Après nous, le déluge

Euroopa Liidu põhiseadusliku leppe läbikukkumine Prantsusmaa ja Hollandi referendumil on ajanud riigijuhid, poliitikud, kommentaatorid ja analüütikud segadusse. Kuhu läheb Euroopa Liit? Mis saab edasi? Mida tähendab mitme aasta vältel välja töötatud leppele kahe asutajariigi ei-sõna? Eriti, kui üht neist on 50 aasta vältel peetud ELi a-ks ja o-ks, võrdsete seas esimeseks, kes just sellele mainele toetudes surus oma ekspresidendi juhtima põhiseadust välja töötanud konventi?

Ja kas ikka tõesti on süüdi ELi eliidi irdumine rahvast? Nende ja paljude teiste analoogiliste küsimuste mõistmiseks ja mõtestamiseks tegi EL seda, mida ta ületamatuna näivate probleemide puhul ikka teeb: mitte midagi. Soovitati aastaks aeg maha võtta ja “reflekteerida”.

Meie võiksime, õieti peaksime käsitlema eraldi probleemina, kuidas Eesti ja teised uued ELi liikmesriigid kujunenud olukorras hakkama saavad, mitte niivõrd Euroopa tulevikku. Vanemate liikmesmaade arvates oleme praeguses peataolekus paljuski just meie süüdi.

Äsjasel tippkohtumisel otsustasidki ELi juhtriigid endamisi reflekteerida, s.t referendumitulemustega mitte tegelda, ning keskendusid vaid aastate 2007 – 2013 pikaajalisele eelarvekavale ehk finantsperspektiivile. Paraku, ent mitte ootamatult, kukkus ka see arutelu läbi. Eelarvekava üliolulisusele vaatamata ei suudetud kokku leppida. See tähendab, et mitmed 2007. aasta 1. jaanuariks kavandatud ELi programmid jäävad rahastamata. Nende ettevalmistustähtajad on sisuliselt käes. Suurbritannia, üks finantsperspektiivi läbikukutajaist, saab 1. juulil ELi eesistujaks. Seega tuleb finantsperspektiivi heakskiitmist oodata tõenäoliselt järgmise aastani.

Reflekteerimine on kindlasti kena tegevus. Ise arvan, et selle asemel tuleks pigem tegutseda. Kuid kuna sisekaemus on in, siis peegeldagem, õigemini mõtisklegem selle üle, mida Euroopa viimase kuu sündmused tähendavad ja endaga kaasa toovad.

1. peegeldus: murti läbi

Kui keegi veel kahtles meie aastataguse kohaliku poliitröögatuse “Murrame läbi!” sisulises tähenduses, siis andsid ELi vanade liikmesmaade saavutused selge vastuse. Läbimurdmine tähendab, et Prantsusmaa, Holland ja Suurbritannia igaüks ja omal viisil kehtestasid iseenda, asetasid omaenda huvid ELi huvidest kõrgemale. Paraku on see halb sest lõppude lõpuks on ühishuvi osutunud alati kasulikumaks kui riiklik egoism.

Suuresti seostusid need ühised, paraku tänaseks hüljatud huvid, meie, s.t uute liikmete huvidega. On ju meie huvides, et ka meile laieneksid need õigused, hüved ja privileegid, mida on aastakümneid nautinud vanad liikmed. Prantsusmaa ja Hollandi referendumil vastuhääletanute küsitlused aga näitasid, et kaalukeele rolli mängisid mitu omavahel seotud ja ELi laienemisest tulenenud põhjust:

– rahulolematus 2004. aasta laienemisega – kümme uut ja liberaalsemalt mõtlevat, inglise keelt prantsuse keelele eelistavat riiki kahandasid märgatavalt vanade, eriti Prantsusmaa, pikaajalist rolli ELi au, mõistuse ja südametunnistusena;

– üleilmastumise ja uute liikmete tulekuga seostatud nn Bolkensteini ehk teenuste direktiiv, mis lubaks uutel riikidel konkureerida vana Euroopa teenuste turul ning ähvardaks sellega Lääne-Euroopa protektsionistlikku sotsiaalsüsteemi; samuti uute liikmesmaade “konkurentsieelise” ehk madalamate maksude ja viletsama sotsiaalsüsteemiga seotud hirmud;

– hirmud ELi edasise laienemise pärast, ennekõike Türgile antud liitumisläbirääkimiste alustamise lubadus, mis võimendas omakorda plahvatuslikult kaht esimest hirmude kogumit.

