Eesti ja Ungari suhted 100: huvi ja soov üksteist lähemalt tundma õppida võiks olla suurem
Eesti ja Ungari ametlikud, riikide vahelised suhted pole kunagi olnud ülemäära tihedad. Asume Euroopa mõõtkavas üksteisest liiga kaugel, et igas valdkonnas tekiks loomulik koostööhuvi, aga ka meie riikide ajalugu on enne ühiselt kogetud kommunismiaega olnud väga erinev. Perspektiivi andmiseks piisab ehk faktist, et Eesti Vabariigi sünni ajal lugesid ungarlased oma riikluse vanuseks juba üle tuhande aasta ning Austria-Ungari kaksikmonarhia oli enne lagunemist 1918. aastal üks Euroopa suurimaid impeeriume.
Ametlikud Eesti ja Ungari suhted said mõistetavalt tekkida alles pärast Esimest maailmasõda, kui Eesti Vabariik oli välja kuulutanud iseseisvuse. Kuigi juba 1919. aastal Berliini lähetatud Eduard Vilde sai ülesandeks hankida Eestile tunnustust teiste seas Ungarist, see tol korral veel ei õnnestunud. Ametlikud kontaktid hakkasid hargnema hoopis 1921. aastal, kui Eestist sai kokkusaamispaik Nõukogude Venemaa ja Ungari esindajatele, kes pidasid läbirääkimisi sõjavangide ja –põgenike koju pääsemise üle. Juba varsti pärast Ungari delegatsiooni saabumist Eestisse tuli ka nende de facto ning 24. veebruaril 1921 de jure tunnustus. Välisminister Piip sai oma vastuses Ungari kolleegile tõdeda, et „tunnustuse saatmisega tegid ungarlased eestlastele rahvuspühaks kõige ilusama kingituse.“
Ametlikud kontaktid hakkasid hargnema hoopis 1921. aastal, kui Eestist sai kokkusaamispaik Nõukogude Venemaa ja Ungari esindajatele, kes pidasid läbirääkimisi sõjavangide ja –põgenike koju pääsemise üle.
Ungari delegatsiooni juhtis sõjavangide üle peetud läbirääkimistel Mihály Jungerth, kellest sai varsti Ungari ametlik esindaja Eestis ning 1923. aastal esimene suursaadik. Tõsi – saatkond viidi juba 1928. aastal üle Helsingisse. Eesti seevastu jõudis saatkonna asutamiseni Budapestis alles 1935. aastal ja esimene suursaadik Johan-Ernst-Hans Markus määrati kohapeale 1939. aastal. See on ka arusaadav, sest mõlemad riigid olid vaesed ja väikesed – Eesti alles alustamas, Ungari Esimeses maailmasõjas tugevasti rappida saanud – ning lähetasid diplomaate esmajärjekorras prioriteetsetesse suur- ja naaberriikidesse.
Keele- ja hõimusugulus
Ometi on Eesti ja Ungari olnud pikka aega teineteisele palju lähedasemad, kui ametlikest suhetest välja lugeda saab. 19. sajandi keskel hakkas koos soomlaste ja eestlaste rahvusliku ärkamisega tekkima ka teadmine sugulasrahvastest ja hõimuliikumine.
Mõned ungarlased, kes soomlastega juba läbi käisid, hakkasid selle kõrval huvi tundma ka eestlaste vastu. 19. sajandi keskel Eestit külastanud Antal Reguly ja Pál Hunfalvy tegid tänuväärset tööd Eesti tutvustamisel Ungaris. Sellele järgnes „Kalevipoja“ ühe laulu tõlkimine ungari keelde. Eesti ärkamisaja tegelastest oskasid ungari keelt ja külastasid Ungarit korduvalt K.A. Hermann, Mihkel Veske, hiljem V. Ernits ja teised.
1920. aastatel taastati kohe ka sõja tõttu katkenud sidemed akadeemiliste ja kultuuriringkondade vahel. 1923.-1931. aastail töötas Tartus esimese Ungari külalisprofessorina õigusteadlane István Csekey, kes asutas ja juhtis seal Ungari seminari (instituuti). Samamoodi oli suur roll suhete arendamisel esimesel ungari keele lektoril Elemér Virányi’l ja tema järeltulijatel. Hiljuti tähistasime 80 aasta möödumist eesti keele õpetamise algusest Budapesti ELTE ülikoolis, kus 1938. aastal alustas eesti keele lektorina Felix Oinas. 1937. aastal sõlmiti Eesti ja Ungari kultuurileping, mille alusel loodi ka Eesti-Ungari ja Ungari-Eesti selts.
Kasvuruumi jagub
1991. aastal oli Ungari taas kiire iseseisvuse taastanud Eesti Vabariiki tunnustama, tehes seda Islandi ja Leedu järel kolmandana 24. augustil. Juba 2. septembril kirjutasid välisministrid Lennart Meri ja Géza Jeszenszky Budapestis alla diplomaatiliste suhete taastamise protokollile. Läks veel kaheksa aastat, enne kui vastastikku avati saatkonnad ja sai alata tihedam suhtlus pealinnades.
