08.08.2008 ja Lääne uus julgeolekuparadigma
Vene sõda Gruusias peaks kinnitama ka suurimaile skeptikuile ning optimistlikematele lillelastele, et Läänel ja Venemaal on tänaseks sisuliselt konfliktsed püüdlused ja strateegiad nende saavutamiseks.
9. novembril 1989 langes Berliini müür, Lääne ja Venemaa pea poole sajandi pikkuse külma sõja füüsiline tähis. 8. augustil 2008 kisti Gruusias loor tänase Venemaa poliitiliselt palgelt: ajalugu oli naasnud traditsioonilise geopoliitilise võimuvõitluse kujul, sümboliks väiksemast ja nõrgemast naabrist üle sõitev Vene sõjamasin.1 Selles murranguliste ajaloodaatumite jadas on oluline veel kolmaski kuupäev – 11. september 2001, mis fundamentaalselt muutis Lääne globaalset julgeolekukäsitlust, koondades külma sõja järgse peataoleku ümber terrorismivastase võitluse telje.
Kas Gruusia konflikt markeerib uut külma sõda Vene-Lääne suhetes või mitte? Ons õhus õigupoolest märke uue (või hästiunustatud vana) julgeolekumõtlemise läbimurdest Lääne poliitilises teadvuses? Mida üldse tähendab julgeolekulises mõtlemises ajastu ja selle ümbersaamine? Ja missugust Läänt me silmas peame, kui räägime Lääne uuest julgeolekuparadigmast? Ei ole ju lõppeks Venemaa-skepsis idaeurooplasi kunagi maha jätnud, ka üldises külma sõja järgses demokraatliku rahu eufoorias mitte – ja oleme meiegi täna, vähemalt formaalses mõttes, Lääs.
Iseküsimus on ka 8. augusti kinnistamine 11. septembri sarnase, paradigmaatilist nihet markeeriva kuupäevana – see oleks mõneski mõttes Venemaa kavatsuste täitumine. Algas ju 8. augustil sõda Gruusias just Vene vaatepunktist, kui Gruusia väed püüdsid Tshinvalit tagasi võtta, ent tegelik rünnakule provotseeriv sõjategevus oli Lõuna-Osseetia separatistlike vägede poolt alanud juba päevi varem. Rääkimata kuudepikkusest poliitilisest pinnakobestamisest ning Vene sõjalise kohaloleku suurendamisest regioonis.
On selge, et Gruusia sõda on pööranud rahvusvaheliste suhete „kisakoori” – maailmapoliitika analüütikud ja kujundajad – realistlikumasse registrisse.
Ühelt poolt on selge, et Gruusia sõda on pööranud rahvusvaheliste suhete „kisakoori” -maailmapoliitika analüütikud ja kujundajad – realistlikumasse registrisse. Heausksemate vaatlejate poolt alul ehk harilikeks hädakraaksujateks peetud Robert Kagani ja Edward Lucase kainestavad Venemaa-analüüsid2 hämmastavad täna „järelmarineerima” jäetud Gruusia konflikti taustal oma ettenägelikkuses. Teisalt kutsuvad jällegi teised realiteedid – nagu Euroopa energia-sõltuvus Venemaast ja inimlik inertsus muutuste vajalikkuse tunnistamisel – pigem ettevaatusele olemuslike pöörete ennustamisel Lääne tegelikus Vene-poliitikas, mis siis, et Vene agressiivne imperialism on löönud fataalse mõra 1990ndatel Läänes levinud I want to believe-mentaliteeti, mis lootis Venemaad vastu kõiki märke ikkagi demo-kratiseeruvat ning oma vanadest käitumismallidest (nagu naabrite sisepoliitika jõulised mõjutamiskatsed kuni sõjalise ründeni välja) taganevat.
Pigem peaksime endilt küsima, miks eeldati Läänes nii laiaulatuslikult, et Venemaa peale külma sõja lõppu üldse fundamentaalselt muutuma peaks? Mida ütleb see külma sõja jäetud jälje sügavuse kohta Lääne kollektiivses (ala)teadvuses? Miks oli Lääne usk Venemaa muutumisse nii visa taganema ka ilmsete ohumärkide taustal? Miks ei võetud idaeurooplaste reality-check’i Venemaa osas Läänes nii kaua kuulda? Küsimusi on täna ilmselt rohkem kui vastuseid.
