Charlotta Collén: Ukraina ülesehitamise arve jääb Euroopa maksta

Kirjutasite oktoobris Euroopa Poliitikaanalüüsi Keskuse (CEPA) kodulehel avaldatud analüüsis, et sõda Ukrainas võib jõuda mõne NATO liikmeni. Eestis pole seda just meeldiv lugeda. Kas teie hinnangul on oht reaalne? 

Kõigil jättis süda löögi vahele, kui rakett Poolas maandus. Tegu võis tõesti olla sõjaäpardusega, kuid kohati tükkis pähe mõte: kas oleme nüüd liikumas konfliktiga järgmisesse faasi? 

Selge see, et olukord võib eskaleeruda, kuid tegelikult on küsimus Venemaa enda huvides. Mis lõppude lõpuks on sellise tegevuse liikumapanev jõud? Moskva ju teab, et NATO on Venemaast ääretult palju võimsam ning sellele pole neil midagi vastu pakkuda – kui välja arvata võimalus taas kord ebaausat ja räpast mängu mängida.  

Vastused neile küsimustele peituvad Venemaas endas. Ma pole küll nii suur Venemaa-ekspert, et selle diktatuuri keerdusid lahti seletada või järgmisi samme ette ennustada, kuid on selge, et näo kaotamisele ega allajäämisele pole jäetud mingit võimalust. Sõda muutub sel põhjusel üha inetumaks. 

Kui ma oleks poolakas, oleksin üsna mures, sest Poola toetab Ukrainat väga jõuliselt ning tegu on mingis mõttes lausa Ukraina kaksikuga. Kui minna tagasi Vene impeeriumit puudutavate mõtete juurde, siis olid nii Soome kui ka Poola keisririigi koosseisus – nagu ka Balti riigid. 

Põhiküsimus ongi aru saada, milline on Venemaa ihaldatud lõpptulem. Enamik eksperte ja poliitikuid on seda meelt, et kui Venemaa Ukraina anastab, ei jää ta rahule ja liigub edasi järgmise sihtmärgi juurde. Aga miks? Kui kaugele sellega saab minna? 

Tulen siin majandusküsimuste juurde: mis hetkest pole Venemaal enam ressursse, et käimas hoida oma ääretult kallist majandust? Ukraina sõda on Moskvale üüratu kuluallikas – viimaste aastakümnete kõige suurem kulutus. Venelased pidid omal ajal Afganistanist lahkuma, sest põhimõtteliselt jooksutas see Nõukogude Liidu majanduse kokku. Ka see sõda oli uskumatult kulukas. 

Aga miks nad üldse pumpavad sellistesse ettevõtmistesse raha? Ukraina puhul saan ma sellest aru, sest Ukraina on mitmeski mõttes väga rikas riik ja olnud nii tsaari- kui ka nõukogude impeeriumi jõujaam. Kuid kui Ukrainast kaugemale minna, on rehkendus teistsugune. 

Mulle tundub, et Lääs on suutnud selle sõja edukalt Venemaale ääretult kulukaks muuta, kuid kas see on toimunud piisavalt kiiresti?

Samal ajal pole Venemaal oma energiale uute ostjate leidmiseks vaja just väga pingutada. Naftatootmine ja eksport on peaaegu samal tasemel kui enne sõja algust, ostjateks Hiina, Türgi ja India. Lisaks voolab Vene gaas torude kaudu ja LNG kujul jätkuvalt Euroopasse. Kas oleks vaja veel karmimaid energiasanktsioone? 

Hinnalagi tuleks kehtestada küll, kuid kõvasti madalamal tasemel kui see, millest praegu on juttu olnud. Peaks olema umbes 40 dollarit barreli kohta – see annaks Vene majandusele kõva hoobi (Euroopa Liidu liikmed leppisid 2. detsembril kokku hinnalaes 60 dollarit barreli kohta – K. V.). Lisaks saadaks see vajaliku signaali. 

