Artikli pealkiri on: Euroopa juhtroll uues NATOs

Ankara tippkohtumine kinnitas taas kord liitlaste raudkindlat pühendumust Washingtoni lepingu 5. artiklile, nagu ka nende hinnangut Venemaa kohta pikaajalise ohuna Euro-Atlandi julgeolekule. Euroopa ja Kanada kahtlevad aga tõsiselt, kas, kuidas, mis ulatuses ning millise ajakava järgi ja mis tingimustel Trumpi administratsioon Venemaa vastu võitleks, kui too peaks mõnd liitlast ründama.

Ameerika sõjalise kohaloleku Euroopas vähendamise järgmine etapp on parasjagu Washingtonis ülevaatamisel ja alliansis arutusel pärast seda, kui Pentagoni sammud tabasid mõningaid liitlasi ootamatult. Väljakuulutatud 5000 sõduri väljaviimine Saksamaalt, soomusbrigaadi lahingumeeskonna rotatsiooni peatamine Poolas ja mis kõige tähtsam, süvatäpsusrünnaku võime Saksamaale ümberpaigutamise plaani tühistamine näitasid, et on alust Euroopa murele koordineerimata kärbete pärast, mis jätaksid kollektiivsesse heidutusse ja kaitsesse märkimisväärseid lünki, mille ärakasutamisega võib Kreml riskida katsetada.

Pikas vaates peaksid liitlaste kasvanud sõjalised eelarved pakkuma võimeid, et muuta Euroopa konventsionaalses sõjas Venemaaga USAst vähem sõltuvaks.

Tippkohtumisel peeti neid arutelusid konstruktiivselt eesmärgi „tugevam Euroopa tugevamas NATOs“ ümber, andes poliitilise mandaadi struktureeritud protsessiks, mille eesmärk on nihutada Euroopa tavaheidutuse ja -kaitse koormus USA-lt ülejäänud NATO-le. See protsess on juba alanud. 

Lähiajal puudutab see peamiselt olemasolevate võimete eraldamist NATO kaitseplaanidele, näiteks suurendades kriisi- ja sõjaajaks SACEURile eelnevalt määratud Euroopa vägesid, et kompenseerida USA kärpeid. Keskpikas ja pikas vaates peaksid liitlaste kasvanud sõjalised eelarved pakkuma võimeid – sealhulgas teatud strateegilisi võimaldajaid ja sõjaväelaste suuremat lahingumassi –, et muuta Euroopa konventsionaalses sõjas Venemaaga USAst vähem sõltuvaks.

Euroopa esmane vastus

See on transatlantilise alliansi põhjalik ümberkujundamine. Küsimus ei ole ainult täiendavate tuhandete sõdurite, mõnekümne lennuki või käputäie sõjalaevade ja allveelaevade eraldamises NATO väemudelile. See on üleminek alliansile, mille heidutushoiak rajaneb peamiselt Euroopa sõjalisel panusel, poliitilisel tahtel ja strateegilistel valikutel kaitse igas aspektis alates investeeringutest kuni vägede paigutamiseni. See on allianss, kus enamik Euroopa riike peab jagama Venemaa vastu võitlemise koormat, juhul kui heidutus ebaõnnestub, toetudes USA vähenenud ja ebakindlale toetusele ning Kanada usaldusväärsemale, ehkki mõnevõrra piiratud abile.

Ameerika nihkumine juhtivast rollist toetavasse nõuab Euroopa liitlastelt, et nad suudaksid oma võimeid kiiresti siirda, neid pinge all säilitada ja lahingutingimustes vägesid taastada. Neil tuleb hoida positsiooni, saata plaanipäraselt abivägesid, mobiliseerida oma õhu- ja merejõud Venemaa vastu ning tõrjuda tema kättemaksu oma territooriumide ja elanikkonna vastu nii kaua, kui intensiivse konflikti stsenaariumis võrdväärse vastase vastu vaja on. Samuti peavad Euroopa liitlased planeerima ja otsustama, mida teha, omaenda tingimustest lähtudes. Nad peaksid seadma esikohale tavapärase heidutuse ja kaitse, kuna kriisi või eskaleerumise korral on nemad esmased reageerijad.