1990ndatel levinud püüdlik empaatia Venemaa suhtes kandis endas strateegilistele ohuhinnangutele tüüpilist kalduvust hinnata ja ennustada vastaspoole tegevust omaenda standardite kohaselt. Lääne-poolne Venemaa alahindamine julgeolekulises mõttes traditsioonilise suurvõimuna on olnud strateegiline möödapanek just ses osas, et aastaid on ignoreeritud Venemaa ilmset pretensiooni erilisusele ja erikohtlemisele. Erinevust ei ole aga postmodernistlikus Euroopas ilus tunnistada. Sageli peetakse selle rõhutamist lausa rassistlikuks. Vähemalt ei ole see kindlasti olnud popp Lääne külma sõja järgses piirideülesusele pürginud mõtlemises. Paraku on kramplikku Vene-poolset erinevaks ja eriliseks pürgimist eirates astutud klassikalisesse enesekesksuse (või antud juhul eurotsentrismi) ämbrisse, mis usub – sest tahab uskuda – , et „teised” on olemuslikult nagu „meie” – või vähemalt tahavad kangesti meiesarnasteks saada. Tänane Venemaa kinnitab aga, et ei pruugi nad tahta teps – võivad hoopis januneda „oma teed”, koos meeleheitliku tunnustusvajadusega.
Mingi austus peaks ikka ka olema!
Ratsionaalsetelt teguritelt rahvusvahelises poliitikas eeldatakse lisaks nende enam-vähem stabiilsele ja sidusale enesemääratlusele ka võimet teha valikuid ratsionaalsetel alustel, enamasti omakasu maksimeerimise seisukohalt. Venemaa käitumine Gruusias paneb aga läänelike ratsionaalsuse-eeldustega vaatleja keerukasse olukorda. Ilmsesti erineb Venemaa käitumisloogika läänelikust, olles sageli kantud pigem mingist maagilisest tundepõhisest kui huviratsionaalsest algest. Ühes hiljutises huvitavas analüüsis Venemaast kliinilise psühholoogia perspektiivi läbi võrreldakse Venemaa käitumist nn piiripealse isiksusehäirega (Borderline Personality Disorder), mida inimestel diagnoositakse vähemalt viie sümptomi olemasolul üheksast.3 Venemaa puhul tuvastavad autorid muuhulgas ebastabiilse identiteedi – leidis ju juba Kissingergi, et Venemaa ei saa niisama olla, vaid peab pidevalt kas kasvama või kokku tõmbuma; maniliku (ingl: Manichean) maailmapildi, kus sõpradeks ja vaenlasteks jaotamine toimub must-valgelt ning probleemidele usutakse olevat alati vaid üks lahendus – ja kui see on juba kord käima lükatud, ei ole enam tagasiteed; enesehävitajaliku ja sageli vägivaldse käitumise, mis sündinud suurest hüljatuse, viha või muu emotsionaalse valu tundest; ning kalduvuse projitseerida oma vigu, tegusid või tegematajätmisi teistele.
Miks oli Lääne usk Venemaa muutumisse nii visa taganema ka ilmsete ohumärkide taustal?
Venemaa on põhjendanud oma Lääne perspektiivist raskesti mõistetavaid samme alanduse ja solvatusega, mida ta on kogenud NATO laienemise ja Kosovo tunnustamisega seoses. Just Kosovo näikse olevat teravaim okas külma sõja järgsetes geopoliitilistes paikaloksumistes karastunud Vene hinges: kuigi Venemaa ise kipub rahvusvahelist õigust sisuliselt tugevama õigusena tõlgendama, kaitseb ta selle universaalset pühakspidamist seda vahvamalt, kogu oma retoorika orwelliliku ümberpööramisande jõuga. Tegelikult näitab Venemaa hüsteeria Kosovo lahenduse suhtes – mille üheks implikatsiooniks on sõda Gruusias ning Lõuna-Osseetia ja Abhaasia “iseseisvuse” tunnustamine -, et Venemaad pelutab tõeliselt Teise maailmasõja järel kokku lepitud rahvusvahelisi suhteid reguleeriva struktuuri lõpliku ümbermängimise võimalus: ÜRO tähtsuse kahanemine ja maailmapoliitika de facto tegemine NATO ja tema globaalsete partnerite poolt, nii et Venemaa vetoõigus maailmaorganisatsiooni Julgeolekunõukogus sisuliselt enam midagi ei määra. Vastavalt ka Vene katsed luua oma alternatiivset süsteemi, mis Lääne mimikrist loobununa maailmapoliitikas Läänele ja tema partnerite võrgustikule vastujõudu pakkuma peaks. Venemaa provokatsioone a la Lõuna-Osseetia ja Abhaasia võiks sellel taustal mõista ka alateadvusliku tungina vana maailmakorra poole, kus hea ja halb olid selgelt eristatavad ning Vene juhitud süsteem Euraasias üheselt Euro-Atlandi ilmakorrale vastanduv.
