21. sajand kui maailma vabaduse võimalus

Autor avab pikalt ja põhjalikult nii ajalugu kui oma isiklikku huvitavat kogemust appi võttes Lääne mõiste nii kogumahuks kui erinevateks osadeks lahti võetuna ning võtab selle olemuse ja sisu kokku fraasiga “Platonist NATOni”. Kõik, mis sinna vahele jääb, on senini kehtinud Lääne ja “meie” mõiste kehastus, mis on aga tänaseks Lääne erimeelsuste ja globaliseerumise tagajärjel olemuslikult muutunud. Autor näitab veenvalt, mis on tinginud praeguse olukorra, ja püüab omalt poolt välja pakkuda paremaid lahendusi.

Kriis. 21. sajandi on sissejuhatanud kaks “langemist”, mis on Läänt ja seda ümbritsevat maailma muutnud. Ühest küljest Berliini müüri langemine 9. novembril (Euroopa 11. IX) ja sellele järgnenud Euroopa vabanemine kommunismi kütkeist, teisest küljest New Yorgi kaubanduskeskuse tornide langemine (Ameerika 11. IX). Kui esimene viis Euroopa formaalse ühinemiseni, siis viimane tõi kaasa sõja terrorismi vastu ning lõhestas Lääne pärast seda, kui Ameerika oli otsustanud rünnata Iraaki. Selle tulemusel tekkis Läänes sügav vastasseis, kus ühelt poolt kujundasid mõtlemist ja tegutsemist USA ja Suurbritannia, teiselt pool Prantsusmaa ja Saksamaa. See omakorda viis mõistete Ameerika-vastasus ja Euroopa-vastasus süvenemiseni ning Läänt ühendav senises tähenduses “meie” mõiste hajus. Seetõttu räägitakse viimasel ajal üha rohkem “Euroopa Läänest” ja “Ameerika Läänest”, mida püütakse teineteisele vastandada ja mida autor selgelt kritiseerib. “Euroopa Lääs” ei ole terviklik, sest jaguneb euro-gaulle’istide ja euro-atlantistide debatiks. Samuti ei ole terviklik “Ameerika Lääs”, mis jaguneb unilateralistide ja multilateralistide debatiks, mida omakorda komplitseerib Ameerika sisepoliitiline lõhestatus vabariiklaste ja demokraatide vahel.

Ameerika kritiseerijad nimetavad Euroopat uhkusega mitte-Ameerikaks. Väide, et Euroopa kui mitte-Ameerika on midagi muud ja parem kui Ameerika, põhineb kuuel peamisel erinevusel, mille järeldusena võib luua kaks postulaati: Euroopa ja Ameerika on erinevad, tugevalt kontrastsed tsivilisatsioonid ja üks on teisest parem; Ameerika ja Euroopa erinevad riigid kuuluvad laiemasse arenenud liberaalse demokraatia perekonda, kus Ameerika on parem ühes, Euroopa teises küsimuses. Ash nendib, et kuigi teine järeldus pole nii huvitav kui esimene, on sellel suur eelis olla tõde. Autori arvates raiskavad eurooplased rohkem aega Ameerikat kritiseerides kui kulutavad Euroopast rääkides ja probleemidele koos Ameerikaga ühiseid vastuseid leides. Läänel pole mitte kahte erinevat (Euroopa ja Ameerika) väärtuste kogumit, vaid palju huvitavaid kogumeid, millest suurim on ühisväärtuste kogum. Püüe ehitada Euroopa identiteet transatlantiliste erinevuste ümber ajab laienenud ELi lõhki, mitte ei ühenda teda. Kogu Lääne tulevik sõltub eelkõige Euroopa debati tulemusest.

Autor käsitleb põgusalt ka “uue”, ehk Ida- ja Kesk-Euroopa rolli selles debatis ja vastab küsimusele: “Miks on Ida-Euroopa rohkem transatlantiline?” retooriliselt meie eest kokkuvõtvalt küsimusega: “Miks NATO laienes enne Euroopa Liitu?”

Britina pühendab autor palju ruumi Suurbritannia ajaloole, valikutele ja vastuoludele Euroopa ja transatlantiliste suhete kontekstis, nimetades Tony Blairi kõige suuremaks Euroopa ja Ameerika koostöö eestkõnelejaks ning toob huvitavalt välja Blairi pingutused Iraagi sõja eelõhtul rahvusvahelistes suhetes. T. G. Ash esitab samas küsimuse, kas Blairi liigne toetus Ameerikale ei maksa kätte Euroopa suunal, ning soovitab omalt poolt Suurbritannial tõestada, et riik on kindlalt nii Euroopa kui Ameerika poolt ja üritab eelkõige viimaseid omavahel kokku viia.

Prantsusmaa positsiooni kirjeldades tõdeb autor, et ei ole võimalik mõista Prantsusmaa positsiooni emotsionaalset tausta 21. sajandi alguse kriisis, saamata aru Prantsusmaa kui poliitilise ja kultuurilise keskuse kaotusvalust ja traumast maailmas, Euroopas ja Euroopa Liidus.

