Esmategija ahvi küsimus

Maa kliima ja keskkonna enese julgeolek ja püsivus sõltuvad moel või teisel inimese tegevusest. Eelkõige energeetika valdkonnas. Samas on palju olemuslikumaks muutumas arusaam kliima- ja keskkonnajulgeolekust. See on küsimus sellest, millisel moel muutused kliimas ja keskkonnas mõjutavad meile harjumuspäraseks saanud julgeolekumustrit. Ja loomulikult mitte ainult. Muutuvaid mustreid on veelgi. Muutub elu- ja olemismuster laiemalt ja see kutsubki esile kuhjaga toimumisi, milliseid on detailideni isegi raske ennustada.

Kiiresti väheneva liigirikkusega maailmas poleks inimestelgi varsti kohta.

Selle kõige juures omab aga ülimalt keskset rolli energiaressursside kättesaadavus. Küsimus pole isegi niivõrd mitte energiaressursside hulgas ühe või teise toimija jaoks siin maailmateatris, vaid pigem selles, kuivõrd me mingi energiahulga eest endale huvipakkuvat kasulikku tööd saame.

Raiskava infrastruktuuri ja harjumustega ühiskondade jaoks on ka muidu suur energiahulk (selline, millisega tõhusas ja säästvas kogukonnas kenasti toime tuldaks) kasutu. Ja vajadus energiatoorme järele seevastu üha kasvav.

Fossiilsete kütuste energiaks põletamisega kaasneb aga teadaolevalt üks keerukamaid mõjusid – mõju kliimale ja selle kaudu keskkonnale. Vähemalt nii arvatakse.

Laias laastus ollakse ses küsimuses teadupoolest muidugi kahte meelt: inimene mõjutab oma kütusekasutusega kliimat ning sellele vastupidine seisukoht.

Inimkond on muutunud energohoolikuks ja seda eelkõige tehnoloogia laiema ja kättesaadavama leviku tõttu.

Sõltumata valitavast poolest on sellega seotud üks oluliselt keerukam küsimus: meil on pea võimatu teha nende kahe seisukoha vahel teaduslikult igati korrektset valikut ning nii on kõigis aruteludes sees kõige saatanlikumaid ja ebamäärasemaid tulemusi andev määramatu argument. Nii on elu Maal sedavõrd unikaalne ja pöördumatu, et korratavaid katseid, millest tõde ammutada, pole meil võimalikki teha. Nii pole meil ka piisavalt võimekat arvutimudelit, mille tulemused annaksid kindla ja mittehajuva tulemuse selles kliimamuutuste tegeliku tõe küsimuses. Seda pole ilmselt loota ka enne kvantarvutite tulekut, kuid täna ei tea me ju sedagi, millal neid on loota.

Muutused energiat muundavate tehnoloogiate arengus ja neist saada oleva töö hulga kasvamine ning mitmekesistumine on näiteks nafta- ja gaasikasutust märkimisväärselt kasvatanud: 19. ja 20. sajandite vahetusel puuriti neid olluseid aastas samapalju kui täna võetakse kasutusse igapäiselt. Paljuski just masinatega seotud mugavus ja nendega seotud kasuliku töö tekkimise olemus on see, mis on energiast teinud kuldaväärseima kauba.

Sõltuvalt nii kliimavöötmest kui tegevuse iseloomust vajab inimene päevas 5–20 megadžauli (MJ) toidus olevat energiat (selle energiahulgaga on võimalik ligi kolme ämbri vee temperatuur tõsta 0 kraadist 100 kraadini). Kõikvõimalike muude inimese toimingute korraldamiseks (linnad, transport, küte, valgus jne) kulub aga kuni 700 MJ (iga maailmakodaniku kohta keskmiselt on tarbitava energia hulk ca 200 MJ) mitmesugust energiat. Inimkond on muutunud energohoolikuks ja seda eelkõige tehnoloogia laiema ja kättesaadavama leviku tõttu. Kuidas muidu nimetada sõltuvust, kus energiavajadus inimese tehiskeskkondliku ökoniši ülalpidamiseks ületab kümnetes kordades tema enese ihulisi vajadusi.

