Tõnn Viik: Ungari õpetajate sundseis ehk kuidas Orban kasvatab kontrollitavat põlvkonda

Olulisemaltki on seadus andnud tuld juurde ühiskondlikule vastasseisule õpetajate ja riigi vahel. “Staatuse seaduseks” ristitud muudatus on tegelikkuses kõike muud kui õpetajate staatust parandav ning hõlmab endas mitmeid aspekte, mis muudavad Ungari õpetajatepuuduse veelgi tõsisemaks.

Algselt nimeks saanud “staatuse seadus” on tegelikult rahva hulgas saanud sobivalt ristitud “kättemaksuseaduseks”. See on peaminister Viktor Orbani valitsuse vastus õpetajate rahutustele, millega nõuti lisaks palgatõusule ka laiemat haridussüsteemi reformi, mis aitaks paremini toime tulla suure õpetajate puudusega Ungari koolides.

Juba eelmisel aastal algasid suured rahutused riigi pealinnas Budapestis ning osalised streigid üle kogu Ungari, millega õpetajad soovisid näidata rahulolematust praeguse süsteemi suhtes. Meeleavaldustel osalesid kümned tuhanded õpetajad ja õpilased, nõudes peaministrilt kohest palkade tõstmist. Nad selgitasid, et praegune olukord on põhjustanud kasvava puuduse õpetajatest tööturul ja õpetajaõppes ülikoolides. Valitsus vastas meeleavaldustele uue seadusega, mis paljude arvates ainult raskendab õpetajate olukorda.

Kõrvalepõikena tuleb ära märkida, et probleemne on ka praegu kehtiv haridusseadus, mis takistab erialastel tudengitel enne kraadi omandamist osalise koormusena õpetajana töötamist ja nii õpetajarolli sisse elada. Võrdluses on just see käik aidanud Eesti haridussüsteemi õpetajapuudusega toime tulla (muidugi tekitab see kogenematutele õpetajatele lisastressi ning võib põhjustada läbipõlemist, aga see pole selle loo teema).

Muudatuste sisu

Uus reform tegeleb õpetajate puudusega mitmel viisil. Esmalt tõstetakse õpetajate töötunde, lisades senisele nädalasele koormusele veel kaheksa tundi, mis viib õpetaja täiskoormuse kuus 192-le tunnile. Palk sellega korrelatsioonis aga ei tõuse. Maksimaalne tööaeg on Ungari seaduste järgi 48 tundi nädalas ning uus seadus olekski selle piiril. Reaalsuses on tundide arv siiski suurem, sest uus seadus ei arvesta piisavalt ajaga, mis kulub õpetajatel tundide ettevalmistamiseks.

Sellele lisaks hakatakse õppeprogrammi veelgi rohkem tsentraliseerima. See tähendab, et kooli nõukogu saab anda ainult soovituse õppematerjalide ning -kava kohta, kuid lõplik otsus tuleb riigiaparaadi esindajalt.

Haiguslehel õpetajatele määratakse asendustööd, et seda ei kasutataks kattevarjuna streikimise või organiseerumistegevuse jaoks.

Õpetajate olukord halveneb ka asendustundide andmise puhul. Nüüdsest on võimalik määrata õpetajaid tunde asendama ka neile ka neile võõrastes õppeainetes. See on järjekordne Orbani rakendatav meetod kollektiivsest karistusest, millega proovitakse ära hoida õpetajate lahkumist. Loodetakse õpetajate süümetundele: kui lahkumisega muutub seniste kolleegide olukord veelgi halvemaks, küllap nad siis mõtlevad järele, enne kui töökoha üles ütlevad. Samuti ei lähe asendustunnid tavalise tööaja alla, võimaldades töökoormust kasvatada veelgi rohkem ning võttes õpetajatelt võimaluse otsustada asendamise sageduse või töötundide koguarvu suhtes.