Pangem tähele, et kõik kolm põhiseadusliku leppe tagasilükkamise põhjendust-hirmu on seotud 2004. aastal aset leidnud laienemisega. Mitte aga näiteks sellega, et lepet oleks peetud liiga föderalistlikuks vms. Muidugi oli ka teisi põhjusi, näiteks äraleierdatud formuleering, mille järgi riigijuhid rahvaga piisavalt aru ei pidanud. Mis see referendum siis muud ongi kui mitte arupidamine rahvaga? See põhjendus kätkeb endas loogilist järeldust, et kui nood rahvast irdunud juhid oleksid rahvaga varem nõu pidanud, siis poleks 2004. aasta laienemine üldse teoks saanudki.

Keeruliste küsimuste mõistmiseks ja mõtestamiseks tegi Euroopa Liit seda, mida ta ületamatuna näivate probleemide puhul ikka teeb: mitte midagi.

Pigem tuleks referendumi korraldanud riikide juhtidele ette heita, et nad läksid liiga kergekäeliselt kaasa populismiga, ning tegid nii uutest liikmesriikidest majandusraskuste põhjustaja; et riigijuhtide tasemel köeti hirme ja apelleeriti muredele, mis pole seotud ei eestlaste, poolakate ega slovakkidega, vaid pigem kiiresti muutuva maailmaga.

Referendumite “eid” polnud ainsad “läbimurdmised”. Teine leidis aset 17. juuni tippkohtumisel. Pole saladus, et vanu ja rikkaid liikmesriike soosiv ja ELi rahast 40% neelav ühine põllumajanduspoliitika (CAP) on end ammu ammendanud. Selmet sellele tõsiasjale ausalt otsa vaadata ja midagi ette võtta, otsustasid vanad riigid jääda senise juurde. Osa vanu riike nõudis Suurbritanniale lubatud tagasimaksest loobumist. Britid jälle tahtsid, et ELi eelarves oleks edaspidi ette nähtud vähem raha põllumajandusele ja rohkem töökohtade loomiseks. Seda toetasid nii Põhjala kui ka uued liikmesriigid.

Mõistmaks poolte argumentatsiooni, pangem korraks kõrvuti ELi eelarve protsendid: põllumajandusele läheb 40%, uute töökohtade loomisele, konkurentsivõime tõstmisele, kõrgtehnoloogia ja teadusuuringute rahastamisele ehk kokkuvõttes asjale, mida tunneme Lissaboni strateegia nime all, 1%. Ei saa jätta lisamata, et uued liikmesriigid saavad vaid väikese osa vanade liikmesriikide põllumajandustoetustest. Siit ka Suurbritannia “läbimurre”: nähes, et CAP jääb muutmata (mille nimel oleks loobutud tagasimakse nõudest), otsustas London kogu eelarvekava torpedeerida. Seejuures ei kuulatud ka uute liikmesriikide pakkumist, et nad loobuvad osast neile eraldatavast rahast.

Siit ka selle kirjutise rõhutatult kahetähenduslik pealkiri. Marie Antoinette’ile omistatud ütlus “Pärast mind (tulgu kas või) veeuputus” võiks tänases Euroopas kõlada ka nii: pärast meie, vanade liikmesriikide heaolu saavutamist on ükskõik, mis juhtub nende teistega, uutega. Peaasi, et meil on hää. Teine ja ohtlikum tõlgendus: pärast meie õnnelikku elu tuli 2004. aastal idast uputus.

2. peegeldus: “poola torumees” ja “juudi pankur”

Juba 60 aastat on tsiviliseeritud ja demokraatlik Euroopa pidanud tabuks etniliste stereotüüpide toomist poliitikasse, nendega hirmutamist ja vaenu külvamist. Peame ju Hitleri ja teiste etnilisi süüdlasi otsinud poliitikute käitumist 1930. aastatel Teise maailmasõja üheks põhjustajaks. Meenutagem näiteks seda pahameelt, mille vallandas mõne aasta eest vihjamisi ja tagasihoidlikult analoogset immigrantidevastast poliitikat ajanud Jörg Haider Austrias.

Võiks koguni üldistada: Euroopa Liit loodigi omal ajal selleks, et mitte kunagi ei kasutataks enam vihkamisest nõretavaid väljendeid a la “juudi pankur”. Kui keegi täna nii väljenduks, saaks temast kohe ja õigustatult paaria.

