Sumõ Riikliku Ülikooli regionaalse julgeoleku uurimiskeskuse direktor
Ehkki Sumõ Riiklik Ülikool on seda teemat juba mitu aastat teoreetiliselt uurinud, puutusin mina säilenõtkusega vahetult kokku alles 24. veebruaril 2022 – kui Venemaa alustas täiemahulist kallaletungi Ukrainale.
Kui Vene väed sisse tungisid, viibis Sumõ oblastis väga vähe Ukraina sõjaväelasi. Võimalust, et Vene väed võiksid piiri ületada, polnud kunagi kaalutud. Esimese sõjapäeva lõuna paiku veeresid Vene tankid Sumõ kesklinna tänavail, ent okupantide kavatsused olid meile tundmatud. Vene üksused püüdsid linna blokeerida, avasid korduvalt selle pihta tule ning isegi üritasid mitu korda tormijooksu, aga edu jäi tulemata.
Ise hakkamasaamise tähtsus
Üks säilenõtkuse põhijooni on ühiskonna iseorganiseerumisvõime, mis omakorda on seotud sellega, kui tugev on usaldus kogukonna sees ning elanike ja kohalike võimude vahel. 24. veebruari hommikuks seisis Sumõ sõjakomissariaadi ees juba järjekord vabatahtlikest, kes relvi ootasid. Linnas oli avatud mitu humanitaarabipunkti ning tsiviilisikud olid hakanud koguma esemeid, mida kaitsetegevuses kasutada. Vaenlase tankide nägemine linnatänavail oli linlasi küll šokeerinud, aga vapustus asendus kiiresti tugeva tahtega midagi ära teha: hankida Molotovi kokteilide tarvis pudeleid, viia kohalikele territoriaalkaitsevägedele toitu ning koguda relvade ja varustuse ostuks raha.
Varsti sai selgeks, et linnal ja oblastil tuli põhiliselt tugineda omaenda territoriaalkaitse- ja partisaniüksustele. Valitsuse mobiilne kaitsestrateegia tähendas, et Ukraina relvajõud keskenduksid vaid üksikutele vaenlase pealetungisuundadele, sest pikal rindejoonel polnud võimalik iga linna või küla kaitsta. Territoriaalkaitsejõud olid Ukraina relvajõudude omaette väeliigina loodud alles 1. jaanuaril 2022, varem olid nad olnud maaväega integreeritud ja allunud sõjakomissariaatidele. Sõja puhkemise hetkeks polnud paljud nende administratiivsetest ja operatiivkontseptsioonidest lõpuni välja töötatud ega ellu viidud. Sõja alguspäevil oli Sumõs territoriaalkaitsega võimalik ühineda igaühel, kellel oli olemas pass või isikutunnistus, ilma vanusepiiranguta, ehkki eelistati võitluskogemusega inimesi. Peagi oli vabatahtlikke saadaolevatest tulirelvadest rohkem, nii et paljud määrati reservi.
Üks säilenõtkuse põhijooni on ühiskonna iseorganiseerumisvõime, mis omakorda on seotud sellega, kui tugev on usaldus kogukonna sees ning elanike ja kohalike võimude vahel.
Linnavalitsust kohustati andma territoriaalkaitsejõududele inventari ja neid katkematult toidumoonaga varustama. Kuna Sumõ linn oli vaid osaliselt Vene vägede valduses, oli teatud logistiline manööverdusvõime olemas. Pealegi tulid meile kasuks kaheksa varasemat emigratsiooniaastat – tarnete korraldamisel võisime arvestada Sumõ pagulaskogukondadega Poolas, Balti riikides, Tšehhis ja teistes ELi riikides. Vaid päevadega suutsime koguda rohkesti raha ja esitada välismaistele tarnijatele tellimusi. Poola rajati logistikasõlm, et kaubad otse Sumõsse vedada. Nii suutsime täita oblastikeskuse vajadusi ravimite ja sõjaliste kaupade järele, nagu droonid, raadiojaamad, soomusvestid, öövaatlusseadmed ja sõidukid.
Psühholoogiline sõda
Linna üldisele vastupanuvõimele tuli samuti kasuks tsiviilisikute kiire evakueerimine. Kohalikud võimud määrasid humanitaarkoridorid, et naised, lapsed ja vanurid saaksid bussidega lahkuda. Kõige kaitsetumate evakueerimine hõlbustas linna varustamist, sest esmatähtsatest kaupadest ja meditsiinitarvetest oli puudus. Paljud evakueeritud, sealhulgas lastega perekonnad, jätkasid pärast ohututesse paikadesse jõudmist kodulinna abistamist. Nad korraldasid rahastust ning kaupade välismaalt hankimist ja transporti.
Teine kordaminek oli Sumõ välistudengite evakueerimise erioperatsioon. Enne sõda õppis Sumõ Riiklikus Ülikoolis 1700 välismaalast 50 riigist. Esimesel sõjanädalal süüdistas Vene propaganda, mida esitas president Vladimir Putin ise, linnavõime välistudengite pantvangis hoidmises – väidetavasti ei lubatud välistudengeid linnast välja, et neid saaks inimkilpidena kasutada. Kuna siis ei leidunud ühtegi ohutut teed linnast välja, oli evakueerimine võimatu. Ülikooli juhtkond ja üliõpilasnõukogu hoidsid pidevalt saatkondadega kontakti ning tudengeid varustati kõige vajalikuga. Nad lahkusid turvaliselt linnast otsekohe, kui selleks avanes võimalus. Sel moel neutraliseeriti Venemaa katse kolmandate riikide kodanikke infooperatsiooniks ära kasutada.