Lisaks on uue staatusega kaasnevate kohustuste kaudu piiratud õpetaja võimalus streikida. Streikimine on karistatav kohese vallandamisega. Samuti määratakse asendustööd õpetajatele, kes on haiguslehel, et viimast ei kasutataks kattevarjuna streikimise või organiseerumistegevuse jaoks, muutes isegi haigete õpetajate olukorra stressirohkeks.

Õpetajate kurnamine väljendub ka uues punktis, millega on võimalik pikendada nominaalset õppeaega kuu võrra, 15. juulini, kui riik otsustab, et mingi osa õppekavast on jäänud täitmata. Sel puhul on ilmselgelt tegu potentsiaalse karistusmehhanismina, millega on võimalik väsitada õpetajaid ka suvel ning piirata nende vaba aega.

Vastupanu nuhtlemine

Potentsiaalseid karistusi leidub seaduses teisigi. Riigil tekib võimalus määrata (loe: sundida) õpetajaid teistesse koolidesse, kus puudus on kõige suurem. Sel juhul ei jää õpetajatel endal mingit sõnaõigust. Tegu on ilmselge viisiga eraldada vastu hakkavad õpetajad oma keskkonnast ning karistada neid kriitiliste sõnavõttude eest.

Seaduse järgi on võimalik õpetajaid suunata tööle teise kooli, kusjuures ainus piirang kooli asukoha kohta on, et õpetaja tööle liikumise aeg ühel suunal ei tohi ületada pooltteist tundi. Seega võidakse õpetaja, kes korraldab streiki või osaleb aktiivselt ametiühingu töös, suunata õpetama regiooni teise otsa. Saab võrrelda, et Eesti kontekstis tekiks sarnane olukord, kui Tallinna õpetaja määrataks tööle Rakverre või Haapsallu ning Tartu õpetaja saadetaks tööle Valka. Teises koolis võib õpetajat hoida kuni aasta aega.

Õpetaja, kes korraldab streiki või osaleb aktiivselt ametiühingu töös, võidakse suunata õpetama regiooni teise otsa.

Õpetajate palgatõus on lukustatud staaži ning erinevate kategooriate taha. Esimese 10 aasta jooksul on õpetaja palgatõus peaaegu võimatu. Pärast seda on võimalik sooritada õpetaja pädevuseksam, mille jooksul antakse näidistund. Eksami edukal läbimisel on võimalik saada teise kategooria õpetajaks, kelle palk on 15–25% kõrgem. Kolmas kategooria on saavutatav pärast 20 aastat õpetamist ning sellega karjääriredel õpetajana piirdubki.

Kui antud tingimused pole õpetajatele sobivad, oli neil võimalik ajavahemikus 15.–29. september oma rahulolematust kirjalikul viisil väljendada ning sel viisil tööl lahkuda. Lahkujatele makstakse kompensatsiooni, et seda nimetust on naeruväärne kasutada – standardiks on ühe kuu palk. Rohkem kui 20-aastase staažiga õpetajale makstakse kahe kuu palka ning alles rohkem kui 30-aastase karjääri eest makstakse kolme kuu palka. Kes selles ajavahemikus kirjalikku avaldust ei esitanud, hiljem töölt lahkudes kompensatsiooni ei saa.

Reformi esitlemine

Orbani valitsus esitleb seadusemuudatust avalikkusele teise nurga alt. Esiteks rõhutatavad nad, et uus seadus annab õpetajasele seisuse või staatuse. See peaks justkui olema parem olukord kui varasem, nagu oleks staatusest abi töökoormuse leevendamisel ja kesise palga või inflatsiooniga toime tulemisel. Lisaks lubatakse õpetajatele hiiglaslikku palgatõusu, lausa 75% järgmise kolme aasta jooksul. Seda võib pidada selgelt populistlikuks lubaduseks, sest palgatõus peaks jõudma õpetajateni Eurooopa Liidu rahastuspakettide kaudu.

