Eesti Vabariigi kaks kakskümnendit

Eesti Vabariigi esimest eksistentsi jätkus pisut enam kui 22 aastaks, kuid kuna algusest ja lõpust hammustasid oma osa üks okupatsioon ja üks poolokupatsioon, siis on meie ajaloolises mälus kinnistunud meem „20 aastat iseseisvust“ täiesti õigustatud.

Nüüd seisame silmitsi teise sama pika ajavahemikuga ja on igati loomulik, et see meid teatavatele mõtetele ja tegudele inspireerib. Eelkõige muidugi mõtlema, mis on neis kahes minevikuks saanud kakskümnendis sarnast, milles on erinevused ning kas teine oskas esimesest mingis osas õppust võtta.

Ning kuna esimene kakskümnend on ammugi perioodideks jagatud, siis oleks vaja ära periodiseerida ka lõppev kakskümnend. Alustagemgi sellest.

Igaüks, kes üritab Eesti Vabariigi teise tulemise kahtkümmet aastat kuidagi lühidalt kokku võtta, põrkub kohe ajalooteaduse ühele iseloomulikumale defektile, milles on samas ka tema suurim võlu. Nimelt sellele, et ajalooteadus on tõeliselt tugev vaid selles, mis on möödas ja läbi. Tema prognoosivõime on piiratud. Teiseks, ka möödaniku hindamisel sõltub ajalooteadus hämmastavalt palju omaenda kaasajast. See tähendab, et vaadeldes 13. sajandi sündmusi, näeb 19. sajandi ja 21. sajandi ajalooteadus neid sündmusi mõnevõrra erinevalt.

Mitte et fakte moonutataks või et „igaühel on oma tõde“. Eri ajastud lihtsalt tunnevad huvi erinevate asjade vastu ning otsivad minevikustki just nende huvipakkuvate asjadega seonduvat. Teiste sõnadega – alles tagantjärele selgub, mis oli oluline ja mis mitte. Umbes nagu aianduses: juurvilju külvates ei tea, milline seeme kannab vilja ja milline ei kanna. Näiteks Otto Tiefi valitsus osutus oluliseks, sest Eesti Vabariik siiski taastati. Oleks ta taastamata jäänud, oleks ka sündmus ise marginaliseerunud. Mayfloweri retk osutus oluliseks, sest rajatud koloonia jäi püsima. Oleks ta hävitatud, pälviks Mayflower ajalookirjutuses vaid joonealuse märkuse.

Me võime seda reeglit ka tagantjärele tarkuseks või, soovides põnevamad olla, „tulevik-loob-mineviku-sündroomiks“ nimetada. Imetledes eeskätt angloameerika teadlaste andekust selliste terminite leiutamisel, ei tahaks ma terminoloogial rohkem peatuda. Fakt on see, et kuigi Eesti Vabariigi teine kakskümnend on minevikuks saanud, ei ole ta ometigi lõppenud, läbi ega möödas, ta kestab edasi, ajaloo kohtuotsuseid pole langetatud – ja see teebki periodiseerimise keeruliseks, sest periodiseerimine on ju ühtlasi hinnangu andmine. Ajaloolane peab otsustama, milline nähtus, protsess või üksikasi oli hilisemat arengut arvestades piisavalt oluline, et seda periodiseerimise juures kasutada. Ning kuna ajalooteaduse ettenägemisvõime, nagu öeldud, on piiratud, siis saame Eesti Vabariigi teise kakskümnendi puhul hilisema arengu mõõdulatina kasutada eeskätt vaid sellesama ajavahemiku sisse mahtuvaid, st tänaseks juba toimunud/avaldunud nähtusi ja tendentse.

Käsumajandusele järgnenud ekslevast majandusest sai turumajandus, verisulis kaitsevägi sai relvad.

Me saame näiteks väita, et Vene vägede lahkumine (lahkumasundimine) 1994. aastal oli oluline ja märgilise tähendusega sündmus, sest 2004. aastal võeti Eesti NATOsse, mida poleks päris kindlasti juhtunud, kui Eestis oleks endiselt paiknenud Vene väeosad. Ent jällegi – ilma selgeltnägijavõimeteta on meil raske öelda, kui oluline pikemas perspektiivis oli NATOsse saamine. Kui NATO lähima kümnendi jooksul alla käib ja igasuguse tähenduse minetab, nii et Eesti sama hästi kui kaitseta jääb, siis võib öelda, et 1994. aasta väljamarsil ei olnud mingit erilist tähendust.

