Armastusega Pariisist: kuidas Prantsuse tuumavihmavarju Euroopa kohale tõsta?

Artikkel on algselt avaldatud inglise keeles Fabian Hoffmanni uudiskirjas „Missile Matters“.

Ilma Ühendriikideta ei saa heidutust senises ulatuses enam tagada. Lünga täitmiseks on president Emmanuel Macron Euroopa riikidele pakkunud Prantsuse tuumavihmavarju. Selles kirjutises juurdlen, kui hästi Prantsusmaa ja tema tuumaväed uut rolli täidaksid ning mis jääb neil täielikust usutavusest puudu.

Kuidas USA on laiendatud heidutust teostanud

Vastamist küsimusele, kas Prantsusmaa jaksab USA tuumavihmavarju asendada, tuleb alustada sellest, milles seisnes Ameerika Ühendriikide poolt Euroopa liitlasriikidele pakutav laiendatud tuumaheidutus (extended nuclear deterrence).

USA tuumavihmavari kõrgus Euroopa kohal tõsiseltvõetavana, kuna USA tagas, et tema tuumaarsenal täidaks kolme põhifunktsiooni:

1. kahjude vähendamine
2. tuumasõja pidamine
3. tuumarelvade jõuline rakendamine tavajõudude lüüasaamise korvamiseks

Esiteks oli Ühendriikidel võimalik liitlastele usaldusväärselt kinnitada, et lisaks kättemaksule nende eest suudab ta Nõukogude (hiljem Venemaa) tuumasihtmärke ennetava rünnakuga tabada ja neutraliseerida.

Seda lubasid USA tuumaheidutuse mahukus – lõhkepeade ja löögivahendite arvukus – ning selle suuremad võimalused. Ühendriigid tegid suuri investeeringuid ülitäpsetesse kandesüsteemidesse, millega lõhkepäid toimetati kohale märksa punktipealsemalt, kui läks vaja lihtsateks, suurlinnu tabavateks kättemaksulöökideks. Ükskõik, kas säärane kahjude vähendamise strateegia oli realistlik, oli see küllaldane liitlasriikide veenmiseks, et heidutuse nurjamineku korral ei kohku Ühendriigid tuumakonfliktist tagasi.

Ühendriikidel oli võimalik liitlastele usaldusväärselt kinnitada, et lisaks kättemaksule nende eest suudab ta Nõukogude (hiljem Venemaa) tuumasihtmärke ennetava rünnakuga tabada ja neutraliseerida.

Teiseks andsid Ühendriigid liitlasriikidele usaldusväärselt teada, et tuumasõda Nõukogude Liidu, hiljem Venemaa vastu peaks ta kõigil tuumarelvastuse tasandeil, sealhulgas mittestrateegilisel (mõnikord nimetatud taktikaliseks) tasandiks. Selle tarvis säilitasid Ühendriigid vahendeid tuumasõja pidamiseks allpool strateegilist tasandit, ehkki külma sõja järel on tema mittestrateegilise tuumaarsenali mitmekesisus märkimisväärselt kahanenud. Selle muutuse üle on poliitikud, tippametnikud ja eksperdid viimastel aastatel elavalt arutlenud.

Mittestrateegilised tuumajõud etendasid Ühendriikide laiendatud heidutuse strateegias olulist rolli, veendes liitlasriike Euroopas, et Ühendriikidel oli muidki valikuid peale alistumise Nõukogude või Venemaa mittestrateegilistele tuumarelvade ees, mis oleks olnud vastuvõetamatu, või strateegiliste tuumarelvade viivitamatu kasutuselevõtu, mida poleks usutavaks peetud.

See oli üks põhjuseid, miks Ühendriigid vahetasid 1960. aastail oma tuumadoktriini kaalukast vastulöögist (massive retaliation) – igasugune Nõukogude kallaletung Euroopale tooks kohe kaasa tuumarelvade rohkearvulise kasutuse – paindlikuks vastulöögiks (flexible response) – selleks, et Ühendriigid saaksid sõdides valida tavajõudude, mittestrateegiliste ja strateegiliste tuumarelvade vahel.

