1916: Iiri riigi revolutsiooniline algus

2016. aasta lihavõtete ajal möödus sada aastat Iirimaa 1916. aasta ülestõusust, sellest ootamatust rahvuslikust vastuhakust, millest sai alguse revolutsiooniline võitlus Briti impeeriumist sõltumatu suveräänse Iiri vabariigi loomiseks. Kui Euroopa 1914. aastal suure sõja poole libises, tundus ülestõus Briti võimu vastu Iirimaal täiesti uskumatu. Poliitiliselt oli toonane Iirimaa jagunenud konstitutsiooniliste rahvuslaste ja unionistide vahel.¹ Konstitutsioonilised rahvuslased, kelle väljundiks oli Iiri Parlamentaarne Partei (IPP), püüdsid saavutada omavalitsuse kehtestamist Iirimaal. See tähendas omaette valitsust, mis tegeleks Briti impeeriumi raames Iirimaa kohalike asjadega. Unionistid samal ajal soovisid Westminsteri otsevalitsuse püsimist Iirimaal ja olid ägedalt omavalitsuse vastu. Enamik unioniste oli koondunud Kirde-Iirimaale Ulsteri provintsi põhjaossa. 1914. aastaks olid nii Ulsteri unionistid kui ka omavalitsust toetavad rahvuslased rajanud enda huvide kaitsmiseks omavahel tülijalal poolsõjalised organisatsioonid, vastavalt Ulsteri Vabatahtlikud (UV) ja Iiri Vabatahtlikud (IV).

Esimese maailmasõja puhkemisel jäid iiri rahvuslaste ja unionistide teravad vastuolud poliitikas tagaplaanile. Ajal, mil paljud iirlased suundusid läänerinde kaevikutesse, püsis Iirimaa ja Suurbritannia sidemete jõuga katkestamist taotlenud väike revolutsionääride võrgustik varjus. Revolutsioonilise rahvusliku aate eest seisis peamiselt põrandaalune Iiri Vabariiklik Vennaskond (IVV), kelle kauaaegne moto sedastas, et „Briti raskused on Iirimaa võimalus”. 1916. aasta ülestõus oli esimene tähelepanuväärsem iirlaste vastuhakk rohkem kui saja aasta jooksul. 1798. aasta ülestõusu nurjumise järel oli revolutsioonilise rahvusluse mõju järjekindlalt kahanenud ning 19. sajandi lõpuks päris tähtsusetuks muutunud.

Poliitilise ja kultuurilise rahvusluse sidumine

Iiri poliitilistes debattides andis tooni võitlus omavalitsuse eest Briti impeeriumi koosseisus. Iirimaa omavalitsuse eest peetavas võitluses taas pead tõstma hakanud rahvuslik meelsus innustas paljusid noorema põlvkonna esindajaid aktiivselt osalema organisatsioonides, mis seadsid sihiks kaitsta Iirimaa omavalitsuse huve, millest kõige nimekam oli poolsõjaväeline Iiri Vabatahtlikud. Mõned liitusid algul selleks, et toetada omavalitsuse kehtestamist, kuid jõudsid siis seisukohale, et isegi omavalitsus Briti impeeriumi koosseisus ei suuda tagada Iirimaa ühiskondliku potentsiaali täisväärtuslikku arengut. Nii asusidki mitmed algsed omavalitsuse toetajad hiljem pooldama liikumisi, mis taotlesid selgelt Iirimaa iseseisvust.

1916. aasta ülestõus rõhutas Iirimaa poliitilise ja kultuurilise rahvusluse tugevat sidet. Ülestõusu puhul väärib tähelepanu luuletajate ja prosaistide suur arv liidrite seas.