Järeldused NATO jaoks
Mida peaks Lääs Vene-sündroomiga vastakuti seistes tegema? Ülalviidatud psühholoogid soovitavad Venemaa partnereile suruda endis maha lepituspoliitika järeleandlikke impulsse: Vene-sündroomiga riigile ei ole järeleandmistest kunagi küllalt. Selles kontekstis ei ole loogika ja moraali mõttes perverssus mitte ainult venelaste endi seas viimasel ajal üha tugevnenud tendents tõlgendada ja esitada Nõukogude Liidu lagunemist suure rahvusliku traumana, vaid ka läänlaste seas esinev põlvede nõtkutamine Venemaa vastavate .legitiimsete kaebuste” ja .julgeolekuhuvide” ees. Nõukogude Liit ei olnud normaalne, vaid kuritegelik totalitaarne riik, mille tagasiihalemise vorme ei saa kuidagi legitiimseks pidada. Kak minimum peaksid lõppema retoorilised kummardused Lääne-Vene .strateegilise partnerluse”, „ühiste huvide” ning ennekõike .jagatud väärtuste” suunal Euroopa ja laiemalt rahvusvahelise julgeoleku tagamisel. Läänele on sestap oluline jääda kindlaks oma väärtustele ja tõekspidamistele ning käituda nendega kooskõlas, nii et ka „Vene-sündroomi põdeja” sellest üheselt aru saaks. Võtmetähtsusega on siin seega Lääne ühtsuse säilitamine ja paljudeklareeritud ühisväärtuste tegelikkuses au sees pidamine.
Ehkki mõistagi ei ole kahtlust, et Venemaa olemuslikult jõudude tasakaalul põhineva julgeolekupoliitilise mõtlemise lepitamine Lääne üleüldise demokraatliku rahu pürgimustega saab ikkagi olema väga raske. Kuidas saavad koos teineteise kandadele astumata toimetada 19. sajandi geopoliitilist traditsiooni järgiv riik ja uut riikideülest koostööd sümboliseeriv unikaalse struktuuriga Euroopa Liit? Vene sõda Gruusias peaks kinnitama ka suurimaile skeptikuile ning optimistlikematele lillelastele, et Läänel ja Venemaal on tänaseks sisuliselt konfliktsed püüdlused ja strateegiad nende saavutamiseks. Patsifistlik põlviliviskumine ei pruugi olla õige võte, kui karu on oma ohvri poole juba mörisedes tormijooksu alustanud. Enam ei aita ka surnu (või kurdi) teesklemine.
Avalikkusele ehk ehmatavalt on ilmnenud informatsioon, et NATO-l puuduvad tegelikult operatiivplaanid Balti riikide kaitsmiseks idast lähtuva ohu korral.
Sisuliselt tuleks NATO tähendus jällegi ümber mõtestada ning tõsiselt kaaluda organisatsiooni klassikalise kaitsealliansi mõõtme taastugevdamist. Kui 11. septembril 2001 USAle tehtud massiivsete terrorirünnakute järel avardati alliansi kollektiivkaitse kontseptsiooni selliselt, et teise riigi sõjaline otserünnak ei kujutanud endast enam kollektiivkaitset käivitava sündmuse vahetut sünonüümi, näeme täna šanssi nn vana NATO renessansiks, kus rõhk läheks tagasi traditsiooniliselt mõistetud Washingtoni leppe 5. artiklile.
