„Eelmise EW” saatkonnas

Naiskoor lõpetab esinemise, aplaus. Inimesed tõusevad kohtadelt, üleüldine sagin ja sumin, suundutakse kõrvalsaali kohvilaua juurde. Tõusen minagi. „Tere preili,” astub juurde üks proua, ..protokollist ei tea te kahjuks küll midagi. Lõpetasite plaksutamise varem ära kui härra Jaakson, aga oleksite pidanud seda tegema temast kauem. Nii näida-nuksite austust endast vanema kolleegi suh-tes.” Tuleb teinegi, siis kolmas ja neljas: „Kas te ei arva, et teie jaki punane värv, arvestades meie rahva rasket saatust, on kohatu?” „Pikemad juuksed sobiksid teile paremini.” „Teie seelik …” Kõrvus hakkab kohisema, ei oska midagi vastata, küsin endalt, mis toimub, kuhu ma sattunud olen?

Sattunud olin New Yorki, n-ö kodueestlasena väliseestlaste kogukonda …

1996. aasta alguses asusin tööle Eesti Vabariigi Peakonsulaati New Yorgis – Eesti esindusse, mis oli tegutsenud sõjaeelse Eesti Vabariigi ajast kuni tänaseni, ka Nõukogude okupatsiooni ajal, seda kõike tänu Ameerika Ühendriikide mittetunnustamispoliitikale ja loale kasutada Ameerika pankades deponeeritud Eesti Vabariigi varasid. Tegu on unikaalse juhtumiga maailma välisteenistuses, mis Balti riikidele osaks langes. Minu jaoks tähendas see kogemust, mis oluliselt erines mu teiste kolleegide kogemusest, kel Eesti saatkondade loomist 90ndate aastate algul nullist tuli alustada. New Yorgis oli esindus ja kõik selle tööks vajalik olemas, tule ainult ja jätka eelkäijate tegemisi. Pealtnäha tunduski kõik just niisama lihtne, aga ainult pealtnäha.

Olin kahekümne nelja aastane, Tartu ülikooli õi-gusteaduskond paari aasta eest lõpetatud ja esimesed kaks tööaastat välisministeeriumis seljataga. Kuulduste järgi tekitas uue konsuli saabumine eestlaskonnas üsnagi suurt elevust ja uudishimu. Levis isegi üleskutse oma asjad konsulaadis enne korda ajada, sest mida nii noor inimene ikka teab ja oskab. Juba teisel päeval pärast mu kohalejõudmist, 2. veebruaril, toimus New Yorgi Eesti Majas suur tutvustamisaktus mitmete sõnavõttudega, sellele järgnes koosviibimine väiksemas ringis, kus kohal olid New Yorgi Eesti Haridusseltsi, Eesti Ühendriikide Rahvuskomitee ja teiste rahvuslike organisatsioonide esindajad. Nagu sõnavõttudes öeldi, kujunes Tartu rahulepingu aastapäev nüüd ajalooliseks ka seetõttu, et esimest korda taasiseseisvunud Eesti ajal vahetusid New Yorgis konsulid. Seda kuuldes tajusin järsku tohutut vastutust ja hirmu selle ees, mis tulemas. Selline ülevus ja tähelepanu minu jaoks nii tavalisena näiva konsuliame-tikoha ümber oli ootamatu ja tundus liiast. Oma tänusõnavõtu pidasin justkui unes, teadvustamata, mida ütlen.

Eesti Vabariigi Peakonsulaat asus Rockefelleri Keskuses 24. korrusel koos Eesti Alalise Esindusega ÜRO juures. Sisse astudes märkas igaüks kohe esiku seinal Konstantin Pätsi ja Johan Laidoneri pilte. Igal sammul oli tunda Pätsi-aegse ajastu hõngu. Kabinettides oli mööbel, mida võis näha juba peakonsulaadi arhiivifotodel möödunud aastakümnetest. Peakonsuli kabinetis oli ennesõjaaegne ja endiselt kasutuses olev kirjutusmasin ning raamaturiiulites seisid vanad Riigi Teataja köited. Konsuli kabineti suures seifis oli vii-sakleebiste ja templite vahel hunnik järele-jäänud, 1940-1992 väljastatud Eesti välispasside blankette. Samuti tsellofaani pakitud president Konstantin Pätsi kirjad Venemaa vanglast, täiesti ehtsad ja loetavad. Neid lugedes tekkis õõnes tunne. Eesti ajalugu tundus järsku kordi reaalsem kui ülikoolis õpitu, hoidsin seda oma peos.

Kõrvus hakkab kohisema, ei oska midagi vastata, küsin endalt, mis toimub, kuhu ma sattunud olen? Sattunud olin New Yorki, n-ö kodueestlasena väliseestlaste kogukonda …

Eesti peakonsuliks oli tollal härra Ernst Jaakson, meie diplomaatia Grand Old Man. Elanud ja töötanud New Yorgis alates 1932. aastast ning peakonsulina alates 1965. aastast, oli ta ühtlasi New Yorgi diplomaatilise korpuse vanem (doyen). Aktiivsest ametialasest tegevusest küll tagasi tõmbunud, käis ta endiselt büroos uudiseid lugemas ja oma kirjavahetusega tegelemas. Talle meeldis su-helda, arutada päevauudiseid ning rääkida mälestusi, eriti Eesti riigi ja peakonsulaadi käekäigust. Iga dokumendi või eseme kohta oli tal rääkida mingi lugu, mis pani tunnetama eelmise ajastu hõngu ja teada saama uut oma riigi ajaloost.

Läbi aegade oli peakonsulaadi koosseisu kuulunud ka teine konsul ja oma eelkäija – Aarand Roosi kohale ma rotatsiooni käigus asusingi, kaasas vaid napid teadmised ja juhised konsulaartoimingutest – kuidas välja anda volikirju ja viisasid, tellida passe ja perekonnaseisudokumente, kinnitada tõlkeid ja koopiate õigsust. Algas argipäev.

Tööd oli palju ja tuli aina juurde, paljuski tänu käivitunud omandireformile, millega seoses tuli väljastada hulgaliselt volikirju. Konsulaadis käidi asju ajamas siis, kui kellelegi sobis ja teinekord oli päevi, kus keegi pidevalt esikudiivanil oma järge ootas. Vahel kogunes mitu inimest korraga, arutati viimaseid kohalikke kõmu-uudiseid ja vahetati moosiretsepte nagu Eesti Maja kohvikus. Kuna aga samal ajal vaadati uudishimulikult ringi ja kuulati, kõrv kikkis, mida saatkon-narahvas teeb, oli ühel hetkel selge, et klientidega tegeleda ja kontoritööd korraga siiski teha ei saa, kannatavad mõlemad. Viisin sisse vastuvõtuajad, n-ö kõnetunnid, nagu härra Jaakson neid nimetas. See tekitas inimeste seas pahameelt, uut konsulit peeti uhkeks ja kommet ennast nõukogudeaegseks pärandiks.

Erimeelsusi tekkis mujalgi, näiteks passide taotlemisel või teiste dokumentide vormistamisel. Eesti riigi okupeerimisest saadik 1940. aastal oli konsul lähtunud põhimõttest, et kodanikke tuleb aidata nii kuidas võimalik, vajadusel ka nn „käepäraste vahenditega”. Nüüd olid ajad teised ja tuli selgitada, et ettekirjutuste puhul ei olnud tegemist uue konsuli väljamõeldisega, vaid riigi poolt kehtestatud seadusega, mida tuli täita. Pikapeale jäigi kurtmist „eelmise konsuli ajal tehti teisiti” vähemaks ning kuulis isegi komplimente, et konsulaadis on korda rohkem kui vanasti.

Kuigi konsulaartööd oli palju, ei läinud kaua aega, et tõdeda selle teisejärgulisust. Konsuli institutsioon tähendas paraku midagi rohkemat, kui olin ette kujutanud. Möödunud aastakümnetel, mil Eesti riiki ei olnud, oli peakonsuli ja konsuli tähtsaimaks ülesandeks olnud eelkõige tiheda kontakti pidamine vabas maailmas elava eestlaskonnaga. Arusaadavalt vajati üksteise tuge ja toetust, mistõttu tehti ka tihedat koostööd. Peakonsul või konsul osales rahvuslike organisatsioonide tegevuses ning pidas aukülalisena isamaalisi kõnesid erinevatel üritustel Eesti Majades ja kogudustes. Johannes Kaiv, Ernst Jaakson, Aarand Roos ja teised härrasmehed, kes lisasid konsuli institutsioonile auväärsust, tegid sellest Eesti riigi iseseisvuse sümboli. Nüüdne „noores preilis” seisnev tegelikkus ei haakunud senise ettekujutusega konsulist ning sisendas umbusku ja tekitas kohanemisraskusi mõlemale poolele. Ajalukku vaatavate kõnede asemel tuli harjuda argisemate ja päevakajalisemate esinemistega, mida toimus ka oluliselt vähemal määral – juba ainuüksi suurest põlvkondade vahest tingituna.