Me ei arvanud kunagi, et leiaksime end keset vaenutegevust. Paljud vajalikuks osutunud toimingud polnud enne paigaski.
Sõjaajal kuulub ülitähtis roll ka psühholoogilisele vastupidavusele. Õhulöögid ja suurtükituli esimestel sõjanädalatel kriitilise taristu pihta pidid tsiviilelanikkonna hulgas paanikat esile kutsuma. Sel ajal esines sotsiaalmeedias avalikkuse moraali säilitamiseks suur hulk meedia-
tegelasi, analüütikuid, arvamusliidreid ning praegusi ja endisi ametnikke. See algatus polnud ülalt juhitud. Postitused sotsiaalmeedias kajastasid autorite isiklikke arvamusi ja erialateadmisi. Nende varal koostati Sumõ oblasti kohta operatiivteateid, koguti andmeid vaenlaste positsioonidest (selleks loodi internetti omaette jututoad) ning jagati videoid, mis kutsusid üles vajalikele ja praktilistele tegevustele.
Võrratu näide on Telegrami jututuba, mis loodi selleks, et tuhanded Sumõ elanikud saaksid teatada Vene sõjaväekonvoide paiknemisest ja liikumisest oblasti kiirteedel. Tihti saime sõnumite ilmumise järel rõõmu tunda teadete lugemisest, et üleöö oli hävitatud järjekordne Vene kolonn.
Tänavakunstnikud ja koomikud kasutasid oma annet, et inimeste stressi leevendada ja meeleolu tõsta. Linn korraldas kontserte ja väikseid etendusi – kõige meeldejäävam oli püstijalakomöödia ühes linna pommivarjendeist.
Sumõ kogemused illustreerivad vajadust osutada suurt tähelepanu sotsiaalsele sidususele, kui tahetakse valmistuda sõjaga seotud määramatuste puhuks. Me ei arvanud kunagi, et leiame end keset vaenutegevust. Paljud vajalikuks osutunud toimingud polnud enne paigaski. Nagu Eesti parlamendi liige Mati Raidma ütles Sumõs toimunud õppusel: „Kriisihetkel kaotavad tähtsuse kõik varasemad valemid ning toetuda saab vaid ümbritsevatele inimestele ja koostööle nende vahel.“ Jäin temaga siis nõusse ja võin nüüd tema sõnu korrata täie veendumusega.
Seotud artiklid
Mark Voyger: Seekord peab Lääs lubatu kindlasti ära tegema
Putin loodab, et kui Trump saab presidendiks, tõmbab ta tagasi Ameerika toetust Ukrainale, Euroopale ja NATO-le. Kui Lääs ei tarni praegu Ukrainale piisavalt relvastust, nii et vastupealetung võiks toimuda veel selle suve lõpus, on venelastel aega enda kindlustamiseks ja veel suuremate vägede sissetoomiseks, rõhutas Ameerika Kiievi ülikooli professor Mark Voyger usutluses Diplomaatiale.
Vadõm Skibitskõi: Sõja müüdid ja tegelikkus
Ukraina luure töö on äärmiselt keeruline, eriti okupeeritud aladel, aga me tuleme sellega toime ja õpime uusi meetodeid, rõhutas Ukraina luure peavalitsuse ülema asetäitja Vadõm Skibitskõi usutluses Diplomaatiale. Ukraina sihtideks on infiltreeruda nendesse keskustesse, kus vaenlane otsuseid langetab ja kaitsta infot hankivate agentide võrgustikku.
András Rácz: Venemaa aeglane mürgistus
Pole tõsi, et Venemaa käsutuses on ammendamatu Nõukogude relvaarsenal või lõputu võimekus uusi mehi värvata ja välja õpetada. Seega pole kindel, kas Venemaa suudab sellistes tingimustes sõda jätkata kauem kui 2–3 aastat. Samas tähendab see, et needsamad 2–3 aastat on Ukrainale rasked, eriti käesolev, argumenteeris usutluses Diplomaatiale dr. András Rácz.
Vene luureteenistused äpardusid, sest režiimi turvalisus seati ühiskonna julgeolekust kõrgemaks
Hoolimata ulatuslike seirevõrgustikega julgeolekuaparaadi valvsusest ei suutnud Vene riik ära hoida terroristide rünnakut kontserdisaalile pealinna lähistel. On põhjust küsida, mis oli nurjumise taga. Miks Föderaalne Julgeolekuteenistus (FSB), kelle ülesanne on terrorismiga võidelda, pisendab Islamiriigi osalust rünnakus? Millised tagajärjed on sel tragöödial Putini režiimile? Neile küsimustele vastamiseks tuleb tunda Venemaa eripärast suhtumist terroritõrjesse.
Jüri Saar: Kuus teesi Venemaa kohta ja Lääne võidule viiv strateegia
Lääneriikidel on võimalik Venemaa marssimine pidama saada, kui lõpetada ülereageerimine Putini ähvardustele ja bluffimisele. Selleks on tarvilik, et Lääs kasutaks oma majanduslikku ja sõjalist võimekust ning samm-sammult suurendaks Ukrainale antavat hävitusjõulist abi. Eesmärgiks peab olema agressori kaotus, et Venemaast võiks viimaks ometi saada üks normaalne rahuarmastav riik.
Marek Kohv: Miks ei peaks Lääs kartma Venemaa tuumaähvardusi
Ikka ja jälle kohtab Lääne inforuumis eskalatsioonihirmule viitavaid põhjendusi, miks ei peaks Ukrainale teatavaid võimekusi andma või et peaks koguni üldse lõpetama abi andmise, sest see lõpetaks ka sõja.