Eesti ÜRO julgeolekunõukogus: ajalugu kolmes kriisivaatuses
RKK Eesti Välispoliitika Instituut, 2022
Richard Gowan analüüsib Eesti valitud liikmesust ÜRO julgeolekunõukogus 2020–2021 läbi kolme kriisi: Iraani sanktsioonide taastamise arutelu, Ida-Euroopa julgeolekuolukorra halvenemine ja Afganistani valitsuse kokkuvarisemine. Need kolm kriisi sümboliseerisid põhjapanevaid muutusi geopoliitikas.
Seotud artiklid
Eesti võimalused ÜROs ja selle Julgeolekunõukogus
Julgeolekunõukogu näitab maailma riikide koostöötahet.
Trenin: Venemaa võib Eesti algatusi Julgeolekunõukogus toetada, kui see on Moskva huvides
Eesti diplomaadid saavad tänu Julgeolekunõukogu liikmesusele juurde professionaalseid oskusi.
Rahvusvaheline õiguse kujunemine ÜRO-s ja Eesti võimalused
Eesti huvides on rahvusvaheliste suhete põhinemine kokkulepitud ja ettearvatavatel reeglitel ning nende reeglite järgimine.
Euroopa suur strateegia ja Pax Americana lõpp
President Toomas Hendrik Ilvese kõne Rahvusvahelise Kaitseuuringute Keskuse 20. sünnipäevaüritusel 7. aprill 2026.
Eesti ja Donbassi stsenaarium: eksitav analoogia
Pärast 2022. aasta sissetungi Ukrainasse on perioodiliselt välja ilmunud spekulatsioonid, mis vihjavad, et Eesti võib olla Venemaa agressiooni järgmine sihtmärk. Viimase laine läitis provokatiivse Telegrami kanali esiletõus ja võimendas paanikat külvav meediakajastus. Ukraina blogijad on isegi väitnud, et Vladimir Putin võib üritada Eestis korrata Donbassi stsenaariumi, hõivates territooriumi väärate ettekäänete alusel.
Rahvusvahelise Kaitseuuringute Keskuse loomislugu
Rahvusvahelise Kaitseuuringute Keskuse (RKK) loomise lugu algab mitte 2006. aastal, kui keskus ametlikult asutati, vaid juba 1990ndate lõpus, kui Eesti tegi esimesi samme NATO suunas. Toonane kaitseminister Jüri Luik oli 1996.–1999. aastatel olnud Eesti saadik NATO juures Brüsselis ning puutus seal tihedalt kokku ka USA mõttekodadega nagu Carnegie ja Brookings. Sellest kogemusest kasvas välja arusaamine, et iseseisev mõttekoda aitab pakkuda kõrvalvaadet välis- ja julgeolekupoliitika kujundamiseks ning teha uuringuid ja analüüse, mille jaoks poliitikutel, ametnikel ja diplomaatidel pole lihtsalt mahti.
Eesti peab muutuma õhuruumist õhujõuks
Euroopa julgeolekukeskkond on kardinaalses muutumises. Eeldused, millele on rajatud meie senine riigikaitse loogika, enam ei kehti. Ameerika Ühendriikide strateegilise fookuse nihkumine, Venemaa sõjakogemus Ukrainas ja NATO sisemise töökorralduse muutumine sunnivad Eestit vaatama kainelt otsa paljudele küsimustele. Üks kriitilisemaid, mille esitamist on peaaegu alati välditud, on see: mis juhtub, kui USA otsustab Euroopas õhusõda mitte juhtida ega sellesse otse panustada?
Venemaa desinformatsioon Eestis veenmisest hirmu külvamiseni
Desinformatsioon on üks Venemaa Lääne-suunalise välispoliitika keskseid tööriistu. Kui varem oli selle peaeesmärgiks rohkem veenmine, siis nüüd on selleks kujunenud sihtriikides ühiskonna lõhestamine ja kaose tekitamine. Väärinfo tõkestamisel ei piisa vaid meediapädevuse suurendamisest, vaid tuleb eeskätt investeerida sotsiaalmajanduslike probleemide lahendamisse.
Euroopa halbade valikute aasta
USA on maailmakorda ümber kujundamas viisil, millest Venemaa on pikalt unistanud. Ameerika välkoperatsioon Venezuelas ei jäta kahtlust, et tänases maailmas kehtib jõud, mitte õigus. Euroopal, sealhulgas Eestil (ja nimelt osana Euroopa otsustest), on ees keeruliste valikute aasta, mil tuleb pingutada selle nimel, et ise oma saatust määrata. Kõige raskemad valikud Euroopa jaoks ei tulene mitte idast, vaid läänest.