See pole lihtne teema, kus üksmeelt leida, ning samal ajal jätkavad venelased oma energia müümist teistele partneritele. Naftat ja gaasi müües saab Moskva küll välisvaluutat, kuid mida nad saavad selle eest osta, et hoida oma ühiskonda toimimas? Lennukivaruosi, kõrgtehnoloogiat, loodusvarasid? Mul on väga kahju, et ÜRO ei toimi, sest puudub avalik arutelu selle üle, kuidaspidi need kaubavahetusahelad käivad ja kes Venemaad toetavad. Nii saaks me ka enda positsioonist selgemalt aru. 

Praegusest sõjast on palju raskem aru saada, sest see on muutunud sedavõrd kaubandus- ja majanduskeskseks. Me pole sellistes mõisteraamistikes mõtlemiseks päriselt valmis. Lääneriikide välis- ja kaitseministeeriumid hoiavad kaubavahetust ja kaitset eraldi, neist mõeldakse eraldi. Nüüd peame need kokku sulatama ja leidma üles inimesed, kes mõlemast valdkonnast aru saavad. Energia on siin kesksel kohal, sest see on Vene sisemajanduse kogutoodangu alustala. Mõne teise riigi puhul ei pruugiks see nii olla, kuid venelased tegelevad just energia müümisega. 

Olen ka Hiina puhul märganud huvitavat arengut: paistab, et neid huvitab vähem majandus ja rohkem diktatuur, autoritaarsus, kontroll ja julgeolek. Pole kindel, et sellist muutust osati ette näha – enamik oli veendunud, et Hiina tahab üha edasi kasvada, aina rikkamaks muutuda, kõigest hoolimata kaubavahetust jätkata.

Praegusest sõjast on palju raskem aru saada, sest see on muutunud sedavõrd kaubandus- ja majanduskeskseks. Me pole sellistes mõisteraamistikes mõtlemiseks päriselt valmis.

2014. aastal, mil Venemaa annekteeris Krimmi, olin mõningate arutelude juures ja mäletan, et hiinlased polnud selle üle üldse rõõmsad. Nad arvasid, et Venemaa tegevus Ukrainas häirib maailmakaubandust ja rikub nende kaubandushuve Euroopas. Nad ei soovinud füüsilisel kujul toimuvat sõda. Aga praeguseks on suhtumine muutunud. Tekib soov küsida, miks? Miks pole majanduskasv äkki enam Hiinale peateema? Mind muudab see murelikuks. Lisaks on Hiina kõrvuni võlgades. See on „must luik“, mis võib mitmel eri moel lõppeda. 

Kui mõtleme Ukraina peale ja tavapärasele sõjalisele tarbimisele, siis teame, et Venemaa saab Iraanilt (ja Põhja-Korealt – K. V.) relvi, nad üritavad neid ka mujalt hankida. Kas see õnnestub ning kui kauaks on varustatus tagatud? Küsimus on ajas – kui palju meil aega on ja mis oleks tee mingisuguse relvarahu kokkuleppimiseks. Me teame, mida ukrainlased tahavad. Nad on olnud avatud ja president Volodõmõr Zelenskõi on korduvalt välja öelnud, mis tingimustel nad laua taha istuksid. Mis aga Venemaaga peab selleks juhtuma, on suur küsimärk. 

Kas teie hinnangul algab sõja kuum faas kevadel sama hooga uuesti? Praegu on ilmaolude tõttu teatav patiseis, oodatakse maa külmumist. Üldisemas plaanis venelased üritavad kurnamissõjaga Ukrainat alistada. 

Praegune nn paus tuleb ka ukrainlastele kasuks, sest lääneliitlased saavad aidata neil uuesti jõudu, teadmisi ja uusi relvasüsteeme hankida. Jah, ma arvan, et see sõda jätkub kevadel – veel enam, mulle tundub, et see kestab seni, kuni relvad on otsa saanud. Millal, kui üldse, Venemaal relvad otsa saavad? Ja kui relvad otsa saavad, kuidas nende inimestega on, kes neid kasutavad – kas nad saavad otsa? Või siis raha? 

