Digitaalse külma sõja lävepakul ehk kuidas on alanud autonoomsete relvade ajastu

Uued relvasüsteemid on autonoomsed ehk isejuhitavad. Selliste relvade puhul on märgatavalt vähendatud inimfaktori olemasolu, mille aluseks on relvadele tapmise funktsiooni volitamine. Teisisõnu on sõjapidamises võetud tänaseks kasutusele meetodid, milles inimese kognitiivset aspekti enam nii palju ei esine, vaid arvuti annab etteantud informatsiooni abil endale ise käsklusi. Tehisaru rakendused on viidud tasemele, kust oleks võimalik eemaldada “inimene ahelas” ehk human-in-the-loop elemendi täielikult.

Tegemist on ohtliku kontseptsiooniga, sest tehnoloogial puuduvad inimlikud omadused, mis hindaksid sõjaliste eesmärkide kõrval ka sihtmärgi vastavust moraalile. Hetkel on kõige arenenumad süsteemid sellised, mis nõuavad veel human-over-the-loop funktsiooni ehk annavad inimesele võimaluse masina töösse sekkuda või seda takistada.

Inimfaktori puudumise korral tõstatub probleem masinate oskamatusest teha rünnakutes otsuseid eetilistel kaalutlustel. Hoolimata sellest, et autonoomseid relvi on proovitud rahvusvahelises kogukonnas piirata juba aastaid, ei ole siiani kokkuleppele jõutud. Iisraeli-Palestiina ja Ukraina-Venemaa konfliktides on näha, kuidas esimesed autonoomsed relvad leiavad lahinguväljadel järjepidevat kasutust ning paraku ohustavad seejuures ka tsiviilelanikkonda.

Digitaalne vastasseis

Sõjapidamise aina süvenev digitaliseerumine mõjutab ka võimude tasakaalu. Iga riik püüab luua aina efektiivsemaid tehnoloogiaid, et tehisaru abil oma majanduslikke, sotsiaalseid, aga ka militaarseid ja kaitsepõhiseid eesmärke tulemuslikustada. Selline tegevus lihtsustab inimeste igapäevaelu ja teaduslikke edasiminekuid, kuid teisalt võib see viia riigid võistlustulle, kus üksteisega digitaalsetes küsimustes konkureeritakse. 

Selline olukord on kujunenud uutmoodi võidurelvastumiseks, kus igaüks proovib arendada välja parimat tehnoloogiat, et kindlustada endale digitaalse suurvõimu tiitel. Võidurelvastumine seostub meile peaasjalikult 20. sajandi suurvõimude ideoloogiate vastandumise ja tuumarelvade arendusega. Täna on tegemist natuke teistsugusel tasandil relvastumisega, kuid paralleele võib kahe perioodi vahele tõmmata üsna selgelt. Suurvõimude utoopiliste majanduseesmärkide tulemuseks on digitaalne polariseerumine ehk teine külm sõda.

Pidev uuenemine on paratamatu nähtus modernses sõjapidamises, mistõttu tuleb sätestada konkreetsed reeglid, mille järgi rahvusvahelised tegutsejad joonduksid.

Termini “digitaalne külm sõda“ võtsid esimest korda kasutusele Nicholas Thompson ja Ian Bremmer 2018. aastal, kirjeldamaks Hiina tehnoloogiasektori arenguplaane globaalses kontekstis. Oma arenguplaanis avaldas Hiina eesmärgi saada 2030. aastaks juhtriigiks ülemaailmses tehisintellekti valdkonnas. Toona paistsid tehisaru edukuses kõige eredamalt silma Ameerika Ühendriigid, aga tänapäeval ei ole ameeriklaste edumaa selles võidusõidus ammugi enam kindlustatud, sest Hiina on teinud masinõppe programmidega hüppelise arengu.

Innovatsioon on iseenesest oluline, et tagada konkurentsivõime ja efektiivne kaitse tehnologiseeruvas maailmas. Pidev uuenemine on paratamatu nähtus modernses sõjapidamises, mistõttu tuleb sätestada konkreetsed reeglid, mille järgi rahvusvahelised tegutsejad joonduksid. Sellised lepingud aitaksid toetada innovatsiooni, hoides samal ajal ära surmavate autonoomsete relvade võimalikku ohtu inimkonna tulevikule.