Ungari kohtusüsteemi valitsuse võimu alla painutamine tõi eelmisel aastal kaasa EL-i otsuse külmutada üle-Euroopalisest taasteprogrammist Ungarile eraldatud osa seni, kuni valitsus pole teinud reforme kohtute sõltumatuse tagamiseks. Sama kangekaelselt keeldub Orban sisulisi muudatusi tegemast. See on tekitanud Ungari ja EL-i vahel suuri pingeid ning Ungari lootus rahastuspakettidele, mille abil toetada riigieelarve defitsiiti ning stagneerunud majandust, on olnud väike.

Mõne nädala eest aga vahendas ajakirjandus, et Euroopa Komisjon võib olla valmis rahastuspaketti n-ö lahti sulatama ja Ungarile eraldama tingimusel, et Orban nõustub toetama Euroopa Liidu järgmise aasta eelarvet, mille sees on suur abipakett Ukrainale (Baczynska 2023). Räägitakse umbes 13 miljardi suurusest rahapaketist, mille järele Orbanil on äärmiselt suur vajadus. Piitsa ja prääniku meetodi kasutamine on EL-is vajalik, et saavutada konsensust ning ühehäälset tegutsemist välispoliitilistel teemadel. Seega võibki Orbanil olla šanss, et ta EL-i rahaeralduse saab, aga seni pole veel otsust tehtud.

Pikemad tagajärjed

Kõiki neid seadusemuudatusega kaasnevaid probleeme kirjeldades tekib ilmselge küsimus – miks? Miks peaks Orbani valitsus tegema sellise karuteene oma riigi tulevikule, halvates nii kogu haridussüsteemi ning põhjustades sellega terve põlvkonna noorte puuduliku hariduse ning juba suure leegiga põleva haridustöötajate kriisi süvenemist? Uus seadus teeb kõike muud kui leevendab olukorda: kõigepealt de facto vallandades tuhandeid õpetajaid, kes ei ole nõus seadusemuudatusega leppima ning seejärel pannes allesjäänud suurema stressi alla.

Vastus peitub Orbani autoritaarses juhtimisstiilis, mida iseloomustavad omakasu, lokkav korruptsioon ning populistlikud poliitilised lükked. On spekuleeritud, et Orbani partei Fidesz teeb avalikus sektoris kärpeid ning pidas õpetajaid piisavalt väikeseks ja väheorganiseerunud ühiskonnagrupiks, kelle kontrollimine on riigipalgalistena kerge, kuid kelle hääled pole piisavalt valjud, et laiemalt ühiskonnas toetust koguda või valimistel kaalukeelt oluliselt mõjutada.

Orban seob meelega õpetajate palgatõusu Euroopa Liidu rahastusega. Kui raha saadakse, on tema kangelane, et tõstab õpetajate palkasid (praegu algavad need 500 eurost). Kui aga raha ei anta, on hea näidata näpuga Brüsseli pihta ning süüdistada neid ebaõnnestumises, pestes end populistidele omaselt igasugusest süüst puhtaks. 40-aastase staaži ning lisahariduse omandamise abil on võimalik välja teenida vapustav 1100€ suurune palk.

On spekuleeritud, et Fidesz teeb avalikus sektoris kärpeid ning pidas õpetajaid piisavalt väikeseks ja väheorganiseerunud ühiskonnagrupiks.

Reaalsuses näitab uus seadus tegelikult palju paremini, kuidas Orbani valitsus ning selle kaudu ka laiem ühiskond suhtub õpetajate rolli kogu Ungari jaoks. Rohkem töötunde, kuid muutumatu palk ja massiivne inflatsioon tekitab kriitilise olukorra, milles õpetajad ei ela palgaga isegi kõige minimaalsemates tingimustes ära. Õpetajad on sunnitud otsima lisateenistust eratundide näol või hoopis väljaspool enda eriala, mis raskendab veelgi rohkem nende olukorda.