Revolutsioonilisele rahvuslusele tuli tublisti kasuks iiri kultuuriline ärkamisaeg 19. sajandi teisel poolel.² Muude organisatsioonide kõrval loodi ärkamisajal Gaeli Liiga ja Gaeli Spordiühendus (GSÜ). Gaeli Liiga oli valdavalt haritlastest koosnev ühendus, mis taotles iiri keele, kirjanduse ja kunsti taaselavnemist ja tähtsustumist, nähes selles elujõulise iiri ühiskonna lätet. 1884. aastal asutatud GSÜ üritas edendada ja koondada traditsioonilisi gaeli spordialasid. Selget iirimeelsust süstiv GSÜ muutus maal peagi äärmiselt populaarseks. Nii Gaeli Liiga kui ka GSÜ soodustasid inimestes tugeva iiri identiteedi tärkamist ja teadvustamist. Paljud erinevate poliitiliste ja poolsõjaliste rahvuslike organisatsioonide (näiteks IV ja IVV) liikmed olid ühtlasi tegevad Gaeli Liiga või GSÜ või isegi mõlema ridades.

1916. aasta ülestõus rõhutas Iirimaa poliitilise ja kultuurilise rahvusluse tugevat sidet. Ülestõusu puhul väärib tähelepanu luuletajate ja prosaistide suur arv liidrite seas. Üks ülestõusu põhikavandajaid oli Pádraig Pearse. IVV sõjalise ja ülemnõukogu liige Pearse oli ühtlasi viljakas ja kirglik iiri keeles kirjutav kirjanik. Ta oli üks seitsmest, kes andis allkirja Iiri Vabariigi iseseisvusdeklaratsioonile, ning just tema valiti seda ette lugema 24. aprillil 1916, mis sai ülestõusu alustamise signaaliks.

Väikeses seltskonnas, kes ülestõusu kavandas, oli sügavalt juurdunud veendumus, et Briti imperialistlik poliitika kohtleb iiri ühiskonda igati valesti. Iseseisva egalitaarse vabariigi rajamist peeti lahenduseks, mis lubab Iirimaal kultuuriliselt, poliitiliselt ja majanduslikult õitsele puhkeda. 1916. aasta iseseisvusdeklaratsiooni allakirjutanute seas seisis sellise arvamuse eest kõige tarmukamalt James Connolly. Iirimaa ametiühingu- ja töölisliikumise juhtiva tegelasena nägi Connolly brittide peale sunnitud kolooniastaatuses peamist põhjust, miks iiri ühiskonnas valitseb suur ebavõrdsus ja vaesus. Connolly uskus, et puhtpraktilistel põhjustel tuleb õiglase sotsialistliku vabariigi rajamiseks esialgu luua liit tema ideoloogilise liikumise ja sõjakate rahvuslaste vahel. Lisaks revolutsioonilisele iiri rahvuslusele võibki 1916. aasta ülestõusu taga näha ka sotsialistliku ja antiimperialistliku ideoloogia mõju.

Sõjaline läbikukkumine

Sõjalises mõttes kukkus ülestõus kindlalt läbi. Neil, kes seisid 1916. aasta ülestõusu taga, ei olnud laiade rahvamasside toetust. Kuigi Esimese maailmasõja tõttu oli omavalitsuse idee ajutiselt külmutatud, ei olnud Iirimaal domineeriva konstitutsioonilise rahvusluse rüpes sugugi hakatud mõtlema relvade haaramisele iseseisva vabariigi rajamiseks. 1916. aasta mässuliste revolutsioonilisest separatismist lahku lüües taotlesid tooni andvad mõõdukad rahvuslased jätkuvalt omavalitsust Briti impeeriumi koosseisus. Sama jõudude vahekord peegeldus 1916. aasta ülestõusu eel ka avalikus arvamuses.

Aega vahetult ülestõusu eel iseloomustasid mitmed tõsised plaanimisapsakad ja suured vaidlused. Ajal, mil mandril möllas Esimene maailmasõda, nõutasid iiri revolutsionäärid abi Suurbritannia peamiselt vaenlaselt Saksamaalt. Norra laevaks Aud maskeerunud Saksa alus asus mässulistele mõeldud relvadega Lübeckist teele ja jõudis 20. aprillil 1916 Iirimaa väheasustatud kagurannikule. Kuid IV oli vahepeal oma plaane muutnud. Iirlased, kes pidid relvad maale tooma, saadeti kohale alles mitu päeva hiljem. Et Audi pardal polnud raadiot, ei saanud nad sellest teada. Kuna kedagi vastu ei tulnud, tiirutas Aud niisama Iiri ranniku lähedal. Peagi märkas neid Briti merevägi ja laev toimetati Corki sadamasse. Seal otsustas kapten laeva põhja lasta.