Kui iseseisvuse taastamise järel vaatasid paljud eestlased ungarlastele alt üles – olid nad ju majanduslikus arengus meist palju ees -, siis praegu võime uhkelt kinnitada, et käime ühte jalga. Oleme võrdväärsed liitlased NATOs ning Ungari on osalenud kahel korral meie õhuruumi turvamises. Oleme partnerid Euroopa Liidus, kus teeme tihedat koostööd väga paljudes valdkondades. Paraku tuleb tõdeda, et meie ettevõtted ja kaubad ei ole teed teise riigi turule veel väga tihti leidnud, kuid siingi on asjad viimastel aastatel liikunud paremuse poole.
Meie ettevõtted ja kaubad ei ole teed teise riigi turule veel väga tihti leidnud, kuid siingi on asjad viimastel aastatel liikunud paremuse poole.
Ometi on Eesti ja Ungari suhete kandvaimaks sambaks jäänud siiani keele- ja hõimusugulus, kuigi olen endale üllatuseks tõdenud, et ungarlased teavad sellest palju vähem kui eestlased. Olime Nõukogude ajal küll samal pool raudset eesriiet, aga meie suhted ei olnud okupatsiooni tõttu nii tihedad kui näiteks Ungari suhted Soomega. Siiski taaselustati juba enne Eesti iseseisvumist Budapestis Ungari-Eesti seltsi tegevus ja 1998. aastal avati Eesti Instituudi esindus, mis on praegu ainus instituudi välisesindus Helsingi kõrval. Ka Tallinnas tegutseb Ungari Instituut, mis on märk kultuurisuhete erilisest kohast meie riikide koostöös. Kõige tähtsamana on aga Ungari ülikoolides soomeugri õpingute raames pidevalt jätkunud eesti keele õpetamine ning meie keele ja ajaloo uurimine. Sel suvel toimub Tartus VIII soomeugri maailmakongress, kuhu ootame ka Ungari presidenti.
Nii võiks välja näha kiire pildistus kahe hõimurahva suhetest. Lõpetuseks oleks ilmselt paslik soovida, et huvi ja soov üksteist lähemalt tundma õppida oleks edaspidi suurem kui see on seni olnud.
Seotud artiklid
Island ja Eesti – 30 aastat sõbralikke suhteid
Ajalugu ja mälu on inimühiskonna keerukad, kuid lahutamatud osad. Riikidel ei tohiks olla häbi tähistada ja tugevdada sidemeid, mis neid ühendavad. Samal ajal peame kaitsma ajalugu nende eest, kes kasutavad seda viha, kitsarinnalisuse ja sallimatuse õhutamiseks.
Diplomaatilised suhted uue aastasaja lävel
Tagada Eesti julgeolek ja paremad võimalused meie inimestele liikumiseks ja ettevõtetele ärisidemete loomiseks, aidata kaasa üleilmsele kestlikule arengule ja stabiilsusele rahvusvahelistes suhetes – nende eesmärkide täitmine on võimalik vaid koostöös meie liitlaste ja partneritega. Sellele koostööle loob aluse tihe diplomaatiline suhtlus.
Eesti ja Prantsusmaa suhted 100: konarlik tee päädis vaimustusega
Ilmasõdade vahelisel ajal meenutasid ja rõhutasid Eesti poliitikud igal vähegi pidulikumal prantslaste osalusega üritusel Prantsusmaa aktiivsust Eestile de jure tunnustuse andmisel. Lääneriikide de jure tunnustusest sai kindlam Eesti riikliku järjepidevuse toetaja kui Tartu rahulepingust.
Eesti ja Poola suhted 100: tulevik tõotab head
Poola ja Eesti diplomaatiliste suhete sajanda aastapäeva tähistamine on tähtis hetk mõlema riigi ajaloos. See paneb mõtlema meie koostöö üle nüüd ja minevikus ning aitab teha õigeid järeldusi tulevikuks.
Merili Arjakas: Euroopa paremäärmusluse neli lainet
Paremäärmuslike parteide edu hiljuti Euroopas toimunud valimistel on osa arengust, mida politoloog Cas Mudde nimetab paremäärmusluse neljandaks laineks: parempopulistlike erakondade ja ideede peavoolustamine ja normaliseerimine. Paremääre mõõdukamaks muutumise asemel on rohkem tegu siiski peavooluerakondade ja sellega koos kogu poliitilise kultuuri radikaliseerumisega, mis avas ukse populistlikele erakondadele.
Hannes Saarmets: Ladina-Ameerika – läänest maas. Või hoopis ees?
Ladina-Ameerika sotsiaal-majanduslik ja geopoliitiline areng on küll olnud ajaloo vältel seotud lääneriikidega, ent ometi on seal ikka ja jälle mindud ülejäänud maailma arengusuundadest erinevat teed. See rahutu, revolutsiooniline ning teravate kontrastidega piirkond pakub kirevat ajaloolist vaatemängu, kuid on olnud ka mitmete globaalsete suundumuste teerajaja. Ladina-Ameerika arengutee mõistmine võimaldab teistsuguste nurkade alt hinnata sealsete riikide edusamme või läbikukkumisi. Lisaks pakub Ladina-Ameerika väärtuslikke globaalpoliitilisi õppetunde, mida tasuks jälgida ka rikastel ja arenenud riikidel.