T. G. Ashi arvates on aga Lääne lõhe tekkes süüdi eelkõige Saksamaa, kes Iraagi küsimuses liitus Pariisi – Moskva teljega Ameerika vastu. Ilma selle otsuseta oleks Prantsusmaa jäänud marginaalseks ja Lääs poleks lõhenenud. Schröderi käitumist kritiseerib autor kui vastutustundetu poliitilise oportunismi musternäidet, kus riigi välispoliitika huvid ohverdatakse tagasivalimise nimel, ja ütleb irooniliselt: “On ohtlik, kui põikpäised keskealised mehed seavad oma isiklikest huvidest sõltuvusse riikidevahelised suhted”.

Autor käsitleb põgusalt ka “uue”, ehk Ida- ja Kesk-Euroopa rolli selles debatis ja vastab küsimusele: “Miks on Ida-Euroopa rohkem transatlantiline?” retooriliselt meie eest kokkuvõtvalt küsimusega: “Miks NATO laienes enne Euroopa Liitu?”

Võimalus. T. G. Ash järeldab põhjaliku Euroopa ja Ameerika (mida ta teravalt kritiseerib) analüüsi tulemusel, et mõlema ees seisavad 21. sajandil sellised väljakutsed ja ohud nagu vaesus, nälg, haigused, immigratsioon, kliima soojenemine jne, mida tuleb koos lahendada. Seetõttu näib autorile transatlantiline vägikaikavedu tegelike globaalsete probleemide kõrval mõttetu rabelemisena. Need väljakutsed nõuavad aastakümnete jooksul Läänelt ühiseid jõupingutusi, kui Lääs tahab oma väärtused säilitada ja globaalseks muuta. Siiski on autori arvates võimalik, et väljakutsed, ohud ja nendele vastuste otsimine mõjutavad kahte kontinenti nii erinevalt, et lahknevus hinnangutes suureneb, mitte ei vähene. See viiks kokkuvõttes Ashi meelest Lääne kui tervikliku ja viimased 500 aastat domineerinud maailmakorralduse kriisi, millest võitjana uude maailmakorda (autori meelest pole Lääne peamine probleem mitte läbikukkunud riigid, vaid tõusvad riigid Hiina ja India, kelle edu võib kallutada globaalse kaalu Atlandi ookeanilt Vaikse ookeani suunas) väljuda oleks keeruline, kui mitte võimatu.

Autor tõdeb, et ühtegi väljakutset ei suuda Lääs vastustada, kui Euroopa, Ameerika ja muu vaba maailm seisab teineteisele vastu. Tuleb leida liitlasi nende hulgas, kes pole veel vabad, kuid kes püüdlevad vabaduse poole. Lääs üksi ei ole piisav ja maailma vabaduse saavutamiseks tuleks kasutada ja arendada mõistet “Lääne-järgne”, mis tähendaks “enne midagi muud”, sest Lääs ja selle ideaalid pole kõikidele ja igal pool vastuvõetavad. Eesmärgiks peaks olema selle millegi muu muutmine vabaduseks. Moraalsest aspektist lähtuvalt pole autorile “meie” mitte puhtalt “Lääs”, vaid kogu inimkond ja moraalne globaliseerumine peaks olema Lääne väärtusi juurutades tegelik eesmärk.

Autor joonistab välja peamised dialoogiteemad ning esitab plaani, mida Ameerika kui ainuke superriik peaks tegema Euroopa suhtes ja globaalselt. Ash arvab, et USA-l pole palju aega, sest Ameerika sajand, mis algas 1945. aastal, lõpeb hiljemalt 2045. aastal, kui ei tegutseta õigesti. Euroopa ja Ameerika peaksid järgmise 20 aasta jooksul looma vaba maailma alusmüürid, mis jääksid seisma pikaks ajaks. Ta tõdeb, et seda eesmärki on peaaegu võimatu saavutada, kuid seda tuleb nõuda nii oma juhtidelt kui iseendalt. Suuri väljakutseid esitavad neli ruumi: Lähis-Ida, Kaug-Ida, vaene Lõuna, planeet Maa. Nende nelja ruumi probleeme esitades jõuab autor ka mõneti idealistlikke soovitusteni.

Kokkuvõttes võib öelda, et T. G. Ashi raamat on huvitav ja kaasakiskuv, pakub aktuaalset mõtisklust ka praeguse Lääne vähemalt formaalse lähenemise taustal. Kaks aastat pärast 2003. aasta 15. veebruari Ameerika administratsiooni vastaseid massimeeleavaldusi, liitlastevahelisi teravaid avaldusi ja pingeid tekitanud vastuolusid on Lääs taas ennast leidmas ühise eesmärgi nimel ja sündmused, mis maailmas aset leidmas, võivad viia autori kirjeldatud vabaduse poole jõuga, mida veel kaks aastat tagasi keegi uskunud ei oleks. Võimalus on olemas. Raamatu lõpus kutsub autor nendel ja teistel teemadel mõtteid vahetama küberruumis aadressil FreeWorldWeb.net, kuhu ta ka ise aeg-ajalt uusi ideid postitab.