Eesti 20/93

„Eesti on optimaalne näide, sest taastades sõjaeelse iseseisva eelkäijariigiga vaimse, juriidilise ja majandusliku sideme, on ta ainuke, kes taasiseseisvudes ei andnud võimu postkommunistidele,“ kirjutab maineks ajakiri International Journal of Intelligence and CounterIntelligence.¹

Kas saame öelda, et pilt on kakskümmend aastat hiljem sama roosiline? Oleme palju saavutanud: kakskümmend aastat on peaaegu sama pikk periood kui Eesti Vabariigi esimene iseseisvusaeg 20. sajandi alguses. Teiselt poolt aga ei saa meid rahuldada arvamus, et kakskümmend aastat ongi eneseületus. Täna on kahjuks raske leida sarnast motivatsiooni, nagu oli sellel põlvkonnal, kes Lennart Meri juhtimisel Eesti uuesti üles ehitas. Eesti on olnud nagu tubli üliõpilane, kes paarikümne aastaga omandanud vajalikud teaduslikud kraadid, kuid nüüd ei tea, mis saavutatuga peale hakata.

Täht- ja aastapäevad nagu 20. august Eestis pakuvad suurepärast võimalust pilk minevikku heita ja vajadusel kurssi korrigeerida. Siinkohal ei pea ma silmas kangelaslike tegude narratiivi iga-aastast üle- ja ümberjutustamist, vaid analüütilisemat juurdlemist mineviku õppetundide üle. Olen arvamusel, et Eesti vajab seda, kuna nii meie riik kui kogu Euroopa seisavad silmitsi teatava identiteedikriisiga. Otsene sõjaline oht nii Eestile kui ka Euroopale on praegu väike, kui mitte olematu. Identiteedikriis on aga reaalne; ja just identiteedikriis on see, mis võib ka sõjalise ohu reaalseks muuta.

Kui Eestilt küsida quo vadis, peame ise vastama. Oleme end kakskümmend aastat edukalt iseseisvana hoidnud. See, et teised ei uskunud võimalust, et kunagi Nõukogude Liidu alt vabaneme, ei ole uudis ega uudne nähtus ajaloost. Veel 19. sajandi alguses ei pidanud Euroopa intelligents realistlikuks rohkem kui kaks tuhat aastat erinevate, rohkem või vähem meelepäraste võõrvõimude all elanud Kreeka iseseisvumist. Sellegipoolest vabanes Kreeka Türgi ikkest lähimate aastakümnete jooksul ja püsib iseseisvana tänapäevani. Jättes kõrvale Kreeka käesoleva hetke ebapopulaarsed majanduslikud raskused, vaatleme üldpilti pikema, ajaloolise perspektiiviga. Arvan, et peame seadma Eesti eesmärgiks sama edukalt oma iseseisvust kaitsta ja selles sama kindel olla nagu Kreeka seda siiani on teinud, õppides neilt ühtlasi, et kõige suurem oht suveräänsusele oleme me ise valesid otsuseid tehes.

Nii Eesti kui ka Euroopa seisavad silmitsi väärtuste kriisiga.

Taasiseseisvumine on lahutamatult seotud iseseisvumisega. Nagu Maratoni ja Termopüülide lahinguteta ei oleks 19. sajandi Kreekat olnud, ei oleks Vabadussõjata praegust Eestit. Ajalooliste paralleelidega jätkates on huvitav, et Eesti sünnipäev, 24. veebruar, ja Rooma res publica sünd langevad mõnes mõttes kokku. Nimelt 24. veebruaril tähistati Roomas kuninga põgenemist, regifugium’i, ja selle kaudu „vabariigi“ teket monarhiast. Need ei ole lihtsalt kunstlikud paralleelid või huvitavad faktid. Nad aitavad ilmestada Eesti kuulumist Euroopa tsivilisatsiooni.

Nii Rooma kui ka Eesti on rohkem või vähem, aga siiski sajandeid Euroopa kultuuriruumi kuulunud. Jagasime samu väärtusi: vabadus (libertas), õiglus (iustitia), (geomeetriline) võrdsus (aequitas), rahu (pax), perekond (familia), ettenägelikkus/mõistlikkus (prudentia), ustavus ja usk (fides). Samuti oli kõrgelt hinnas maa. Need väärtused ei ole Prantsuse revolutsiooni, ÜRO harta või inimõiguste ülddeklaratsiooni vastuvõtmisega välja mõeldud, vaid läbinud Euroopa ajalugu klassikalisest antiigist läbi keskaja tänapäevani. Kuid tänapäeval on need mõisted hägustuma hakanud ning nad on paljuski tundmatuseni moonutatud. Nii Eesti kui ka Euroopa seisavad silmitsi väärtuste kriisiga.

