Aru tuleb saada, järele mitte teha!

Ukraina ja Venemaa aastavahetuse gaasitüli tekitas üle Euroopa teravaid reaktsioone. Austria kasutas värske eesistujamaana ära oma võimaluse olla suur ning deklareeris, et energiajulgeolekust saab Euroopas aasta peateema. Globaalse energiapoliitika on aga oma teemaks G8 raames valinud hoopis Venemaa, kes juhib sel aastal rikaste riikide klubi, ise küll rikas olemata.

Putini administratsioonil polegi ühtki teist teemat võtta, sest üheski muus majandusharus Venemaal maailmas arvestatavat rolli ei ole. Ainult fossiilsete kütuste varud ongi need, mille tõttu Venemaad üldse maailmas kuulatakse ja tema ajast-arust välispoliitikat talutakse. Putini traagika on selles, et oma plaani esitada Venemaad just G8 formaadis suurjõuna lasi ta ise põhja juba aasta avapäevadel, näidates, et Venemaa on ressursiomanik küll, kuid ebausaldusväärne.

On üsna ekslik käsitleda Vene-Ukraina uut gaasikokkulepet kui Venemaa võitu. Sama ekslik on pidada kavandatavat Läänemere gaasitrassi Venemaa mõju suurendamise instrumendiks Euroopa Liidu ja eeskätt Saksamaa välispoliitikale. Euroopas on gaasisõltlastest riike küll, aga ainult endise idabloki riikide seas, kellele nafta- ja gaasitorud aastakümneid tagasi vägisi kohale veeti. Saksamaa ei kuulu nende riikide hulka, keda keegi, eriti Venemaa, maagaasiga šantažeerida saaks ning parem oleks, kui ka Eesti juhid selle lihtsa tõsiasja endale enne selgeks teeksid, kui jälle Saksamaad meie rahvuslikele huvidele vastutöötamises süüdistama asuvad. Pigem on õigus neil, kes arvavad, et uute gaasitorude abil vallutab Saksamaa hoopis Venemaad, kui neil, kes endist suurvõimu ja praegust kääbust maailmamajanduses peavad võimeliseks Saksamaad oluliselt mõjutama.

Turvaline energiabilanss

Saksamaa primaarenergia bilansis on maagaasi osa viimastel aastatel moodustanud pisut üle viiendiku, näiteks 2003. aasta keskmisest karmimal talvel tõusis maagaasi osa elamute ja büroode suurema kütmise tõttu 22,5%-ni. Kogu Saksmaal tarbitavast gaasist moodustab import Venemaalt alla kolmandiku. 2003. aastal jagunes maagaas Saksamaal päritolu järgi nii: omatoodang 18%, Venemaa 32%, Norra 26%, Holland 17%, Suurbritannia ja Taani kokku 7%. Seega, primaarenergia bilansis on Venemaa gaasi osa kokku parimal juhul 7%, ja see on kriiside puhul üsna hõlpsalt asendatav muude kütuste või teiste tootjate gaasiga kombineeritult kokkuhoiurežiimiga.

Peaaegu poole (49%) Saksamaal tarbitavast maagaasist kulutavad kodumajapidamised ning kaubandus- ja teenindusettevõtted. Gaas kulub põhiliselt kütteks. Vaid veerand gaasist kasutatakse tööstuses ning 13% elektri tootmiseks. 14% gaasist läheb kaugkütteks ja muuks. Kuna Saksamaa elektritootmises on gaasi osa alla kümnendiku (hiljemalt kahe aasta pärast peaks tuulest toodetava elektri osa olema juba suurem), siis võib öelda, et Venemaa gaasist tehakse ainult 3% Saksamaal tarbitavast elektrist ja selle olemasolu või puudumine ei mõjuta ühtki majandust kriitilises ulatuses.

Kui arvesse võtta, kui suures ulatuses on Saksamaa uuendanud oma energiasektorit viimase 15 aasta jooksul, ning seda, millised rööpad maha pandud järgmiste kümnendite jaoks energiamajanduse arengukavades, võib üsna kindlalt väita, et gaasitarnetega Venemaa Saksamaa valitsuselt midagi arvestatavat poliitiliselt välja pressida ei saa.

Niisiis, miks ikkagi uus gaasitrass olukorras, kus pole ette näha fossiilsete kütuste konkurentsivõime tõusu maailmaturul, vaid pigem ikka vähenemist? Gaasi ja nafta hind tõuseb, samal ajal kui uued tehnoloogiad lähevad masstootmises aina odavamaks. Keskmine elektrituulik toodab selle valmistamiseks kulunud energia tagasi vähem kui kolme kuuga, 2006. aasta tähistab hübriidautode seeriatootmisesse minekut (esmalt USAs, seejärel ka Euroopas), mis hakkab koosmõjus biokütuse turuletulekuga tasapisi vähendama nõudlust mootorikütuste järele.

