Jäta menüü vahele
Nr 207 • November 2021 23. november 2021

Ameerika juhtroll NATOs: konarlik naasmine, ent kindel tulevik

Ameerika Ühendriigid on NATOs küll tagasi, ent Euroopa suhtub USA kestvasse ja siirasse pühendumusse endistviisi ebalevalt. Joe Bideni administratsioonil on NATO tulevikuks aga selge plaan, kuid selle elluviimiseks tuleb veenda ka liitlasi teisel pool Atlandit.

Lauren Speranza
Lauren Speranza

Euroopa Poliitikaanalüüsi Keskuse transatlantilise julgeoleku programmi direktor

TASS/Scanpix
Tankibiatlonil osalenud Hiina sõdurid tänavu augustis Moskva lähedal Alabino polügoonil. USA soovib, et NATO kuulutaks strateegilisteks rivaalideks nii Hiina kui ka Venemaa. Foto: TASS/Scanpix

Pärast president Bideni edukat esimest reisi Euroopasse on mitu hiljutist USA otsust õõnestanud tema ametiaja algusest pärinevaid lubadusi tugevdada koostööd liitlastega. Vaikiv heakskiit Nord Stream 2-le, korratu taandumine Afganistanist või vaidlusi tekitanud AUKUSe julgeolekulepe külvavad Euroopas kahtlusi. Ehkki Bideni administratsioon on vääratusi tunnistanud ja lahendusi otsinud, on ettearvamatus transatlantilistes suhetes nõrgestanud üksmeelt, mida läheks vaja NATO-le järgmise strateegilise kontseptsiooni loomiseks, mis tooks USAd ja Euroopat lähemale, et praeguseid ja tulevasi julgeolekuohte koos seljatada. Paraku pole pooled täieliku kooskõlani jõudnud.

Liitlased ristteel

Mitmel moel on Euroopa varasemast tugevam – tänu nelja aasta pikkusele oma huvide ja suutlikkuste koondamisele, mis oli vastus USA ettearvamatusele. Nüüd täheldab Euroopa, et tema arvamused lähevad mitmel puhul Washingtoni omadest lahku tähtsates küsimustes, nagu Hiina, strateegiline autonoomia ja isegi tehnoloogia. Ühtlasi on Euroopa osavam oma seisukohtade kaitsmisel. USA sisepoliitilise heitlikkuse tõttu kahtlevad liitlased, kas USA otsused pärast järgmisi presidendivalimisi kehtivad.

Siiski on kindel, et Bideni administratsioon peab NATOt tähtsaks. President Biden ja tema meeskond usuvad, et Ameerika ja tema liitlased seisavad ajaloolisel ristteel. Strateegilises võistluses Hiina ja Venemaaga peavad nad NATOt tugevaks eeliseks. Nad näevad strateegilise kontseptsiooni koostamises suurepärast võimalust, et panna NATO paremini tööle mitte ainult Ühendriikide huvide, vaid ka liitlaste ja partnerite ühishuvide heaks.

USA-le tähendab NATO kohandamine strateegiliseks konkurentsiks, et suletakse aastakümnete pikkune peatükk, mil NATO viis läbi operatsioone väljaspool oma vastutusala, ning investeeritakse enam küberjulgeolekusse ja tehnilistesse võimalustesse. See nõuab Euroopa võimestamist, et ta oleks kaitsevaldkonnas võrdsem partner, samuti laiema haardega partnerluste loomist, et toetada eesmärkide saavutamist väljaspool Euro-Atlandi piirkonda. Samuti tähendab see ühiste demokraatlike väärtuste rõhutamist, mis ühendavad NATO liitlasi autoritaarsete rivaalide vastu. Seepärast ongi USA-l NATO järgmisele strateegilisele kontseptsioonile varuks realistlik prioriteetide nimekiri.

Kõigepealt tahab USA, et viimati 2010. aastal värskendatud strateegiline kontseptsioon kajastaks olemasolevat ohukeskkonda täpsemini. See nõuab tunnistamist, et NATO-l pole mitte üks, vaid kaks strateegilist rivaali – Venemaa ja Hiina –, ning õiget tähelepanu jagamist nende vahel.

Esimene samm on kujutada teisiti Venemaad, kes pole enam võimalik partner – nagu on märgitud praeguses kontseptsioonis –, vaid vastasjõud. Eesmärk peaks olema selge arusaama ja ühise ohuhinnangu loomine, et allianss reageeriks paremini Kremli lakkamatutele katsetustele ja agressiivsusele Euroopas.