See on kuum sõda, mis on seotud majandusest tuttava mastaabisäästuefektiga. Jah, meil tuleb arvatavasti tegevusrohke kevad, aga mind paneb muretsema ukrainlaste vastupanuvõime kestvus. Euroopa Liit teeb õigesti, et valmistub talvekuudel uute põgenike vastuvõtuks. Aga mis saab kevadel? Kas inimesed tahavad minna tagasi kuskile, kus on hävitatud absoluutselt kõik? See on kuum sõda, aga see on ka psühholoogiline sõda. 

Kui naasta Ukraina sõja laiemate mõjude juurde, siis Ukraina on olnud ka Aafrika viljaait. Nüüd on lugu keeruline. Kas tõrked viljaveol võivad väga halva pöörde võtta? Lisaks on Euroopa riigid ostnud meeletutes kogustes kokku gaasi, aga keegi on sellest järelikult nüüd ilma jäänud – jällegi on kaotajaks vaesemad riigid. 

Venemaa kasutab siin mitut taktikat: nad alustasid sõda, mille algatamist poleks keegi ealeski uskunud. Nad destabiliseerisid Euroopa majandused paljudeks aastateks, jutt pole vaid energiakriisist, vaid ka kriisist johtuvast inflatsioonist ja Ukraina ülesehitamisest. 

Venemaa raputab maailmamajanduse – ja eriti Euroopa majanduse – alustalasid tõesti mitmel viisil korraga. Nüüd kasutavad nad kolmandaid riike söödana ja oma huvide saavutamise vahendina. Paljud Aafrika riigid, näiteks Mali, on endiste koloniaalvõimude vastu pööranud ja toetavad avalikult Venemaad.

Toiduvarude voogudega manipuleerimine on üsna nutikas käik, et muuta Aafrika, Ida-Aasia, isegi Ladina-Ameerika ning Lõuna-Ameerika riikide meelsus Euroopa suhtes kriitiliseks.

Põhja-Aafrika elab Ukraina viljast ja vili, mida Maailma Toiduprogramm saadab Aafrika Sarve maadele, on samuti sealt pärit. Aafrikast leiame ka de facto piirkondi, mis ei suuda kliimamuutuste tõttu enam oma toidujulgeolekut tagada. Moskva sahkerdamine viljaga on olukorra veel hullemaks muutnud. Sellises olukorras varitseb suur oht, et paljud Aafrika riigid pööravad Euroopa ja Ameerika Ühendriikide vastu. Aga eriti just Euroopa vastu, sest meie heaolu tagamine on seatud tähtsamaks nende ellujäämisest. 

Võtmetähtsusega piirkonnaks kujuneb siin arvatavasti Põhja-Aafrika – nüüd on neil võimalus Hispaaniat ja Prantsusmaad läbivate torude ja LNG-terminalide kaudu Euroopasse energiat müüa. Kellelt see energia ära võetakse? Teistelt arenevatelt riikidelt. Toiduvarude voogudega manipuleerimine on üsna nutikas käik, et muuta Aafrika, Ida-Aasia, isegi Ladina-Ameerika ning Lõuna-Ameerika riikide meelsus Euroopa suhtes kriitiliseks. 

Siin on üks huvitav osaline veel – NATOsse kuuluv Türgi. Ankara mõistab Põhja-Aafrika ja Lähis-Ida riikide dünaamikat üsna hästi. Türgil on huvi saada vili Ukrainast välja ja sellistesse riikidesse nagu Jordaania, mille viljast on 80 protsenti pärit Ukrainast. Ka Egiptus sõltub täiesti Ukraina viljast. Türgi saab sellest hästi aru. 

Tuleb tunnistada, et Venemaa on oma kaardid siin üsna hästi mänginud. ÜRO süsteemi on selles vallas üle võtnud G77 (suurim kolmandate riikide koalitsioon ÜROs – K. V.) ning seda on Venemaa mitmel puhul vedanud. Ka on Moskval vastavates ÜRO allühendustes neis küsimustes Venemaale – ja Hiinale ning Indiale – lojaalsed ametnikud. 

Ukraina sõda on äärmiselt komplitseeritud, sel on nii palju mõjusid nii mitmel tasandil nii paljudes poliitikavaldkondades, et selle üle mõelda on paras väljakutse.