Ostes naftat ja gaasi, ostetakse Venemaa stabiilsust.

Miks siis? Esiteks, Põhjamere gaasivarud (kunagi ikka) ammenduvad ja kui valima peab Venemaa ja Liibüa vahel, siis pole riski seisukohalt märkimisväärset vahet, kumba suunda uus trass rajada. Teiseks, arenenud Euroopas armastatakse pehmeid ja pikaajalisi üleminekuid, et mitte elanikele majanduslikke šokke põhjustada (mida Eestis rõõmuga tehakse). Euroopa Komisjon algatas 7. detsembril eelnõu taastuvenergia soodustamiseks just kütte- ja jahutussüsteemides (seni kehvemini kaetud valdkond kui mootorikütused ja elektritootmine), mis loodetakse valmis saada veel alanud aasta jooksul. Saksamaal on gaasi tarvitajad ärid ja kodumajapidamised, kes ei suuda massiliselt ja kiiresti majapidamisi päikeseküttele üle viia. Üle minnakse ajapikku, seni aga tuleb elanikele gaasiküte tagada.

Kes on kelle sõltlane?

Kuid kõik see pole peamine, energiajulgeolek on vaid osa kogu Euroopa julgeolekusüsteemist. Energiatoorainete piisavat kogust on Euroopas võimalik tagada ka Venemaa gaasi ja naftata – mitte küll üleöö, kuid kui selline otsus langetataks, oleks see ka 10 – 15 aastaga täidetav. Energeetiline julgeolek on aga seda suurem, mida rohkem on piirkondi, kust toorainet importida, ja mida ühetaolisem on kõigi energiakandjate osakaal energiabilansis. Need on energiajulgeoleku rusikareeglid ja kui mõni võimalus riski hajutamiseks kasutamata jäetakse, on see märk väga halbadest suhetest tarnijariigiga. Rikas ostja võib karistada vaest müüjat ostust keeldumisega, nagu on hästi teada Iraagi näitel.

Venemaad ei kavatse ei Euroopa Liit ega ka ükski selle liige paariariigiks kuulutada. Eraorganisatsioonid nagu Freedom House või Transparency International võivad loomulikult määrata Venemaa korruptsioonimädade ja mittevabade riikide hulka, kuid sellest ei järeldu riiklikud majandussanktsioonid. Poliitiline viisakus näeb ette kinnitada vastastikust sõltuvust, kuid energiamajanduses on praeguseks Venemaa mänginud end täielikku sõltuvusse rikastest turgudest ja kaubelda pole tal eriti midagi.

Energiakandjate torutranspordi alal ilmestasid Venemaa arusaamu ja hirme viimase aasta jooksul kolm suuremat sündmust. Endast nõrgemat Ukrainat otsustati gaasi kinnikeeramisega karistada (kuigi ka see ei tulnud välja). Ka Hiinat justkui karistati keeldumisega naftajuhtme rajamisest läbi Siberi Põhja-Hiinasse. Hiina on seda ehitust aastaid taotlenud, kuid isegi Pekingi valmisolek projekti täies ulatuses finantseerida ei ole Moskvale piisav olnud. Kui Ukraina-vastase tegevuse ajendiks oli poliitiline kättemaks, siis koostööst hiinlastega hoidub Moskva hirmu ajel. Loogika on see, et Hiinal on inimressursse, millega tühjenevaid Siberi alasid täita, küll ja küll, ning niipea, kui nad saaksid mingigi majandusliku sillapea Venemaa territooriumil, võiks alata ka asustuslik sissetung, mis kokkuvõttes viiks kogu Siberi kaotuseni samamoodi, nagu kipub Moskva kontrolli alt juba praegu kaduma Kaug-Ida.

Saksamaa invasioon on teistsugune, sellega ei kaasne rahvastiku sisserännet Venemaale, kuid Saksamaa mõju Venemaa poliitikale on seda suurem, mida rohkem ta kontrollib Venemaa ainsa vara, tooraine liikumist. Ja Saksamaale ei julgetud torujuhtme rajamist keelata, erinevalt Hiinast.

