veebruar 20, 2015

Austria identiteediotsinguil Euroopa Liidus

AFP/Scanpix
People ice-skate in front of the Rathaus (city hall), designed by Friedrich von Schmidt in1883, in Vienna, Austria on February 3, 2015. Vienna's famous "Ringstrasse", beloved of tourists and architecture turns 150 this year.
People ice-skate in front of the Rathaus (city hall), designed by Friedrich von Schmidt in1883, in Vienna, Austria on February 3, 2015. Vienna's famous "Ringstrasse", beloved of tourists and architecture turns 150 this year.

Heaoluriigi kuvand püsib jõulisena ja NATO liikmesusele palju ei mõelda

1980. aastate teine pool tähistas Austria jaoks pöördelist aega. Siseriiklikult toibuti parajasti nn Waldheimi skandaalist*, mis teatava ühiskondliku šoki kaudu andis tõuke enesepuhastusele ja senisest konstruktiivsemale minevikukriitikale. Kuid veelgi määravamad olid ümbritsevas maailmas toimuvad muutused. Külm sõda oli minevikku vajumas, Nõukogude Liidu mõjusfäär Ida-Euroopas rebenes igast õmblusest. Selle maailma piirile, otse vastu raudset eesriiet surutud Austriale terendas võimalus pääseda omaenda idaeuroopalikust saatusest, mille külge oldi aastakümneid geopoliitiliselt köidetud. Muutunud olukorras pidet otsides mängis valitsus esiotsa ideega positsioneerida ennast Kesk-Euroopa maade seas kui kollegiaalset partnerit, rõhudes ühisele, juba Habsburgide ajastust jagatud kultuuri- ja ajaloopärandile. Esimesed sammud näisidki paljutõotavad ning sõlmitud kultuuri- ja majandussidemed vastastikku julgustavad. Siiski läksid Kesk-Euroopa suunale pandud lootused luhta, ja seda eeskätt Austria enda üldise ebakindluse tõttu.
Sündmuste kirjususes orienteerumisel tuleb kasuks, kui püüda visandada Austria identiteedi mõningaid piirjooni. Osa neist peaks Eesti lugejale üsna tuttavlikult kõlama. Nii näiteks kuulub austria meelelaadi juurde enese tunnetamine Ida ja Lääne vahelise piirialana, väikese ambivalentse ühiskonnana, milles kohtuvad suurejooneline ajalugu ning oleviku pragmaatilised tõsiasjad. Sellesse meelsusesse kuulub ka ebamäärane ohutunne ja veendumus, et oma identiteedi kujundamiseks tuleb kõvasti vaeva näha. Viimane pole kaugeltki vale. Spetsiifiline Austria identiteet, nagu see tänapäeval eksisteerib, on Teise maailmasõja järgsete arengute tulemus, just sel ajal saadi üle impeeriumi lakkamisest põhjustatud riiklikust ja ühiskondlikust šokist ning hakati taasleidma oma kohta Euroopa peres. Alates Ida-Euroopa vabanemisest on Austria jälle ametis enese positiivse üle- ja ümberdefineerimisega Euroopa geograafilises keskmes, kus kohtuvad Ida ja Lääs.
Kõnelused Austria lähenemise üle Euroopa Ühendusele algasid 1987. aasta kevadel. Sellega seotud pro ja contra meeleolud eksisteerisid paralleelselt juba 1950. aastatest saadik. Arvestatav lobitöö ühisturuga liitumise kasuks ning eurofiilsed meeleolud leidsid julgustust majandussuhete tihenemisest Lääne-Saksamaaga. Üsna loomulikult nägid peamised erakonnad – Sotsiaaldemokraatlik Partei (Sozialdemokratische Partei Österreichs, SPÖ) ja Rahvapartei (Österreichische Volkspartei, ÖVP) – ühendusse astumist kui Austria edasise Läänega sidumise panti. Arusaam, et EÜ liikmesusele pole alternatiivi, tugevnes veelgi Jugoslaavia kokkuvarisemise järel 1991. aastal, mil üksikud kuulid ja mürsud tabasid ka Austria pinda. Samuti aitas kaasa EÜ enda sisemine areng suurema lõimituse ja institutsionaalse tugevnemise suunas.
