Baltimaade vabanemise Rootsi tunnistaja

Lars Fredén tunnistab, et hakkas raamatut kirjutama alles seitse aastat tagasi: “Kirjutades tundus mulle, et kirjutan tänapäevaga võrreldes ürgajast, kuna tegelikkus on tänaseks niivõrd muutunud ja1990. algusaastate sündmusi ei mäleta enam paljud. Sündmuste keskel olles ei olnud mul aega analüüsida, mis toimus, ega sündmusi muu maailma sündmuste konteksti asetada. Tundsin siis ka informatsioonist puudust, läks aega, enne kui hakkasime saama informatsiooni Baltikumis toimuva kohta teistelt Rootsi saatkondadelt, näiteks Rootsi Moskva saatkonnalt.

Rootsis ei olnud palju näiteks neid, kes oleksid uskunud, et vene väed lahkuvad Balti riikidest täielikult, arvati, et mingid baasid jäävad alles.

Alles hiljem sain näiteks teada, et Rootsi kaitsejõud olid “täheldanud” Nõukogude Liidu üksuste liikumist Baltikumi suunas juba paar kuud enne augusti riigipöördekatset.”

Rootsi diplomaat Lars Fredén tuli Baltikumi aastal 1989. Varem, töötades Rootsi konsulina Leningradis, nägi ta oma töökoha aknast, kuidas konsulaadi ees tänaval viisataotlejad, ülekaalukalt eestlased, pikas järjekorras mõnikord nädalaid oma Žigulides ja Zaporožetsites ööbisid, oodates võimalust oma viisataotlus sisse anda. Koos Rootsi peakonsuli Dag Sebastian Ahlanderiga asus Fredén otsima võimalusi Tallinnasse Rootsi Leningradi konsulaadi osakonna loomiseks.

Juba 1988. aastal oli Rootsi välisministeerium hakanud Baltimaadel toimuvat intensiivsemalt jälgima ja 1988.-89. aasta talvel töötasid Rootsi välisministeeriumi kaks Nõukogude Liidu asjatundjat Tomas Bertelman ja Hans Olsson välja plaani, kuidas Rootsi saaks luua seal oma “tugipunktid”. Neid plaane nimetab Fredén “tolle aja rahvusvahelist ja Rootsi sisepoliitilist olukorda silmas pidades peaaegu et revolutsioonilisteks”: “Me ei teadnud ju ette, kas Nõukogude Liidu juhtkond nende osakondade avamiseks loa annab, kuid samal ajal ei tahtnud me ka luba küsida. Sest siis oleks Moskva ehk “ei” öelnud.

Seepärast “informeerisime” Moskvat suuliselt ja üsna madalal diplomaatilisel tasemel. Tagantjärele tundub mulle, et pabistasime liialt palju. Meil oli liiga suur aukartus Nõukogude Liidu ees. Meie Rootsis ei saanud tol ajal veel aru, kui kaugele NSV Liidu lagunemine tegelikult oli läinud.“

Esimese pääsukesena Balti liiduvabariikides avas Rootsi 1989. aasta 8. novembril oma konsulaadi Tallinnas, seejärel Riias 1990. aasta kevadel. Kuna Balti riigid ei olnud iseseisvad riigid, nimetati neid Leningradi peakonsulaadi osakondadeks. Rootsi pool uskus, et nii Moskval kui Balti riikide tulevastel valitsustel oleks sellisel kujul neid esindusi kergem aktsepteerida.

Rootsis ei olnud palju näiteks neid, kes oleksid uskunud, et vene väed lahkuvad Balti riikidest täielikult, arvati, et mingid baasid jäävad alles.

Lars Fredén tõdeb, et Rootsi konsulaatide avamine Balti riikides oli tegelikult perestroika huvides, “kuna selle poliitika üheks osaks oli ju, et Lääne lähikonnas asuvad liiduvabariigid Eesti, Läti ja Leedu saaksid teatavaid privileege; et nad tunneksid, et neil oleks hea elu ka Nõukogude Liitu kuuludes. Ent mul on raske aru saada, kuidas lubas NSV Liit meie esindustel jätkata ka pärast 1991. aasta jaanuarisündmusi, kui poliitiline olukord NSV Liidus muutus ja Gorbatšovist oli saamas reaktsionäär. Kuid tõenäoliselt oli siis juba liialt hilja, Rootsi esinduste sulgemine oleks olnud tülikas, pealegi oli Moskval sel ajal muulegi mõelda.“

Avatavasse Rootsi konsulaati Tallinnas soovisid rootslased personali valida ise ja vältida selle määramist Nõukogude Eesti võimude poolt. Eesti lehtedes avaldatud kuulutuse peale tuli kohale umbes 20 inimest. Intervjuud nendega leidsid aset puupakkude ja lauatükkide vahel Endla tänav 4A merekoolilt üüritud hoone remondi lõppjärgus ruumides.