Lagunemist lükatakse edasi

Venemaa majanduse tohutu ühekülgsus ehk täielik orienteeritus tooraine ekspordile on üldteada fakt. Euroopa Liidu huvi on Venemaa stabiilsus ja rahu ning parimaks viisiks seda kindlustada peavad Euroopa suurriigid Venemaa majanduse ainsa tugisamba püstihoidmist. Tähendab, ostes naftat ja gaasi ning investeerides neisse tootmisharudesse, ostetakse Venemaa stabiilsust ja – nagu lootusrikkamad ning naiivsemad usuvad – ka demokraatia arengut. Kui Venemaa ei saaks müüa seda ainsat, mida tal on, langeks riik kaosesse ja see ähvardaks kogu maailma stabiilsust. Ei USA, Kaug-Ida suurriigid ega Euroopa Liit ole praegu valmis ära seedima Venemaa impeeriumi lagunemise järgmist faasi. Eriti eurooplased, kellele lagunemise käigus langeks sülle taas kõige rahvarohkem ning problemaatilisem tükk endisest impeeriumist.

Loogiline on seega Venemaad enam-vähem viisakalt ülal pidada seni, kuni ollakse valmis ta tükeldama ja alla neelama. See võiks kõne alla tulla orienteeruvalt 25 – 30 aasta pärast, mil praeguste vahenditega ehk tooraineostudega pole enam võimalik Venemaad koos hoida. Mustemate stsenaariumide järgi peaks Venemaa rahvastik olema selleks ajaks vähenenud minimaalselt veerandi võrra, tööealiste ja -võimeliste protsent veelgi rohkem. Vanuserühmas 50 – 65 aastat on Venemaal praegu 23,2 miljonit elanikku, kuni 15aastasi 22,6 miljonit. Pensionieelikute aastakäikude hulgas on aga ka neli sõjaaegset eriti hõredat aastakäiku, mis moonutavad üldpilti praeguste laste põlvkonna kasuks vähemalt 6 miljoni elaniku võrra.

Suuremat rändelainet vaesunud ja kehva kliimaga maale maailma ülerahvastatud piirkondadest saab pidada ülimalt ebatõenäoliseks – ainsaks erandiks hiinlased, kuid need jäävad esialgu Lõuna-Siberisse ja Kaug-Itta ning neid ei saa lugeda Venemaa majanduse osalisteks.

Loogiline on seega Venemaad enam-vähem viisakalt ülal pidada seni, kuni ollakse valmis ta tükeldama ja alla neelama.

Niisiis pole Venemaal ühe inimpõlve pärast tööjõudu, millega kas või praegusel tasemel majandust ülal pidada. Kui kuskile ei jätku tööjõudu, miks peaks seda jätkuma ressursisektorisse? Kui Venemaa ei suuda oma jõuga täita energiasektoris sõlmitud lepinguid ja antud lubadusi, on tal kaks võimalust: kas tõsta käed püsti või anda kogu sektor majandada teistele, kes seda oskavad ja suudavad. Tähendab, ostjad rikastelt turgudelt võtavad praegu veel maailmavallutuslikke plaane pidava Gazpromi lihtsalt üle kas või lepingutrahvide katteks. Ülevõtjad saavad olla esmajoones need, kel juba sektoris “käsi sees”.

Vene-Ukraina gaasitüli pani paljud riigid oma energiajulgeoleku põhiseisukohti üle kordama. Soome eksperdid rõhutasid ühest suust, et Venemaa on ses tülis nõrgem pool, sest kui ta oma ainsat müügikõlbulikku kaupa ei müü, kukub ta ise esimesena kokku. Euroopa riigid, kes tahavad Venemaad kuidagiviisi püsti hoida, peavad gaasi ostma. Ent see ei tähenda sugugi gaasi osakaalu suurendamist energiabilansis. Soomlased hindavad, et nende gaasitarbimise lagi on endiselt 15% kohal, mistõttu Soomel puudub ka huvi vedada Läänemerre rajatava gaasijuhtme mõnd haru Soome tarbijani. Eesti energeetikas on gaasi osatähtsus esialgu tühine, kuid aastavahetuse eel valitsuses heaks kiidetud elektrimajanduse arengukava aastani 2015 annab gaasitarbimise kasvule tugeva tõuke, sest kuni viiendik Eesti elektrist peaks plaani järgi kümne aasta pärast olema toodetud maagaasist. Kui Eesti valitsuse motiivid alustada elektrimajanduses gaasijaamade ehitamist sarnanevad Saksmaa omadega, peaks ka nii ütlema, et ostes gaasi, tahame osta Venemaale demokraatiat juurde. Aga ikka silmas pidades, et Eesti pole Saksamaa ega Hiina ega isegi nii suur kui Ukraina. Igal muul juhul on tegu ostja jaoks kehva kaubaga.