Te olete Vene agressiooni kirjeldanud traditsioonilise, vanamoodsa imperiaalsõja loogikat järgivana, kuid see on võtnud hübriidsõja ebatavalisi vorme. Milliseid elemente seal on? 

Peame hübriidsõja all tavaliselt silmas kombinatsiooni virtuaalrünnakutest küberruumis ja ennustamatutest rünnakutest kriitilise tähtsusega taristule. Tänapäeval on selline taristu samuti virtuaalne, nii et need on omavahel põimunud. 

Ukraina sõda on majanduste – sõjamajanduse ja tavamajanduse – sõda. Oleme sellega sattunud kaardistamata alale, kus me ei suuda rünnakuid, vasturünnakuid ja kasutusele võetud meetmeid selgelt näha. Meil on Ukrainas kuum sõda, mis on tavapärane tarbimissõda, kus relvastust tarbitakse tempos, mida Lääs ette ei suuda näha. See esitab ühe väljakutse. Teiseks on aru saada, kui kaugele saame selle tavapärase sõjaga minna, enne kui majandussanktsioonid, tehnosiirde ja Venemaa majanduse sisemise arengu puudumine hakkavad välja paistma. 

Teame, et palju Vene relvastust on pärit nõukogude perioodist, kuid selle tegelik osakaal on teadmata. Venemaa lähenemisnurk ei sobi päris hästi Lääne sõjamajandusega, mis on viimase 30 aasta jooksul olnud väga ettevaatlik ja väiksemahuline. On erandeid, näiteks Ameerika Ühendriigid, mingil määral ka Suurbritannia ja Prantsusmaa, kuid üldiselt on Lääne heaoluühiskondades olnud sõjamajandus seni peaaegu no-go. Seal läksid ressursid hoopis muudesse kohtadesse.   

Avalikkus ei pruugi täpselt mõista, kui aeglane protsess on relvastuse täiendamine. Me ei taha eilseid relvi, vaid tuleviku omi, ning me ei soovi olla Venemaaga samal mänguväljakul, vaid arendada oma võimed kaugele Moskvast mööda. Küsimus on selles, millal Vene relvajõudude võimekus ja neid võimekusi toetav ühiskond murdub surve all, mida põhjustab see, et Moskva ei saa ligi millelegi, mis on seotud selliste kõrgtehnoloogiliste nähtustega nagu kvantarvutus, tehisintellekt, pooljuhid. See nimekiri jätkub. 

Septembri lõpus toimusid Nord Stream 1 ja 2 torujuhtmete juures plahvatused, millele järgnes gaasileke. Süüdlast pole ametlikult tuvastatud, kuid märgid viitavad tugevalt Venemaale. Kas Läänemeres vee all paiknevat taristut peaks hakkama teravama pilguga vaatama ka julgeoleku seisukohalt, sest kõik merepõhjas olev võib olla rünnatav? 

Kõik Läänemere-äärsed riigid on oma kriitilise tähtsusega taristu kaitsmise pärast väga mures. Nord Streami sabotaaž pole ametlikult tuvastatud Moskva rünnakuna, aga kellel veel peaks olema huvi midagi sellist teha? 

Läänemere merepõhjas jookseb ohtralt eri torusid ja kaableid, nii et see on tõsiselt ohtlik pretsedent – ühtäkki on olemas kindel tõend, et sellist missiooni saab teha. 

Tegu oli ka äratuskellaga võimudele: tuli lasta käiku kõik protsessid, mille üle oli varem lihtsalt arutatud. Ei saa ju öelda, et Nord Streami sabotaaž tuli suure üllatusena – eelnevalt oli niisuguseid stsenaariume läbi mängitud küll. Aga neid stsenaariume ei tehta tegelikult mõttega, et need päriselt realiseeruvad. Nii et alati on esialgu šokk, siis analüüsifaas ning seejärel tegutsemine. 

Riigid on sarnasteks olukordadeks üsna palju ettevalmistusi teinud. Uus reaalsus on selline, et näiteks detsembri algul arutasime Soomes, mida teha, kui näiteks elekter pikaks ajaks kaob. Inimesed peavad kriisis 72 esimest tundi ise hakkama saama, enne kui riik saab hakata juhiseid jagama. 