Rootslased tegid oma valiku, kuid raske oli teada saada, kas väljavalitute seas pole KGB käsilasi. Lars Fredén otsustas paluda abi Lennart Merelt, kes oli tollal Eesti Instituudi juhataja ja poliitiliselt sõltumatu mainega. Meri oli kohe nimekirja nähes osutanud ühele nimele ja öelnud: “Teda ma väldiksin. Selline asi läheb tavaliselt ühest põlvkonnast teise edasi”.

Samuti meenutab Fredén oma raamatus, kuidas ta esmakordselt Lennart Merd kohates oli jahmunud viimase “originaalsusest, et mitte öelda ekstsentrilisusest”. “Peale selle mõtisklesin ma sageli selle üle, kuidas ometigi on võimalik, et üks eestlane kannab eesnime Lennart,” kirjutab ta.

Rea 1940. ja 1941. aastal tehtud sammudega oli Rootsi tunnustanud Balti riikide annekteerimist Stalini poolt. Seda on Rootsile hiljem palju ette heidetud. Kuid Lars Fredéni sõnul tuli see tõik aastail 1989 – 1991 Rootsile pigem kasuks, sest ainsa välisriigina õnnestus just Rootsil sel poliitiliselt hapral ajal avada oma esindused Balti liiduvabariikides ja seega kindlustada oma kohalolek neil kriitilistel aastatel.

“Kui Rootsi ei oleks Nõukogude Liidu annektsiooni 60 aastat tagasi tunnustanud, oleks esinduste loomist Baltikumis – see sai toimuda ju ainult Nõukogude Liidu tingimustel – võidud vaadelda kui hilinenud tunnustamist. Ja vastupidi: just neil kaalutlustel ei saanudki teised lääneriigid, kes NSV Liidu annektsiooni tunnustanud polnud, nii varakult Baltikumis oma alalisi esindusi avada,” ütleb Freden.

Rootsi konsulaadid Balti riikides olid mõeldud ainult viisade väljastamiseks ja mitte diplomaatiliseks tööks. Tegelikult läksid sealt aga pidevalt Stockholmi poole teele ka ülevaated poliitilisest olukorrast.

Lars Fredén jutustab, et ta ei saanud Baltikumis töötades Stockholmist mingeid instruktsioone: sellepärast ei kuulnud ka eestlased ja lätlased temalt õpetussõnu, et tehke nii või tehke naa, nagu neid jagasid paljud teised välismaalased; samuti hoiatusi a la “ärge kiirustage, ärge ärritage Moskvat”.

Eestis, Lätis ja Leedus ringi liikudes tuli Fredénil sageli kuulata lugusid nõukogude aja ebaõiglusest ja rahva kannatustest: “Iga uus jutustaja paistis uskuvat, et ta on esimene, kes seda mulle räägib, ja et maailm pole midagi kuulnud ei Gulagist ega küüditamistest. Sest kui maailm oleks seda teadnud, poleks lääneriigid seda kõike ju lubanud sündida! Ja nüüd, kus maailm ometi kord saab tõde teada, tuleb ka abi kiiremini, arvasid nad. Kuid nii poliitika ei toimi, maailma poliitikas ei maksa õiglust otsida. Igaüks otsib ainult omaenda kasu.”

Samas, kuuldes vestlustes baltlastega, et “me ei või kellelegi loota, ei Venemaale ega lääneriikidele,” pidas Fredén oma ülesandeks neid veenda, et nii edasi minna ei saa, peale ettevaatlikkuse peab olema mingigi usaldus.”

Fredén tunnistab, et mingit selget Baltikumi-poliitikat või -visiooni Rootsil tol ajal ei olnud: Rootsi soovis Balti riikide iseseisvumist, kuid puudus analüüs selle kohta, kui otsustavalt see võiks toimuda. Samuti ei soovinud Rootsi perestroika’t ohtu seada.