Ebatäpsus lahinguväljal

Palestiina ja Ukraina alad on esimesed sõjapiirkonnad, kus kasutatakse vaenlase tabamiseks ulatuslikult poolautonoomseid relvasüsteeme. Iisraeli sõjavägi (IDF) on kasutanud tehisintellekti Palestiina alade pommitamiseks alates 2021. aasta maikuust, mil toimus 11-päevane sõda Iisraeli ja Hamasi vahel. Seda konflikti on nimetatud ka “esimeseks tehisintellekti sõjaks”.

Laiaulatuslikult hakkas IDF kasutama tehisaru aga 7. oktoobri Hamasi rünnakute järel, kui Iisrael viis läbi enda väljaarendatud tehisintellektuaalsete süsteemide Lavender ja Gospel abil rünnakuid välja kalkuleeritud sihtmärkide vastu. Nende sihtmärkide hulka ei kuulunud aga ainult Hamasi võitlejad ega militaarobjektid. Pommid on tabanud ka elurajoone, mille tagajärjel on hukkunud arvukalt võitlusega seondumatuid tsiviilelanikke. 

Tehisaru varjukülg avaldubki selle süsteemi ebatäiuslikkuses. Tegemist ei ole lõpuni väljaarendatud süsteemidega, mistõttu inimpõhise järelevalve puudumisel hindab tehisaru sihtmärke veel puudulikult. Nii hindavad ka Iisraeli süsteemid ohtlikeks objekte või inimesi, kes ei ole otseselt Hamasi võitlejad, vaid näiteks nende perekonnad või lähikondlased.

Tegemist ei ole lõpuni väljaarendatud süsteemidega, mistõttu inimpõhise järelevalve puudumisel hindab tehisaru sihtmärke veel puudulikult.

Tehisintellekti toimimine eeldab selgeid andmeid ning IDF-il napib Hamasi puhul sageli piisavalt informatsiooni, mistõttu on ka nende sihtmärkide määramine ebatäpne. Selle tagajärjel on Iisraeli rünnakud olnud Palestiina tsiviilelanikkonnale hävituslikud. Iisraeli-Palestiina konflikt on vaid üks näide kaasaegsest sõjapidamisest, kus autonoomsete relvade eetilisus on küsimuse alla seatud.

Relvad on arendatud viisil, et nad hindaksid soovitud sihtmärke võimalikult täpselt, et välistada tsiviilelanikkonna tabamist. Paraku, nagu eksisteerivad inimlikud eksimused, esineb ka tehisintellekti loodud süsteemsusel veapiir. On võimalik, et tehnoloogia arenedes need veapiirid vähenevad, kuid mida enam areneb tehisintellekt, seda enam tekib uusi nüansse ja küsimusi selle kasutamises nii füüsilisel kui digitaalsel lahinguväljal.

Kas üdini negatiivne nähtus?

Inimkonnale ohtlike aspektide kõrval omab tehisaru sõjapidamises ka kasulikke funktsioone. Integreerides tehisintellekti andmetöötlusprogrammidesse ning kombineerides seda sõjalise strateegiaga, soodustab loodud süsteem eelisolukorda vastase ees ning vähendab inimelude kaotusi lahinguväljal. Samuti võimaldab tehisaru töödelda suuremat hulka andmeid lühema ajaga, kui inimene suudab manuaalselt. Nii võidavad sõjaväed aega ja energiat, mille arvelt saab inimtööjõu suunata mujale, kus seda rohkem vajatakse.

Tehisaru soodustab eelisolukorda vastase ees ning vähendab inimelude kaotusi lahinguväljal.