Arusaamad Venemaast

Pole siiski olemas ühtegi Euroopa juhtriiki, mida teised sellisena tunnustaksid. Mõni on sõjaliselt, majanduslikult või poliitiliselt võimsam, kuid ükski pole küllalt tugev igal alal, et vaikimisi juhtrolli täita – nii nagu USA on seniajani NATOs teinud. Euroopa riikide koondumine on ülitähtis, kuid nende poliitiline ja strateegiline olukord ei ole ühesugune.

Üldiselt jagavad kõik Põhjala ja Ida-Euroopa liitlased, Prantsusmaa, Saksamaa, Holland ja Ühendkuningriik hinnangut Venemaa kohta otsese ja reaalse ohuna. See ei tähenda aga, et kõik Prantsuse ja Saksamaa poliitilise spektri suuremad jõud on samal lainel, kuna parempoolsed liikumised võivad tulevastes valitsustes Kremli suhtes leebema hoiaku võtta. Budapestis, Bratislavas ja Prahas on Venemaa kohta juba välja kujunenud teistsugune poliitiline arusaam.

Pole siiski olemas ühtegi Euroopa juhtriiki, mida teised sellisena tunnustaksid.

Lõuna ja lääne suunas liikudes teiseneb julgeolekuväljavaade vastavalt geograafiale, ajaloole ja riiklikele huvidele. Itaalia on suurendanud oma panust idatiival, alates Balti ja Rumeenia õhuturbemissioonist kuni NATO rahvusvahelise lahingugrupi juhtimiseni Bulgaarias. Kuid Rooma on endiselt väga ettevaatlik võimaliku rahvusvahelise sõjalise lähetuse suhtes Ukrainasse ja seab jätkuvalt esikohale „laia Vahemere piirkonna“ probleemid.

Türgil on laiaulatuslik julgeoleku tegevuskava Lähis-Idas ja Aafrikas ning kuigi ta toetab Ukrainat, on riik hoidunud lääneriikide Venemaa-vastaste sanktsioonide kehtestamisest. Hispaania on teinud NATO kaitsekulutuste sihtidest poliitilise draama, hoolimata nende seotusest NATO euroopastamise ja Venemaa heidutamisega. Niisugusel keerukal maastikul peavadki Euroopa juhitud tavaheidutus ja -kaitse ning sellest johtuvad nõuded poliitilisele juhtimisele toimima.

Dialoog ja sõjaline koostöö

Samal ajal on kõigi eurooplaste ühine julgeolekuhuvi säilitada rahu ja stabiilsus, mis annab nende ühiskondadele ja majandustele võimaluse areneda. See saavutatakse kollektiivse heidutuse ja kaitse abil. Venemaa rünnak NATO ja Euroopa Liidu liikme vastu, millele ei järgneks kollektiivset sõjalist vastust, tähendaks mõlema ühenduse poliitilist lõppu. Sellel oleks katastroofiline doominomõju riiklike huvide igale aspektile.

Siitkohalt peakski lähtuma laiem Euroopa-sisene poliitiline ja strateegiline dialoog, luureandmete jagamine, ühised sõjalised õppused ja kaitsekoostöö. Kogu Euroopas tuleb Vene ohtu ilmtingimata rohkem teadvustada, et mobiliseerida sõjalisi, diplomaatilisi ja poliitilisi ressursse, mis tagavad koormuse nihkumise USA-lt Euroopale. Alliansi Euroopa samba strateegilise tasandi hädavajalik täiustamine nõuab Euroopa strateegilist endassesüüvimist, mis keskendub kriisi- ja konfliktistsenaariumidele, ettenägematutele asjaoludele ja eskalatsiooniredelile ning kaasab kogu maailmajao poliitikakujundajaid.