Ilmselgelt ei soovi ükski noor sellistes tingimustes asuda õpetajakutset omandama. Juba praegu on Ungari Õpetajate Liidu (Pedagógusok Szakszervezetének) hinnangul puudu üle 16 000 õpetaja ning seadusmuudatusega vallandatakse veel tuhandeid. Siiani on umbes 5000 õpetajat lubanud töölt lahkuda. Sama organisatsiooni järgmise viie aasta prognoos on, et veel  25 000 õpetajat ütlevad tõenäoliselt ametist lahti, sest ei suuda koormusega toime tulla. Ametiühingu andmetel on õpetajaid Ungaris alla 140 000 ning täpne arvepidamine on keeruline, sest jooksvalt lahkub töölt palju õpetajaid. Probleemi süvendab fakt, et suur osa õpetajaskonnast on vananemas.

Pärast seaduse vastuvõtmist selle aasta mais toimusid Budapesti tänavatel suured meeleavaldused, kuid politsei ajas need vägivalda kasutades laiali. Seaduse vastu koguti üle 80 000 allkirja, kuid valitsust see rahulolematus ei kõigutanud. Kindlasti kandis vilja laialdane hirmutamiskampaania, mille alusel vallandati mitmeid meeleavaldustel osalenud õpetajaid.

Ahastamapanevad lood

Taoline streigimurdmine, hirmutamine ja represseerimine kaotab ühiskonnas soovi tegutseda ning vastu hakata. Inimestele jääb vähe võimalusi, kuidas oma rahulolematust väljendada ilma enda heaolu ohtu panemata. Selle aasta alguses alustas tegutsemist lehekülg Miután Felmondtam (otsetõlkes “Pärast töölt lahkumist”), milles avaldatakse pea iga päev lugusid Ungari õpetajatelt ja lastevanematelt. Neis räägitakse anonüümselt õpetajate lugusid stressist ning ebainimlikust koormusest.

Veebileht aitab mõista probleemi mastaapsust. Lugudest selgub, kuidas õpetajad on olukorraga siiani toime tulnud. Mitmed vahetavad eriala, teised leiavad rakendust erasektoris. Aga leidub ka õpetajaid, kes ei vaheta karjääri, vaid elukohta – ning seda välismaale. Lisaks õpetajatele kolivad ära ka nende pereliikmed, mistõttu jääb riik ilma aina rohkematest inimestest. Lood on südantlõhestavad: paljud kirjeldavad oma armastust õpilaste vastu, neist kumab läbi õpetajate vankumatu missioonitunne ja sellevõrra rängem ahastus, sest sellistes tingimustes pole võimalik ainuüksi õhinapõhiselt ära elada.

Kodukoha kaupluse kassiiripalk on kõrgem kui külakooli õpetajal, mistõttu peavad magistrikraadiga õpetajad esimese valiku kasuks otsustama.

Õpetajad mõistavad, et nad ei saa neis tingimustes edasi töötada, sest legitimeeriksid niiviisi Orbani valitsuse otsust ning aktsepteeriksid enda represseerimist ühiskondlikul tasandil. Mitmed kutsuvad üles teisi samuti ametist lahkuma ning lõpetama hirmuvalitsuse all elamist.

Hiljuti on postitusi laekunud rohkem, sest tähtaja saabumisega mõistavad paljud, et nad ei saa edasi töötada. On näha, et paljud töölt lahkujatest on noored, alla 10-aastase õpetamisstaažiga inimesed, kes mõistavad, et neil on veel terve elu ees ning nad ei soovi kogu oma ülejäänud elu sellistes tingimustes töötada. Oluliselt kergem on riigist lahkuda või teine eriala leida. Kodukoha kaupluse kassiiripalk on kõrgem kui külakooli õpetajal ning asjaolude tõttu peavad magistrikraadiga õpetajad esimese valiku kasuks otsustama.

