juuli 8, 2008

Be careful, it’s dangerous out there!

Paradoksaalsel kombel on julgeoleku tagamine praegusel rahuajal vaata et raskem kui külma sõja ajal.

Paradoksaalsel kombel on julgeoleku tagamine praegusel rahuajal vaata et raskem kui külma sõja ajal.


Harri Tiido

Be careful, it’s dangerous out there!

Paradoksaalsel kombel on julgeoleku tagamine praegusel rahuajal vaata et raskem kui külma sõja ajal.

Kui inimloom kunagi ennemuistsel ajal jõudis oskuseni tuld kasutada, siis sai tule üheks esimeseks kasutusalaks nii ühise kui isikliku turvalisuse tagamine. Lõke koopasuus pidi hoidma eemal eelkõige muud näljased nelja- ja kahejalgsed, kes kuulusid endiselt tulekartjate kilda. Koos hea kõrvakuulmise, terava nägemise ja kasvava kaikakasutamisoskusega oli tuli ürginimesele julgeolekutagatis.
Aeg läks, inimeste oskused kasvasid, kuid mure julgeoleku pärast ei vähenenud. Puhuti vastupidi: targemaks saanud inimloom õppis endasuguseid üha tõhusamalt hävitama nii ükshaaval kui hulgi ja seda ka muul põhjusel kui pelgalt toidukonkurentsi ajel. Seetõttu oli vaja ka järjest äkilisemaid ja usaldusväärsemaid turvatagatisi. Neid tagatisi läks vaja nii üksikisiku ja inimrühma kui kasvavalt ka suuremate koosluste kaitseks üksteise eest. Nii algsed riigihakatised kui hiljem riigid said aru jõudude ühendamise vajadusest ning püüdsid jõuda oma julgeoleku kasvatamiseni kollektiivsete kokkulepete kaudu. Kusjuures need lepped ei olnud valdavalt mitte pelgalt kaitseiseloomuga, vaid kujutasid pigem lühemaks või pikemaks ajavahemikuks mõeldud sõjalise koostöö leppeid, mida võis alati murda ja mida ka murti või mis teisele riikidekoosluse kokkuleppele ühel hetkel lihtsalt sõjaliselt alla jäid.
Esimese maailmasõja järel tundus, et nüüd pole mitte ainult rahvastel vaid ka poliitikutel lõpuks küllalt saanud ja enam sõdida ei taheta. Kangelaslikult, et mitte öelda wilsonlikult püüti rahvaid ühte liigasse saada ja sõdadele lõpp teha. Nagu teame, osutus seegi ilus kava impotentseks ja võimetuks maa peale rahuseemneid külvama. Teine maailmasõda lõi taas kõik kaardid sassi, kuid selle järel hakkas kollektiivse julgeoleku mõte juba kindlamalt idanema. Eks oma osa oli selles ka tuumarelva kasutamise tulemustel – hirm on ikka üks tubli tegija, kui see õiget rakendust leiab. Kuid hirm on alati teatava negatiivse alatooniga stabiilsuse tagaja, tegija oli ju suurel määral siiski Mutually Assured Destruction (sobiva lühendiga MAD), mitte inimkonna äkiline lõplik valgustumine ning soov tuumapäikese asemel rahupäikese paistel peesitada.
Tegija oli ka 1949. aastal loodud NATO, mis ühendas ühistele väärtushinnangutele tuginevaid rahvaid. Ja tegijaks on see organisatsioon jäänud tänini, seda hoolimata liikmeskonna laienemisest ning korduvatest kuuldustest tema enneaegse manalateele mineku ja/või poliitilise ümberlõikamise kohta. Novembris Riias tippkohtumisele kogunev Põhja-Atlandi allianss saab peatselt küll kuuekümneseks, kuid näib, et pensionile ei ole tal veel niipeagi võimalik minna. Pensionipõlvest unistamise asemel oli NATO sunnitud hoopis koolipinki istuma, et maailmas toimunud ja toimuvatest muudatustest õppust võtta ning adekvaatseks reageerimiseks uusi võimalusi leida.
Paradoksaalselt on julgeoleku tagamisega praegusel rahuajal vaata et rohkem tegemist kui külma sõja ajal. Ainult NATO ei suudagi nende kõigiga hakkama saada, kuna kogu julgeolekutemaatika on tundmatuseni muutunud ja laienenud. Vanadest probleemidest on endiselt päevakorral mõne riigi võimalik liigne pealetükkivus naabrite suhtes, ballistilised raketid ja pärast Põhja-Korea tuumakatsetust ka tuumarelva levik. Eriti ohtlik ongi just viimasena märgitu, kuna ilmselt on inimkond nüüdseks väljunud senisest tuumakontrollisüsteemist ja võib kiiresti purjetada täiesti tundmatute ning üliohtlike vete poole. Kui iga fanatismist, suurushullustusest, võimukaotushirmust või lihtsalt vaimsest tasakaalutusest ajendatud riigijuhi või liidrite grupi teadvuses kinnistub arusaam tuumarelvast kui ülimast puutumatust tagavast vahendist, siis panevad nad kõik rattad käima ka enesele vähemalt mõne tuumapommikese soetamiseks. Tegelikult on see mõtteviis Põhja-Korea eeskujul juba praegu ohtlikult laialt levinud. Nii mõnigi küünik on selle valguses küsinud, kas inimkonnal on tõesti vaja veel ühte Nagasakit või Hiroshimat mõistmaks selle mängu surmavat olemust.
“Uutest” ohtudest märgitakse alati esimesena terrorismi, kuid see on väga üldine nimetaja. Terrorism võib avalduda kümnetes, kui mitte sadades vormides ja sellega tegelemine läheb kaugele tavamõistes sõjategevuse raamidest. Pealegi on terroristlik tegevus valdkond, kus inimlik leidlikkus, eriti aga ebastandardne mõtlemine, võib kõige kiiremini ja kõige mõrvarlikumaid tulemusi anda.
Terrorism ei jää aga uute ohtude nimistus üksi, üha enam räägitakse energiajulgeolekust ja see on valdkond, kus ka Eesti on vägagi haavatav. Õnneks on lisaks rääkimisele hakatud ka ajusid, käsi ja jalgu liigutama, kuigi võib-olla pisut hiljem kui vaja. Vaadakem kas või praegust Euroopat ja liidu liikmete muret oma energiaimpordi tagamise pärast, mis näib mõne riigi suhtumist tarnijariiki mõjutavat rohkem, kui see pikemas plaanis tervislik on. Ausalt öeldes kipun aeg-ajalt arvama, et Eesti sai NATO liikmeks ikka pagana õigel ajal – praegu oleks see Venemaa kui kasvava ja üha räigemat enesekindlust ilmutava energiakandjate tarnija vastutegevuse puhul juba palju keerulisem.
Energiajulgeoleku puhul on tegemist füüsilise julgeoleku küsimustega, mis ka NATOs teemaks, kuid veelgi enam poliitilise temaatikaga, mis kaasab kogu riikidevaheliste suhete võrgustiku. Kasvava energianälja tingimustes on energiakandjate omamisest ja nende tarnimisest teistele riikidele saanud sedavõrd mõjukas tegur, et selle mõju võib juba võrrelda massihävitusrelva omamisega. Nafta- ja gaasitarnete tagamine nii poliitiliste kui puhuti ka sõjaliste vahenditega on olnud päevakorral juba pikemat aega, kuid näiteks torujuhtmete, sadamate ja infrastruktuuri füüsilise julgeoleku tagamine on oma teravuse saavutanud alles terrorismi massiliseks muutumisega. Õnneks on energiajulgeoleku-alane mõtlemine arenenud ja gaasi ning nafta kättesaadavuse kallal askeldamise kõrval räägitakse juba tõsiselt ka tarbimise vähendamisest ning alternatiivsete energiaallikate loomise kiirendamisest. Seega on isegi “rohelisest mõtlemisest” saanud julgeolekutemaatika osa ja järelikult võib ka Marek Strandbergi liigitada riigi julgeoleku tagamise pärast muretsejate kilda.
Ohtude nimistusse võib lisada veel äpardunud riigid ja neist väljuvad pagulaste vood, usufanatismi, epideemiad, pandeemiad, keskkonnaohud, organiseeritud kuritegevuse, tänavavägivalla ja palju muud, mis õnneks korraga meelt häirima ei mahugi.
Julgeoleku tagamisel lähtub iga riik oma võimetest ja võimalustest, kuid ilmselt on suurte ja väikeste riikide probleemid erinevad, lisaks avaldab mõju ka iga riigi geograafiline asukoht. Väikeriigi, eriti Eesti-suguse Venemaa piiril paikneva väikeriigi huvides on saada võimalikult palju julgeolekutagatisi rahvusvahelisel areenil, olgu siis tegemist NATO, Euroopa Liidu, OSCE või ÜRO liikmesusega. Need foorumid annavad meile võimaluse kaitsta oma huve kõige laiemas võimalikus kontekstis. Eraldi tõstaksin neist suhetest välja NATO ja Euroopa Liidu tegevuse koordineerimise vajaduse. Praegu näikse nende kahe paljuski kattuva liikmeskonnaga ühenduse koostöö arenevat tempoga, mida võiks vist võrrelda täi roomamiskiirusega märjal nahal. Kuigi, viimase aja märgid annavad lootust, et asi võib pisut paraneda”¦
