Iga tippkohtumisega tahab NATO teatavaks teha, et tema ühtsus ületab Atlandi ookeani. Et see taas õnnestuks, on Ankara kohtumisel tähtsam kui eales varem. Ühtsuse säilitamiseks peavad riigijuhid allianssi Euroopas tugevdama, samal ajal jätkates Ameerika kaasatust.

Olin veebruaris Müncheni julgeolekukonverentsil kohapeal, kui USA sõjapoliitika asekantsler Elbridge Colby osales Euroopa Välissuhete Nõukogu esindaja Mark Leonardi juhitud arutelus. Ärevus rahvast tulvil saalis oli lausa kombatav, kui naeratav Colby entusiastlikult noogutades ja vasakule-paremale kätt surudes sisenes. Õhus oli tunda eksimatut rokkstaari energiat ja oli paista, et päevakangelane nautis hetke.

Kogu strateegiline keskkond on drastiliselt muutunud. See nõuab järelemõtlemist ja meetmeid lahendamaks probleemide sasipundart, millega me nii NATOna kui ka iga liitlasena eraldi silmitsi seisame. Minu koduriik Läti on olnud uhke ja pühendunud liitlane, kes juhindub selgest arusaamast, miks allianss on endiselt niisama tähtis kui alati: et tõrjuda kõiki ähvardavaid ohte, kaitsta oma liikmeid ja säilitada rahu tugevuse kaudu.

Kurdide sajanditepikkune võitlus enesemääramise nimel on viinud olukorrani, mil nad on sageli osutunud kaalukeeleks ja tööriistaks nii suurriikide kui ka naabrite globaalpoliitiliste eesmärkide saavutamisel. Sarnane muster sai alguse juba Nõukogude Liidu Mahabadi Vabariigi väljakuulutamisest 1946. aastal ning on kestnud kuni tänaste võitlusteni ISISe vastu: kurdid jäävad hoolimata oma panusest ilma poliitilise ja sõjalise kaitseta. Tänavu tõusid kurdid taaskord maailma tähelepanu alla Iraani sõja ajal. 

Ehkki Kremli propagandistid jätkavad Ukraina sõja tulemuse suhtes kindlustunde projitseerimist, on tänavune kevad Venemaa ekspertide seas toonud kaasa märgatava meeleolumuutuse. Stsenaarium, mille järgi Venemaa saavutab oma eesmärgid, pole enam nende vaikimisi eeldus. Paistab, et Kremlile lähedased kommentaatorid on tajunud riigi juhtkonna meeleolu muutust ning esimest korda nelja aasta jooksul jõudnud järeldusele, et Ukraina riigi hävitamine on saavutamatu.

Maailmaruum kujuneb Euroopa kaitsele veelgi olulisemaks. Mitu viimastel aastatel esilekerkinud tegurit teevad kosmosest maapealsete sõjaliste operatsioonide võimaldi, omaette sõjadomeeni ja strateegilise võistlusareeni, kus põhirolli mängivad USA, Venemaa ja Hiina. Säärase uue reaalsusega tuleb kohaneda nii NATO-l, Euroopa Liidul ja Euroopa Kosmoseagentuuril (ESA) tervikuna kui ka üksikutel liikmesriikidel, nii et Euroopa teeb kosmosesse järjest suuremaid investeeringuid.

Peaaegu kõik Läänemere riigid on viimase kahekümne aasta jooksul Kremli energiajulgeoleku torme näha saanud ja nendeks valmistunud, ent praeguse üleilmse energiakriisi tõttu peab piirkond jätkama järjekindlaid pingutusi, et selle pööristes rahu säilitada.

Lääneliku julgeolekukoostöö arhitektuuri on alates külma sõja lõpust hakatud kõige mitmekesisemal moel proovile panema. Seeläbi, et ühekorraga on raugema hakanud Ameerika pikaajaline strateegiline juhtimine, hoogustunud Moskva, Pekingi ja teiste autoritaarsete tegutsejate revisionism ning kujunenud uued keskmise mõjuga riikide (middle powers) koalitsioonid, on tekkinud kriis, aga ometi on avanenud teatavaid võimalusi.

Rahvusvahelise Kaitseuuringute Keskuse (RKK) 2026. aasta 16. nädala uudiskiri. RKK teadurid kommenteerivad olulisi sündmusi ja suundumusi välispoliitikas ja julgeolekuvaldkonnas.

Rahvusvahelise Kaitseuuringute Keskuse (RKK) 2026. aasta 15. nädala uudiskiri. RKK teadurid kommenteerivad olulisi sündmusi ja suundumusi välispoliitikas ja julgeolekuvaldkonnas.

Rahvusvahelise Kaitseuuringute Keskuse (RKK) 2026. aasta 14. nädala uudiskiri. RKK teadurid kommenteerivad olulisi sündmusi ja suundumusi välispoliitikas ja julgeolekuvaldkonnas.

Rahvusvahelise Kaitseuuringute Keskuse (RKK) 2026. aasta 13. nädala uudiskiri. RKK teadurid kommenteerivad olulisi sündmusi ja suundumusi välispoliitikas ja julgeolekuvaldkonnas.

Dr Joris Van Bladel hoiatab Balti kaitsekolledži Vene konverentsil antud intervjuus Diplomaatiale Venemaa analüüsimisel soovunelmate, ennatlike järelduste ja lihtsustuste eest.

Dr Taras Kuzio räägib Balti kaitsekolledži Vene konverentsil antud intervjuus Diplomaatiale „rahuprotsessi“ paroodiast, silmakirjalikkusest ja topeltstandarditest rahvusvaheliste suhete maailmas ning tulevikusõjas diktatuuri vastu võitlemisest.

Venemaa ei sõdi Ukrainaga ainult rakettide ja suurtükkidega, vaid ründab teda ka kognitiivses ja psühholoogilises sfääris, kus saab hirmu, kurnatust ja ühiskonna killustatust teadlikult relvana kasutada. Sellises olukorras ei kujuta vaimse tervise ja psühhosotsiaalne tugi endast humanitaarvaldkonna teisejärgulisi mureküsimusi, vaid keskseid elemente, millest sõltuvad riigi kerksus, tsiviilkaitse ja pikas perspektiivis taastumine.

Ukraina sooviks, et Euroopa osaleks tulevikus palgamaksmises nende sõduritele, sest Ukraina relvajõud võiksid olla Euroopale efektiivne kilp, ütles Ukraina presidendi kantselei ülema asetäitja, kuulsa 93. brigaadi endine ülem kolonel Pavlo Palisa.