Operatsioonitasandil tuleb NATO piirkondlikke plaane ja tulevasi kaitsekokkuleppeid ajakohastada, nii et need kajastaksid koormuse nihkumist Euroopa liitlastele. Strateegiline ja operatsioonitasand on ilmselgelt omavahel seotud, kuna operatiivsed ümberpaigutused toovad kaasa majanduslikke ja poliitilisi kulusid. NATO-le eraldatud võimeid ei saa kasutada mujal toimuvateks operatsioonideks ja siirmisteks, mis on endiselt tähtsad sellistele riikidele nagu Itaalia, Prantsusmaa ja Türgi. Lävekaitse toob kaasa ka poliitilise riski, kuna see on komistustraat, mis kisub kõik Euroopa liitlased, aga ka Kanada ja USA kaasa konflikti Venemaaga, kui Moskva peaks ründama NATO riike, kuhu need väed on paigutatud.

Bi- ja minilateralism

Euroopa juhtpositsioon tavaheidutuse ja -kaitse valdkonnas tuleb nüüd riikide ja euroopastatud NATO institutsioonide keskel samm-sammult üles ehitada. Viimastel aastatel on poliitiliste ja strateegiliste konsultatsioonide ja/või sõjalise koostöö raamistikena tekkinud mitu kahepoolset, piirkondlikku ja minilateraalset formaati.

Prantsusmaa, Saksamaa, Itaalia ja Ühendkuningriik on oma vastavaid kahepoolseid suhteid süvendanud, ehkki tõusude ja mõõnadega. Berliini, Londonit ja Pariisi hõlmav E3-formaat ning E5-formaat, milles lisanduvad Rooma ja Varssavi, on kogunud hoogu kaitse- ja välisministeeriumide ning riigipeade ja valitsusjuhtide regulaarsete kohtumiste kaudu. Samuti on elavnenud Baltimaade piirkondlik koostöö, nagu ka Põhjala kaitsekoostöö (NORDEFCO) ja töö laiemas NB8 raamistikus, osalt tänu Rootsi ja Soome liitumisele NATOga.

Suurim näide sihtotstarbelisest formaadist on kahtlemata Prantsusmaa ja Ühendkuningriigi ühiselt juhitav „tahtekoalitsioon“, mille eesmärk on pakkuda Ukrainale julgeolekugarantiisid, sealhulgas rahvusvaheliste vägede siirmine sinna pärast Venemaaga sõlmitud lõplikku rahulepingut. Operatiivtasandil on Saksa-Hollandi korpus üle võtnud korpuse tasandil juhtimise Eesti ja Läti kaitsel, võttes vastutuse nende riikide olemasolevate maavägede struktuuriüksuste eest. Need kõik on positiivsed sammud, mis näitavad Euroopa pealinnade suuremat valmisolekut üksteisega suhelda.

Euroopa juhitud NATO poole liikumine pole lihtne ega sirgjooneline, kuna Euro-Atlandi julgeolekuarhitektuur jääb keeruliseks ja mitmekihiliseks.

E5-formaat pakub konkreetseid eeliseid. See koondab viis Euroopa suurimat sõjalist jõudu nii Euroopa Liidus kui ka väljaspool ning pakub õiglast tasakaalu kaasatuse ja paindlikkuse vahel. Regulaarsed konsultatsioonid osaliselt erinevate strateegiliste väljavaadetega riikide vahel aitavad ületada erisusi ohu tajumises, julgeolekuprioriteetides, kaitsetööstuse poliitikas ja NATO tulevikuvisioonides.

E5 arutab ka hankeid, mis on tavaheidutuse oluline osa, kuna eurooplased peavad koos investeerima võimetesse, nagu integreeritud õhu- ja raketitõrje, sügav täpsusrünnak ja kosmosepõhine varajane hoiatamine, mida praegu pakuvad peamiselt Ameerika Ühendriigid. Seega võiks see formaat olla hea inkubaator arendamaks Euroopa kollektiivse heidutuse ja kaitse jagatud juhtimist, mida saaks seejärel üle kanda NATO tasandile. Itaalia nõudis just sel eesmärgil E5 kohtumise kokkukutsumist alliansi Ankara tippkohtumise raames. 