Maikuus väärtustele pühendatud Lennart Meri konverentsil Tallinnas ja viimase puhul välja antud Diplomaatia erinumbris arutleti nii Euroopas kui ka Eestis juurduva status quo’ga rahuldumise üle. Väidetav probleem on, et muutmatut ja käesolevat eelistatakse reformile ja muutustele. Reform on mitmel erineval viisil taasiseseisvunud Eesti keskmes olnud ja seetõttu soovingi reformi mõistet lähemalt vaadata.²

Protestantlik reformatsioon ning Prantsuse revolutsioon olid võtmetegurid episteemilise nihke tekkele, mis pööras reformi mõiste tagurpidi. Minevikust kinnihoidmine võrdsustub nüüd stagnatsiooni ja tagurlusega. Üllataval kombel on reformi võrdsustamisest innovatsiooniga ise traditsioon saanud, mis on paradoksaalselt välja kasvanud just religioossest liikumisest – protestantlusest –, ning millest on saanud paindumatu sekulaarne religioon. Viimase ikoon on Picasso, kes põlevas traditsioonide vihkamises väitis, et loodus on olemas, et teda vägistaksime.³

Nihil sub sole novum.⁴ Reform on aastatuhandeid olnud osa klassikalisest Kreeka-Rooma kultuurist ja kristlikust filosoofiast-teoloogiast, ehk siis tegemist on tõeliselt euroopaliku ilminguga. Kreeka metamorphoun ja ladina reformare tähendasid ühtlasi paremaks muutumist ja tagasipöördumist „vana hea“ juurde. Seosetu, revolutsiooniline innovatsioon, neotera pragmata või res novae, oli põhjendatult põlu all. Muidugi näitas ka klassikalise reformi vajadus, et midagi on lähiminevikus või olevikus valesti, kuid hüljata tuli viimane, mitte kogu ja eriti kaugem minevik, nagu uusajast arvama hakati. Enne tänapäeva tähendas reform tagasipöördumist juurte juurde ja seega identiteedi taasleidmist. Just sellist autentset reformi vajame tänapäevalgi.

Whigide unistus ja ajalootõlgendus lineaarsest progressist ei ole aja katsumustele vastu pidanud ning reaalsed näited minevikust on empiiriline tõestus sellest, et võime selle teooria ajaloo prügikasti visata. Vaid paar näidet. Dante luules kohtame matemaatilist filosoofiat, mis on eelkäija 19. sajandi Riemanni geomeetriale.⁵ Vahepeal, „valgustatud“ uusajal, seda ei tuntud. Bradfordi ülikooli metallurgiaarheoloog Dr Gerry McDonnell on tõestanud, et 16. sajandi mungad olid Inglismaal jõudnud raua maagist eraldamisega 18. sajandi tasemele. Kui reformaatorist Henry VIII ei oleks kloostreid kinni pannud ja nende vara konfiskeerinud, oleks tööstusrevolutsioon võinud aset leida paar sajandit varem, kui see juhtus.⁶ Antud juhul saabus progress siis, kui kaasaegsed võtsid kasutusele mineviku tehnoloogia. Ärgem ülistagem pimesi tänapäevaks saavutatut, vaid mõelgem pigem sellele, mis oleks võinud olla valede otsusteta.

Progress on areng, kuid areng ei tähenda vana hülgamist seosetu uue vastu. Professor Gouguenheimil on õigus, kui ta väidab, et oma kultuuri ja tsivilisatsiooni juurte eitamine viib paratamatult identiteedi eitamiseni.⁷ See on täpselt see, mida paljud tänapäevased „reformid“ teevad ning mille ainus eesmärk on kõigest endisest lahti rabeleda. 18-19. sajandi prantsuse kirjaniku, Louis-Sébastien Mercier’ raamat „Aasta 2440“ prognoosib puritaanlikku, aga samas materialistlikku maailma teoloogia ja ajaloota, kohvi ja teeta, maailma, kus Pekingis räägitakse prantsuse keelt ning Herodotose, kirikuisade ja osa Cicero teoseid on süstemaatiliselt põletatud…⁸ Utoopiline raamat näitab, kui ohtlik ja tulutu on unistada tulevikust, millel puudub ratsionaalne side minevikuga ja mis ei ole loomulikult kujunenud, vaid mille on inimene kunstlikult ja steriilselt välja mõelnud.

Kultuuriline nihilism ja moraalne relativism on kahjuks ka rohkem või vähem nõukogude pärand postsovetlikule ruumile.