Soomes käib praegu elektrikatkestusteks ettevalmistumine, need on seotud asjaoluga, et meil on energiapuudus. Osaliselt on põhjus Ukraina sõjas, kuid mitte ainult. Põhjamaad on oma energiatootmist küll mitmekesistanud, kuid tuulest energia tootmine talvel on tundlik teema, sest koos võivad esineda väga külm ja tuuletu ilm. Soome valmistub praegu selliseks stsenaariumiks ette. 

Inimesed kipuvad igapäevaelus ära unustama, et mobiiltelefonid, wifi-võrgud, pangakaardid jms satuvad löögi alla, kui elektrikatkestus kestab rohkem kui kaks tundi. Kaks tundi on väga selge piir, misjärel pole ühendusi. Aku võib veel pidada, kuid panganduseks, igapäevatoimetusteks seda enam kasutada ei saa.  

Ja ka toidupoodi minnes – kuidas sa maksad oma toidu eest?   

Elektrikatkestus tundub midagi ebamugavat, aga selle täit ulatust ei pruugi esmapilgul mõista. Näiteks satuvad löögi alla ka bensiinijaamad – kui elektrit pole, ei saa neist isegi bensiini kätte. Prantsusmaa võimud on soovitanud elanikel vaim valmis panna ja nagu teie jutust kõlab, teevad ka soomlased aktiivselt ettevalmistusi. Kas elektrikatkestused on Euroopas talvel reaalne oht? 

Jah, tegemist on reaalse ohuga. Soome võimud ei hakka inimestega sellistel tõsistel teemadel rääkima, kui mingit ohtu poleks. Soome kultuuris ei aeta inimesi niisama ärevile, sest poliitikud tahavad lihtsalt tähelepanu. Kui riigi enda meedia teatab, et tuleb joogivett, WC-paberit, toitu ja patareisid soetada, on oht väga reaalne. Katkestused kindlasti tulevad, olen juba kuid seda arvanud. Küsimus on vaid selles, kui sagedased ja millise pikkusega. Viimane on väga tähtis. Kuid need on enda tekitatud katkestused, sest me pole tootmisallikaid ise piisavalt mitmekesistanud. Kõik on nii kiiresti juhtunud, et pole õnnestunud meie turule teisi tootjaid leida. 

Veidral moel on Euroopa energiaturud supertihedalt seotud. Meil on Põhjamaadega ühine energia börsiturg, algul arvasime, et vabaturumajandus tuleb siin tarbijatele kasuks. Äkki pöörati see aga pea peale. Kui minna ajas 15–20 aastat tagasi ja Soome poleks end täielikult Põhjamaade turuga ühendanud, oleksime iseseisvad, nüüd aga mõjutab meid see, mis juhtub näiteks Saksamaal ja teistes riikides, mis asuvad üsna kaugel. 

Olukord on seni kontrolli all, kuni me ise kontrollime elektrikatkestusi ja need on enda tekitatud, et vaadata, kas energia jaotub kõigile ühtlaselt. Hirmutav perspektiiv on aga mõte, kui energia tootmis- ja jaotamisvõrku peaks tabama pahatahtlikud rünnakud väljastpoolt. 

See stsenaarium rullub praegu lahti Ukrainas, kus Venemaa on keskendunud Ukraina energiataristu hävitamisele ja võtnud eriti ülekandevõrgud sihtmärkideks. Kas teile on ammendav selgitus, et tegu on katsega ukrainlasi põlvili suruda ja muuta nad nii vastuvõtlikumaks relvarahu või vaherahu mõtte suhtes? Selge see, et mingil hetkel saavad varuosad otsa ja märgatavas osas riigist ei pruugi elektrit olla. Keegi aga ei taha elada 19. sajandis ehk ilma vee, kanalisatsiooni, elektri ja toasoojata. Või on tegu lihtsalt järjekordse kohutava meetodiga seda sõda jätkata? 