USA sisepoliitilise heitlikkuse tõttu kahtlevad liitlased, kas USA otsused pärast järgmisi presidendivalimisi kehtivad.

Kui üksikud liitlased on Bideni administratsiooni süüdistanud, et ta soovib Vene-küsimust muude prioriteetide (loe: Hiina) tõttu unarusse jätta, siis Washington on Moskvale pidanud tähelepanu osutama relvastuskontrolli, küberohtude, autoritaarsuse, väärinfo ja piiritaguse pahatahtliku mõjutamise küsimustes.

Teine samm on lisada kontseptsiooni Hiina, keda pole praeguses isegi mainitud. Washington on kogenud mitmelt liitlaselt tõrksust, kuna nad kas peavad Hiinat esmajoones USA probleemiks, kellest lähtuv sõjaline oht jääb NATO piirest liiga kaugele, eelistavad tulusate majanduslike võimaluste tõttu Hiinaga ettevaatlikku koostööd jätkata või väidavad, et kõige pakilisem oht on endiselt Venemaa, kes on niikuinii rohkem NATO pädevuses.

USA, kes loodab lähimatelt liitlastelt abi mõlema põhirivaali vastu, soovib, et allianss osaleks probleemi lahendamisel, kuidas hakkama saada kahel rindel korraga. Kuna USA ja tema liitlased võivad samal ajal sattuda kahte kriisi – ühte Ida-Euroopas Venemaaga ning teise India ja Vaikse ookeani regioonis Hiinaga –, siis kes läheb kuhu, mida kaasa võtta ja milline roll kuulub seejuures NATO-le?

Koormuse jaotamine

USA-le on samuti väga tähtis, et kontseptsioonis korrataks üle põhialused – tagada, et NATO täidaks oma põhiülesandeid ehk heidutust ja kaitset nii Venemaa, Hiina kui kellegi teise vastu. Washingtonis on neid, kes tunnevad muret, et NATO hiljutised kavatsused asuda tegelema kliimaturvalisuse ja muude uute küsimustega võivad alliansi tähelepanu põhiülesannetelt kõrvale juhtida. USA jätkab pingutusi, et fookus püsiks tähtsatel võimelünkadel, mobiilsuse ja valmiduse parandamisel ja õppustel, NATO uute kaitseplaanide elluviimisel, koostegutsemisvõime täiustamisel ning otsustusprotsesside kiirendamisel.

Selle ülesande keskmes on aegumatu teema – koormuse jaotamine. USA soovib hoida kontseptsiooni fookust sellel, et liitlased suurendaksid kaitseinvesteeringuid. Ent Ühendriigid võivad seda (ajuti piinlikku) debatti ümber sõnastada ja rääkida vastutuse jagamisest võrdsemate partnerite vahel.

Kuna president Bideni ametiajast on järel kõigest kolm aastat, on vaja võimalikult palju korralikult ära teha, enne kui Ühendriikides võib saabuda poliitiline muutus.

Kuna USA suunab oma pilgu India ja Vaikse ookeani regioonile, võib Washington omaks võtta sõnelusi tekitanud Prantsusmaa „strateegilise autonoomia“ kontseptsiooni võimestamaks Euroopat rohkem tegema, et oma naabrust kaitsta. Sõltumata sellest, millele termin täpselt viitab, kes seda toetab ja kas see on praktikas saavutatav, suhtuvad Washingtonis paljud soojalt Euroopa Liidu algatatavatesse kaitseinitsiatiividesse, kuni need keskenduvad Euroopa võimete loomisele, mis NATOt toetaksid ja täiendaksid.

Kui Euroopa suudab isekeskis kokku leppida ja kavatsused teoks teha, siis USA sooviks veenduda, et kontseptsioon edendab sisukamat koostööd NATO ja Euroopa Liidu vahel. Lõpuks tunnistaks Washington, et Euroopa peab säilitama suveräänsuse oma otsuste ja selle üle, kuidas liikmesriigid oma suutlikkusi kasutavad. Samuti paistab Bideni administratsioon tunnustavat, et ehkki suutlikum ja autonoomsem Euroopa on võib-olla halvemini juhitav, on ta Ühendriikidele NATOs ja kogu maailmas parem partner.