Vene sõda Gruusias teadvustas lääneliitlaste jaoks regionaalsete kriiside ja NATO piirialade konfliktide jätkuvat elujõulisust Lähis-Itta ja Aafrikasse kandunud uute asümmeetriliste julgeolekuohtude kõrval. Avalikkusele ehk ehmatavalt on ilmnenud informatsioon, et NATO-l puuduvad tegelikult operatiivplaanid Balti riikide kaitsmiseks idast lähtuva ohu korral. Alliansi ennastsalgavus ses küsimuses on olnud sümptomaatiline külma sõja järgse suure Venemaaga leppimise poliitika vaimule, ent hetkel näib, et niisugune poliitika ei ole selgelt enam jätkusuutlik. Pelgast poliitilisest heidutusest ei pruugi Lääne ühtsuse ning NATO ja Euroopa Liidu lubaduste vettpidavuse piire pidevalt kompivale Venemaale enam piisata. Meid aga ei pruugi NATOsse kuulumise fakt ilma alliansi reaalse sõjalise kohaloluta päästa – jätame nüüd korraks kõrvale mantra, et me ise ilutegijad, et me ise olemegi NATO – oleme muidugi, aga missuguses mõõtkavas!
Ida-Euroopa riikide seisukohalt oleks seega vältimatu NATO sihiku tagasinihutamine kollektiivsele kaitsele, NATO idariikide kindlustamine poliitilisele heidutusele reaalsema sõjalis-infrastruktuurilise sisu andmise kaudu. Meie huvides oleks selgelt, et NATO hindaks ümber varasema seisukoha, mille kohaselt otsese sõjalise kallaletungi ohu puudumise tõttu ei ole Baltikumi kaitsmiseks alliansil operatiivplaane vaja koostada. Sõjaväelaste hinnangul peaksime nii- või naapidi olema suutelised rakendama esmast iseseisvat kaitsevõimet vähemalt 50-60 päeva jooksul, kuna alles siis on võimalik meie territooriumile saabunud sõjalise abi raames teostada arvestatava sõjalise kaaluga vastupealetungi operatsioone. Et arvestada tuleb ka NATO, Euroopa Liidu ja USA poliitiliste otsuste langetamise tempoga, oleks vastavate operatiivplaanide olemasolu oluliseks kiirendussüstiks alliansipoolse reageerimisvalmiduse ja -suutlikkuse suurendamisel võimaliku pressingu korral meie regioonis.
Teiseks on valjenemas hääled, mis nõuavad NATO laienemisstrateegia ümbermõtestamist alliansi traditsioonilise geopoliitilise kaitsemõõtme tugevdamise seisukohalt. NATO 1990ndate laienemisloogika rajati demokraatia levitamisele ning kollektiivse julgeoleku vaimu põlistamisele Euroopas. Venemaa jätkuv umbusklikkus NATO idealistlike loosungite suhtes ning alliansi käsitamine endiselt talle vaenuliku blokina nõuab ka NATO-lt endalt mõningaid korrektiive tänase reaalsuse arvestamisel. Nii ongi mõjukas NATO laienemisstrateeg Ronald Asmus soovitanud kaaluda Gruusia ja Ukraina NATOga liitmisele lisaks ka näiteks Aserbaidžaani kandidatuuri alliansis.4
Gruusia tragöödia
Gruusia sõda toidab pessimistlikku vaadet rahvusvahelisele poliitikale, mille kohaselt globaalse süsteemi olemuse määravad enne-kõike vastuolud ja konfliktid, mitte vastastikuse mõistmise vaim ja koostöö. Gruusia tragöödia – nagu iga tragöödia – on näidanud Läänele tema haavatavust ja piire, ent loodetavasti näitab lõpuks ka Venemaale, mis juhtub tema enda piiride liigulja ületamise katse tagajärjel.
Vanade kreeklaste tragöödiakontseptsioon tugines tähelepanekul, et kannatuste ning õigluse vahel ei pruugi olla seost, rääkigu venelased pealegi, et Gruusia pälvis “õiglase karistuse” – de facto oma julguse eest iseolemist Venemaast sõltumatult määratleda. Traagiline arusaam poliitikast on sestap kokkuvõttes skeptiline mõistuse kõikevõitva jõu ning liigse ratsionaalsuse eeldamise osas rahvusvahelistes suhetes.5 Et tragöödiad meenutavad inimestele nende surelikkust, rõhutab ka traagiline poliitikatunnetus vajadust tunda enese ning mõistusega hoomatava piire. Gruusia tragöödia on ka Lääne tragöödia ja Vene tragöödia, tuletades kõigile osapooltele meelde, et maailm on täis vastuolusid, mille lahendamine nõuab ajuti üliinimlikke jõupingutusi. Mis aga ei tähenda, et tragöödiad ei ergutaks alati ka inimeste analüütilisi võimeid ning loomingulisust uute lahenduste otsimisel ja ebaõigluse trotsimisel. Gruusia on alles uue vaatuse algus.