E5 ja teisi kahepoolseid ja minilateraalseid raamistikke tuleks pidada tugevama Euroopa alustaladeks tugevamas NATOs. Nende formaatide raames võivad tekkida ambitsioonikamad ja mõjusamad kaitsealgatused, sealhulgas õppuste, eelpaigutuse, logistika ja hangete vallas. Siiski ei ole Euroopa juhitud NATO poole liikumine lihtne ega sirgjooneline, kuna Euro-Atlandi julgeolekuarhitektuur jääb tõenäoliselt keeruliseks ja mitmekihiliseks. Eri ad hoc formaatides ja NATO tasandil ühel ajal töötamine vajab palju pragmaatilisust ja koordineerimist.

NATO: sama pind ühe katuse all

Ainult kahepoolsete või minilateraalsete kokkulepete summa ei taga aga kollektiivset heidutust ja kaitset. NATO üldine heidutus- ja kaitsehoiak eeldab endiselt peale USA vägesid ka Itaaliast, Hispaaniast, Türgist ja teistest Venemaa suhtes mitte-eesliiniriikidest. Praktilises mõttes toimib näiteks NATO integreeritud õhu- ja raketitõrje viisil, mis raskendab teatud piirkonna kaitsmise tagamist ainult teatud riikide rühma poolt: sensorid, relvasüsteemid ning juhtimis- ja kontrollsõlmed on jaotatud Rotast Hispaanias Incirlikini Türgis Saksamaa, Poola ja teiste liitlasriikide vahel. Seega eksisteerib (poliitiliselt keeruline) vajadus luua jagatud ja kaasav Euroopa juhtimine – mis ulatub kahepoolsetest, minilateraalsetest või piirkondlikest rühmitustest kaugemale –, et rakendada euroopalikku NATOt.

Selleks peaks NATO jääma nii samaks pinnaks kui ka üheks katuseks arhitektuuris, mis teenindab kõiki liitlasi. Samaks pinnaks on integreeritud sõjaline juhtimisstruktuur, standardid, taristu ja infostruktuur, mis on vajalikud kollektiivse heidutuse ja kaitse rakendamiseks. Ja üks katus on see, mille all toimuvad poliitilised ja strateegilised arutelud ja läbirääkimised ning jagatakse eri tasanditel kujundatud seisukohti ja algatusi ning lahendatakse neis sisalduvad konfliktid – jällegi, et toetada kollektiivset heidutust ja kaitset.

Nii NATO pind kui ka katus peavad edenema, kuna eurooplased mitte ainult ei asenda Ameerika sõjalise kohaloleku vähenemisest tekkinud lünki, vaid arendavad ka oma lähenemisviisi doktriinile, kontseptsioonidele ja strateegiatele.

Vastastikune võõrandumine ohustaks läänt ajal, mil Venemaa ja Hiina on vägagi innukad sellist lõhet ära kasutama.

Liitlased seilavad läbi tundmatute vete NATO poole, kus eurooplastel on Washingtonist suurem autonoomia kui kunagi varem viimase kaheksakümne jooksul. Pikaajaliste tagajärgede põhjalik mõistmine seisab mõlemal pool Atlandi ookeani veel ees. Tõepoolest, USA võib tunda muret autonoomsema Euroopa pärast või isegi olla vaenulik selle suhtes, samal ajal kui Euroopa võib hakata USAd vaatama segaste tunnetega: mõnikord partnerina, teinekord kui konkurenti või ohtu.

Vastastikune võõrandumine ohustaks läänt ajal, mil Venemaa ja Hiina on vägagi innukad sellist lõhet ära kasutama. Euroopa juhtroll on hädavajalik mitte ainult selleks, et tavaheidutus ja -kaitse toimiksid Ameerika napima osalusega. Vaid sellekski, et tagada Atlandi-üleste suhete edenemine stabiilse partnerluse ja rahumeelse koostöö kaudu, hoolimata uuest strateegilisest tasakaalust Uue Maailma ja vana maailmajao vahel.