Kuidas sõda Ukrainas muutis Eesti maailmas suureks ja siis jälle väikeseks
Eesti ühiskonnale saabus 2022. aasta 24. veebruar üllatuslikult – ja samas mitte. Kuigi märgid Venemaa ettevalmistustest Ukraina vastu peetava sõja laiendamiseks olid olnud laiale avalikkusele näha juba kuid (ning Eesti valitsusele, nende sõnul, teada juba pool aastat varem), tundus mõte, et Venemaa proovibki oma Ukraina-probleeme lahendada Kiievis režiimimuutuse korraldamisega, ikkagi absurdne.
Eesti välispoliitika silmitsi muutunud liitlassuhtega
USA värske julgeolekustrateegia kinnitab, et transatlantilised suhted on olemuslikult muutunud. USA on endiselt asendamatu liitlane, kuid ühisosa, mis allianssi koos hoiab, on jäänud õhukeseks. Washingtonilt võib üha enam oodata seisukohti ja tegusid, mis on vastuolus Eesti julgeolekuhuvidega, eelkõige Ukrainas ja Venemaa suunal. Eesti välispoliitika jaoks on käes kõige keerulisem aeg peale taasiseseisvumist.
Teadusjulgeolek 21. sajandil: pingest vabaduse ja julgeoleku vahel
2024. aasta jaanuaris avalikustati, et Tartu ülikooli Johan Skytte poliitikauuringute instituudis töötanud Euroopa uuringute professor Vjatšeslav Morozov oli mõni nädal varem arreteeritud kahtlustatuna riigivastases luuretegevuses. Eesti ja rahvusvahelise meedia reaktsioonid olid seinast seina: mõned väitsid, et olid juba ammu kahtlustanud (või lausa teadnud), et tegu on Vene riigiteenriga, samal ajal kui teised olid šokeeritud, et näivalt kremlivastane ning euroopameelne professor võis osutuda spiooniks. Eriti välismaises sotsiaalmeedias võeti uudis vastu arusaamatusega ning Morozovi arreteerimist peeti murettekitavaks.
NB8: meisterlikud kohanejad rahutus maailmas
Järgmisel aastal on Põhjala ja Balti riikide koostöö ehk NB8 rühma eesistujaks Eesti. Julgeolekukeskkonna ebastabiilsuse tõttu on koostöö piirkonna riikide vahel tihedam kui eales varem. Sünged trendid Euroopa ja terve maailma julgeolekus nõuavad, et siinsed väikesed riigid leiaksid realismi ja idealismi vahel uue tasakaalu ning astuksid oma huvide ja väärtuste eest üheskoos välja.
Eesti pehme jõud – mõju või mulje?
Brand Finance’i 2025. aasta uuringu järgi on Eesti rahvusvahelises pehme jõu pingereas 65. kohal, kuid tuntuses alles 128. positsioonil. See tähendab, et meid hinnatakse kõrgelt nende seas, kes Eestit juba tunnevad, kuid suur osa maailmast ei tea meist endiselt midagi. See lõhe maine ja nähtavuse vahel on väikeriikide pehme jõu tuumküsimus: kas me tegelikult mõjutame maailma või lihtsalt usume, et teeme seda?
Marek Kohv: Eesti on kaitstud ehk miks Narva ei ole järgmine
Kuigi geopoliitiline olukord Euroopas on Venemaa agressiooni tõttu Ukrainas endiselt pingeline, püsib Eesti julgeolek kindlatel alustel. Terviklik kombinatsioon Venemaa sõjalisest kurnatusest, NATO kollektiivkaitsest, Eesti enda märkimisväärsest kaitsevõimest, tõhusast luuretööst ja regionaalsest koostööst loob tugeva kaitsekilbi, mis minimeerib otsese sõjaohu Eestile.
Mida oleks maailmal õppida Eesti arengukoostööst? Aga eestlasel endil?
Miks peab Eesti tegema arengukoostööd? Tundub ehk esmapilgul pisut kummaline küsimus 27 aastat peale seda, kui Eesti oma esimesed arengukoostöö vahendid Ukrainale eraldas. Teistpidi pole ehk seda küsimust küsitud hoopis piisavalt – miks muidu on Eesti jätkuvalt Euroopa Liidu „punane latern“ oma kodanike arengukoostöö teadlikkuse ja toetuse osas.