Kuid erakordne karmus, millega britid ülestõusu juhte kohtlesid, tekitas pahameelt, mis lõpuks muutis põhjalikult Iirimaa avalikku arvamust. Rahva toetus äärmuslikumatele rahvuslikele ideedele suurenes järsult.

Kuigi IV ja IVV olid erinevad organisatsioonid, oli viimane esimesse tugevasti sisse imbunud. Kuid IV president Eoin MacNeill IVVsse ei kuulunud. See tekitas IVV liikmetest vandenõulastele tõsiseid probleeme. Nad ei saanud otseselt anda IV liikmetele korraldust koondada jõud ülestõusuks, mida samas oli ilmselgelt vaja. Michael Laffan on väitnud, et IVV ülestõusu kavandajad olid valdavalt omaks võtnud sellised mõtted nagu „kangelaslik lüüasaamine” või „vereohver”. Teadmisega, et lüüasaamine on vältimatu, lähtuti sellest, et 1916. aasta lihavõtteülestõus kujutab endast sädet, mis koondab laiad rahvamassid revolutsiooniidee taha ja see lõpuks kukutab Briti võimu.

MacNeill samal ajal uskus, et IV peab sõjaliselt Suurbritannia vastu välja astuma ainult siis, kui iirlaste huve hakatakse avalikult alla suruma. Ta oli ka seisukohal, et sellist operatsiooni tuleb nii kavandada, et sel oleks mõistlikul määral edulootust.³ MacNeilli seisukoha muutmiseks ilmus päevavalgele näiliselt ametlik dokument, mis olevat varastatud Dublini kindlusest, kus paiknes Briti võimukeskus Iirimaal. Selles nähti ette mitme iiri rahvuslase kohene vahistamine. Niisugustes oludes toetas MacNeill esialgu IV osalemist kavandatavas ülestõusus. Saanud aga teada, et kindlusest pärit dokument on peaaegu kindlasti võltsitud, tõukas MacNeill ülestõusu plaanimise tõsisesse kriisi, võttes avalikult tagasi oma korralduse mobiliseerida IV liikmed.

Hädavajalikust saladuskattest, meestest ja vajalikest relvadest ilma jäänud IVV revolutsionäärid jätkasid siiski visalt valitud rajal. Osa IV liikmeid tuli nendega kaasa, ehkki tunduvalt vähem, kui algul oli oodatud. Üllatuse säilitamiseks valiti ülestõusu alustamise päevaks esialgse sümboolse ülestõusmise esimese püha (pühapäev, 23. aprill) asemel 24. aprill. Suurel määral jäi ülestõus Dublini piiresse. Kui mässulised olid hõivanud linna peapostkontori, luges Pádraig Pearse ette Iiri Vabariigi iseseisvusdeklaratsiooni. Muu hulgas kiideti selles vabariigi „vahvaid ülemereliitlasi”, mis päris selgelt vihjas Suurbritannia sõjavastastele.

Mässajate taktika oli ehk pisut amatöörlik, aga nad võitlesid vapralt. Ülestõus kestis kuus päeva, aga lõpuks surusid Briti väed selle maha. Tingimusteta alistumise järel viisid Briti võimud mässajad tänavalt minema. Nende konvoeerimise ajal kõlas mässuliste suunas paljude lihtsate dublinlaste suust sõimu ja mõnitusi – nad ei olnud sugugi rahul tavapärase elukorralduse segilöömisega, mida ülestõus oli linnas põhjustanud.