Tänu oma tuumaarsenali kolmele funktsioonile oli Ühendriikide laiendatud tuumaheidutus Euroopas liitlasriikidele tõsiseltvõetav.

Kolmandaks seisnes Ameerika tuumaarsenali panus laiendatud heidutuse usaldusväärsusse selles, et tavajõudude lüüasaamise vältimiseks oli võimalik rakendada tuumarelva. Konfliktis Nõukogude Liidu või Venemaaga, kus NATO jääks alla, oleks USA-l ja tema liitlasriikidel Euroopas olnud varuks tõsiseltvõetav ähvardus eskaleerida suur tavajõudude sõda piiratud tuumakonfliktiks.

Eskalatsioonil oli eeskätt kaks väljavaadet. Ühest küljest oli tuumarelvadel potentsiaali muuta lahingutegevuse dünaamikat, nimelt panna Nõukogude või Vene vägede edasitungi seisma või sundida nad taganema. Teisest küljest võis tuumarelvade piiratud tarvitus otsekohe tähendada ohjeldamatut eskalatsiooni, mis oleks viinud täiemõõdulise tuumasõja ja vastastikku tagatud hävinguni (mutually assured destruction), nii et vaenutegevuse jätkamine poleks kummastki osapoolest arukas olnud.

Selle ähvarduse täienduseks siirdi külma sõja ajal Ameerika tuumarelvi rinderiikidesse, millest märkimisväärseim oli Lääne-Saksamaa. Kui ükski Euroopa riik poleks kergekäeliselt langetanud otsust tuumarelvi konflikti lülitada – eriti kui sõda oleks peetud tema enda pinnal –, siis Saksa kantsler oleks seda ometi teinud, kui alternatiiv oleks olnud tavajõudude täielik lüüasaamine.

Tänu oma tuumaarsenali kolmele funktsioonile oli Ühendriikide laiendatud tuumaheidutus Euroopas liitlasriikidele tõsiseltvõetav. Säärane asjakorraldus polnud loomulikult puudusteta. Külma sõja ajal ning hiljemgi jäi lahenduseta põhiküsimus, kas Ühendriigid oleksid millalgi valmis „ohverdama New Yorki eest Hamburgi”. Samas on raske vastu vaielda, et see tuumavihmavari oli kavandatud suure hoolega, et moodustada laiendatud heidutuse raamistikku. See polnud küll täiuslik, ent kindlasti oli sel oma osa Nõukogude ja hiljem Vene sõjaliste planeerijate töö raskendamisel.

Kas Prantsuse tuumaarsenal asendaks USA laiendatud tuumaheidutust?

Niisiis on põhiküsimus, kas Prantsusmaal oleks liitlasriikidele Euroopas pakkuda parem või vähemasti sama hea tuumaheidutus. Vaevalt küll, eriti kui Prantsuse tuumaarsenali ja -doktriini põhjalikult ei revideerita ning kui tuumavihmavarju tunnetatav ulatus jääb endiseks.

Prantsuse tuumaarsenal on mahult ja suutlikkuselt ebapiisav, et tuumakonflikti puhkemisel saaks selle varal kahjusid arvestatavalt piirata. Erinevalt Ühendriikidest on Prantsusmaa põhiliselt võimeline vaid kättemaksuks liitlasriikide eest, mitte ennetustegevuseks.

Prantsuse tuumaarsenal on mahult ja suutlikkuselt ebapiisav, et tuumakonflikti puhkemisel saaks selle varal kahjusid arvestatavalt piirata.

See ei pruugi käia Belgia, Saksamaa või Madalmaade kohta, mis on Prantsusmaale geograafilised naabrid. Kui naabermaade kestmajäämine oleks ohus, siis tõenäoliselt kimbutaks eksistentsiaalne oht Prantsusmaad ennast kui mitte otsekohe, siis lähitulevikus. Säärase stsenaariumi korral oleks laiaulatuslik tuumarelvade kasutamine vahetute naabermaade kaitseks vähemasti mõnevõrra tõsiseltvõetav. See usaldusväärsus ei laiene paraku Prantsusmaast kaugetele riikidele, nagu Balti ja Põhjala riigid, Poola ja Rumeenia. Kõrvale ei saa hiilida küsimusest, kas Prantsuse president ohverdaks Pariisi eest Tallinna.

