Jäta menüü vahele
7. mai 2022

Ukraina maakaitse on näidanud end vajaliku jõuna

Ukraina territoriaalkaitsejõud on alates 2014. aastast kandnud võitluses Vene agressiooni vastu võtmerolli ja tõestanud tänavu ägenenud sõjas enda tõhusust.

Maksõm Butšenko
Maksõm Butšenko

kirjanik ja ajakirjanik

Ukraina territoriaalkaitsejõudude võitlejad. Foto: ukrmilitary/Twitter

1999. aastal andis president Leonid Kutšma dekreedi territoriaalkaitsejõudude rajamiseks. 2000. aastal väljatöötatud süsteem tähendas kõigest Nõukogude tsiviilkaitse algelist taastamist. Sestpeale on territoriaalkaitsejõud läbinud mitu reformi, ent põhimõte jäi endiseks: korra säilitamine kodurindel.

Kui 2014. aastal puhkes Ida-Ukrainas sõda ning moodustati niinimetatud Donetski ja Luhanski rahvavabariik, otsustas Ukraina relvajõudude peastaap moodustada igas oblastis territoriaalkaitsepataljoni, et see tegutseks tsiviilpolitseina. Need pataljonid saadeti varsti terrorismivastase operatsiooni alale, kuna sinna siirmiseks nappis väljaõppinud tegevteenistuses sõjaväelasi. Sõjategevuseks polnud valmis üksikud territoriaalkaitse pataljonid, näiteks 5. territoriaalkaitsepataljon (Ivano-Frankivski oblastist) jättis oma positsioonid maha. Teised pataljonid pälvisid aga sedavõrd oivalise maine, et mitu neist reorganiseeriti pärastpoole motoriseeritud jalaväepataljonideks.

Kujunemine omaette jõuks

2015. aastal reformis peastaabi ülem Viktor Muženko territoriaalkaitsejõude. Ta korraldas need ümber omakaitseüksusteks, mida mitmesse oblastisse loodi kaks, aga teistesse viis. Asjaolu, et äsja moodustatud üksustel puudus ühtne doktriin, põhjustas järjekordse muudatuse: Ukraina loobus omakaitseüksustest ja alustas territoriaalkaitsebrigaadide loomist. Eesmärk oli moodustada iga oblasti kohta üks brigaad, mis koosneks viiest pataljonist. Hiljem loobuti viie pataljoniga brigaadide loomisest igasse oblastisse, sest Ukraina pole ühtlaselt asustatud.

Järgnes uusi seadusalgatusi, millest ükski ei pälvinud sõjandusekspertidelt ega parlamendiliikmetelt piisavalt toetust. Näiteks pakuti ühes seaduseelnõus, et territoriaalkaitsejõude juhiks tsiviil-sõjaline staap. Territoriaalkaitse jäi siiski relvajõudude pädevusse. Nimelt kujutaks kaitseüksuste juhtimine tsiviilasutuse poolt Põhja-Atlandi Lepingu Organisatsiooni standardite rasket rikkumist. Tsiviilvõim võib sõjaseisukorras sõjaväelt abi paluda, aga ei tohi kunagi sõjaväge käsutada.

Territoriaalkaitsejõud kuuluvad relvajõudude ülemjuhataja käsu ja juhtimise alla. Territoriaalkaitsejõudude juhataja positsioon on tõstetud väeliikide juhatajate tasemele.

Pärast mitme seaduseelnõu kõrvale heitmist jõustus territoriaalkaitse seadus – seadus rahvusliku vastupanu alustest – alles 1. jaanuaril 2022. Õigusteaduse ja riigikaitse eksperdid peavad seadust rahvusliku vastupanu alustest enamasti üpris tasakaalustatuks, eriti võrrelduna mitme varasema kaitse-eelnõuga. Territoriaalkaitsejõududest sai Ukraina relvajõudude omaette haru, millel on territoriaalkaitses põhiroll. Territoriaalkaitsejõud hõlmavad osaajaga reservväelasi. Territoriaalkaitse raames tegutsevad ühtlasi vabatahtlikud, kes moodustavad rahvusliku vastupanuliikumise ja kuuluvad territoriaalkaitsejõududesse.

Käsuahel

Territoriaalkaitsejõud kuuluvad relvajõudude ülemjuhataja käsu ja juhtimise alla. Territoriaalkaitsejõudude juhataja positsioon on tõstetud väeliikide juhatajate tasemele. Tal on sama staatus nagu õhudessantvägede või erioperatsioonijõudude juhatajal, sealhulgas on talle abiks staap.

Kuna Ukrainas on 26 esimese järgu haldusüksust, millest igaühel tuleb moodustada oma territoriaalkaitsebrigaad, siis oleks tülikas ja võib-olla ebatõhus säärast võrgustikku ühest staabist hallata. Seepärast rajas iga piirkondlik operatiivjuhatus oma territoriaalkaitsejõududele piirkondliku staabi. Territoriaalkaitsejõududel on nüüd neli piirkondlikku staapi: põhja, ida, lõuna ja lääne operatiivjuhatus.