„Kõik on muutunud, täielikult muutunud”

Kui lihavõttemässajad veel ootasid vanglas oma saatust, kujutas hilisem Nobeli preemia laureaat William Butler Yeats kuulsas luuletuses „Lihavõtted 1916” kunstiliselt hiilgavalt muutlikku ja peaaegu kohe pärast ülestõusu otsustavalt muutunud Iirimaa poliitilist õhustikku: „Kõik on muutunud, täielikult muutunud, kohutav ilu on sündinud.”⁴ Dublinis kehtis sõjaseisukord Briti kindrali John Maxwelli juhtimisel ning enamik ülestõusu juhte, sealhulgas kõik seitse iseseisvusdeklaratsioonile allakirjutanut, mõisteti juba mõne päeva pärast riigireetmise süüdistusega surma mahalaskmise läbi. Kuid erakordne karmus, millega britid ülestõusu juhte kohtlesid, tekitas pahameelt, mis lõpuks muutis põhjalikult Iirimaa avalikku arvamust. Rahva toetus äärmuslikumatele rahvuslikele ideedele suurenes järsult. Eamon De Valera ja Michael Collinsi juhtimisel tärkas hukatud ülestõusujuhtide varjust uus nimekate revolutsiooniliste rahvuslaste põlvkond. De Valera oli ainuke tähtsam lihavõtteülestõusu juht, kes jäi brittide hukkamislaines ellu.

Mõlemad pooled olid väsinud aina vägivaldsema kriisi tekitatud pingetest ja nii jõuti vaherahuni. Selle järel alanud kõnelused lõppesid 1921. aasta detsembris Inglise-Iiri lepingu sõlmimisega Londonis. Iirimaale anti Briti Rahvaste Ühenduse raames dominiooni staatus.

Tõepoolest, palju muutus. Rahva suhteliselt äkiliselt kasvanud toetus separatismiideele tähendas konstitutsionalistidest IPP kui iiri rahvusluse põhihääle otsustavat allajäämist. Selles osas astus nüüd IPP asemele separatistlik ja revolutsiooniline Sinn Féin, nagu ilmnes täie selgusega Briti 1918. aasta parlamendivalimistel. Kuid pikal teekonnal Iiri vabariigi suunas seisis veel ees palju vägivalda, tragöödiat ja poliitilisi torme. Ülemaalisest sissisõjast süttis Iiri vabadussõda (1919–1921) ning 1921. aastal püüdis Briti peaminister David Lloyd George leida kriisile lahendust, jagades Iirimaa kaheks omavalitsuslikuks üksuseks: kuus unionistide võimu all olevat krahvkonda maa põhjaosas ja kakskümmend kuus krahvkonda lõunas. See ei suutnud rahvuslikku mässumeelsust siiski leevendada.

Mõlemad pooled olid väsinud aina vägivaldsema kriisi tekitatud pingetest ja nii jõuti vaherahuni. Selle järel alanud kõnelused lõppesid 1921. aasta detsembris Inglise-Iiri lepingu sõlmimisega Londonis. Iirimaale anti Briti Rahvaste Ühenduse raames dominiooni staatus. Autonoomia mõttes oli seda tunduvalt enam, kui pakkus senine omavalitsus, aga see polnud siiski veel päris iseseisev vabariik. Riigipeaks jäi peaaegu täielikult tseremoniaalse rolliga Briti kuningas. Mõne silmis tähistas see selle vabariigi reetmist, mille eest olid võidelnud ja surnud 1916. aasta revolutsionäärid. Teiste meelest oli see „vabadus saavutada vabadus”, omamoodi astmelaud, millelt jõuda tulevikus edasi sõltumatu Iiri vabariigi juurde.

Vaated läksid selles küsimuses nii tõsiselt lahku, et Iirimaal puhkes palju kibedust tekitanud kodusõda (1922–1923). See lõhestas nii revolutsionääre kui ka paljusid perekondi ja seniseid häid sõpru. Vabadussõjas ühiselt brittidega võidelnud iirlased keerasid nüüd relvad kaasmaalaste vastu. Kodusõda vaibus 1923. aasta mais. Sellest vägivallarohkest episoodist hoolimata suutsid juhid, kes kodusõja järel valitsesid üle kümnendi Iiri Vaba Riiki, kindlustada stabiilse parlamentaarse demokraatia ja omavahel võistlevate erakondade rahumeelse võimuvahetuse.⁵ See on ehk olulisim rahvuslik saavutus, mis lubas Iirimaal tugevdada oma riiklust, mille saavutamise nimel olid nii paljud inimesed pidanud nii palju ohvriks tooma.

Inglise keelest eesti keelde ümber pannud Marek Laane