See on kõik ühes puntras koos, mitu eesmärki saab samal ajal täidetud. Tegu on tõesti koleda räpase sõjapidamisega. Olen pärit Venemaa naaberriigist, mis on oma eksistentsi jooksul pidanud sellega tuhandeid väiksemaid ja suuremaid sõdu – sarnast taktikat on nad kogu aeg kasutanud. See pole midagi uut, vaid vana tuttav hävitustaktika ja loodusjõudude ärakasutamise taktika. Napoleoni mehed külmusid Venemaal surnuks, Venemaa otsustas Napoleoni sõdade ajal põletatud maa taktikat kasutades hävitada üüratuid alasid. Teise maailmasõja ajal surid Hitleri väed Venemaal nälja ja külma tõttu. Nii et kõik käib sajandeid vanu käsiraamatu järgi. 

Venelased ei pea miskipärast vajalikuks parajasti vallutatavas riigis taristu säilitamist, Lääne mõtlemisviisi järgi on see kummaline lähenemine. Miks peaks täielikult maatasa tegema riigi, mida tegelikult endale tahad? Kas nii ei hävita enda tulevast kapitali ja omandit?

Ameeriklaste meelest on Ukraina uuesti ülesehitamine Euroopa ülesanne. Mida rohkem praegu taristut hävitatakse, seda rohkem peame hiljem selle rekonstrueerimise eest maksma.

Küsimus on psühholoogias – kui kaua jätkub jaksu ja tahet võidelda, kui pead ebainimlikes tingimustes elama. See on väga tõhus tee ning kardan, et Ukrainat toetavad riigid ei leia efektiivset viisi sellele vastu astuda. Lõppude lõpuks peame me ukrainlastele relvi andma, toetama kõva jõuga, kuid see kõik põhineb ideel, et ukrainlased jätkavad võitlust. Selline ärimudel – pole küll kena niimoodi väljenduda – sõltub millestki immateriaalsest, mis võib murduda. Kui see juhtub, mis siis saab? Meie, Ukraina naabruskonna riigid, mõtleme sellele pidevalt, kuid kahjuks pole meie need suurjõud, kellel on hiiglaslikud relvalaod. Aitame nii, nagu saame, kuid meil endil on ka relvi vaja. 

Tavalised inimesed ei pruugi mõelda sellele, et relvade hankimine vältab aastakümneid. Ühe relva hankimise tsükkel on vähemalt 15–20 aastat. Soome valmisolek on praegu väga heas seisus, kuid selle eest tuleb tänada 1990. aastate kaitseplaneerijaid. 

Ameerika Ühendriikide rolli pole võimalik Ukraina varustamise puhul alatähtsustada, Euroopa tegeleb teiste küsimustega, nagu energia ja majandus. Olin kevadel Washingtonis Wilsoni keskuses ning seal sai selgeks, et ameeriklaste meelest on Ukraina uuesti ülesehitamine Euroopa ülesanne. Mida rohkem praegu taristut hävitatakse, seda rohkem peame hiljem selle rekonstrueerimise eest maksma. Arve jääb igatahes meie maksta ning näiteks Eesti ja Soome peaminister on selleks välja pakkunud oligarhide külmutatud varade kasutamise. 

Kas teie hinnangul on Ameerika Ühendriigid valmis Ukrainat veel rohkem aitama? 

Varitseb oht, et abi jääb hoopis vähemaks. Ukraina Euroopa sõbrad peavad töötama tihedalt koos, et selgitada selle sõja toimet Euroopale, maailmale laiemalt ja maailmamajandusele. Paljud ameeriklased mõistavad seda praegu, aga kui kauaks seda heasoovlikkust jätkub? 

Meil on vaja rohkem infot Venemaa pikaajaliste arengute kohta, sest see on asi, mis ameeriklasi huvitab. Kas sel viisil saab Venemaad nõrgestada, et ta ei kujutaks enam endast sellist probleemi? Ja mis seos on Venemaa ja Hiina vahel? Kui lääneriigid on peatanud Vene majandusel enda uuendamise ja arendamise, tõugates selle sisuliselt tagasi 19. sajandisse, siis kuidas me teame, kas nad saavad Hiinalt pooljuhte või mitte? Kuidas me teame, kas nende majandus on võimeline Hiina ja India abiga ellu jääma ja arenema?  