Vestlustest Prantsuse ametnikega ja Macroni sõnavõttudest on mulle kujunenud pilt, et enda arvates suudavad prantslased oma usaldusväärsuse puudujääki korvata kaua harjutatud strateegilise ähmasuse poliitikaga – nad hoiduksid täpsustamast, millal ja kuidas nad tuumarelvi tarvitusele võtavad. See lähenemine väljendub Macroni viidetena „Euroopa elulistele huvidele”, mis jäävad lähemalt selgitamata. Paraku pole põhjust arvata, et sääraseid tuumagarantiisid võetaks tõsiselt Saksamaast põhja- ja idakaares.

Enda arvates suudavad prantslased oma usaldusväärsuse puudujääki korvata kaua harjutatud strateegilise ähmasuse poliitikaga.

Praegu pole Prantsusmaa samuti võimeline liitlasriikidele mõjusalt märku andma, et ta suudaks Venemaaga pidada tuumasõda ja selleks võitjaks tulla substrateegilisel tasandil. Prantsuse tuumaarsenalil pole ei mahukust ega mitmekesisust, mida vajatakse tulemuslikuks võitluseks Venemaaga stsenaariumis, mis ei hõlma strateegilisi tuumarelvi. Prantsusmaa ja tema liitlased Euroopas oleksid seepärast sunnitud Venemaa mittestrateegiliste tuumarelvade ees alistuma või eskaleerima sõja strateegiliste tuumarelvadeni, ehkki liitlasriigid ei oska seda tingimata Prantsusmaast oodata.

Üks küsimus käib Prantsuse tuumadoktriini kohta. Olemasolevas Prantsuse doktriinis ei tunnistata mittestrateegilisi tuumarelvi omaette tasandiks, vaid igasugust tuumarelvade rakendust peetakse oma tagajärgedelt strateegiliseks. Doktriinis sätestatud hoiak ei lase Prantsusmaal sõjaplaanidesse lülitada rohkem mittestrateegiliste tuumarelvadega variante. Ajal, mil Prantsuse tuumadoktriin keskendus üksnes Prantsusmaa eluliste huvide kaitsele, ei valmistanud see muret, ent puudus osutub tõsiseks, kui Prantsusmaa tahab oma tuumavihmavarju sirutada teiste Euroopa riikide kohale.

Teatavate kohanduste järel võiks Prantsuse tuumaarsenal sobida tuumarelvade jõuliseks kasutuseks, millega korvata tavajõudude lüüasaamist sarnasena Ameerika tuumaarsenalile määratud rollile. See oleks iseäranis tõene, kui Prantsuse tuumarelvad siirdaks ette, riikidesse, mida Vene sissetung ähvardab vahetult, nagu külmas sõjas Lääne-Saksamaad.

Doktriinis sätestatud hoiak ei lase Prantsusmaal sõjaplaanidesse lülitada rohkem mittestrateegiliste tuumarelvadega variante.

See tähendab, et väitlused reaktiivhävituslennukite Rafale ja tuumarelva kandvate tiibrakettide ASMPA-R Saksamaale ettesiirmise üle on pigem ebaolulised ega suurenda Prantsusmaa laiendatud heidutuse tõsiseltvõetavust. Ülal on põhjendatud, et Saksamaa on juba Prantsusmaa strateegilise tuumaarsenaliga üpris hästi kaitstud.

Arutelude keskmes peaks olema hoopis Prantsuse tuumarelvade ettesiirmine Eestisse, Soome, Lätti, Leetu, Poola ja Rumeeniasse – uutesse rinderiikidesse vastasseisus Venemaaga. Kui seda tehtaks ning Prantsusmaa poliitikud ja tippametnikud suudaksid nende riikide juhtkonnaga ühistes otsustusprotseduurides kokku leppida, tüsistaks see märkimisväärselt Venemaa sõjaplaane ning tugevdaks tuumaheidutust Euroopas siis, kui Ameerika vägesid välja viiakse.

Kuidas saaks Prantsusmaa valmistuda heidutuse laiendamiseks?