Uus konsul ei osalenud enam rahvuslike organisatsioonide töös, sest peamajas ei peetud seda konsuli ülesandeks. Eks ka selline eemalejäämine võis tekitada distant-situnnet. Käisin küll pea igal aktusel ja kontserdil, kuhu kutsuti, kuid tunne, et iga su sammu vaadatakse luubiga ja hinnatakse, mõjus pikapeale väsitavalt. Ka seda märgati ja heideti ette. Siinkohal tuleb tunnistada, et eestlased väljaspool New Yorki olid sõbralikumad ja heatahtlikumad. Käisingi nendega jõudumööda kohtumas erinevates Ameerika paikades – San Franciscos, Los Angeleses, Chicagos, samuti Kanadas Torontos. Ilmselt oli põhjus selles, et ka „vanadel headel aegadel” oli konsul, kes resideeris New Yorgis, nende juurde harvem jõudnud ja ootused olid seega tagasihoidlikumad.

Ametlikele üritustele järgnevates traditsioonilistes kohvilaudades selgus samas üks väga positiivne tõde. Nimelt, nii mõnigi kord tunnistati, et aastakümneid kodust eemal Eesti vabaduse nimel tegutsedes puudus seos reaalsusega. Nüüd, kui meie saatkondadesse oli taas tööle tulnud inimesi iseseisvast Eestist, nähti ja tunti rõõmu, et Eesti rahvas on taas õigel teel.

Huvitav oli tõdeda, et suursaadiku ameti mõte jäi enamikule väliseestlastest kaugeks või ajas segadusse. Aastakümneid oldi ju harjutud, et Eesti riigi esindajana käis Valges Majas ja Riigidepartemangus peakonsul New Yorgist. Nüüd tegi seda Washingtonis resideeriv suursaadik, kuid selle kohalejõudmine inimeste teadvusesse võttis aega. Näiteks ühel tavapärasel eestlaste üritusel astus tollase suursaadiku Toomas Hendrik Ilvese ja minu juurde vanem proua, küsides, kumb meist on Eesti konsul. Vastuse saanud, palus ta härra Ilvesel kõrvale astuda, et lasta endast minuga foto teha. Ilves ise viskas selle peale nalja, et nii ongi ja harjugu ma ära, et konsul on palju tähtsam kui suursaadik.

Väliseestlaste kogukonnas oli ka arvestatav hulk noori, kes perestroika ajal Ameerikasse paremat elu otsima olid tulnud. Sageli nii nagu filmides nähtud – kaks särki kohvris ja paar dollarit taskus. Üldiselt olid nad väga töökad ja tublid, suutes endale ruttu jalad alla saada, kuid kindlasti tuli neile Ameerika konkurentsitingimustes kõik palju raskemini kätte kui eakaaslastel kodumaal. Suhtlemine nendega läks valutumalt, ilmselgelt tänu samaealisusele ja sarnase lapsepõlvega seotud taustale.

Tunne, et iga su sammu vaadatakse luubiga ja hinnatakse, mõjus pikapeale väsitavalt.

Eesti Peakonsulaadi ja ÜRO esinduse ruumid Rockefelleri Keskuses jäid ajapikku kitsaks ning 1998. aasta kevadel kolisime Kolmandale avenüüle. Uus asukoht, uued ruumid, uus sisustus, uus hõng. Härra Jaaksonile seal eriti ei meeldinud. Otse ta seda just välja ei öelnud, kuid pahurad märkused, et kabinet on liiga suur ja uued kapid kehvemad kui enne, rääkisid enda eest. Ka oma olulisimad paberid viis ta koju. Tagantjärele mõeldes tundub see kuidagi sümboolse tähendusega, et nii tema elus kui peakonsulaadi eksisteerimises oli lõppemas üks ja algamas teine ajajärk.

4. septembril 1998. a Ernst Jaakson suri. Eelmisel õhtul haiglas tema kätt hoides ja talle otsa vaadates ei olnud sõnu vaja. Loodan, et ta suutis mu pilgust välja lugeda suurt tänu-tunnet tema toetuse ja hoolivuse eest, mida temaga koos töötades igal sammul tundnud olin.

Mu lähetuse lõpuni jäi veel paar kuud. Möödunud oli kolm aastat, mille jooksul konsulite vahetuse ja uutesse ruumidesse kolimisega oli nii mõndagi muutunud. Nüüd, enne järeletulija saabumist otsi kokku tõmmates tundus, et tegemist oli olnud justkui üleminekuperioodiga eelmisest ajastust uude, teatepulga andmisega ühelt põlvkonnalt teisele. Kuigi vahel raske, oli see noore diplomaadi jaoks olnud väga huvitav ja õpetlik aeg, nii ennast teostades kui ka tõestades. Ja ajaloo puudutust tunda saades.