Füüsilises võitluses aitavad autonoomsed mehitamata sõjamasinad, näiteks droonid, vähendada riski sõdurite hukkumisele või posttraumaatilise stressi sündroomi tekkimisele. Tehisaru kognitiivsuse puudumine võib olla tõhus viis ka tsiviilelanikkonda kaitsta. Sõdivad osapooled teevad sageli otsuseid emotsioonide põhjal, mistõttu võivad inimesed vihast vaenlase vastu muuhulgas võtta sihtmärgiks ka nende tsiviilobjektid. Alternatiiviks sellele võiksid olla just autonoomsed süsteemid, millel puudub võimekus emotsiooni ajendil rünnata.

See-eest paljude arvates võrdsustub autonoomsete relvade arendus siiski inimsusevastase tegevusega. Seda väidavad surmavate autonoomsete relvade vastu võitlevad organisatsioonid, mille hulka kuulub ka 2012. aastal loodud kampaania Stop Killer Robots. Ettevõtmisega on teiste seas liitunud ühendused nagu Amnesty International ja Human Rights Watch. Tehisaru positiivsed kasutusvõimalused ei aita niivõrd ära hoida tsivilistide hukkumist, vaid säästavad eelkõige sõjavägede inimressursse.

Ameerika Ühendriikide ja Hiina võidujooks

Riigid investeerivad tehisaru arendamisse ohtralt raha ning proovivad enda sõjalist võimekust rahvusvahelisel areenil tõsta. Suurimad tehisarul põhineva relvastuse tootjad ja eksportijad maailmas on Hiina ja Ameerika Ühendriigid. Autonoomseid relvasüsteeme toodavad lisaks veel näiteks Iisrael, Venemaa, Lõuna-Korea, Türgi ja Suurbritannia.

Ameerika Ühendriikide kaitse- ja militaareksperdid väidavad, et Ameerika võib olla tulevikus sunnitud surmavaid autonoomseid relvi tootma juhul, kui seda teevad nende vastased. President Xi Jinping see-eest on öelnud, et tänases sõjalises konkurentsis on võiduvõimalus vaid innovaatoritel ning Hiina kavatseb uuenduste leidmises juhirolli võtta. Kuivõrd Hiina ja Ameerika Ühendriigid on militaartehnoloogiate peamised eksportijad, pöörduvad maailma riigid sõjatehnikat ostes peamiselt ühe või teise poole. Teiste suurvõimudega võrreldes suunavad kõige rohkem rahastust kübersõjatehnikasse just Ameerika Ühendriigid. Samuti asuvad Ameerikas edukad suurfirmad, nagu Google, Microsoft ja Amazon, kes tegelevad ülemaailmselt mahuka andmeanalüüsi ja -töötlusega ning peavad selle üle avaliku sektoriga tihedalt dialoogi.

Ülemaailmne sõjaline vastasseis loob pinnase ka tehisaru põhisele polariseerumisele ning seda just andmetöötluse põhjal loodud relvasüsteemide kujul.

Hiinal on see-eest eelis andmekogumises. Riigi edukaim sotsiaalmeediaplatvorm TikTok võimaldab koguda tõhusalt infot üleilmselt, sealhulgas Ameerika Ühendriikidest, kus elab 150 miljonit selle rakenduse kasutajat. Veebis avaldatud andmeid saab lihtsalt ära kasutada tehisarul põhinevates tuvastussüsteemides, mis on potentsiaalne oht teiste riikide julgeolekule. Hiina ise on keelustanud enamiku läänemaailma populaarsematest platvormidest, sealhulgas Meta, YouTube, osad Google’i rakendused ja X, mille abil lääne mõju hoitakse enda inimestest eemal.

Samuti on Hiina kasutanud ära soodsat võimalust ekspordi laiendamiseks. Näiteks toodetakse Hiina ettevõtete juhtimisel Pakistanis, Myanmaris ja Saudi Araabias suur osa maailmas kasutusel olevatest mehitamata pikamaa õhusõidukitest. Hiina on rajanud oma tootmise väikeste palkade ja madala inimõiguste indeksiga riikidesse, mis teeb selle tehnoloogia Ameerika Ühendriikide toodangust tunduvalt odavamaks.