EÜ seadusandluse valguses vaadati põhjalikult üle Austria seadustik, paljudel juhtudel kaasajastamise ja liberaliseerimise suunas. Näiteks tulenes Euroopa normide omaksvõtmisest meeste homoseksuaalsuse dekriminaliseerimine, millele järgnes sallivama hoiaku omaksvõtt kogu ühiskonnas. Lähenemiskõneluste aastaid kasutati riikliku tööstuse ratsionaliseerimiseks ja osaliseks erastamiseks, reformiti ja konsolideeriti „sotsiaalriiki“ (muuhulgas viidi läbi ulatuslik pensionireform). Austria majandustulemused püsisid endiselt Euroopa parimate hulgas, kuid moderniseerimisel oli oma hind. Seetõttu pingestas ka koalitsioonipartnerite suhteid pidev vastasseis finantsküsimustes ning tugev opositsioon arvukate kannatajaks jäänud huvigruppide näol, eriti 1994. aastal vastu võetud säästupaketi tõttu. Sageli kasutati „Euroopaks valmistumise“ argumenti selliste poliitikate sisseviimiseks, mis olid niikuinii vältimatud.
Niisama tugevad kui eurofiilsete entusiasm olid ka Euroopa-vastased meeleolud. Varasematel kümnenditel tulnuks selles küsimuses arvestada eelkõige Nõukogude Liidu vastuseisuga, kuid Mihhail Gorbatšovi võimuletulekuga see takistus kadus ning läbirääkimiste alustamine EÜga ei kutsunud märkimisväärset Nõukogude Liidu poolset reaktsiooni esile. Seda enam aga leidus sisemisi vastuargumente. Eelkõige oli neutraliteet pikkade kümnendite jooksul muutunud osaks austerlaste enesepildist. Raskelt kättevõideldud identiteet võis Euroopaga ühinedes löögi alla sattuda, sest süngemate prognooside kohaselt pidi väike Austria majanduslikult, kultuuriliselt ja keeleliselt tingimata suure Saksamaa poolt alla neelatama. Kardeti, et liikmesus piiraks iseseisva poliitikategemise võimalusi, ning osa vasakpoolseid nägi Euroopaga ühinemises ohtu riigi vägagi arvestatavale heaoluühiskonnale.
Euroopa-vastast valijaskonda asus püüdma paremäärmuslik Vabaduspartei (Freiheitliche Partei Österreichs, FPÖ), mille liider Jörg Haider muutus peaaegu üleöö kvaasisaksa natsionalistist tulihingeliseks austria rahvuslaseks. Valjuhäälsed ettekuulutused Austria „ärakasutamisest“ Euroopa ja Saksamaa poolt andsid loodetud tulemuse – FPÖ muutus suurimaks protestihäälte magnetiks (1990. aasta oktoobrivalimistel 17% häältest). Senine SPÖ ja ÖVP koalitsioon küll säilis ning jätkas moderniseerimiskavadega, kuid nüüdsest tuli neil hoolikalt oma seljatagust silmas pidada. Kahjuks või õnneks polnud mõõdutunne Haideri tugevaks küljeks. Juunis 1991 kõneles ta heakskiitvalt Kolmanda Reichi aegsest tööhõivepoliitikast, põhjustades skandaali, mis päädis tema poliitilise pagendusega Kärnteni liidumaa kuberneriks. Üldiselt suutsid FPÖ vastased initsiatiivid konsolideerida enamikku teisi parteisid ning anda seeläbi valitsusele vajalikku hingetõmbeaega. Ka 1993. aastal aset leidnud FPÖ sisemine lõhenemine (parteist lahkus mõõdukam osa, et luua Liberaalne Foorum) aitas tasandada Austria teed ühendusse. Siiski saavutas FPÖ 1994. aasta üldvalimistel taas hea tulemuse, astudes 23-protsendilise toetusega suurparteide kandadele. Mõnel mustemal hetkel paistis Austria sisepoliitika Euroopa Liiduga liitumise eel kulgevat kriisi suunas.
Lõppude lõpuks sujus Austria vastuvõtmine ELi eriliste raskusteta. Märtsiks 1994 saavutati vajalikud kokkulepped ja 12. juunil peetud referendum andis ühinemisele 67% poolthääli. 1. jaanuaril 1995 sai Austriast ELi täisliige. Nüüd, kus riik polnud enam surutud vastu raudset eesriiet ega pälvinud lääneriikide poolt häbistamist oma natsimineviku pärast, võidi majandusliku õitsengu ja konsensuspoliitika laineharjal suunduda muretusse tulevikku – või vähemalt hellitas niisugust lootust suur osa riigi poliitilisest ladvikust. Austria eesistumisaeg 1998. aastal kujunes mitmeski mõttes riigi rahvusvahelise prestiiži kõrgajaks. Eelarve oli taas kontrolli all ning uuest eurovääringust oodati põhjendatult veelgi hoogsamat majanduskasvu. Isegi kultuurielu sai ergastava impulsi, tipnedes muljetavaldava Muuseumikvartali (Museumsquartier), hiiglasliku moodsa kunstikompleksi avamisega Viinis. Ühiskond tervikuna oli ilmselgelt muutumas üha rahvusvahelisemaks ja avatumaks. Seda pilvitut stsenaariumi tumestas tegelikult ainult üks probleem – Jörg Haider.