Tuleme nüüd tagasi selle juurde, kui identifitseerisin ühiseid jooni, õigemini väärtusi Eesti Wabariigi ja Rooma vahel. Julgen väita, et nii Eesti Wabariik kui ka varasem Euroopa on olnud edukamad nende eluliselt oluliste väärtuste hoidmisel ja rakendamisel. Ehk tasub meenutada Lennart Meri sõnu 2004. aastal Tamperes: „Oleme olnud edukad kõiges peale Eesti väärtussüsteemi taasloomise.“ See tõdemus peab täna paika rohkem kui kunagi varem ning on laiendatav aina enam ka Euroopale ja Läänele tervikuna. Soovin lähemalt vaadelda konkreetselt kaht nähtust: vabadust ja perekonda, millega seostuvad teisedki mainitud ideaalid.

Vabadus. Siin on nii plusse kui ka miinuseid. Oleme iseseisev riik ja see on hea. Meil on ka võrdlemisi madalad maksud, mis tagab suurema tegutsemisvabaduse eraomandiga. Samas on üldine maksukoormus Eestis päris kõrge ning uhkust võime tunda pigem selle üle, et meil on põhimõtteliselt ühetaoline maksusüsteem, mis on eraomandi kaitse seisukohast õiglasem kui astmeline. Ka Eesti riigi võlakoorem on väike. Eestlaste isiklikud võlad on aga teine lugu, mis tähendab, et meie inimesed ei ole täielikult vabad.

Liikudes majandusest kõrvale, on Eestis palju sellist „vabadust“, mis klassifitseerub licentia’na, mille moto on: „Kõik on lubatud niikaua, kui keegi teine otseselt haiget ei saa“. André Glucksmann väidab, et natsismi, kommunismi ja islamismi ühendab nihilism, mille aluspõhimõte on „kõik on lubatud“. Kultuuriline nihilism ja moraalne relativism on kahjuks ka rohkem või vähem nõukogude pärand postsovetlikule ruumile.⁹ Licentia on relativistlik, seega irratsionaalne ja loogiliselt mittekestlik. Licentia ei ole libertas-pluss, vaid moraalitus ja vastutustundetus, valem, millest puudub vabadus.

Vabaduse ja licentia kokkusobimatus ilmneb ka viimase majanduslikus mõttes kommunismi kaldumises. Kui kõigil on õigus igal pool liikuda ja võõrana valimatult tööd saada ning voli kohustada teisi oma võõrast kaupa tarbima, siis näeme, kuidas ekstreemsusteni viiduna muutub vabadus licentia’ks ning toob kaasa eraomandi mõiste õõnestamise, kahandades vabadust omandit enda äranägemist mööda kasutada ja selle kasutamist teistele piirata. Mõistagi on kommunistliku süsteemi all kannatanud eestlastele liikumisvabadus oluline, kuid arvan, et vabadus sulgeda riigi või liidu piir nagu koduuks on olulisem õigus kui vabadus teise uksest omaalgatuslikult sisse astuda. Immigratsiooni ja Schengeni välis- ning vajadusel sisepiiride karmistamise küsimust ei tohi vaadelda ühekülgselt kui piiramist või sulgumist, vaid kui vabadust ise otsustada, ise olla. Nii totaalne liikumisvabadus kui ka totaalne liikumisvabaduse piiramine on äärmused, kust vabadus puudub, sest tegemist on vaid ühekülgse despootliku licentia’ga.

Veel 19. sajandi alguses ei pidanud Euroopa intelligents realistlikuks rohkem kui kaks tuhat aastat erinevate, rohkem või vähem meelepäraste võõrvõimude all elanud Kreeka iseseisvumist.

Perekond. Eesti ühiskond on sotsiaalselt ebaterve. Võime olla uhked suhteliselt õiglaste maksude, euro ja kasvava majanduse üle, kuid oleme esimeste seas ateistliku ilmavaate, HIV-nakkuse, narkomaania ja alkoholismi osakaalu ning lõhutud perekondade vallas. Ühiskonnas valitseb ühe-põlvkonna-mentaliteet, mis on järjekordne ilming modernsest reformist, mis hülgab mineviku vundamendi. Legitiimne on olla homo novus ning tihti on edukast perekonnast pärinemine võrdsustatud korruptsiooniga. Ühiskond peaks aga olema perekonnale rajatud, et tagada järjepidev ja rikas ühiskond.Kuulus 20. sajandi sotsioloog Robert Nisbet jõudis järeldusele, et Prantsuse revolutsiooni järgne riigi osakaalu kasv ja traditsioonilise ühiskonna murendumine on otseselt seotud. Mida rohkem on riik kasvanud, seda rohkem on kahanenud inimeste eneseidentifitseerimine perekonnaga, kirikuga, kohaliku kogukonnaga. Mis veelgi olulisem, sotsiaalsete probleemidega ja lõhutud perekondadega ühiskond on juurteta ühiskond. Juurteta inimesed on aga vastuvõtlikumad totalitaarsetele ideoloogiatele.¹⁰ Nägime seda kommunismi ja natsismi tandemi näol ja kogeme teatud ulatuses võimaliku ohuna ka praeguses populismilaines üle Euroopa. Seega vajab nii Eesti kui ka Euroopa õhemat riiki ja rohkem perekonda, rohkem tõelist vabadust, väärtusi ja identiteeti. Hoolimata mainitud fundamentaalsetest probleemidest meie ühiskonnas ei leidnud sel aastal väärtustele pühendatud Lennart Meri konverentsil perekond mainimist.

Euroopas ja Eestis räägime aina rohkem väärtustest ja väärtuspõhisest välispoliitikast, kuid kahjuks peab tõdema, et sageli on tegemist vaid õõnsa retoorikaga. Ajatutelt väärtustelt on röövitud nende algne tähendus, alles on jäetud vundamendita õhuloss, või vähem lüüriliselt sõnastatult odav ja habras seebimull. Seda ilmestab ka demokraatia kui sellise liigne ülistamine. Kujunenud olukorda saab kirjeldada Sulev Kannikese jaanuari Diplomaatias kirjutatuga: demokraatia on ideoloogiline, mitte loogiline nähtus. Kas see on õige või on väärtuste loos nii Eestis kui ka Euroopas vaja rohkem puuduolevat loogilist ehk ratsionaalset dimensiooni? Reaalselt on demokraatia ju väärtusneutraalne nagu tööriist, üks mitmest võimalikust konstitutsioonilisest vormist, mida nagu kõiki teisi tööriistu on võimalik kasutada nii hästi kui ka kurjasti. Demokraatia iseeneses ei ole väärtus, ta saab olla väärtuslik, kui teda õigesti kasutame. Kui peame demokraatiat väärtuseks, tekib oht, et kõik, mis demokraatia sildi all tehakse, saab legitimeeritud. Usun, et demokraadist Robert Schumani deklaratsioon, millega nüüdne Euroopa Liit rajati, ei jätnud demokraatiat juhuslikult mainimata. Ei ole vaja keskenduda liigselt konstitutsioonidele, küsimustele nagu: kas Eestile või araabia maadele on õigem parlamentaarne või presidentaalne süsteem, vaid hoopis väärtustele endile. Kui väärtusi mitte arendada, vaid väärtustada konstitutsioonilisi piiranguid, koguneb moraalne ja muu korruptsioon nagu suure tammi taha, mis lõputult vastu ei pea. Ärgem ehitagem konstitutsioonilisi tamme, vaid väärtustest irrigatsioonisüsteemi. See mõte on Rooma pärand Euroopale, mis meie tsivilisatsioonis oluliste tõrgeteta renessansini kehtis.

Väärarusaam reformist ja progressist tähendab eitada asjaolu, et Eesti riik on üheksakümne kolme, mitte vaid 20-aastane.

1944. aasta Eesti algkooli ajalooõpik – viimane enne Nõukogude lõplikku okupatsiooni – kulmineerub sõnadega: „…et Eesti ajaloo rängad silmapilgud ja halvad ajad oleksid jäädavalt möödas ja et vaba eesti rahvas saaks samaväärsena seista teiste rahvaste kõrval uues loodavas Euroopas“. Autori intentsioon on ilus, kuid samas ka tõestus juba tol ajal levinud mentaliteedist, et uus on parem kui vana. Autori unistus saab täide minna vaid siis, kui me ei loo uut Euroopat ja Eestit, vaid pidevalt uuendame seost oma juurte ja identiteediga. Väärarusaam reformist ja progressist tähendab eitada asjaolu, et Eesti riik on üheksakümne kolme, mitte vaid 20-aastane. Väärarusaam reformist ja progressist tähendab seda, et senihoitud iseseisvus ei ole väärt hoidmist ja sellest ilmajäämine ei olegi kaotus.

Kakskümmend aastat pärast iseseisvuse taastamist vajab Eesti sellist reformi, mis tähendab kursi korrigeerimist – correctio’t nagu karolingide ajal. Reformi mõiste parem tundmine aitab leevendada ohtusid, mis Eestit varitsevad vundamendita innovatsiooni propageerimise näol ja don-quijote’like väljakutsete otsingul. Seni on reformimine Eestis edukas olnud – ja väärinud kiitust, millega artiklit alustasin – just selle tõttu, et seda on tehtud eesmärgiga taastada endine Eesti ja Eesti koht Euroopas. Kestliku Eesti huvides on oma juurte säilitamine, mis algab nende tundmaõppimisest. Eesti kirev minevik ja sügavad juured võimaldavad meil geograafiast hoolimata pürgida tuumik-Euroopasse.