Euroopa armee muudaks NATO elu lihtsamaks

Mida näeb NATO Euroopa Liidu suunal: kas vastastikust koostööd või pigem konkurentsi? Euroopa Liit trügiks viimasel ajal ju otsekui NATO tööpõllule.

Meil on tegemist väga raske ja keeruka suhtega, kusjuures on esinenud ka probleeme. Sellest hoolimata oleme praeguseks saavutanud päris hea koostöö ja vastandumise tasakaalu, mõningate operatsioonide puhul on meist saanud juba ka partnerid. Kui vaadata seda, kuidas näiteks NATO on oma rahutagamismissiooni Bosnias ja Makedoonias ELile edukalt üle andnud – ning ilmselt juhtub sama ka Kosovos –, siis on partnerlus sujunud üsna hästi ja sujub ka praegu.

Arenguruumi on kindlasti aga nendes küsimustes, mis pole otseselt seotud Balkani operatsioonidega. NATO vaatenurgast oleks kindlasti teretulnud senisest avaram dialoog Afganistani küsimuses. Ja kindlasti oleks teretulnud ka senisest põhjalikum ja laiem poliitiline dialoog strateegiliste küsimuste üle, alates terrorismist ja lõpetades massihävitusrelvade levikuga, kui nimetada vaid mõnda. Ehk siis see, mida meie NATO peakorteris ootame, oleks strateegilise partnerluse mõiste täitmine tegeliku sisuga. Mis oleks omakorda midagi, mis toetub igapäevaküsimustega tegelemisest laiemale pinnasele.

Ja kuidas seda saavutada? Kelle käes on pall?

Kelle käes on pall? Pall on väga kindlalt liikmesriikide pealinnade käes.

NATO peasekretär Jaap de Hoop Scheffer saab näiteks kutsuda ELi liikmed ja härra Solana (ELi ühise välis- ja julgeolekupoliitika juht Javier Solana – toim) NATO nõupidamistele – ta on seda teinud varem ja ma oletan, et talitab sel moel ka tulevikus. NATO ja ELi raamistikus on toimunud ridamisi mitteametlikke nõupidamisi ja mitteametlikke kohtumisi ja mitteametlikke lõunasööke ning iga kord on kõik pärast rääkinud – oo, jaa, selle või tolle kohtumise korraldamine oli suurepärane idee!

Kuid minu arust pole see kõik piisav. Peasekretär Schefferil ega ka härra Solanal pole aga võimalusi olukorra muutmiseks. Võimalused on liikmesriikide pealinna käes. Me vajame valitsusi ja liidreid, kes suudaksid selle suhte ka tegelikult tööle panna, anda selleks vajalikke impulsse.

Nagu paljud teisedki loodan ma väga, et praegune ELi eesistuja ehk Saksamaa suudab selles vallas midagi ära teha. Loomulikult eeldab see pikemas perspektiivis ka paljudelt teistelt toetust ja visadust.

Kas küsimus on siis peamiselt selles, et liikmesriigid ja nende pealinnad ei soovi enam rohkem võimu ja volitusi käest ära anda?

Ma ei ütleks, et asi on volituste äraandmises. Asi on mõlemas organisatsioonis (NATOs ja ELis – toim) sisuliselt oluliste diskussioonide võimaldamises. Minu arust on natuke naljakas kuulata mõningate riikide juttu sellest, kuidas nad ei soovi NATOs rääkida näiteks humanitaarmissioonidest, sest see olevat “nii väga ELi teema” ja selliseid küsimusi peaks arutatama ainult ELis.

Mainisin seda näidet seetõttu, et pärast maavärinat Pakistanis (2005. aastal – toim) soovis NATO vastu tulla Pakistani valitsuse abipalvele. Siis aga tekkis alliansi sees kerge kõhklushetk. See hetk möödus küll väga kiiresti ja lõppude-lõpuks õnnestus meil saavutada kõigi 26 alliansi riigi konsensus, et aitame Pakistani. Kuid kui jutt läheb sellele, kes mida teeb, siis miks ometigi peame me olema nii väga teoreetilised ja teoloogilised? Mina näen seda kõike läbi palju pragmaatilisema prisma ning pargmaatiline lähenemine on minu arvates tulevikku silmas pidades ka ainukene võimalik käitumismudel.

NATO ja ELi suhet on eri riikide avalikkusele äärmiselt raske selgitada, sest see tundub mõnevõrra skisofreenilise nähtusena.

Kuid NATO ja ELi omavahelises suhtes on palju tasandeid. Üks tasandeist on näiteks sõjaliste võimete arendamine. Me oleme käima pannud mehhanismi rääkimaks omavahel sellest, kuidas arendada sõjalisi võimeid nii NATOs kui ELis, milline on meie kaitsejõudude struktuur jne. Ning kuigi seda tehakse juba aastaid, pole siiamaani suudetud sõjaliste võimete arendamise kavasid sünkroniseerida.

Miks? On siin süüdi bürokraatia või midagi muud?

Ei, mitte bürokraatia. Jällegi on põhjus liikmesriikides, näiteks mõningate riikide soovimatuses tagada alustuseks kas või selgus ja läbipaistvus. Vähemalt kui jutt käib ELi kaitseplaneerimisest ja sõjaliste võimete arendamisest. Sest teatava läbipaistvuse tagamisest see kõik ju ometi algabki!

