Bideni uue transatlantilise strateegia 100 päeva tähendus Kesk- ja Ida-Euroopale
Danielle Piatkiewicz. Euroopa poliitika instituut, 2021
Kuidas väärtustele rõhuv Joe Bideni administratsioon vaatab demokraatlike protsesside ja õigusriigi vähikäigule iseäranis Poolas ja Ungaris? Kas ja kuidas mõjutab see liitlassuhteid?
Seotud artiklid
Kuidas Lõuna-Ameerika on taas muutumas võistlusväljaks
Teatud mööndustega saab öelda, et Lõuna-Ameerika on see osa maailmast, kus riikide piirid on olnud samasugused nende iseseisvumistest saati. Kui Euroopas on kahe sajandi jooksul muutunud jõuvahekorrad ning Ida-Aasias on toimunud nii mõõn kui ka tõus, siis Lõuna-Ameerika on alati tundunud võrdlemisi rahumeelne manner rahvusvahelistes suhetes.
Sillad üle ookeanide
Lääneliku julgeolekukoostöö arhitektuuri on alates külma sõja lõpust hakatud kõige mitmekesisemal moel proovile panema. Seeläbi, et ühekorraga on raugema hakanud Ameerika pikaajaline strateegiline juhtimine, hoogustunud Moskva, Pekingi ja teiste autoritaarsete tegutsejate revisionism ning kujunenud uued keskmise mõjuga riikide (middle powers) koalitsioonid, on tekkinud kriis, aga ometi on avanenud teatavaid võimalusi.
Euroopa alasi ja haamri vahel
Olin veebruaris Müncheni julgeolekukonverentsil kohapeal, kui USA sõjapoliitika asekantsler Elbridge Colby osales Euroopa Välissuhete Nõukogu esindaja Mark Leonardi juhitud arutelus. Ärevus rahvast tulvil saalis oli lausa kombatav, kui naeratav Colby entusiastlikult noogutades ja vasakule-paremale kätt surudes sisenes. Õhus oli tunda eksimatut rokkstaari energiat ja oli paista, et päevakangelane nautis hetke.
Asenda(ma)tud liitlased: kuidas Eesti ja Euroopa julgeoleku alustalasid ümber kujundada
Praegust maailmakorda on tabanud vähemalt sama ägedad raputused kui külma sõja lõpus. Eesti toonased murrangulised otsused taastada iseseisvus ja naasta …
USA sekkumise piirid: miks Venezuela ei allu kiiretele lahendustele
President Donald Trump tegi pärast Venezuela president Nicolás Maduro kinnivõtmist avalduse, et ta “juhib Venezuelat seni, kuni vaja“. Selle sõnumi põhjal hakati kohe spekuleerima, et USA sekkub kiiresti riigi ümberkorraldamisse või hakkab tegema koostööd opositsiooniga. Trumpi avaldus aga jäi poliitiliseks žestiks. Ükski USA valitsuse tegevus ei ole seni osutanud katsele Venezuelas süsteemi ümber kujundada või opositsiooni mõju kasvatada. Selle asemel valis Trump partneriks Delcy Rodríguezi, kes esindab olemasolevat võimuladvikut ja on selles äärmiselt mõjukas.
Ameerikate tants vägivalla ja austuse vahel
Ladina-Ameerika rahvusvaheliste suhete pikaajalisele vaatlejale ei olnud USA sissetung Venezuelasse alanud aasta hakul mingi üllatus. Pigem näib see järjekordse episoodina mustris, mida piirkonnas tuntakse liigagi hästi: Washingtoni jõupoliitika, mis taandub ja siis taas esile tõuseb, sõltuvalt administratsioonist ja hetkeolukorra kalkulatsioonidest. Kui 20. sajandi lõpukümnendil, Francis Fukuyama “ajaloo lõpu” meeleolus võis hetkeks tunduda, et sedalaadi sekkumiste ajastu taandub ajalooarhiivi, siis 2026. aastaks on see lootus juba ammu asendunud kainema arusaamaga: suurriikide konkurents ja ressursside krabamise loogika on jõuliselt alles ning leidnud uued vormid ja õigustused.
Mõrad liitlassuhtes: Hispaania ja USA Trumpi teisel ametiajal
Hispaania ja USA suhted jäävad president Donald Trumpi II ametiajal toimivaks, kuid muutuvad märkimisväärselt tehingulisemaks ja pingelisemaks. On näha, et Madrid satub Washingtoni surve alla kaitsekulutuste, USA relvade ostmise ja sõjaväebaaside kasutamise küsimustes, samal ajal kui julgeolekuriskid Põhja-Aafrikas suurendavad Hispaania strateegilist ebakindlust.
Trumpi uus kaitsestrateegia: USA-Hiina dialoog ärevatel aegadel
USA sõjaministeerium avaldas 2026. aasta riikliku kaitsestrateegia (NDS), milles taotletakse India ja Vaikse ookeani piirkonnas „sündsat rahu” ja Hiinaga „strateegilist stabiilsust”. Ehkki dokumendis tõstetakse esile läänepoolkera olulisust, jääb strateegiliseks prioriteediks Hiina Rahvavabariik (HRV), mille suhtes USA valib siiski uue taktika.