Ometigi loodi inimeste hirmutamiseks Prantsuse referendumi eel täiesti goebbelslik vaenlase kuju, “poola torumees”, idaeurooplase sümbol, kes ELi vabadusi kasutades tuleb ja võtab odava tunnihinnaga vanadelt eurooplastelt töökohad ja kes teab, mida veel. Ei pea olema Derrida dekonstruktsionistliku koolkonna jünger mõistmaks, keda “poola torumees” sümboliseerib: meid – nii eestlasi kui slovakke, nii ungarlasi kui lätlasi; noidsamu lastetoata, Ameerikat armastavaid, liberaalsemat majandust toetavaid uute liikmesriikide kodanikke.

Samasugune, kaugeltki mitte paremini maskeeritud rassism ilmnes ka varem, nimelt nõudes kehtestada tööjõu vabale liikumisele piirangud ning vastuseisus teenuste vabale liikumisele. Ilmselt ei oleks vana Euroopa ehk EL 15 ka teenuste vaba liikumise vastu, kui see hõlmaks vaid seda väiksemat ja jõukamat riikide gruppi. Meist aga räägitakse kui sotsiaalsest dumpingust, mis justkui rikub ühisturu põhimõtteid.

“Poola torumehe” rassistliku kuvandi taga seisab kurb tõsiasi: uued ja vanad liikmesriigid pole veel võrdsed. Kuni me end ise võrdseks ei rabele, ei võetagi meid võrdsetena.

Kusagil ei tule see välja selgemalt kui uutele liikmesriikidele peale surutud põllumajanduspoliitikas, kus uute riikide põllumeestele pakuti läbirääkimistel 25% vanadele antavast toetusest. Tõsi, see protsent suureneb igal aastal 5 võrra, kuid eesti talumees maksab kütuse, masinate ja väetiste eest niisama palju kui prantsuse farmer. Mida siis toetuste vahe ühisturu tingimusis tähendab? Sel aastal “vanale” eurooplasele 70protsendilist hinnaeelist turul. Sellest, väga selgest ja puhtast dumpingust, ei räägita vanas Euroopas aga üldse.

3. peegeldus: laienemisprotsessi lõpetamine

Kui üheks referendumite läbikukkumise põhjuseks leiti olevat rahulolematus senise laienemisega, siis veelgi selgem oli vastuseis ELi edasisele laienemisele. See ju tähendaks veelgi rohkem noidsamu, kes niigi ebamugavad. Populistlikult külvatud hirm “poola torumehe” ees väljendas ju trotsi toimunu pärast.

Suurim ohver on Türgi. Jacques Chirac on juba lubanud korraldada Prantsusmaal referendumi Türgi liitumise asjus. Praegu kukuks see kindlasti läbi. Nicolas Sarkozy, Chiraci parteikaaslane ja tõenäolisim Prantsusmaa presidenditooli pretendent, on teatanud oma vastuseisust Türgi liitumisele. 18. septembril Saksamaal korraldatavail parlamendivalimistel võidab ilma igasuguse kahtluseta CDU/CSU, kelle valimisplatvormi keskmes on samuti vastuseis Türgile. Sakslased tahavad pakkuda Türgile “privilegeeritud partnerluse” staatust ehk poolikut liikmesust.

On ka teisi ohvreid. Liitumislepingu sõlminud Bulgaaria ja Rumeenia peaksid ELi astuma 2007. aasta 1. jaanuaril, kuid juba täna ei tee mitmed Euroopa poliitikud eravestlustes saladust, et nende meelest on veel varavõitu. Öeldakse, et nad pole valmis. Mis võib ju osaliselt isegi tõele vastata, kuid pigem tasuks muretseda selle pärast, et eelmisest laienemisest tingitud pahameel mitte ei taandu, vaid võib edaspidi hoopis kasvada. See omakorda võib põhjustada uue kriisi, kui mõni liikmesriik peab vajalikuks jääda Bulgaaria ja Rumeenia puhul eriarvamusele.

“Poola torumehe” rassistliku kuvandi taga seisab kurb tõsiasi: uued ja vanad liikmesriigid pole veel võrdsed.

Kõik ülejäänud võimalikud kandidaatriigid, ennekõike Balkani maad, peavad ootama. Ainsaks erandiks võib olla Horvaatia. On tõsi, et Balkani riikide võtmine ELi tähendaks veelgi rohkem “odavat tööjõudu”. Milline aga on alternatiiv? Kuidas näiteks veenda Serbiat rahumeelselt lahendama olukorda de facto iseseisvas Kosovos, kui ELi liikmesus silmapiiril ei terenda? Kas Balkani regioon jääbki ELi, sealhulgas Eesti probleemiks?