Loodame, et seda hetke ei saabu. Lootus pole muidugi teaduslik termin, kuid antud juhul kasutuskõlblik, sest ka vastupidist pole võimalik tõsikindlalt väita: need, kes Eesti Vabariigile halba soovivad ja just sellist stsenaariumi prognoosivad – ka nemad saavad tugineda vaid irratsionaalsele lootusele, ükskõik kui kavalatesse võõrsõnadesse seda ka ei rüütataks või kui uhke nimega instituute seda kinnitama ei pandaks.

Niisiis, lühiperspektiivis tagasi vaadates – sest mida üks „20“ muud on – võiks taastatud Eesti Vabariigi lakooniline CV näha välja umbes selline.

Aastaid 1987–1991 võib sellest vaatepunktist nähtuna nimetada eellooks. Riik ei olnud veel taastatud, võitlus selle nimel alles käis (ehkki paljud võitlejad seda nõnda endale ei teadvustanud, eriti algusaastail).

Järgnes olla või mitte olla ehk aastad 1991–1995. Selle etapi põhilisteks verstapostideks on Eesti Vabariigi taastamine de facto 1991, rahareform, põhiseaduse referendum ja riigikogu ning presidendi valimised 1992, Vene vägede lahkumine 1994. aastal ning lõpuks esimese sõjajärgse koalitsiooni lahkumine võimult pärast üldvalimisi 1995. aastal. Etapi süvasisuks oli vastuse andmine küsimusele, kas Eesti võtab suuna poolnäilisele poolriigile või seatakse eesmärgiks olla päriselt iseseisev riik, niipalju kui see ühel väikeriigil üldse võimalik on. Küsimus lahendati teise variandi ehk olemise kasuks ja usutavasti tunnistab iga erapooletu ajaloolane selle juures peaminister Mart Laari olulist rolli, mille täitmine sai võimalikuks muidugi vaid tänu rahva otsusele 1992. aasta sügisel valimiskastide juures. Peadpööritava kiirusega langetati põhimõttelisi otsuseid, mille mõju ulatub tänini (proportsionaalne tulumaks, „uju või upu“ poliitika pankade suhtes jpm). Käsumajandusele järgnenud ekslevast majandusest sai turumajandus, verisulis kaitsevägi sai relvad.

Aastaid 1995–2004 võiks iseloomustada sõnadega praktiline ülesehitustöö, mille juurde kuulusid piltlikult öeldes ka suitsupausid, betooni ootamine ja selle või teise kopamehe poolt (mõnikord ilmselt meelega) valesse kohta kaevatud vundamendiauk. Segamini palavikulise ja tõhusa tööga. Eelmise etapi jooksul langetatud otsuste tähendus jõudis mõnele turumajandusega harjumata huvigrupile alles nüüd kohale. Tehti katseid Eesti arengusuunda muuta, kuid need katsed ei olnud eriti jõulised ega koordineeritud ning osutusid kokkuvõttes edutuks. Eesti arenes nii poliitiliselt kui majanduslikult: 1997. aastal saadi kutse ühinemisläbirääkimistele Euroopa Liiduga, 2002. aastal NATOga. Mõlemale kutsele eelnes aastatepikkune pingeline töö. 2004. aastal ühines Eesti mõlema nimetatud organisatsiooniga, millega oli täidetud 1991. aastal mitteametlikult, pooleldi unistusena sõnastatud maksimumprogramm.

Selle perioodi sisse jääb omaette etapina ajalõik 1997–1999, mil Eestit mõjutas esimene rahvusvaheline majanduskriis ja võeti vastu esimene säästueelarve. Rakendades instrumenti „tulevik-teeb-mineviku“, võime seda nimetada ka hoiatuslasuks.