Hoolimata koalitsiooni edust navigeerimaks Austriat lahti Waldheimi skandaali ja külma sõja järgselt madalikult ning toomaks riiki turvaliselt ELi, leidus ometi palju austerlasi, kes ässitatuna parempoolsest retoorikast ilmutasid selle kõigega üpris suurt rahulolematust. Riikliku tööstuse ratsionaliseerimine ja säästueelarve parandasid küll Austria majandust ja finantsseisu, kuid jäid siiski sügavalt ebapopulaarseks. Tööstusühiskonna liikumine enam teenusmajanduse suunas lisas ühiskonda tervikuna uut õitsengut, ent jättis maha ka palju kaotajaid, iseäranis sinikraedest töölisklassi hulgas. Ning lõppude lõpuks tähendas referendumi 67-protsendiline toetus siiski tervelt kolmandikku, kes olid muutuste vastu. Ka pärast ELiga liitumist ei kadunud liberaalse valitsuse ja konservatiivse reaktsiooni vahelised pinged kuhugi. Sellises olukorras jätkas Haider oma oportunistliku, ksenofoobse populismiga.
FPÖ peadpööritav esilekerkimine Jörg Haideri autoritaarsel juhtimisel saavutas oma kulminatsiooni aastatel 2000–2004, mil pärast üldvalimistel saavutatud 27-protsendilist edu moodustati koalitsioon ÖVPga. Varem kujuteldamatuks peetud kooslus kutsus esile laialdased protestid nii Austrias endas kui ka kogu Euroopas. Ülejäänud 14 liikmesriiki pidasid paremaks luua omalaadse poliitilis-diplomaatilise „sanitaarkoridori“ ümber koalitsiooni, mille üks liige kvalifitseerus kõikide kriteeriumide järgi selgelt paremekstremistlikuks. Diplomaatilised sanktsioonid peatasid kontaktid ja koostöö toonase valitsuse liikmetega umbes kolmveerandiks aastaks, mis ootuspäraselt põhjustas ühiskonnas palju segadust ja vastastikuseid süüdistusi.
FPÖ võimulepääsuga üleskerkinud suurimad hirmud jäid lõpuks siiski realiseerumata. Seistes silmitsi tegeliku riigijuhtimise ja sellest tuleneva vastutusega, asus FPÖ saavutatud usalduskrediiti kiirelt tuulde loopima. Teise partneri, ÖVP pingutuste hinnaga suutis koalitsioon reformidega edasi minna ning hoida valitsust tervikuna kontrolli all. Rahvusvahelise mure leevendamiseks jätkati juba varem alustatud restitutsiooni ja juutidele kompensatsiooni maksmise poliitikat, mida nüüd laiendati ka kunagistele sunnitöölistele. Sarnaste saavutuste kõrval tuli muidugi lõivu maksta ka paremäärmuslikule koalitsioonipartnerile. Nii näiteks võttis valitsus 2003. aastal vastu väga range varjupaigaseaduse, mis teenis ära ÜRO Pagulaste Ameti avaliku kriitika. Ksenofoobiamaiguline oli ka piirangute poliitika, millega kindlustati end uutest Kesk-Euroopa liikmesriikidest lähtuva majandusmigratsiooni vastu. Vastuseis Türgi võimalikule liikmekssaamisele peegeldas tagasilangust introvertsesse „omade keskel“ enesemõistmisse. Kohati elustus idee Austriast kui omaaegsest natsismiohvrist üheskoos põikleva hoiakuga, et parem on minevikus sorimine lõpetada ja vaadata ettepoole, tulevikku.
Võimuletulekust alates hakkas FPÖ populaarsus, mis põhines peaaegu ainult liidri karismal, järjekindlalt tuhmuma. Iga järgneva valimisega vähenes nende toetajaskond poole kuni kahe kolmandiku võrra. Pärast Haideri paarikümne aasta pikkust tähelendu langes partei toetus vahepealselt 27 protsendilt tagasi 5–6 protsendi juurde, kus see oli ka 1980. aastatel, enne Haideri kerkimist FPÖ etteotsa. Üksnes Kärnteni liidumaal, Haideri päritolupiirkonnas, tavatses partei endiselt võtta üle 40% häältest. Ehkki jätkuvalt tegus ja parlamendis esindatud, pole FPÖ pärast 2004. aastat enam föderaalvalitsuses rolli mänginud.