See on suure pildi küsimus. 

Nii kaua kui me teame, et Venemaa muutub aina nõrgemaks, jätkub toetus. See on küll toorelt väljendatud, aga see on fakt. Selline on Ameerika Ühendriikide huvi Euroopas – nad pole Euroopa riik, neid huvitab, kuidas Venemaa rajale saada, sest see on ilmselgelt täiesti rajalt väljas.

Kui rääkida veel energiast, siis võib tulla üllatusena, et kõigest hoolimata ostab Euroopa jätkuvalt Venemaalt energiat. LNG tarned Venemaalt Euroopasse hoopis kasvasid selle aasta jaanuari ja oktoobri vahel mullusega võrreldes 40 protsenti. Ka voolab Turk-Streami kaudu Vene gaas Euroopasse. Kas Euroopa suudab Venemaaga energiavaldkonnas sidemed läbi lõigata ja kui palju aega selleks veel kulub? 

Arvatavasti suudame, aga import jätkub veel sel põhjusel, et Euroopa lähtub vabaturumajandusest. Ma ei ole kindel, et valitsused sooviksid erafirmasid ähvardada sanktsioonidega ja nõuda neilt kõigi lepingute lõpetamist. Selline soov peab firmalt endalt tulema. 

Oleme isegi näinud vägevat valmisolekut lahti ütelda Vene gaasist, arvatavasti tuli see ka venelastele väikse üllatusena. Aga sidemete läbilõikamine energiavaldkonnas on arvatavasti sellepärast veidi aeglasem, et me usaldasime majandusringkondade vastastikust seotust. Uskusime tõsimeeli, et kaubandus kaalub üle julgeoleku, kaitse ja sõjapidamise. See oli suur viga! Nüüd kulub ettevõtetel aega, et sellest arusaamast loobuda. Mind muudab siiski rõõmsaks fakt, et nii paljud ettevõtted on seda teinud. Me pole aga autokraatlikud, seega võtab see natuke aega. Lisaks leidub alati ettevõtteid, mis ei kavatsegi eetiliselt käituda ja teenivad hoopis ennenägematut kasumit.

Meil on vaja rohelist energiat, sest pole mingit mõtet Vene energiasõltuvusest vabaneda, et siis mõne muu diktatuuri lõa otsa langeda.

Euroopa Liidus jääb minu hinnangul pikaks ajaks kestma poliitiline tahe Venemaa ja muude autoritaarsete riikide sõltuvusest pääseda, sest inimesed olid Ukraina sõja puhkemisest äärmiselt šokeeritud. 

Osa Euroopa Liidu riike on naasnud fossiilkütuste juurde, et see külm tali üle elada. Usun, et see on ajutine meede ega tähenda naasmist vanade energiatootmise viiside juurde. Meil on vaja rohelist energiat, sest pole mingit mõtet Vene energiasõltuvusest vabaneda, et siis mõne muu diktatuuri lõa otsa langeda. See pole mingi lahendus. 

Mida arvate Ukraina püüdlustest pääseda NATOsse nii kiirelt kui võimalik? Kas neil läheb see korda? 

Õiguslikus mõttes pole vist arutatud, kas sõjas riik saab liituda mõne rahvusvahelise organisatsiooniga. NATO on selles aspektis eriline, et see põhineb Washingtoni lepingul, mis on sisuliselt Ameerika Ühendriikide siseseadus. Sel pole niisugust statuuti nagu ÜRO-l või Euroopa Liidul, ning on seetõttu väga erinev. Põhiküsimus taandub lõpuks sellele, kas Ameerika Ühendriikide Kongress on valmis pardale võtma riiki, mis võitleb sõjas oma ellujäämise eest. 

Lisaks peaks liitumiseks olema täidetud hulk tingimusi. Aga üks põhilisi tingimusi mõne alliansiga liitumiseks on eeldus, et riigis valitseb rahu. Nii et NATOga liitumise üle saab rääkima hakata siis, kui see probleem on lahenduse leidnud.