Kohanemine uute ohtudega

Alliansi ettevalmistamine tulevikuks tähendab kohanemist küberrünnakute, hübriidsõja ja murranguliste tehnoloogiatega – mitte ühtegi neist pole praeguses kontseptsioonis piisavalt kaetud. Uues dokumendis soovib USA, et liitlased kasvataksid võimet neile ohtudele vastu hakata. Washington võiks liitlastelt nõuda rangemaid ühiseid tingimusi kerksuse tagamisele ja selle saavutamiseks kohaste eesmärkide seadmist. USAs on lausa soovitatud, et kerksusest saaks NATO uus põhiülesanne.

Kerksuse suurendamise juurde kuulub, et USA toetab jõupingutusi NATO küberkaitse tugevdamiseks. Allianss peaks võitluses Hiina ja Venemaa häkkimisrünnakute, spionaaži ja liitlaste arvutivõrkudesse tungimisega olema sitkem ja ettevaatavam vastane. Samuti kutsub Washington liitlasi üles, et nad hakkaksid Hiina ja Vene desinformatsioonile ägedamini vastu, investeeriksid heldemalt elutähtsasse taristusse ning üldse võitleksid rohkem liitlasriikides toimuvate hübriidtegevustega, millel on tõsised tagajärjed julgeolekule.

Afganistani mõjud

NATOs kostab hääli, kelle arvates peaks kerksus samuti sisaldama rangemaid säästva arengu eeskirju ning loodusõnnetustele reageerimise suutlikkust, et leevendada kliimamuutusest lähtuvaid vapustusi. NATO ressursside piiratuse ja prioriteetide rohkuse tõttu leidub Washingtonis neid, kes leiavad, et kliimaküsimused tuleks jätta teistele rahvusvahelistele organisatsioonidele. Ehkki USA tõenäoliselt toetaks kliimaturvalisuse mainimist strateegilises kontseptsioonis, võib ta soovida, et NATO saaks sellega tegelemisel endale kohase rolli.

Vastusena uutele murrangulistele tehnoloogiatele (EDT) toetab USA alliansi jõupingutusi säilitada Venemaa ja NATO suhtes tehnoloogilist edumaad muu hulgas NATO uue EDT strateegia abil. Igatahes ei pea Washington NATOt tehnoloogia arendajaks, vaid tarbijaks. Kuna liitlaste seas on kõhklusi, kas jagada elutähtsaid andmeid ja intellektuaalset omandit, mida on vaja, et ühiselt tehnoloogiaid välja töötada, leidub USAs neid, kes arvavad, et NATO lisandväärtus seisneb uhiuute tehnoloogiate standardiseerimises, kasutuselevõtus ja lõimimises liitlaste vahel. Sestap soovib USA, et strateegiline kontseptsioon võimestaks nende funktsioonide täitmiseks liitlaste värskeid innovatsioonialgatusi, sealhulgas kiirendit DIANA ja NATO innovatsioonifondi.

Pärast Afganistanist lahkumist ei jätku USA-l ja tema liitlastel riskijulgust kirjutada järgmisse strateegilisse kontseptsiooni ühe põhipunktina stabiliseerimisoperatsioonid NATO territooriumist väljaspool.

Kriisi tagajärjed, vägede kaootiline lahkumine ja NATO tegutsemise tulemuste silmanähtav varing on kaasa toonud, et liitlased seavad kahtluse alla kõik NATO suutlikkuste loomise missioonid Euroopa lõunanaabruses.

USA-le ei pruugi terroritõrje Lähis-Idas ja Aafrikas olla tulevastel aastatel esmatähtis, kuid Washington loodab, et tema liitlased pooldavad NATO-le konstruktiivse, ehkki piiratud rolli jätmist selles regioonis.

Ameeriklased ja eurooplased võivad üheskoos soovida, et NATO jätkaks partnerriikide kaitsejõudude väljaõpet stabiilsuse suurendamise tegevuskava raames näiteks Iraagis, Jordaanias ja Tuneesias. Ressursside piiratuse tõttu võib USA eelistada, et strateegilises kontseptsioonis visandataks NATO-le sellel alal realistlikke, hallatavaid eesmärke Euroopa Liidu ja humanitaarorganisatsioonide kõrval.

Kuna strateegiline rivaalitsemine on hoogsam, on Ühendriigid oma globaalse positsiooni toetuseks püüdnud partnerlusi laiendada ja mitmekesistada. Kuna NATO juba kujutab platvormi ulatuslikeks partnerlusprogrammideks, on Washington veendunud, et NATO-le kuulub sellel alal tähtis roll isegi väljaspool Euro-Atlandi regiooni.