Tänane tsivilisatsiooni energiatarbimise võimsus on ca 15 teravatti (TW). Ühe maismaa ruutmeetri kohta teeb see ca 0,1 W. Olgu öeldud, et päikesevalgust langeb Maale keskmiselt ligi 2000 korda suurema võimsusega! Tõsi, mitte kogu kasutatavat maad pole võimalik katta päikesevalgusest energiat ammutavate seadmetega, kuid juba protsentki maismaapinnast annaks meile piisava energiavoo meie toiminguteks. Kui keskmistada ühe inimese kohta, siis võimsus, mida me 24 tundi päevas ja 7 päeva nädalas muundame, on tervelt 2200 kilovatti (kW) – nagu sõidaks pidevalt sellise väiksema mopeediga. On selge, et selline pruukimine pole kättesaadav kõigile Maa rahvastele ja nii ongi väiksema hulga ahnemate ja dominantsemate rahvaste nõudlus ju kordades sellest suurem. Eeskujud toimivad ja nii on sama energiatarbimise pulgale pürgimas aina rohkem tahtjaid.

Eks see tarbitava kütuste ja muundatud energiahulkade erinevus maitsi ja kultuuriti ongi arusaadavalt üks peamisi tülide põhjusi ja nende käigushoidjaid. On reisikirjeldusi ja muid ülestähendusi, kus kehvades oludes toimuv pikem reis lõpeb vaenuga just kõige suurema sööma- jooma ja kehakaaluga kaasteelise suhtes. Nii on neist mõni ka visas võitluses oma otsa leidnud.

Vajadus teeb kadedaks ja lõpuks kurjaks. Nii on paari aastakümne vältel ühe suurema ohuna nähtud asjaolu, et Indias ja Hiinas kasvab kasuliku töö vajadus Lääne tasemele ja seda väiksema tõhususega töötavate energiamuundite puhul, mis suurendaks kütusevajadusi järsult ning kõvasti üle nafta kättesaadavuse tipptaseme.

Energeetiline kaalujälgimine või siis märkimisväärne tehnoloogiline innovatsioon on see, mida me ka oma enese julgeolekuks vajame. Maa elanikele pole jõukohane ilma märkimisväärsete lisanduvate riskideta suurendada näiteks tuumaenergia kasutust 50 või enama kordselt (seda lähema paarikümne aasta jooksul).

Kõik aritmeetiliselt lihtsad lahendused (nagu näiteks Maa rahvastiku märkimisväärne vähenemine või kütusemaardlate muutmine kättesaadavaks vaid vähestele) on arusaadavalt julgeolekulist olukorda liialt kõrgete riskide valda nihutavad. Kui lõpplahenduseks jätta kasvõi mõtteliselt selline aritmeetiline “ideaal”, siis ei saa me ju olla kindlad selleski, kas peetavad energiasõjad (ja ka veesõjad) väldivad sellise fataalsemat laadi lõpplahenduse teket või aitavad sellele hoopis kaasa. Taas üks lisanduv määramatus juba olemasolevale kliiimaprotsesside raskelt määratavale põhjusele.

Taimedest-loomadest hangitud biokütus ei suuda niikuinii olemasolevate omadustega energiamuundurite puhul tagada neist saadavat kasulikku tööd. Pigem on olukord inimese enda suhtes delikaatne, sest auto jaksab taimse kütuse eest piltlikult öeldes rohkem maksta kui inimene. Nii viitab Eestigi viimase aja kogemus, et majanduslikku pidurdumist kiputakse korvama just kõhu arvelt.

Paljuski just masinatega seotud mugavus ja nendega seotud kasuliku töö tekkimise olemus on see, mis on energiast teinud kuldaväärt kauba