ELi üks alustalasid viimase 15 aasta jooksul on olnud laienemine ehk olude stabiliseerimine ELi piiridel. Alustõel on ka empiiriline tõestus: raske reformikuuri läbinud riigid muutusid tõesti stabiilseks. Nüüd aga ei taheta liikmesuse präänikut pakkuda, sest see on poliitiliselt liiga kallis. Kui kalliks läheb aga präänikuta jätmine ja kas oleme nõus selle eest maksma?

Kujunenud olukorras on suurim kaotaja Ukraina, kelle lootus saada ELi on 10 – 20 aastaks “tänu” referendumitele luhtunud. Milline eesmärk peale ELi liikmestaatuse motiveeriks ukrainlasi ellu viima raskeid, ebapopulaarseid, kuid hädavajalikke reforme? EBRD president Jean Lemmierre on juba hoiatanud, et liitumisperspektiivita on ELi naabermaadel raske reforme motiveerida. Veelgi enam, liitumisperspektiivi kadumine avab Venemaale uue võimaluse taastada oma mõju vaakumisse sattunud SRÜ riikide üle. Niinimetatud ühine majandusruum, mida Venemaa SRÜ riikidele pakub või peale surub, on ELi liikmesusele vilets alternatiiv. Parema puudumisel saab aga Venemaaga integreerumisest isolatsiooni alternatiiv. Siit võib juba ennustada raskusi president Viktor Juštšenko kavandatud reformidele: kui neilt vajalikelt ümberkorraldustelt võetakse arusaadav eesmärk, paistab Venemaa pakutu üha ahvatlevamana. Ukrainal on Euroopas küll palju toetajaid, ent nendeks on enamasti uued, väikese poliitilise kaaluga liikmesriigid.

4. peegeldus: ELi sündmused ja Venemaa

“Uute naabrite” lootuste kustumise põhjustanud kaks “eid” ja läbikukkunud finantsperspektiiv peegeldub ka Venemaa poliitikas. Siiani on Venemaa jälginud ELi laienemist ja oma piirialadel toimunud värvilisi revolutsioone paranoiaprisma kaudu kui Euroopa pidurdamatut võidukäiku Venemaa vastu. Kui alguses lahkusid mõjusfäärist Visegrí¡di ja seejärel Balti riigid, siis hiljaaegu on hakanud lagunema ka kunagise SRÜ alusmüür.

Eelmine kuu aga annab Moskvale lootust, et nii see edasi ei käi. Viimasel aastal on Venemaa diplomaatia pingutanud löömaks kiilu EL-i uute ja vanade liikmete vahele. ELi nõrgenemine “eide” tõttu soodustab seda protsessi ja lihtsustab ühispoliitika põrmu varisedes mitmes vallas bilateraalsete suhete poliitikat russofiilsete prantslaste, sakslaste ja itaallastega. Venemaa konverteerib Euroopa nõrkuse oma tugevuseks, ignoreerib ühtesid ja toetab teisi. Euroopa üksiktegijad seevastu leiavad aga täiendava argumendi ühispoliitika eiramiseks. Mõned Vene kommentaatorid on juba avaldanud soovunelmalikku lootust, et Saksamaa ja Prantsusmaa asuvad nüüd uusi liikmesmaid hüljates tuum-Euroopat looma, ning võtavad ehk isegi kursi mingi uut tüüpi Euroopa Liidu loomisele. Viimasega võiks liituda ka Venemaa. Kui Venemaa näeb senist laienemist negatiivsena ja ELi nõrgenemist positiivsena, siis kuidas peaks asju nägema Eesti?

Just siin ja raskel hetkel ilmnebki ELi tähtsus eestlastele ja Eesti püsimajäämisele. Venemaalt kostuv kahjurõõm ja lootus, et nõrgenev EL võib hüljata uued endise idabloki liikmed, peaks panema igaühe meist mõtlema – ja küsima oma kodukootud eurovastastelt, miks küll langevad Venemaa huvid nii hästi kokku nende soovnägemusega üksildasest väikesest, ELi mitte kuuluvast Eestist kohe Venemaa külje all.

5. peegeldus: mida võiks teha Eesti?