Partnerluse ümberkorraldamine

Üldiselt on USA esindajad avaldanud lootusi, et NATO leiaks järgmises strateegilises kontseptsioonis uusi mooduseid, kuidas tuvastada, planeerida, rahastada ja motiveerida partnerlustegevusi. USA võiks allianssi julgustada, et ta rakendaks strateegilisemat lähenemist – taotluste ootamise asemel pöördutaks aktiivsemalt riikide poole, kellega koostöö tegemisest ollakse huvitatud.

Loodavas kontseptsioonis on USA-le üks tähtis punkt partnerlussidemete süvendamine riikidega vabaduse rindejoonel Euroopa ja Venemaa vahel, nagu Gruusia ja Ukraina. USA soovib taas kinnitada oma tugevat poolehoidu NATO avatud ukse poliitikale. Samuti võib USA otsida alternatiivseid teid, kuidas neid riike alliansile lähemale tuua, isegi kui liikmestaatust ei saa otsekohe pakkuda.

Teine tähtis eesmärk Washingtonile on NATOt suunata, et ta rajaks sildu Atlandi ja Vaikse ookeani piirkondade vahele. USA vaatepunktist hõlmaks see India ja Vaikse ookeani regioonis uute partnerite leidmist, kes aitaksid Hiinale vastukaalu moodustada.

Viimaks on Bideni administratsioonile, kes keskendub võitlusele demokraatiate ja autoritarismi vahel, uues strateegilises kontseptsioonis tähtsal kohal transatlantilised väärtused – demokraatia, isikuvabadused, inimõigused jne.

USA poliitikakogukond näeb siin kaht aspekti. Esiteks on allianss tegelenud nende väärtuste kõigutamisega väljastpoolt, eriti käib see Venemaa ja Hiina kohta, kes tõstavad esile autoritaarseid poliitikamudeleid ja aktiivselt õõnestavad NATO riikide demokraatiat. Teiseks on allianss silmitsi katsumustega, mida kujutavad liidu enda liikmesriigid, nagu Ungari, Türgi ja teatud määral isegi Poola, kes üritavad samu põhimõtteid enda piires kehtestada. See on kirglik küsimus paljudele USA poliitikakujundajatele, eriti USA Kongressis.

EPA/Scanpix
Gruusia ja Ühendriikide sõdurid tänavu augustis õppustel Agile Spirit 2021. Ühendriigid tahaksid Gruusia ja Ukraina NATO-le lähemale tuua. Foto: EPA/Scanpix.

Väärtuste ja ühtsuse tugevdamine

Hoolimata korduvatest tõotustest nende alliansile sünnist saati tähtsate väärtuste elavdamiseks, on NATO-l olnud vaevaline leida endale roll nende jõustamisel. Kui mitu liitlast kõhkleb, kas NATO tohiks liiga palju liikmesmaade siseasjadesse sekkuda, siis teised on soovitanud, et ta asuks aktiivsemasse rolli demokraatiate tugevdamisel – vastasel korral on liikmesmaad vastuvõtlikumad Venemaalt ja Hiinast lähtuvale pahatahtlikule mõjule.

USA sooviks väga, et strateegilises kontseptsioonis rõhutataks neid väärtusi ja edendataks viise heade valitsemispraktikate toetuseks. Tõenäoliselt jääb Washington siiski jahedaks NATO tasandil tehtavate karistusmeetmete suhtes, mis ähvardaksid liitlasi karistada demokraatlikest väärtustest hälbimise eest, kuna kokkuvõttes kahjustaksid need liitlaste ühtekuuluvust.

Enne 2022. aasta juunis Madridis toimuvat tippkohtumist, millel kiidetakse heaks NATO uus strateegiline kontseptsioon, on USA-l nende prioriteetide saavutamiseks palju ära teha. Isegi kui Euroopa ei jää neist kõigiga nõusse, on USA-le tähtis nende eest NATOs valjusti kosta. Kuna president Bideni ametiajast on järel kõigest kolm aastat, on vaja võimalikult palju korralikult ära teha, enne kui Ühendriikides võib saabuda poliitiline muutus. USA ei tohi olemasolevat võimalust kasutamata jätta, et seada NATOt valmis tänaseks, homseks ja kõigeks, mida ebakindel tulevik võib tuua.

Seotud artiklid