekut karpitõmbumine. Laenates vabas vormis veel kord Robert Cooperit, on selline lootus võrdne usuga, et ajude söömine teeb targemaks.

Erinevate julgeolekutagatiste eripära seisneb paraku nende unustamises otsese ohu puudumisel. See pädeb ka NATO kohta: kuni avalikkus ja poliitikud ei tunneta otsest ohtu kuklasse hingamas, näib allianss justkui vähetähtsana, eriti olukorras, kus palju rahalubavamat sõnumit pakub EL. Alles siis, kui kaos koju kätte tuleb, karjatatakse hirmunult: aga kus on NATO (USA vms)?!

Kuna EL on nüüdseks julgeolekupoliitilise mõõtme kord juba külge võtnud, siis tuleb otsida sellele võimalikult kasulikku rakendust. Eelkõige torkab silma vajadus tegevuse koordineerimise ja tööjaotuse järele. Nii ELi-NATO kui Euroopa-USA teljel on nende erinevusest tulenev loogiline tööjaotus juba sisse programmeeritud. NATO on eelkõige kaitse- ja julgeolekuorganisatsioon, ELi funktsioonid on märgatavalt laiemad ning julgeolekuaspekt alles uudne lisand. Seega oleks loogiline puhtsõjaliste operatsioonide puhul jätta esimene sõna- ja tegutsemisõigus NATO-le, samas kui EL saaks oma laiemaid võimalusi rakendada teistes, kriiside vältimise või haldamise faasides, jättes otsese sõjalise tegevuse viimaseks variandiks ja juhuks, kui NATO mingil põhjusel sekkumisest loobub või ei suuda leida selleks konsensust. Euroopa riigid jagunevad selles küsimuses kahte leeri: ühtede arvates peaks puhtsõjaline tegevus jääma NATO pärusmaaks ja EL tegeleks “pehmema” kriisilahendusega; teised eelistavad ELi võimekuse väljaarendamist kogu skaala ulatuses.

Tööjaotus julgeoleku tagamisel on veel paika loksumata ja aasta 2004 toob selles plaanis tihedat mõttetööd ning ilmselt sõnavahetustki. Hetkeseis on kompromiss: NATO säilitab prioriteedi sõjaliste operatsioonide puhul, kuid ka EL peaks teatud juhtudel neiks valmis olema. Lõpptulemus selgub eelkõige ELi ja NATO kõnelustel, kus peatselt Eestigi mõlemal pool lauda kaasa räägib.

Ka Euroopa-USA teljel on tegevusmallid mõneti “olemuslikult loogilised”. USA eripära on selles, et ta võib mitte ainult mõtelda, vaid – suutlikkusest tulenevalt – ka tegutseda iseseisvalt. Teiseks on USA-le loomupärane probleemide globaalne nägemine, Euroopale aga suurem enesele keskendumine. Kolmandaks, nagu märgib hollandlane Rob de Wijk, püüab Euroopa probleeme administreerida, USA aga lahendada. Viimati mainitud omadus võib edukalt olla aluseks ELi ja USA (või NATO) tööjaotusele – eeldusel, et see omavahel koordineeritakse. Nagu tõestavad Afganistani ja Iraagi operatsioon, on ülesehitustöö palju raskem kui puht sõjaline operatsioon. EL võib lisaks olla edukam ka konflikti või kriisi puhkemise vältimisel, kus ta panustab poliitilistesse meetmetesse ja USA (või NATO) annab taustal oma sõjalise jõuga neile meetmetele täiendava kaalu.

Euroopa julgeolekut laias plaanis on lootust tugevdada vaid juhul, kui selle eri osad omavahel ühilduvad ja kui sinisilmsus või kadedus ühegi ilmakaare suunas pilku ei hägusta.

ELi julgeolekustrateegia juurde tagasi tulles tahan tähelepanu juhtida veel ühele, meile olulisele seigale. Nagu märgib Soome veteranpoliitik Max Jakobson, sisaldub strateegias vaid põgus viide vajadusele pürgida tihedamale koostööle Venemaaga. Jakobsoni sõnul kinnitab see fraas, et ELi julgeolekustrateegia sisaldab lääne-eurooplaste julgeolekumõistmist, mis erineb Kesk- ja Ida-Euroopa omast. Osaliselt võib selle hinnanguga nõustuda, osaliselt aga mitte. Võib-olla olnuks Venemaa pikemas perspektiivis käsitlemine julgeoleku ülddokumendis kurjast, kuna olukord meist ida pool muutub pidevalt ja sellele hinnangu andmine peaks jääma operatiivsete seisukohavõttude pärusmaaks. Teiseks on suhtumine Venemaasse ka Lääne-Euroopas ja Põhja-Ameerikas eelmise aastaga kriitilisemaks läinud. Selle muudatuse ilmekaim näide oli OSCE välisministrite kohtumine Maastrichtis, kus oma käitumisega pilli lõhki ajanud Venemaa jäi lihtsalt isolatsiooni. Ehk üldistatult: Venemaa tegemistelt ei pöörata enam nii tihti häbelikult pintsakuhõlma näppides pilku ära.

Samas on Venemaast kaude juttu strateegiadokumendi energeetilist julgeolekut käsitlevas osas. Venemaa on ELi jaoks üks suuremaid energiakandjate tarnijaid, sõltuvus energia impordist võib aga alati kaasa tuua muid sõltuvusi või tekitada energeetilise julgeoleku probleeme. Järelikult tasub ELi kontorites tähelepanelikult jälgida nii selles vallas Venemaal toimuvat kui ka hoolitseda energiaimpordi lähtemaade mitmekesistamise eest.

Milline peaks olema Eesti seisukoht Euroopa julgeoleku plaanis? Eks ikka põhimõtteliselt sama mis seni: Euroopa julgeolek on meie jaoks jagamatu ning lahutamatu transatlantilisest sidemest; Euroopa kaitsepoliitika aluseks on ja jääb NATO; EL ja NATO peavad julgeolekualast tegevust koordineerima ja vältima dubleerimist; ohtudele tuleb vastu astuda võimalikult varases faasis ja enne, kui need jõuavad Euroopa territooriumile; Eesti panuse võimaldamiseks peavad meie kaitsejõud muutuma mobiilsemaks, paindlikumaks ja võimekamaks.

Euroopa julgeolekut laias plaanis on lootust tugevdada vaid juhul, kui selle eri osad omavahel ühilduvad ja kui sinisilmsus või kadedus ühegi ilmakaare suunas pilku ei hägusta.