Kuid lisaks rahvusvahelisele mõõtmele on julgeolekul ka kasvava kaaluga siseriiklik mõõde. Võib ennustada, et ilmselt tõusevad siseriikliku julgeoleku tagamise küsimused pärast Riia tippkohtumist ka NATO päevakorda. Eesmärk saab ilmselt olema kogemuste vahetamine, et vältida jalgratta pidevat uuesti leiutamist üha uutes riikides. Seega – askeldamist jätkub ja arvestatav osa iga riigi eelarvest läheb ka edaspidi tahes või tahtmata riigi ja selle elanikkonna turvalisuse tagamisele nii rahvusvahelises kui rahvuslikus kontekstis. Paraku on see vältimatu – vähemalt juhul, kui soovime jätkata iseseisval arenguteel, või kui üldse soovime jätkata”¦
Koopasuhu lõkke süüdanud ürginimene värises karu mörinat kuulates ka oma tuleleekide taga. Tänapäeva inimene enam lõkkega piirduda ei saa, kuigi karuhirmu võib tunda vaid ülekantud tähenduses või siis selle metsalooma kutsumata külaskäigu ajal mõnel saarel. Nüüdisajal võib kas või keskküttekatla ukse ette nihutada, kuid sellisel tasandil meetmetega julgeolekut enam ei taga. Inimene on kord juba selline looduse produkt, et suudab nii iseenesele kui liigikaaslastele pidevalt uusi ohte leiutada ja sundida end siis neile ohtudele kangelaslikult järjest uusi vastumeetmeid leiutama. Sestap tasubki inimesele jätkuvalt nüüdismaailma ohtlikkust meelde tuletada: “Be careful, it’s dangerous out there!”
Aga – kui inimene külvatakse pea iga päev massiteabe vahendusel üle sõnumitega terroriaktidest, riikidevahelistest pingetest ja konfliktidest, energianälja kasutamisest surve avaldamiseks, tuumarelva poole pürgimisest, usufanaatikute ähvardustest, taas tõusvast impeeriumimeelsusest mõnes suurriigis ja muust sellisest, siis kipub kindlasti masendus peale tulema. Tahaks küsida, et kas me sellist maailma siis tahtsimegi”¦ (Õnneks ei ole meie seda maailma loonud ja seetõttu ei pea poliitikud valimiskampaania ajal vähemalt sellises vormis esitatud küsimusi kartma.) Elik tegemist on taas hirmudega iseenese, oma lähedaste ja kogu maailma turvalisuse pärast. Täielikult ei ole neid hirme võimalik maha võtta. Samuti ei ole erilist kasu massiteabe vältimisest ja teadmatuses elamise eelistamisest, kuigi see võib olla ehk isegi parem kui poolik ja kuuldustest moonutatud info.
Terrorismi, riikidevahelisi pingeid ja fanatismi ei ole võimalik lõplikult välja juurida, neid on võimalik vaid piirata ja vähendada. Kuid eelkõige aitab nii julgeolekuriskide kui ka hirmude puhul ohu teadvustamine. Paljud inimesed kardavad pimedust, kuna ei tea, mida see varjab. Seega on ilmselt targem nii üksikinimese kui ühiskonna tasandil teadvustada meid ohustavad riskid ning tegelda nendega rahulikult ja tasakaalukalt.
Kirjutasin eelmisesse lausesse sõnapaari “rahulikult ja tasakaalukalt”, kuna hirmu suured silmad võivad riike ajendada rakendama meetmeid, mille väärtus on kohati küsitav. “Julgeolekukaalutlused” on nimelt ükskõik mille hea põhjendus – keelamise, käskimise, piiramise jne. Sellele põhjendusele on alati raske vastu vaielda, kuigi järjest rangemate meetmete kasutuselevõtt kipub mõnes riigis juba praegu hinge matma ja inimeste vabadusi-õigusi üha rohkem piirama – aga see on juba eraldi jututeema.
Lõpetuseks jääb vaid tõdeda, et julgeolekuanalüütikutel peaks teenimisvõimalust päris pikaks ajaks jätkuma, nagu ka meediaväljaannetel julgeolekuteemalist materjali lehe- ja eetriruumi täitmiseks.

Kommentaarid puuduvad.


Lisa kommentaar