Huvitava mõttelise näitena olgu öeldud, et kui energiaallikana poleks kasutusse võetud naftat-gaasi ning energiamuundina sisepõlemismootoreid, oleks väga suure tõenäosusega viimane puu sellelt planeedilt raiutud nii 1930. aastaks ning tõsine kõrbestumine ja keskkonnamuutused jõudnud oma haripunkti vahemikus 1940–1950. Teisiti minna võinud ajalugu on ainult mõttemäng, kuid olukord pole tänagi väga erinev. Küll mitte vahetult nafta või gaasi otsasaamise ohu, vaid seetõttu, et teadaolevates maardlates asuva nafta tarbimiseks kättesaadavaks muutmise kiirus on füüsikalistel põhjustel piiratud. Naftaammutamine on jõudnud platooni, millest edasist kasvu enam ei ole tulemas. Sellise naftatipu teket ennustas 1950. aastatel Shellis töötanud geofüüsik Marion King Hubbert. Nafta ammutustipu (ingl k: peak oil) pikajaline ignoreerimine ja sellega seonduv soovunelmaline mõtlemine-käitumine on hoidnud näiteks elektrisõidukidki harva nähtusena meie tsivilisatsioonis. Lootus lihtsamalt ja harjumuspäraselt toime tulla on tagantjärele vaadates pisitasa aga suurendanudki julgeolekuriske ning kütnud energiatülisid.

Tänane naftasaamise kiirus on ca 85 miljonit barrelit (ca 10 miljonit kuupmeetrit) päevas ja hinnanguliselt ei saa see väga palju tõusta üle 100 miljoni barreli piiri päeva kohta.

Kas energiajulgeoleku võti on uutes energiaallikates? “Võimalik,” on aus vastus. Selles vastuses on lootust ja reaalsust ehk ühepalju.

Suurem lahenduslootus on aga ennekõike energia muundamis- ja kasutustehnoloogiates. Kui me peame mõistlikeks kasutada liikumiseks sõidukeid, mille kütusekulu on 10–20 liitri asemel 100 km kohta vaid 2–3 liitrit, siis samad valikud on võimalikud mujalgi. Näiteks ehitamises ja elamises.

Võtkem kasvõi meie tänased elamiseks kasutatavad hooned: energiakulu ulatub 15–40 liitrile kütteõlile iga sisepinna ruutmeetri kohta aastas, tehnoloogiamuutused võimaldaksid selle alandada aga paari liitrini.

Nii nagu praktilises sõjapidamises on üks parimaist kaitsevahendeist täpsem (moonasäästlikum) püss, nii toimib see ka energiasõjas. Tõsi, siin ei rünnata mitte küll inimeste elusid, küll aga riikide ja kodanike rahakotte ja selle vastu aitab taas ei muud kui kokkuhoid: kokkuhoidlikumalt korraldatud tootmine, säästlikumalt kulgevad transpordivahendid ja säästlikuks ehitatud või renoveeritud majad. Säästmine pole enam hobi või hoiak, vaid majandusharu ja üldise julgeolekumehhanismi osa.

Elu Maal on sedavõrd unikaalne ja pöördumatu, et korratavaid katseid, millest tõde ammutada, pole meil võimalik teha.

Primaatide järeltulijatena harrastame meiegi matkimist, ahvimist ja järeletegemist. Ilma selleta poleks ju võimalik ei kritiseeritav osa üleilmastumisest ega ka mure end rahvaarvus kordades suuremaks ja tõhususes kordades väiksemaks energiamuundajaks sättiva India ja Hiinaga. Lõppude lõpuks ka Venemaaga, mille madal energiatõhusus on neidki viinud kummalisse majanduslikku ja julgeolekulisse turbulentsi. Eeskuju nakkab ja see eeskuju on meie tänaste raiskavate valikute nägu. Nähtavalt paranenud kommunikatsioonitehnoloogia annab aga meile lootust. Ahvikarjaski on ju alati keegi see esimene ahv, kes sooritab jäljendatava valiku või toimingu.

Nii on julgeoleku võtmeküsimuseks tõusmas küsimus jäljendatavatest ja samas säästlikest tehnoloogiatest. Ahvatlevatest ja ihaldatutest. Ja ikka selleks, et toime tulla terve hulga julgeolekuliste määramatustega ning võita aega. Aega, mis on julgeoleku esmaseks eelduseks kasvõi seekaudu, et tähelepanelikkuski eeldab ei muud kui aega ja pühendumist. Aeg on paraku aga nii taastumatu kui ka tagasivõtmatu ressurss, mida arukalt toimides võib ehk tuleviku jaoks vaid varuks saada. Kuid ükski kindlustusselts ega ka väga suur sõjavägi pole suuteline kindlustama ega tagasi tooma kaotatud aega.