Hiina müüb oma ettevõtete toodangut riikidele, kelle diplomaatilised ja ärilised suhted Ameerika Ühendriikidega on nõrgad või pinevad. Nii on Hiina tugevdanud koostööd tehisintellekti- ja militaarvaldkonnas Venemaa, Iraani ja Põhja-Koreaga. Samas Ameerika Ühendriigid müüvad oma tehnikat Ukrainale ning Iisrael on Ameerika majanduslikul toel välja arendanud omaenda poolautonoomsed süsteemid. See toob meid tagasi punkti, kus ülemaailmne sõjaline vastasseis loob pinnase ka tehisaru põhisele polariseerumisele ning seda just andmetöötluse põhjal loodud relvasüsteemide kujul.

Kuigi Ameerika Ühendriigid, Hiina ja teised riigid on avalikult väljendanud muret digitaalse sõjaohu pärast ning mõned valitsused on ka siseriiklikult rakendanud sõjalisele tehisarule regulatsioone, ei ole riikide digitaal- ja kaitseplaanid sugugi nii läbipaistvad, et avalikkus saaks lõpuni mõista tehisaru arenduse mastaapi.

Regulatsioonide kriitilisus

Hetkel kehtivad autonoomsetele relvadele reeglid, mis sätestati sõjapidamise humaniseerimiseks Genfi konventsiooniga vahetult pärast II maailmasõda. Rahvusvahelist humanitaarõigust on täna laiendatud ka küberruumis toimuvale sõjale, kuid konventsiooni laienduses pole sõnagi juttu tehisintellektist.

Hiina on ÜRO julgeolekunõukogus seisnud valjuhäälselt surmavate autonoomsete relvade vastu. Ameerika Ühendriigid, Suurbritannia, Venemaa ja Iisrael on selliste relvade keelustamise küsimuses leebemal seisukohal – argumenteerides, et ennatlik relvade keelustamine võib pärssida inimelude kaitsmist või muid positiivseid rakendusi. Hoolimata deklareeritud seisukohast arendavad nii Hiina, Ameerika Ühendriigid kui ka teised suurvõimud relvade autonoomsust järjekindlalt edasi.

Eelmisel sajandil sõlmiti mitmeid kokkuleppeid, et ohjeldada külma sõja aegset võidurelvastumist. Nende hulka kuulusid Ameerika Ühendriikide ja Nõukogude Liidu vahel sõlmitud SALT (Strategic Arms Limitation Talks) lepingud, mille eesmärk oli piirata mandritevaheliste ballistiliste rakettide arendamist, tootmist ja kasutamist. Lepingud olid märgiliseks verstapostiks tuumarelvade piiramises, kuid nende ähmane sõnastus võimaldas riikidel lepingutest üle astuda.

Seetõttu on võtmetähtis sõnastada konkreetne kokkulepe ka tehisaru vastutustundlikuks ja eetiliseks otstarbeks. 2021. aastal võttis ÜRO vastu ühise tegevuskava Our Common Agenda, kus on määratletud ÜRO eesmärgid järgnevateks aastateks. Seal on rahu ja konfliktiennetuse koostöö punkti all selgitatud ka surmavate autonoomsete relvade keelamise olulisust. Esimest korda toodi ÜRO-s küsimus lauale aga 2023. aasta oktoobris, mil Punane Rist ja ÜRO peasekretär António Guterres kutsusid kõiki maailma riike läbirääkimistelaua taha. Samasugune resolutsioon võeti vastu ka käesoleval sügisel ning kindlate regulatsioonideni loodetakse jõuda 2026. aastaks.

Seda, milliseid tagajärgi toob polariseerumine digitaalse julgeoleku jaoks, näitab maailmale juba tulevik. Külmale sõjale omane võidurelvastumine viib kuuma konflikti ohuni. Seda nähti tuumarelvade sajandil ja see on üsna ilmne ka tänases digitaalses olustikus. Selleks, et ära hoida veel ühe hävitusliku relva põhine vastasseis, tuleb luua rahvusvahelisi kokkuleppeid. Lepingute tingimused peavad olema sõnastatud selgelt, sest vaid nii on võimalik jõuda autonoomsete relvade piiramises konkreetsete tulemusteni. Rahvusvahelise humanitaarõiguse uuendamine ja konkretiseerimine on ainus viis luua tõhusam kaitse inimõigustele.