2004. aastal ühines Eesti Euroopa Liidu ja NATOga, millega oli täidetud 1991. aastal mitteametlikult, pooleldi unistusena sõnastatud maksimumprogramm

Läbivaks jooneks võib pidada süvenevat kriitikat poliitika ja poliitikute suhtes, jätkuvaid hüüatusi sarjast „kas me sellist Eestit tahtsime?“. Samas toimis vastupidine hoovus, oma riiki hakati järjest tõsisemalt võtma. Näiteks kadus selle etapi jooksul irooniline suhtumine Eesti kaitseväesse.

Järgnes idüll, kui jällegi tagantjärele tarkusele toetudes otsida iseloomustavat nime aastatele 2004–2008. Eestisse voolas investeeringuid ja odavat raha, mis nagu mujalgi tõid kaasa enneolematu majanduskasvu, laenubuumi ja hulga muid buume ja buumikesi. Mis paraku koosnesid suures osas õhust. Need aastad olid äsja, neid ei ole tarvis pikemalt kirjeldada.

Nagu ka järgnevat sinist esmaspäeva, mille lõpudaatumi võib paigutada ehk aastasse 2010, ja sellele järgnenud iseseisvuse ja vabaduse argipäeva, nagu võiks nimetada alanud etappi. Argipäeva üheks keskseks mureks on välismaale siirdumine, kuid argipäeva juurde kuuluvad ka pidupäevad, nagu äsja toimunud noorte laulu- ja tantsupidu, mis taas tõestas, kui sügaval on meie isamaa-armastuse juured. Mis peaks sisendama optimismi tuleviku suhtes. Keegi ei saa väita, et eestlased ei taha olla. Tahavad küll. Kuidas see õnnestub, on iseküsimus, mis sõltub ka muudest teguritest, ja sellele vastab tulevik.

Kui otsida sarnasusi esimese kakskümnendiga, siis torkab silma rõõmu/lootuse ja pettumusmeeleolude vaheldumine, samuti enam-vähem pidev rahulolematus poliitikutega, mida nähti nii tollal kui nüüd. Ajastud olid muidugi erinevad ja nii pahatahtlik kui täna Eesti ajakirjandus ning avalik arvamus 1920-30ndail poliitikute suhtes ei olnud. Öeldu tugineb pigem intuitsioonile kui kvantitatiivsele analüüsile ja on seega vaieldav. Samas ei ole vaieldav see, et ajakirjandus ei olnud avaliku elu tegelasi veel nii alasti kiskunud kui tänapäeval ning avalikkus, lähtudes vanadest väärtushinnangutest, suhtus „kutsututesse ja seatutesse“ suurema respektiga kui nüüd. Ning taas vastuväide iseendale: vastumeelsus olemasoleva poliitilise eliidi suhtes paisus 1930ndate algul suuremaks, kui ta seda viimase kahekümne aasta jooksul iial paisunud on.

Ühendab minevikunostalgia. Esimesel korral kõnelesid paljud vanemad inimesed, kui hea oli elu „Vene ajal“, kui kindel oli rubla ja kui palju selle eest sai. Öeldi, et Vene ajal oli kaupa ja oli raha – nüüd olevat küll kaupa, aga mitte raha. (Nõukogude aja lõpupoole lisandus sellele märkus, et nüüd on raha, aga mitte kaupa.) On tõsi, et Venemaa majandus ja Eesti oma sealhulgas arenes enne Esimest maailmasõda erakordselt jõuliselt. Kui laia Venemaa võimalused kadusid, peeti süüdlaseks iseseisvust ja Eesti Vabariiki, ehkki põhjus seisnes hoopis Venemaa enda kokkuvarisemises ja seal kehtestatud absurdses majandusmudelis. Sarnaselt sellele igatsevad paljud taastatud Eesti Vabariigis taga nõukogude aega, mil elu olevat olnud odav (mis vastab tõele vaid väga piiratud määral) ja otsivad süüdlast iseseisvuses, ehkki põhjus peitub hoopis mujal: nõukogude aeg tähendas arutut võlguelamist ja sellise elu lõpp ei tulenenud mitte Eesti Vabariigi taastamisest, vaid võlguelava absurdimajanduse paratamatust kollapsist. Täna nõukogude aega taga igatsevad inimesed mingil põhjusel ei mäleta, et „hea“ rublaaeg sai läbi ammu enne omariikluse taastamist ja rahareformi, niisiis mitte nende mõjul.