Tähtis on rõhutada, et ülal esitatakse Prantsuse tuumaheidutuse kohta tähelepanekuid, mitte kriitikat. Prantsusmaa tuumaarsenali ja -doktriini väljatöötamisel ja täiustamisel peeti aastakümnete vältel eeskätt silmas Prantsusmaa enda suveräänsuse ja territoriaalse terviklikkuse tagamist. Selles suhtes on Prantsusmaa tuumaheidutus hästi toiminud ja endiselt otstarbekohane.

Samas on see teravas kontrastis Ameerika tuumaheidutusega, mille arendamisel on hiljemalt 1960. aastaist peale arvestatud lisaeesmärgiga: muuta heidutuse laiendamist Euroopa maailmajakku tõsiseltvõetavaks.

Selleks, et Prantsusmaa tuumaarsenal etendaks heidutuse laiendamises tõsiseltvõetavat rolli, tuleb seda vastavalt parandada. Minu meelest on see unarusse jäänud. Mõttevahetustes keskendutakse sageli küsimustele, mida Prantsusmaal on praegu oma liitlastele pakkuda ning kui positiivselt suhtuvad Euroopa riigid laiendatud heidutusse Prantsusmaa eestvõttel. Selleks, et kerkida saaks usaldusväärne Prantsuse tuumavihmavari, tuleb heidutust ennast selle rolli tarvis kohandada, aga nii saab otsustada vaid Pariis ise.

Prantsusmaa tuumaheidutuse arendamine, et see täidaks kahjude vähendamise rolli, tekitaks teravaid poliitilisi vaidlusi ning arvatavasti oleks finantsiliselt teostamatu. Ent Prantsusmaa saaks oma tuumaarsenali ja -doktriini täiendada uute, mittestrateegilisi tuumarelvi kätkevaid variantidega ning siirda osa tuumarelvi ette, kõige parem rinderiikidesse.

Selleks, et kerkida saaks usaldusväärne Prantsuse tuumavihmavari, tuleb heidutust ennast selle rolli tarvis kohandada, aga nii saab otsustada vaid Pariis ise.

Materiaalsest küljest nõuaks see tõenäoliselt väiksema võimsusega tuumalõhkepeade arendamist, mittestrateegiliste tuumalõhkepeade kandurite arvu suurendamist ning ideaalis kandurite mitmekesistamist. See hõlmaks juhtimissüsteemita pomme ning ideaalis lähi- ja keskmaa ballistilisi rakette. Loomulikult pole tegu kiirlahendusega, vaid sinna kulub aega. Küsimus on selleski, kes sääraseid töid finantseeriks. Potentsiaalselt annaksid oma panuse riigid, nagu Saksamaa, Itaalia või Poola. Lõpliku otsuse, kas neisse vahendeisse investeerida, teeks siiski Pariis.

Doktriini vallas peab Prantsusmaa strateegilisest ähmasusest eemalduma. Kunagi ütles üks Briti diplomaat: „Vastaste heidutamiseks on vaja üksnes 5-protsendilist kindlust, ent liitlaste julgustamiseks lausa 95 protsenti.” Minu arvates on selles jutus iva.

Võistlemiseks mittestrateegiliste tuumarelvade tasandil peab Prantsusmaa tunnistama, et säärane tasand üldse eksisteerib. Praktikas ei tohiks see olla keeruline, kuna Prantsusmaa – see on isiklik seisukoht, millega minu teada pole nõus kõik analüütikud – juba tegutseb selles raamistikus. Nimelt on ASMPA-R raketid kasutuses lõpliku hoiatuse andmiseks, mis tähendabki mittestrateegilist otstarvet. Nii võib piirduda millegi juba kehtiva vormistamisega.

Viimaks võib väita, et piiratud arvu ASMPA-R rakettide ja Rafale’i lennukite ettesiirmine näiteks Saksamaale ilma doktriini muutmata või arsenali arendamata oleks ikkagi mõttekas iseäranis poliitilisest perspektiivist. Selles on oma tõde, aga ma väidan, et kui Prantsusmaa tuumavihmavari peab olema midagi enamat sümboolsest žestist ja tõeliselt kujutama usaldusväärset heidutust Prantsusmaast väljaspool, siis pole mulle selge, kuidas see praegusel kujul on võimalik.