Pessimismist hoolimata loodan siiski, et me ise siin Eestis koos teiste uute liikmesriikidega suudame teha korrektiive ja olukorra päästa. Kui meie, s.t uued liikmed, ise mingit initsiatiivi üles ei näita, siis vaevalt keegi teine ja mujalt midagi rahuldavat ja uut pakub.

Esimene suur meelemuutus seisneks adumises, et väikestele ja uutele tõuseb kasu tugevast ja ühtsest Euroopast. “Läbi murda” ehk ühisprojekte läbi kukutada saavad vaid need, kel jagub selleks nii jõudu kui kogemusi. Nii põhiseadusliku leppe kui finantsperspektiivi puhul on Eesti riigi huvides leida konsensuslik lahendus. Vastasel juhul on just uued liikmesmaad, mitte aga Prantsusmaa, Holland või Suurbritannia, läbikukkumiste esimesed ohvrid. Selmet propageerida koos mõnede teiste riikidega ELi lõdvendamist, solidaarsuse ja ühispoliitika vähendamist, aga koos sellega ka vägevamate riikide suuremat soleerimist, peaks Eesti töötama selle nimel, et luua tugevaid koalitsioone Euroopa sees.

Selle nimel peaksime suunama tunduvalt rohkem ressursse ja energiat teistele uutele liikmesriikidele, eriti Poolale. See kõlab ehk imelikult, kuid tegelikult oleme praegu, võrreldes vahepealse 15 aastaga, hoopis uues olukorras. Liitumise eel konkureerisid kõik kandidaatriigid omavahel, omavahelist suhtlust asendas sageli tihe läbikäimine Brüsseliga. Konkurents väljendus soovis teistest mitte maha jääda ning läbirääkimiste valitsustevahelist formaati arvestades oli see ka igati loomulik ja vahel paratamatugi.

Riigijuhtide tasemel köeti hirme, mis pole seotud ei eestlaste, poolakate ega slovakkidega, vaid pigem kiiresti muutuva maailmaga.

Lisaks oli(d) igal kandidaadil oma sponsor(id): Poolal Saksamaa, Eestil Soome ja Rootsi, Sloveenial Austria ja Saksamaa. Sponsorite roll väljendus oma lähinaabri toimetuleku soodustamises ja eripärade seletamises eesmärgiga vältida oma “kaitsealuse” laienemisprotsessist väljakukkumist. Mõistetav, et sponsorid tegid seda ennekõike omaenda riiklikke huve silmas pidades.

Euroopa Liidu sees on olukord hoopis teine. Sponsorlus on ammu lõppenud. Olid ju Saksamaa, Soome ja Austria need, kes surusid peale üleminekuperioodi või piirangu tööjõu vabale liikumisele; endisse kaitsealusesse suhtutakse nüüd pigem kui konkurent, mitte aga nagu abipakkuv naaber. Läbirääkimiste nn horisontaalse iseloomu ja tulemuste tõttu, mille kohaselt pakuti rasketes ja tähtsates küsimustes kõigile uutele liikmetele täpselt ühesuguseid tingimusi, on meie tänased loomulikud lähipartnerid teised uued liikmesmaad. Tunnistagem, et vastse ELi liikmena on meil palju rohkem ühist Poola kui näiteks Soomega. Viimasega jagame küll muresid Läänemere puhtuse pärast, kuid enamikus küsimustes esindab meie huvisid paremini Poola. Teda ka kuulatakse rohkem, sest Poola on lihtsalt suurem. Mistõttu pole mitte juhus, vaid demograafiline paratamatus, et Lääne-Euroopas kardetud idaeurooplasest torumees tuleb just Poolast, aga mitte Eestist. Olgu siin tegu Ukrainale pakutava abiga, ühise põllumajanduspoliitika, tööjõu vaba liikumise, transpordivõrgustiku või rajatava gaasitrassiga – summa summarum on Eesti ja Poola seisukohtades ja huvides palju rohkem ühist kui erinevat, eriti, kui võrdleme seda huvide konteksti vanade liikmesmaade omaga.