Ma ei ürita praegu väita, et kõik on must-valge ning kõiges on süüdi Euroopa Liit. Ikka on ju nii, et tango tantsimiseks läheb alati vaja vähemalt kahte poolt. Kuid pisut põhimõttelisemal tasandil on NATO ja ELi suhet eri riikide avalikkusele väga-väga raske selgitada, sest see tundub mõnevõrra skisofreenilise nähtusena. Mõlema organisatsiooni liikmeskond ju kattub, mitte küll sajaprotsendiliselt, kuid suuresti siiski. Samas räägime aga kahest organisatsioonist: muutumisfaasis transatlantilisest projektist ning arengufaasis Euroopa projektist.

Me ei ole senini suutnud hakkama saada sellega, et need kaks projekti teineteisega tõeliselt sobituksid, oleksid sünkroonsed ja läbipaistvad.

Lahendus oleks ju väga lihtne: ühendada kaks projekti.

Me ei saa seda teha. Need on lihtsalt kaks erinevat projekti. NATO kujutab endast Euroopat koos kahe Põhja-Ameerika liitlasega. Sel organisatsioonil on oma kindlad väärtuskategooriad, oma võrgustik, see on endiselt väga-väga populaarne liituda soovivate riikide elanike hulgas. Transatlantilisel liidul on oma unikaalne väärtus ning see on endiselt väga tähtis ka praegu, isegi 60 aastat pärast asutamist.

Euroopa projekt on minu hinnangul samatähtis, ambitsioonikas, visionaarne projekt. Kuid Euroopa projekt kätkeb endas palju laiemat poliitikavaldkondade spektrit. ELi puhul räägime ju ühisest majandusruumist jne. Kuid aeg-ajalt ei suuda just meie, eurooplased, iseeneses selgusele jõuda, kuidas neid kahte liitu omavahel ühitada ja kuhu me nendega õigupoolest soovime välja jõuda.

Milline võiks siis pikemas perspektiivis olla NATO ja ELi eesmärk?

Nagu ma varem mainisin, siis tuleks meil kõigepealt strateegilise sisuga täita strateegilise partnerluse mõiste ja seda lisaks jooksvate operatsioonidega seotud küsimustele. Viimased on mõistagi siiski väga olulised.
Selles viimases plaanis on olnud meil mitmeid töövõite ja järgmine ülesanne ootab ees näiteks Kosovos. Eurooplaste ettevalmistused seal väga olulise julgeolekumissiooni oma õlule võtmiseks on praegu poole peal. NATO-l tuleb Kosovos vähemalt osa oma julgeolekumissiooni KFOR (Kosovo Force – Kosovo Stabiliseerimisjõud – toim) tegevusest ELile üle anda. Meil on teinegi ühisoperatsioon: me mõlemad tegutseme Afganistanis. Selge see, et NATO sooviks Afganistanis näha praegusest palju suuremat ELi panust ja investeeringuid. Kuid lõppude lõpuks on meil mõlemas organisatsioonis tegemist pea samade riikidega, kes üritavad saavutada samu eesmärke, näiteks Afganistani-sugustes riikides.

Kuidas suhtute Saksa kantsleri Angela Merkeli ideesse luua Euroopa armee?

Selles osas saan ma rääkida ainult oma isiklikust seisukohast. Aga kui mõelda Euroopa projekt põhjalikult ja lõpuni läbi, mõelda sellele kui ühtsele poliitilisele üksusele, mida ei iseloomusta ainult ühine valuuta ning ühine siseturg, siis lõppkokkuvõttes peaks selle loogika kohaselt Euroopal olema ka üks sõjaliste jõudude struktuur.

Kas see on ka väga tõenäoline, et jõuame lähitulevikus millegi selliseni? Loomulikult mitte! Riigid kui sellised on viimase 350 aastaga alates Vestfaali rahvusvahelise korra tekkimisest, hinnanud kõrgelt oma suveräänsust ning sellest tuleneb ka väga loogiliselt riikide soov hoida kontroll oma sõjaliste jõudude üle suveräänselt omaenese käes.

Integratsioon kaitse- ja julgeolekuvallas on palju komplitseeritum kui näiteks ühise rahavääringu euro kehtestamine. Nii et ma ei oota selles osas mingeid üleöö ilmnevaid kardinaalseid muutusi. Kuid lõppude lõpuks – miks ei võiks Euroopal olla ühine armee.

Kas see on midagi, mille pärast NATO ametnikud peaksid ülimalt mures olema? Ei, sugugi mitte! Kui vaadata transatlantiliselt vaatepunktist: mida ameeriklased eurooplastelt ootavad? Nad ootavad efektiivsust, suuremat sõjalist suutlikkust, seda, et välisoperatsioonidel kasutataks rohkem sõjalisi jõude, suuremat pühendumust. Nad eelistaksid olukorda, kus nad ei peaks rääkima eraldi kõigi Euroopa pealinnadega ja ametnikkondadega. Neile oleks ka NATO raamistikus palju lihtsam, kui Euroopal oleks nii-öelda üks konkreetne telefoninumber. Kuid see kõik on kauge tulevik.

Kuid Euroopa armeed ei peaks käsitlema ohuna transatlantilisele alliansile, vähemalt mina ei näe selles mingit ohtu.