Piirkondlikud juhatused juhendavad oma piirkonna territoriaalkaitsebrigaadide ülemaid. Seaduses sätestatakse, et territoriaalkaitsejõududes on 10 000 lepingulist tegevteenistujat. Neid täiendab passiivne reserv – tsiviilisikud, kes ei kuulu aktiivsesse operatiivreservi ja kellel puudub lahingukogemus, isegi kaitseväeteenistuse kogemus. Passiivreservil palutakse nädalavahetustel osa võtta harjutustest lasketiirudes, et nad õpiksid relvi kasutama ja hoiaksid oskusi rahuldaval tasemel.

Territoriaalkaitsejõududes on 10 000 lepingulist tegevteenistujat. Neid täiendab passiivne reserv – tsiviilisikud, kellel puudub lahingukogemus, isegi kaitseväeteenistuse kogemus.

Territoriaalkaitsebrigaad (3500 inimest) koosneb pataljonidest, millest igaühes on kuni 600 inimest. Alates tänavu 1. jaanuarist kulus 25 brigaadi komplekteerimiseks ligi kaks ja pool kuud. Hinnati, et tänavu 24. veebruariks hõlmasid territoriaalkaitsebrigaadid ligi 70 000 osaliselt relvastatud ja varustatud teenistujat, ülejäänu moodustasid vabatahtlikud.

Tuleb märkida, et pealinna Kiievi territoriaalkaitsjad said relvad kätte vaid kolm päeva enne sõja puhkemist. Üksikutes linnades, nagu Bila Tserkva Kiievi oblastis, tuli avaldusi territoriaalkaitsejõududesse astumiseks tagasi lükata isegi pärast sõja puhkemist, sest relvi ei jätkunud.

Põhiülesanded

Territoriaalkaitse oli esialgu mõeldud asümmeetrilise vastusena hübriidohtudele ja erinevalt vanast Nõukogude lähenemisest kaasati territoriaalkaitsejõud riigikaitse struktuuri. Hübriidohtudega tegelevad julgeolekuteenistused – rahvuskaart, politsei, riiklik julgeolekuteenistus, riiklik eriside ja infoturbe teenistus –, aga mitte kaitseministeerium.

Aprilli seisuga on territoriaalkaitsejõudude ülesanne hoida ära Ukraina linnade vallutamist hübriidmeetoditega, mida venemeelsed jõud kasutasid edukalt 2014. aastal. Praegu on põhiülesanne tagada valitsusasutuste töö jätkumine ning abistada samade kohustustega rahvuskaarti ja riiklikku politseid. Missiooni täitmine on seni olnud edukas. Korduvalt astusid territoriaalkaitseüksused sissetungile vastu. Näiteks Sumõ territoriaalkaitsejõud hävitasid märtsi alguses 18 Vene sõjaväemasinat ja hõivasid muud sõjavarustust, kui venelased püüdsid ühte oblasti linna sisse tungida.

Uues seaduses puudub mehhanism, mis võimaldaks territoriaalkaitsejõudude liikmeil kasutada isiklikke relvi, näiteks jahipüsse. See asjaolu tekitas sõja alguspäevil palju segadust.

Üldiselt on territoriaalkaitsejõudude sõjategevusse kaasamine ebasoovitav. Neil on abifunktsioon – sõjaväe toetamine.

Teine territoriaalkaitsejõudude ülesanne on valvata kontrollpunkte, mida on kiiresti rajatud kõigile peamistele kiirteedele ja kõigile linnadesse viivatele teedele, et sõidukeid ja dokumente kontrollida. Kontrollpunktide valvurid reguleerivad liiklust ega lase kahtlastel isikutel linnadesse sisse sõita.

Kontrollpunktide võrgustik kujunes iseäranis vaenutegevusest mõjustatud aladel juhuslikult. See oli tõsine peavalu juba seepärast, et see häiris logistikat ja humanitaarabi kättetoimetamist. Sestap on kontrollpunktide arvu kohendatud. Kontrollpunktide paigutamisel oblasteisse oleks abi ühtsest süsteemist.

Mitmel piirialal on territoriaalkaitsejõud riigipiiride julgestamiseks Ukraina riiklikule piirivalveteenistusele appi tulnud.

Osalemine lahingutes

Territoriaalkaitsejõud on samuti lahingutegevusest osa võtnud: Harkivis, Tšernihivis ja Kiievis, samuti paljudes väikelinnades.

24. veebruaril, kui venelased üritasid dessanti Hostomelis asuvale Antonovi lennujaamale, vastasid agressorile kohalikud territoriaalkaitsejõud, sest nemad valvasid rajatist. Nad võitsid aega, et Ukraina rahvuskaardist ja relvajõududest saabuksid lisaväed, kes edukalt tõkestasid Vene vägede sisenemise Kiievisse, nii et need ei jõudnud riiklikult tähtsate hooneteni.