Sarnasteks joonteks saab ka pidada majanduslike olude järsu muutumise paratamatuid kaasnähtusi – ootamatult teenitud ja kaotatud varandusi, ennasttäis uusrikkaid, laiutavat tõusiklust. Ning nii nagu esimesel korral, nii ka teisel käisid need kokku eeskätt algusaegadega. Tänapäeval, taastatud riigi kahekümnendal aastal, on laiutav tõusiklus peaaegu kadunud, selle asemel esineb rutiinset matslikkust (tüüpnäide: auto tuhatoosi tühjendamine parkimisplatsile), mis sel või teisel kujul saadab iga kultuurikehandit hällist hauani. Mis muidugi ei tähenda, nagu oleksime „valmis“ või mingid vanad kalad tolles iidses koosluses nimega Lääne tsivilisatsioon. Oleme ikka alles noor rahvas, millel on nii häid kui halbu külgi. Üldiselt on noorus siiski ilus aeg, seda igatseb igaüks taga, ainult et ilma nooruse lolluseta.

Erinevusi on kergem tuvastada. On lausa küsimus, millist pidada kõige olulisemaks. Ise asetaksin esimesele kohale tõiga, et kui Eesti Vabariigi rajamisel võis vana õigusnormide süsteemi – eeskätt omandisuhted – valdavas enamuses kehtima jätta, siis riigi taastamise järel tuli alustada kapitaalselt lõhutud õigusest. Kujundlikult öeldes: tuli hakata kalasupist uuesti kala tegema. Nagu igaüks mõistab, on see oluliselt raskem kui kalast kalasuppi teha (loe: normaalset tsiviilühiskonda kommunistlike reformidega hävitada ja segamini pöörata). Mõned olulised tsaariaegsed seadused kehtisid peaaegu esimese iseseisvusaja lõpuni, mõeldamatu aga oleks, et meil kehtiks veel näiteks Eesti NSV maa- või tsiviilkoodeks. Need seadused tuli kohe algusaegadel kiiremas korras välja vahetada, kuid inimeste mõttemaailma ja väärtushinnangutega oli teine lugu. Osalt oli läbi kogu nõukogude aja endas kantud täiesti tsiviliseeritud arusaamu õigusest, õiglusest ja omandist – sellest, kuidas asjad peaksid olema, ehkki nad seda polnud. See vundament meid üldjoontes päästiski.

Esimesel korral kõnelesid paljud vanemad inimesed, kui hea oli elu „Vene ajal”, kui kindel oli rubla ja kui palju selle eest sai.

Paraku oli nõukogulik poolsajand – koostoimes Läänes toimunud üldise vasakulekaldumisega, st globaalse tendentsiga, millest meid ei lõiganud ära isegi raudne eesriie – siiski suutnud oluliselt kahjustada tervemõistuslikke arusaamu vaba indiviidi ja vaba riigi suhetest. Riigilt oli õpitud liiga palju nõudma ja ootama, igas hättajäämises oli harjutud riiki süüdistama. Just see ongi „mentaalne Eesti NSV“, mis kas suuremal või vähemal määral meid kõiki puudutab.

Oluline erinevus on, et teisel korral sai Eesti pangandus ja rahandus algusest peale kindlalt jalad alla. Eesti kroon ei langenud inflatsioonipöörisesse, teda ei olnud vaja ka devalveerida. Eesti majandust ei orienteeritud petlikule Vene turule, vaid karmile olelusvõitlusele Euroopa ja maailma vabaturu lahinguväljadel.

Siit jõuamegi küsimuseni: milles oskasime õppust võtta ja targemad olla? Esimesena nimetaksin neutraliteedipoliitika välistamist algusest peale. Eesti vabanemisaegsed liidrid olid valdavas enamuses ühel meelel, et väikeriigi neutraalsus on võimatu. Parimal juhul on see idealistlik unelm, millel pole reaalses maailmas kohta. Seetõttu alustati juba varahommikul sihikindlat tööd NATOsse pääsemise nimel. Täna võime öelda, et”¦ järjekordne ime. NATO uks oli lahti vaid lühikest aega ja meie suutsime hetke ära kasutada. Ime, mille taga oli terve hulga andekate ja andunud inimeste veendumus ja tahe. Moodustus kriitiline mass otsustajaid/mõjutajaid, kes valjult välja ütlemata endale aru andsid, et Eestil on vaid kaks võimalust: kas olla annekteeritud või annekteerimise ohus. Eelistades viimast, tuli end selle ohu vastu maksimaalselt kindlustada. Võttes tahtmatult õppust hollandlastest, kes on kas mere poolt üle ujutatud või üleujutuse ohus. Nemadki eelistavad viimast, kaitsevad ennast adekvaatselt ning tunnevad oma maast ja vabadusest rõõmu.