Üks lahkuja loetleb järjest punkte, miks ta otsustas minna streikima ning nähes, et streigid ei kandnud vilja, otsustas nüüd töölt lahkuda:

(Esimene streik)…

2. Ma ei suuda enam veel ühe üheksandiku paanikahoogu pealt vaadata.

3. Ma ei soovi, et mu õpilased peaksid õppima kohutavatest õpikutest.

…

8. Ma soovin, et mu õpilased võiksid kõikide ühiskondlike teemade osas sõna võtta ning debateerida.

…(Teine streik)…

3. Ma töötan alati terve nädalavahetuse, perekondlikud üritused on kogu aeg teisejärgulised.

Teine töölt lahkunu kirjutab:

See oli mu elutöö! Ma poleks kunagi arvanud, et olen sunnitud seda otsust tegema. Ma armastasin oma tööd nii väga! Õpetajaamet oli mu elu ja mu elujõud!

Kohe pärast ülikooli asusin õpetama algkooli ühes väikelinnas ning olen siin õpetanud täpselt 35 aastat. … Palju ütlevad, jah, on raske, aga sära laste silmis! Jah, selles on kild tõde, kuid see kulub aastatega. Eriti viimased paar aastat on minu vaateid radikaalselt muutnud. Esmalt olin ma lihtsalt rahulolematu, nurisesin, väljendasin rahulolematust, aga aina rohkem ja rohkem avastasin end ütlemast: ma ei taha seda enam! Isegi mu lähedased olid mures, sest ma olin alati oma tööd kogu hingest armastanud.

Selliseid lugusid on lehel sadu ja sadu. Kahjuks on hullem aeg alles ees – allkirjastamise tähtaeg möödus eelmisel nädalal, kuid seadus jõustub järgmise aasta algusest. Veebilehe funktsioon on lisaks solidaarsustunde tekitamisele ka kogu ühiskonnas ühtsuse loomine, et õpetajate puuduses ei süüdistataks õpetajaid, kes ütlevad halbades tingimustes töö üles, vaid Orbanit ja tema juhitud valitsust.

Orbani strateegia

Uus seadus on ainult üks paljudes näidetest, kuidas Orbani poolautoritaarne valitsus tegeleb Ungari ühiskonna lõhestamisega, et ainult oma võimust kinni hoida. Seetõttu on äärmiselt oluline toetada igasugust ühiskondlikku opositsiooni ning taotleda täielikku isiku- ja poliitiliste vabaduste taastamist. Just nende kaotamine on põhjustanud stagneerunud ühiskonna, mis ei suuda tekkinud olukorraga toime tulla ning jääb nii majanduslikus kui sotsiaalses mõttes ülejäänud Euroopast maha ning ajapikku kapseldub veelgi rohkem enda kõlakambrisse. Noored ei soovi sellisesse riiki jääda ning otsivad võimalusi välismaal. Orbani juhitud populistid pole aga ilmselgelt nõus oma võimust loobuma.

Orban on valmis ruineerima terveid põlvkondi omaenda rahvast, et ainult näiliselt demokraatlikult võimul püsida.

Sellele vaatamata ei tohi pidada Orbanit rumalaks selles mõttes, et ta ei arvestaks pika perspektiiviga. Autokraatlike ambitsioonidega riigijuhi, n-ö strongman’i ehk kõva käega juhi jaoks on kehvema haridusega ühiskond igal juhul kasulikum, sest sellist massi on kergem propaganda ning populistlike deviisidega enda meelevallas hoida. Orban on valmis ruineerima terveid põlvkondi omaenda rahvast, et ainult näiliselt demokraatlikult võimul püsida.

Ungari on katastroofilises olukorras ning teiste Euroopa Liidu riikide surve on üheks vähestest abivahenditest, mille kaudu on välispoliitiliselt võimalik midagi ära teha. Poliitiliste piirangute kaotamine võimaldaks siseriiklikul opositsioonil kiiremini ühineda ning osutada valimistel reaalset vastupanu kogu süsteemi vastu, sest praeguseks on Orban osavalt opositsiooni killustanud ning omavahel tülli pööranud, tugevdades sellega enda positsiooni veelgi.

Miks Euroopa Liit ei pea Ungarit enam demokraatlikuks riigiks, võib lugeda siit.

Miután Felmondtam – Lood Ungari õpetajatelt.