Kui Eesti diplomaadid on ammu adunud Poola ja teiste Kesk-Euroopa riikide tähtsust ja ühishuvisid, siis tuleks nüüd ka poliitikutel ja ametnikel hakata tihendama suhteid just nende riikidega, kellega koos meil tuleb ja saame oma huvisid kaitsta. Eelarvamused on mingil määral paratamatud, kuid vana Euroopa eelarvamustega heitlemiseks vajame liitlasi. Pilk tuleb suunata Riiast ja Vilniusest kaugemale. Kuigi mugavam ja meeldivam on sõita Kopenhaagenisse kui Bratislavasse, on meil ühishuvid pigem just Bratislavaga. Kaheksas postsotsialistlikus ELi liikmesriigis elab 75 miljonit inimest, need kaheksa moodustavad tervikust tubli kolmandiku. Kui me ei õpi seda jõudu koondama ja rakendama, murravad vanad liikmesriigid mitte ainult läbi, nad murravad meid ka maha.

Edu eelduseks on mõtestatud koostöö. Arvestades Venemaa propaganda edusamme uusliikmete maalimisel koostöö pidurdajaiks, oleks hea avardada oma tegevusvaldkonda ka muude teemadega peale Venemaa. Meil tuleb ühiselt näidata, et uute liikmesriikide ambitsioon ulatub kaugemale omaenda huvidest, nii eristuksime selgelt vanade liikmesriikide viimase aja käitumisest.

Lõpetuseks. Viimane laienemine tähendas paljudele vanadele liikmetele kui mitte just šokki, siis midagi ettearvamatut ja ebameeldivat ikka. Laienemise eel oli Euroopa kahvlis: ega meid sinna eriti ei tahetud ja aimati ette, mida meie tulek tähendab. Samas ei saadud meile ka “ei” öelda, sest sellega oleks EL hüljanud omaenda põhimõtted.

Samas muutis meie tulek kardinaalselt senist maailmavaatelist tasakaalu. Uued liikmed pole mitte ainult USA-sõbralikumad ning mitte ainult Venemaa-vaenulikumad. Hoopis olulisem: nad on palju liberaalsemad ja reformimeelsemad. Needsamad väga rasked ja reformivatele valitsustele sageli saatuslikud reformid, mis tuli uutel liikmesriikidel Euroopa Liitu saamise toel ja survel läbi teha, tegid nad palju altimaks toetama reforme ka ELi sees. Uute liikmete tulekuga suurenes ELis märgatavalt palju sõimatud “anglosaksi” majandus- ja sotsiaalmudeli toetajaskond. Vanad asutajaliikmed/tööstusriigid Prantsusmaa ja Saksamaa tajusid ohtu oma senisele poliitikale; nad tajusid, et ohtu ei kujuta mitte ainult globaliseerumine, tõusev Hiina ja niikuinii liiga edukas USA. Uueks ohuks on saamas nende endi looming, Euroopa Liit. See on hirm reformide ees, mis vananev ja subsiidiumidega harjunud Euroopa peab paratamatult kunagi ikka läbi tegema.

Tunnistagem, et vastse ELi liikmena on meil palju rohkem ühist Poola kui näiteks Soomega.

Pärast kahe referendumi ja eelarvekõneluste läbikukkumist on Euroopa end leidnud olevat sügavas kriisis. Prantsusmaa on kaotanud oma primus inter pares rolli, Saksamaa pole suutnud leida traditsioonilist lepitajarolli, uued ja teised väiksemad riigid on aga rollivalikul ebakindlad. Mõnele lugejale harjumatult raske kriitika ELi aadressil, mida siinkohal lugeda sai, on mõeldud ennekõike eestlaste ergutamiseks, et Eesti valitsus võtaks olukorda tõsiselt ja kasutaks üldise peataoleku ära keskendumiseks ja konkreetse enesekehtestamise poliitika väljatöötamiseks, mitte aga teiste õpetamiseks. Ainuüksi ELi kõikuma löönud kodurahu ja Eesti enda maine huvides tuleks end vaos hoida ning mitte minna rikastele ELi riikidele õpetama õnnelikukssaamise kunsti ja majanduse toimemehhanisme. Selline retoorika meilt ja teistelt ainult toidab “poola torumehe” rassistlikku kuvandit.

Eriti oleks Eestil aga vaja aduda, et vaid tugeva ja rahvuslikku egoismi vältiva ELi kaudu saab Eesti-sugune väikeriik võimaluse hakkama saada ja läbi lüüa. Minu kriitika pole suunatud Euroopa Liidu kui sellise, vaid suhtumise vastu, mille mõned liikmesriigid on läbi surunud soodsama tehingu saamiseks ning eriti uute ja nõrgemate liikmesriikide suhtes. Selline tegevus pole olnud euroopaliidulik, kuid vanemad ja suuremad riigid saavad sellega riskida. Eesti riskida ei saa.