“On imelik, kui vähe said Rootsi konsulaadid Baltikumis juhtnööre Stockholmist,” tõdeb Fredén. “Ka Rootsi välisministeeriumis oli liialt vähe neid, kes tegelesid Baltikumi küsimustega. Stockholm reageeris minu arvates liialt aeglaselt Rootsi lähiregiooni muutustele, millel ometigi oli nii suur tähendus Rootsi julgeolekupoliitikale. Rootsis ei olnud palju näiteks neid, kes oleksid uskunud, et Vene väed lahkuvad Balti riikidest täielikult, arvati, et mingid baasid jäävad alles.”

Veel enam: “Ega ma, ausalt öeldes, ise ka ei uskunud, et Eesti, Läti ja Leedu saavad iseseisvaks. Balti riikide poliitikud nägid asju paremini läbi, kuna tundsid süsteemi paremini ja teadsid, kui mäda see oli. Meie Rootsis seevastu hindasime Nõukogude Liidu ja selle sõjajõudude tugevust üle.”

Selle eest, et Balti riikide vabanemine läks suhteliselt veretult, saavad raamatus kiita nii venelased kui ka Balti riikide rahvad. Fredén kirjutab: “Ajalugu pakub väga vähe näiteid selle kohta, kuidas riigid vabanevad pikaajalisest rõhumisest ilma vägivalla ja kättemaksuta endistele rõhujatele ja kollaborantidele. Ainus vägivald, mis Baltikumi iseseisvumisprotsessis aset leidis, tuli nõukogude võimu ja mitte kunagi rahvarinnete või üksikinimeste poolt. See on tegelikult tähelepanuväärne, et pensionipõlve pidavad endised piinajad, vangivalvurid ja äraandjad elasid ja elavad siiamaani külg külje kõrval oma ohvritega, ilma et midagi juhtuks. Eestlased, lätlased ja leedulased on rahumeelsed rahvad. Rootsi peab sellise asjakäigu eest tänulik olema.”

Venelased saavad raamatus kiita selle eest, et nemad kui “valitsev rahvus” lasid suure impeeriumi kokku kukkuda ühegi “nuuksatuseta,” vaid “kergendustundega segatud allaheitliku ohkega.”

Mõtisklesin sageli selle üle, kuidas ometigi on võimalik, et üks eestlane kannab eesnime Lennart.

Lars Fredén: “Just sellepärast, et kõik nii hästi läks, räägitaksegi praegu nii vähe Rootsi Baltikumi-poliitikast 15 aastat tagasi. Paljud arvavad tagantjärele, et oli iseenesestmõistetav, et vabanemisprotsess läks nii hästi. Oma raamatuga soovin ma näidata, et see polnud sugugi nii loomulik. Iga nädal seisid Balti poliitikud uute valikute ees. Kuid nad olid osavad, sest nad tundsid “oma” Nõukogude Liitu.“

Nagu paljud teised Balti riikide poliitika käsitlused, ei saa ka see raamat jätta mainimata Balti poliitikute vanust: “Balti poliitikud olid 1990. alguses “absurdselt noored”, seda eriti Eestis ja vähemalt võrdluses Rootsiga, kus sind ei lasta otsustavatele kohtadele enne, kui oled juba liialt vana ja väsinud. Baltikumi näide demonstreerib ilmekalt, mida suudavad noored inimesed, kui nad satuvad varakult vastutust nõudvale tööle.”

Baltimaade tolleaegsetest poliitikutest on raamatus kõige rohkem juttu aga hoopis Leedu rahvarinde juhist Vytautas Landsbergisest. “Landsbergis on minu raamatu peategelane, me kohtusime temaga palju, tülitsesime sageli, aga saime lõpuks headeks sõpradeks. Kuid üldiselt oli nii, et ma ei saanud kellegi peale 100 % kindel olla. Oletasin, et poliitiliselt kahtlasi isikuid on kõigi baltikumi rahvarinnete juhtkondades, ja aja jooksul osutus see oletus õigeks.“

Peagi on ilmumas ka Lars Fredéni teine raamat, kus ta jätkab Rootsi julgeolekupoliitika teemadel, räägib aga ka Balti riikide esimestest iseseisvusaastatest, autori tööst peaminister Carl Bildti juures aastail 1992 – 1994, samuti sellest, kuidas Rootsi aitas kaasa Vene vägede väljaviimisele Balti riikidest.

Anu Kaupmees töötab Rootsi Raadio eestikeelsete saadete toimetuses.