Õppust on võetud ka demokraatia asjus. On nüüdki esitatud nõudmisi tugeva presidendivõimu kehtestamiseks, kuid neil pole olnud erilist kandepinda ja selle üheks põhjuseks võib pidada president Pätsi õnnetult lõppenud valitsusaega. Olen küll isiklikult veendunud, et Pätsi süüdistamine on alusetu ja isegi alatu – oma ajahetke info pinnalt lähtudes tegi ta ainuvõimaliku otsuse –, kuid siit lähtuv üldine umbusk autoritaarsuse suhtes on meile olnud õnnelik asjaolu. Kui aga seesinane umbusk muutub pimedaks, valimatuks vihaks nii esimese kui praeguse iseseisvusaja poliitilise juhtkonna suhtes, siis ületab arstimi kõrvaltoime juba tema ravitoime.

Siin võikski lõpetada, kui kiusatus tulevikku kiigata ei sunniks veel üht asjaolu mainima.

Meie kroon lõi rekordi, kestes kauem kui poolmüstiline, lauludes taga igatsetud sõjaeelne Eesti kroon, mida kodudes reliikviana alles hoiti ja õhates vaadati. Ning meie uus vabadus lööb kohe rekordi, kestes kauem, kui kestis toonane. Need on väga rõõmustavad rekordid, kuid iga sellise rekordiga kaasneb pingelanguse oht. Rekord on löödud – nüüd nagu poleks enam oluline, kui suurelt. Kuid ometigi on see väga oluline, see ongi tegelikult kõige olulisem. Poleks ju erilist mõtet ennast ütleme kümne aasta pärast uue anneksiooni all ägades lohutada mõttega, et „rekordi tegime siiski ära“.

NATO uks oli lahti vaid lühikest aega ja meie suutsime hetke ära kasutada.

Jah, kroon sai läbi ja nõnda me praegu just ütlemegi, kuid see pole õnnetus. Kroon kestab tegelikult edasi, ta on euro sees peidus, kui väljenduda veidi luulelises vormis. Iseseisvusega on midagi sarnast ja samas ei ole ka. Kui mingi osa sellest tuleb – koos teiste ja palju tugevamate riikidega – delegeerida Euroopa Liidu juhtorganeile, siis võib see olla paratamatu ja sel juhul kehtib sama mis krooni puhul – iseseisvus säilib mingil kaudsel kujul. Kuid analoogia on vaid osaline, sest iseseisvus päris ühine ikkagi olla ei saa ja jutt võib käia vaid väga piiratud osa delegeerimisest.

Siin pean ma silmas õieti midagi muud. Meie iseseisvust ei ohusta ju Euroopa Liit, vaid ikkagi keegi teine, keegi Voldemort, kelle nime ütlevad vabalt välja vähesed. Ning sellesinase võimu alla langemine ongi toosama oht nagu meri hollandlasele, mille puhul ei käi võitlus mitte selle peale, kaua me suudame teda tagasi tõrjuda, vaid selle peale, kas me suudame teda igavesti tagasi tõrjuda. Siin ei tohi meid eksitada mingi rahulolu saavutatud edust või purustatud rekordeist. Siin rekordid ei loe. Meie püsimise ürgküsimuseks – mõistagi koos iibega – on küsimus sellest, kas oskame alatise valveloleku sel viisil oma kultuuri sulatada, et ta muutuks selle orgaaniliseks osaks, mida ei pese sealt välja ükski põlvkonnavahetus, ükski majandusbuum ega majanduskriis ega ükski läbi elatud õnnetus või saavutatud võit.