Viited
- Vt Robert Kagan, .Putin Makes His Move “, The Washington Post, 11. august. ↩
- Vt Robert Kagan, The Return of History and the End of Dreams (New York: Alfred A. Knopf, 2008) ja Edward Lucas, Uus külm sõda. Kremli sünge vari Venemaa ja Lääne kohal, tõlk Marek Laane (Tallinn: Varrak, 2008). ↩
- Vt Fredo Arias-King, Arlene King de Arias, Fredo Arias de la Canal, .Russia’s Borderline Personality”, Demokratizatsiya: The Journal of Post-Soviet Democratization (Winter 2008, lk 117-29). ↩
- Vt Ronald Asmus, .NATO’s Hour”, The Wall Street Journal, 18. august, 2008. ↩
- Traagilise poliitikatunnetuse teemal vt Richard Ned Lebow, The Tragic Vision of Politics: Ethics, Interests and Orders (Cambridge: Cambridge University Press, 2003). ↩
Seotud artiklid
George P. Kent: USA pühendub Ukrainale aastakümneid
USA või teiste riikide asi pole defineerida, kuidas Ukraina mõistab võitu või sõja lõppu. Kõrvalseisjad peavad hoolikalt sõnu valima, enne kui hakkavad midagi ütlema inimestele, kes võitlevad oma riigi eest, leiab USA suursaadik George P. Kent usutluses Diplomaatiale.
Vadim Štepa: Kas Venemaa valmistub uueks „Talvesõjaks“?
Venemaa kaitseminister Sergei Šoigu teatas jaanuaris plaanitavast sõjaväe arvkoosseisu suurendamisest lähiaastatel, sealhulgas uue armeekorpuse loomisest Karjala Vabariigis. Naabermaal Soomes kutsus see esile erinevaid tundeid – ärevusest skepsiseni –, kuid igal juhul tõi see taas esile ajaloomälu kurvad leheküljed. Kas nüüdsest Venemaa Karjalast võib saada uus sõjaline eelpost Euroopa vastu, nii nagu Kaliningradi oblastist?
Indrek Kannik: Neli punkti Euroopa julgeoleku kindlustamiseks
Venemaa soov oli muuta NATO idatiib ning Soome ja Rootsi puhvertsooniks, kellele liitlaste sõjaline kaitse ei laiene. Demokraatlik maailm peab seisma üheselt Ukraina selja taga ning valmistuma Venemaa maksimaalseks isoleerimiseks, sest ainult nii saame kindlustada kogu Euroopa julgeoleku.
Läänemeri on taas esimene kaitsejoon
Venemaa sõda Ukrainas, Saksamaa paradigmavahetus (Zeitenwende), Soome ja Rootsi NATO liikmesuse taotlemine ning Taani ühinemine Euroopa Liidu ühise julgeoleku- ja kaitsepoliitikaga tähendavad Läänemere piirkonnas põhimõttelist murrangut. Rahvusvahelise Kaitseuuringute Keskuse teadur Tony Lawrence vestles sõjaajaloolase, Hamburgi ülikooli emeriitprofessori dr Michael Epkenhansiga piirkonna julgeolekust ning Läänemere tähendusest minevikus ja tänapäeval.
Kollektiivne Putin ja kollektiivne lääs
Kollektiivne Putin – kaeblev, auahne ja vaenulik Venemaa – sündis samal päeval, kui Nõukogude Liit suri. Tänapäeval elatub ta ähvardamisest ja selle viljade lõikamisest. Kodanikuühiskonna hävitamine Venemaal ja Ukraina ähvardamine on ühe medali kaks eri külge. Ukraina sõltumatus ja lääne julgeolek on samuti ühe medali kaks eri külge, kinnitab Venemaa oma viimaste nõudmistega.
Kas Venemaa ja Saksamaa koostöö võib tuua kaasa ajaloo kordumise?
Milline on meie geopoliitiline olukord?