Euroopa Liidu pikaajalise liikmesuse valguses torkab silma, et siiani pole Austria pidanud vajalikuks astuda NATOsse. Erinevalt mõnestki teisest eemalejääjast ei takista Austria ühinemist ükski ajalooline vaenus või lahendamata konflikt. Tavatsetakse küll viidata juba eespool mainitud neutraalsuse traditsioonile, kuid sellegi üle on ühiskonnas debateeritud juba aastakümneid. Et põhiseadus, see neutraliteedi väidetav kants, pole kivisse raiutud, tõendab kasvõi Austria aktiivne osalemine ELi ühises välis- ja julgeolekupoliitikas ning liikmesus NATO koostööraamistikus „Partnership for Peace“ (viimase kaudu osaleb Austria 2014. aastast ka küberkaitsekeskuse töös). Mõlemal juhul läks tarvis konstitutsioonimuutust.
Selles, et Austria on senini NATO täisliikmesusest eemale jäänud, mängib kindlasti oma rolli tegeliku ohu ja seega ka ilmse kaitsevajaduse puudumine. Ei leidu ju Austria piiridel ainsatki ilmset vaenlast ning alates 2011. aastast, mil Schengeni ruumiga ühines Liechtenstein, ei rakenda ükski naaberriik Austria kodanike suhtes piirikontrolli. Peamised parteid on Austria edasiste arengute osas eri meelt. SPÖ pooldab neutraliteedi säilitamist, ÖVP aga kaldub julgeolekualase koostöö tihendamise poole, välistamata tulevikus ka NATO liikmesust. Arvamuste veelahe ei jookse siiski üheselt parteide vahelt. Näiteks hoiatas kunagine sotsiaaldemokraadist föderaalkantsler Bruno Keisky juba 1980. aastate alguses, et riigi neutraalsus Austria identiteedi osana võib ühel hetkel kergesti muutuda asjaks iseeneses ja hakata genereerima omaenda müüti. Käesoleval ajal näib see müüt olevat endiselt elujõuline.
Kuidas siis iseloomustada Austria ühiskonna sisemisi jõujooni viimase kümmekonna aasta kestel? Tegemist on „Eurolandi“ täielikult integreerunud liikmega, mis muuseas sai suurt kasu 2004. aasta laienemisest. Riigi majandusseis on paljuski kaasa kõikunud ELi üldiste tõusude ja mõõnadega, ent püsib suhteliselt hea. Kärbetele vaatamata kuulub Austria heaoluriik maailma kõige heldemate hulka, põhinedes laialdasel ühiskondlikul konsensusel, mida järjestikused valitsused on omalt poolt toetanud. Poliitilistel liidritel on kombeks avalikult kinnitada oma usku heaoluriigi sotsiaalsesse mudelisse.
Murekohti muidugi leidub ja mitmeski suhtes ei erine austerlased teistest eurooplastest. Tagasilangus euroskeptitsismi, „väikese Austria” identiteedi ihalus on kohati selgesti tuntav. Omaenda legitiimsuse ja identiteedi otsinguil kaldutakse ELile ette heitma demokraatia defitsiiti, mille vastukaaluks püütakse tugineda oma kitsale, väljasulgevale rahvuslusele. Taaselustunud on ka ksenofoobia, eriti muslimite ja türklaste suhtes. Siiski pole Euroopa-vastased meeleolud, ehkki teravad, suutnud lõimumisele ja avatusele suunatud poliitikat õõnestada. Üldiselt näib, et austerlased soovivad minevikust õppida ning panustada sõbralikuma, kaasavama ühiskonna rajamisse. Viimaste kümnendite jooksul on Austria kultuuriliselt ja sotsiaalselt ilmalikustunud ja muutunud igati moodsaks ühiskonnaks. Vaatamata sellele, et Austria avalikkus peab silmitsi seisma postmodernistlike sotsiaalprobleemide ja vahetevahel ka ksenofoobsete pursetega poliitilises elus, on ühiskond ise vägagi kosmopoliitne ja rahvusvahelistele mõjudele avatud. Mis tulemusi need vastuolulised trendid ükskord anda võivad, ei söanda siinkohal ennustama hakata.
______
* President Kurt Waldheimi (ametiaeg 1986–1992) natsimineviku ilmsikstulek käivitas tõsise ühiskondliku debati austerlaste tegelikust rollist natsionaalsotsialistlike repressioonide läbiviimisel. Kuni selle ajani käsitles valdav eetos austerlasi kui natsismi ohvreid või sunnitud kaastöölisi.

Kategooriates: PaberväljaanneSildid: