Diivan ja kaks minutit: diplomaatia mõjutushoovad

Aprilli algul võõrustas Türgi president Recep Tayyip Erdoğan Ankaras kahte Euroopa kõrget esindajat: Euroopa Komisjoni presidenti Ursula von der Leyenit ja Euroopa Ülemkogu eesistujat Charles Micheli.

Selliseid kolmikkohtumisi on korraldatud varemgi nii Brüsselis kui Ankaras. Ometigi pälvis just viimane kohtumine suurt tähelepanu, sest kuigi meedia silme all kohtusid kolm liidrit, siis läbirääkijatele oli vaid kaks tooli ning Euroopa Komisjoni president von der Leyen sätiti kohtumist tunnistama eemalt, diivanilt.

Kummaline möödalask

Tavapäraselt vastutavad kohtumise iga väiksemagi detaili eest delegatsioonide protokolliteenistused ja sellist asja poleks tohtinud juhtuda. Tean omast käest,¹ kuidas enne igat kõrgetasemelist üritust arutatakse üksipulgi läbi võõrustaja ja külaliste liikumised, kätlemised, istumised.

Tähelepanuta ei jää seegi, kuidas on paigutatud lauad ja toolid, kas pakutakse midagi juua või on kohtumise ajal valmis suupisted, kas vahetatakse kingitusi ning kuidas toimub suhtlemine pressiga, milline on pildistamise kord ja kuidas on paigutatud lipud.

Näiteks tuli enne Ukraina presidendi Volodõmõr Zelenskõi 2019. aasta novembrikuu visiiti Eestisse välja vahetada kõik toona Eesti protokolliteenistuses kasutusel olnud Ukraina lipud, sest selgus, et ukrainlaste lipul oli muutunud sinise värvikood.

Näiteks tuli enne Ukraina presidendi Volodõmõr Zelenskõi 2019. aasta novembrikuu visiiti Eestisse välja vahetada kõik toona Eesti protokolliteenistuses kasutusel olnud Ukraina lipud, sest selgus, et ukrainlaste lipul oli muutunud sinise värvikood. Pole ju ka eestlased ükskõiksed oma lipuvärvide suhtes.

On juhtunud, et mõni lipp on masti tõmmatud valepidi. Seda võib ühtpidi küll solvavaks pidada, kuigi usun, et sellist eksimust võib sagedamini hinnata kui liigset kiirustamist ja tähelepanematust. Nii on tulnud meie sini-must-valgetki mitu korda siin-seal maailmas paluda õiget pidi lipumasti tõmmata.

Protokolliteenistus peab pöörama tähelepanu ka riigihümnidele ja võimalikele kõnedele. Näiteks tuleb olulisemate kõnede puhul vaadata läbi kõne tekst, et oleks teada, kui pikalt üks või teine osapool räägib ning milleks peaksid valmis olema tõlgid.

Võimumängud

Tulles tagasi tooli-intsidendi, nn sofagate’i juurde võib esmalt tunduda äärmiselt kummaline, et suurte protokollitraditsioonidega Türgi ja sugugi mitte väiksemate kogemustega Euroopa Liidu ametkonnad ei pannud mitu kuud kestnud ettevalmistuste käigus ega ka enne kohtumise toimumist tähele, et rahvusvahelise meedia poolt kajastataval kohtumisel ei ole ühtäkki ühel külalisel tooli. Eriti kahetsusväärne on selline aps ka põhjusel, et toolita jäänud külaliseks oli naine.

Lõplikku tõde tooli-intsidendi tagamaade kohta võib vaid oletada. Euroopa tugev kriitika Türgi väljaastumise pärast Istanbuli konventsioonist, millega Euroopa Nõukogu liikmesriigid kinnitavad naistevastase ja perevägivalla ennetamist ja tõkestamist, võis olla üheks toolita jätmise põhjuseks, mida paljud euroametnikud välja tõid.

Eriti kahetsusväärne on selline aps ka põhjusel, et toolita jäänud külaliseks oli naine.

Von der Leyen on seda juhtumit tagantjärele hinnanud kui sihilikku naiste teisejärgulist positsiooni rõhutavat käitumist, mida rohkem või vähem varjatuna on esinenud ka teistes riikides, kus demokraatia vallas lood ehk mitte kõige paremad pole. Võrdõiguslikkus, mida üha enam rõhutame ka Eestis, on aktuaalseks ja vastuolusid tekitavaks teemaks päris paljudes riikides.

Sofagate tõi kriitikanooli nii Türgi riigi kui selle juhtide suunas. Kui Põhja-Euroopa jäi hinnangute andmisel vaoshoitumaks, siis Itaalia peaminister Mario Draghi nimetas Euroopa Komisjoni presidenti protokolliliselt alandanud Erdoğani diktaatoriks. Riigipeade selline sõnakasutus ületab muidugi rahvusvahelises suhtluses tavaks oleva viisakuse piirid, mistõttu lisaks tegudele (või tegemata jätmistele) tuleb tähelepanelikult suhtuda ka väljaütlemistesse.

Ebaviisakas hilinemine

Riigipeade, tipp-poliitikute, diplomaatide, aga ka äri- ja koostööpartnerite suhtumine kolleegidesse mõjutab otseselt riikidevahelist suhtlust. Kui pikalt ja põhjalikult ettevalmistatud visiidil ühe osapoole viivituse pärast minutilise täpsusega koostatud programm uppi lendab, võib samuti küsida, kes on süüdi ja kas tegemist oli valearvestuse või tahtliku käitumisega.

Pean siin silmas ennekõike olukordi, kus võõrustaja (või ka külaline) laseb enda järel oodata. Nagu öeldakse, on täpsus kuningate viisakus, millest kõrvalekaldumist märgatakse teravalt. Näiteks meenub, kuidas president Erdoğan 5. märtsil 2020. aastal Moskvasse saabus ja Venemaa Föderatsiooni president Vladimir Putin lasi tal kohtumise eesruumis kaks minutit oodata. Päevakorras olid toona väga rasked teemad, sealhulgas sõjategevus Süürias, kus Venemaal ja Türgil olid erinevad huvid ja nägemused.

Kaks minutit. Võiks arvata, et kuuetunnise kohtumise juures on see köömes. Samas kajastas Venemaa meedia Türgi riigipea ja tema delegatsiooni ootele panemist just nimelt oma positsiooni näitamisena. Nõustun, et alati on protsessist olulisem tulemus, siiski tuleb ka erimeelsuste korral jääda lõpuni väärikaks ning suhtuda külalistesse lugupidamisega. Kellelegi ei meeldi oodata.

Kaks minutit. Võiks arvata, et kuuetunnise kohtumise juures on see köömes. Samas kajastas Venemaa meedia Türgi riigipea ja tema delegatsiooni ootele panemist just nimelt oma positsiooni näitamisena.

Paraku on just Venemaa Föderatsiooni kauaaegne president üks nendest riigipeadest, kes kokkulepitud aegadest kinni ei pea. Pole harvad juhused, kui president Putin on lasknud oodata oma Valgevene ja Ukraina kolleegidel, erinevate riikide peaministritel ja välisministritel. Rekordilise ooteajaga – 4 tundi ja 15 minutit – on pidanud 2014. aastal Putiniga kohtumist ootama Saksamaa liidukantsler Angela Merkel.

Viimasega seoses meenub ka juhtum, kus Putin kutsus Merkeliga kohtumise juurde oma neljajalgse sõbra, samas hästi teades, et Merkel ei tunne end koeraga ühes ruumis mugavalt. Putin olla hiljem Merkeli käest vabandust palunud, kuid tegu oli tehtud. Nii võib ka siin küsida, kus oli protokoll? Riikide suhtluses tekivad mustrid, vastuolulised episoodid jäetakse meelde ja need võivad hakata mõjutama ka riikidevahelise suhte üldist tonaalsust. Seetõttu ei saa neid tähelepanuta jätta.

Külaline peab tundma end hästi

Venemaa presidendi suhtumine protokolli on üldteada, kuid ka Ameerika Ühendriikide presidendid on lasknud end oodata. Venemaa ja USA presidentide kohtumised on reeglina toimunud neutraalsel territooriumil (näiteks Soomes), mistõttu on lisaks kahe osaleva riigi protokollile ladusalt toimuv kohtumine hoopis suuremaks katsumuseks korraldajamaa protokolliteenistustele.

Tavaliselt jälgib meedia vahendusel kogu maailm, kuidas delegatsioonid saabuvad, milline on riigipeade kehakeel, kes tervitab keda ja kuidas toimub suhtlus avalikkusega. Igast žestist ja märgist loetakse kas siis avatud ja sõbralikku koostöövalmidust või vastupidi üleolevat ja konfliktset suhtumist. On oluline, et keegi ei peaks kedagi ootama.

Peensusteni läbiräägitud ja kokkulepitud visiidi õnnestumine on igale endast lugupidavale riigile oluline, sest see hoiab ja tugevdab suhteid. Protokolliteenistuse mantraks muutunud rahvatarkus ütleb, et võõrasse kloostrisse oma kommetega ei minda, kuid teisalt on oluline, et külaline peab end tundma hästi. Seetõttu lasub protokolli õlul vastutus teha kõik, et vältida arusaamatusi – olgu selleks tahtlikult/tahtmatult diivan või kaks minutit.