Maduro vahistamise järellainetused Ladina-Ameerikas
Nicolás Maduro kinnipidamine Caracases oli USA jõudemonstratsioon kogu Ladina-Ameerikale. President Donald Trump näitas sellega praktikas, mida eelmise aasta lõpus avaldatud uues riiklikus julgeolekustrateegias tähendab Trumpi lisandus Monroe doktriinile: Washington on valmis oma strateegiliste huvide nimel naaberriikides sekkuma. Venezuelas ollakse küll õnnelikud, kuid kardetakse tähistada. Kas Maduro pärast praegu valamata jäänud pisarad võivad vallanduda hiljem?
Euroopa halbade valikute aasta
USA on maailmakorda ümber kujundamas viisil, millest Venemaa on pikalt unistanud. Ameerika välkoperatsioon Venezuelas ei jäta kahtlust, et tänases maailmas kehtib jõud, mitte õigus. Euroopal, sealhulgas Eestil (ja nimelt osana Euroopa otsustest), on ees keeruliste valikute aasta, mil tuleb pingutada selle nimel, et ise oma saatust määrata. Kõige raskemad valikud Euroopa jaoks ei tulene mitte idast, vaid läänest.
Venezuela operatsiooni järgmised küsimärgid: Kuuba, Gröönimaa ja Iraan
3. jaanuaril viis USA läbi erioperatsiooni, mille käigus võeti kinni Venezuela president Nicolás Maduro ja tema abikaasa, kes viidi New Yorki kohtu ette. Kas nüüd on loodud ohtlik pretsedent? Küsimus ei ole rahvusvahelises õiguses, sest seda jõustavad riigid niikuinii valikuliselt ja universaalset kõigile ühtmoodi kehtivat rahvusvahelist õigust pole kunagi olnud. Tegeliku küsimuse saab sõnastada palju tooremalt: kui maailm töötab taaskord mõjusfääride loogika järgi ja Ladina-Ameerika on USA mõjusfääris, siis kelle mõjusfääris on Ukraina ja ülejäänud Euroopa?
Eesti välispoliitika silmitsi muutunud liitlassuhtega
USA värske julgeolekustrateegia kinnitab, et transatlantilised suhted on olemuslikult muutunud. USA on endiselt asendamatu liitlane, kuid ühisosa, mis allianssi koos hoiab, on jäänud õhukeseks. Washingtonilt võib üha enam oodata seisukohti ja tegusid, mis on vastuolus Eesti julgeolekuhuvidega, eelkõige Ukrainas ja Venemaa suunal. Eesti välispoliitika jaoks on käes kõige keerulisem aeg peale taasiseseisvumist.
NB8: meisterlikud kohanejad rahutus maailmas
Järgmisel aastal on Põhjala ja Balti riikide koostöö ehk NB8 rühma eesistujaks Eesti. Julgeolekukeskkonna ebastabiilsuse tõttu on koostöö piirkonna riikide vahel tihedam kui eales varem. Sünged trendid Euroopa ja terve maailma julgeolekus nõuavad, et siinsed väikesed riigid leiaksid realismi ja idealismi vahel uue tasakaalu ning astuksid oma huvide ja väärtuste eest üheskoos välja.
USA-India ja Venemaa-Aserbaidžaani suhete külmenemine – võimalus Euroopa Liidu jaoks?
Viimased aastad on toonud maailmale kamaluga konflikte – alustades Vene-Ukraina täiemahulisest sõjast ning lõpetades USA ja EL-i vahelise majandus-diplomaatilise kismaga. Maailmas pole ühtegi riiki, kes poleks ühel või teisel viisil nende vastasseisude negatiivset mõju tundnud, kuid säärased ajalooetapid toovad reeglina peale kannatuste kaasa ka unikaalseid võimalusi. Eriti muidugi nende jaoks, kes on valmis neist kinni haarama.
Nobeli preemia toob Venezuela kriisile tähelepanu juurde. Mis oleks Euroopa roll?
Kuna 2025. aasta Nobeli rahupreemia anti Venezuela poliitikule María Corina Machadole, pälvib Lõuna-Ameerika riik rohkem ülemaailmset tähelepanu. Euroopa on repressioonide küüsis ja naaberriikidega tülis Venezuela unarusse jätnud, ehkki sealne kriis on endiselt terav.
Uus peatükk piirkondlikus ühenduvuses: Armeeniast Aserbaidžaani läbi Washingtoni
Donald Trump oma hiljutises kinnisidees võita Nobeli rahupreemia on pööranud pilgu Lõuna-Kaukaasiasse. Ameerika presidendi, Armeenia peaministri Nikol Pašinjani ja Aserbaidžaani presidendi Ilham Älijevi kolmepoolsel kohtumisel Valges Majas allkirjastati 10. augustil leping, mille eesmärk on lahendada üks peamisi lahendamata küsimusi kahe vastase vahel: Aserbaidžaani põhiosa ja Nahhitševani enklaavi ühendatus Armeenia territooriumi kaudu.