Märtsi lõpus võtsid territoriaalkaitsjad osa operatsioonist Irpini linna vabastamiseks. 28 vabatahtlikult eesliinile läinud sõjaväelasest kuulus 24 territoriaalkaitsesse. See oli võimalik, kuna kohalik territoriaalkaitsepataljon oli juba väljaõppe läbinud ja komandöril oli lahingukogemust, mis on territoriaalkaitses haruldane (enamasti astuvad lahingukogemusega isikud relvajõududesse).

Sõjategevus Irpini lähistel oli ränk. Näiteks kui Kiievi territoriaalkaitse üksused Irpinisse sisenesid, olid Pihkva õhudessantväelased neist vasemal, neist paremale jäid motoriseeritud jalaväeüksused ja suur tööstuspiirkond. Kaotustest hoolimata täitsid territoriaalkaitseüksused ülesande. Igatahes tuleb rõhutada, et territoriaalkaitse kaasamine vahetusse rindetegevusse on erandlik ja erakordne. Hersoni territoriaalkaitsejõudude kohta kanti ette 30–60 inimkaotusest, sest komandörid olid nad sõja alguspäevil maha jätnud; nad suutsid ise organiseeruda, ent kõik said lahingus surma.

Praegu on territoriaalkaitsejõudude põhiülesanne tagada valitsusasutuste töö jätkumine ning abistada samade kohustustega rahvuskaarti ja riiklikku politseid.

Üldiselt on territoriaalkaitsejõudude sõjategevusse kaasamine ebasoovitav. Neil on abifunktsioon – sõjaväe toetamine. Territoriaalkaitsejõud võtavad aktiivselt osa taganevate vaenlaste otsimisest ja tuvastamisest, lisaks võtavad territoriaalkaitseüksused osa allatulistatud lennukite ja helikopterite pilootide otsimisest – selle ülesandega saavad nad vägagi tõhusalt hakkama.

Operatsioonidele linnades ning patrullidele Kiievis ja teistes linnades tuli suureks kasuks territoriaalkaitseüksuste osalemine avaliku korra hoidmisel. Territoriaalkaitse patrullidele on koostatud omaette ajakava: määratud üksus peab kaks tundi kontrollpunktis vahti, siis on koos politseiga linnakvartalite vahel kaks tundi patrullis, seejärel puhkab kaks tundi, viimaks on tunni jälle kontrollpunktis valves.

Kiievis arreteeriti 120 sabotaaži- ja luurerühma, neist kaks kolmandikku peeti kinni ümbruskonda põhjalikult tundvate ja kohalike elanikega tihedaid sidemeid omavate territoriaalkaitsejõudude abiga. Territoriaalkaitsejõudude teine tähtis ülesanne on avalikku korda hoida. Korra tagamisega sõjaajal isegi sellises suurlinnas nagu Kiiev on territoriaalkaitsejõud seni oivaliselt hakkama saanud.

Relvade kaootiline jaotamine sõja alguspäevil oli viga. Kuna vaenlased lähenesid kiiresti pealinnale, ei jõutud põhjalikult kontrollida igaühte, kes relva vastu võttis. Oli juhtumeid, kus territoriaalkaitse staabid kaotasid ühenduse mitme kahtlase isikuga, kellele oli relv antud. Igatahes lahendati relvade jaotamise probleemid nädala jooksul.

Teine viga oli kehv kooskõlastamine korrakaitse ja territoriaalkaitse vahel. Näiteks võtsid Kiievis territoriaalkaitsejõud kinni Vene laskuri, kes oli end kodutuks maskeerinud, ja viisid ta politseijaoskonda. Kui territoriaalkaitseüksus naasis kohta, kus laskur oli leitud, avastasid nad kaks mobiiltelefoni fotode ja muude luureandmetega. Kui nad läksid uuesti politseijaoskonda, avastasid nad oma üllatuseks, et „kodutul“ oli lubatud lahkuda. Hiljem said nad teada, et mees oli Vene sabotaaži- ja luurerühma liige, keda politsei oli pikemat aega otsinud. Ilmne järeldus on, et vaja läheb paremat kooskõlastamist politsei ja territoriaalkaitse vahel.

Maksõm Butšenko

Sündinud Donbassi regioonis Luhanski oblastis, kus ta elas kuni 2012. aastani.

Ukraina väärikuse revolutsiooni ajal 2013.–2014. aastal töötas ajakirja Focus juures ja ühines siis uue nädalakirja Novoje Vremja (Uus Aeg) töötajaskonnaga. Sellest on saanud üks Ukraina mõjukaimatest ajakirjadest.

Avaldanud Donbassis toimuvast sõjast mitu romaani. Tema raamatuid on tutvustatud Leedus, Eestis, Poolas, Prantsusmaal ja Gruusias.

Seotud artiklid