Nii nagu on raske öelda, kas üks konkreetne sündmus viimase paarikümne aasta sees märgistab Venemaa otsustavat irdumist demokraatlikult arenguteelt, nii on seda raske öelda viimase kümne aasta Gruusia sündmuste kohta. Ometi on see irdumine toimunud ja seda Eesti, Euroopa Liidu, USA, kõigi Gruusia Lääne sõprade jõuetute katsete saatel Gruusiat rajal hoida.

Kui Venemaa tungis jõhkralt Ukrainale kallale, võeti Soomes omaks arusaam, et julgeolekukeskkond on üleöö kardinaalselt muutunud. Avalik arvamus pakkus kindlat vundamenti poliitilisele arengule, mille käigus on Soome oma julgeolekupoliitika kiiresti ümber hinnanud.

Kui Rootsi peaministri Magdalena Anderssoni valitsus esitas 18. mail Brüsselis NATO peakorteris Rootsi avalduse NATOga liituda, peeti seda mitmel pool õigusega ajalooliseks sündmuseks. Aga miks see juhtus? Ja miks pealtnäha nii kiiresti? Arusaamiseks on vaja arvesse võtta nii Rootsi julgeolekupoliitika minevikku kui ka hiljutisi arenguid.

Ukraina ülesehitamine pole pelgalt purustatud hoonete asemele uute ehitamine, vaid peegeldab liitlassuhete muutumise kaudu ümbritsevat maailmakorda laiemalt. Riikide panustamine Ukraina ülesehitusse saadab jõulise sõnumi ka agressorist Venemaale.

Ukrainlased ei ole hakanud ukraina keeles rohkem kõnelema vihast Venemaa, vene kultuuri või rahva vastu, vaid enda ja oma kultuuri pärast.

Sõnumirakenduse Telegram kanalite võrgustik, mille on loonud ja mida juhib Venemaa sõjaväeluure (GRU), on pärast täieulatusliku invasiooni algust uuesti aktiivsemaks muutunud, kasvatanud oma auditooriumi ja levitanud Kremli propagandasõnumeid, mis on eelkõige suunatud ukrainlastele.

Nüüd, kui Euroopa Liit on andnud Ukrainale kandidaatriigi staatuse, peab Ukraina nägema vaeva nõuete täitmisega ning EL näitama, et väljavaade liitumiseks on tõeline, mitte illusioon.

Üldise arvamuse kohaselt oli Molotovi-Ribbentropi pakt ja eriti selle salaprotokoll hitlerismi ja stalinismi sigitis. Enamasti arvatakse, et mõjusfääride jagamist taotlevad diktaatorlikud imperialistlikud riigid ning et selle vasturohuks on demokraatia. Kuid 1920.–1930. aastate ajakirjandusmaterjalid avavad täiesti teistsuguse pildi: Ida-Euroopa jagamine mõjualadeks Saksamaa ja Venemaa vahel käivitus 1920. aastate algul. Saksamaa puhul oli tollal tegemist demokraatliku Weimari vabariigiga.

Juuni lõpus Madridis NATO tippkohtumisele kogunevad NATO riigipead ja valitsusjuhid võtavad eeldatavasti vastu uue strateegilise kontseptsiooni. See tähtis dokument määratleb Euro-Atlandi piirkonda ähvardavad ohud ja selle, kuidas NATO neile reageerima peab. NATO peasekretäri abi kaitseinvesteeringute küsimuses Camille Grand räägib, mida on tema arvates oodata NATO viimaste aastakümnete tõenäoliselt kõige tähtsamalt tippkohtumiselt.

Diplomaatia palvel kohtus endine ajakirjanik ja Mart Laari nõunik Tiit Pruuli vabariigi aastapäeva eel oma endise ülemuse, peaminister Laariga. „Ühe asja on Putin aga oma käitumisega selgelt saavutanud. Ja see on positiivne – meie julgeolek on märkimisväärselt tõusnud,“ ütleb kahekordne valitsusjuht, kelle sõnul on Venemaaga suheldes tähtis meeles pidada – rahu, ainult rahu.

Türgi otsib välispoliitikas tasakaalu Venemaaga koostegutsemise ja NATO liikmesuse vahel. Liit esimesega pole realistlik, kuna suhe ajalooliste vaenlaste vahel oleks ebavõrdne. NATOga võivad Türgi suhted olla küll pingelised ja riik alliansist võõrdumas, kuid väljaastumist pole siiski näha, leiab Sabancı ülikooli rahvusvaheliste suhete professor Senem Aydın-Düzgit.

President Kersti Kaljulaid leiab, et NATO lahingugrupi loomine oli geniaalne, ning tavatseb oma kolleegidele meelde tuletada, et strateegiline kannatlikkus ei tohiks olla lühem kui nende poliitilistel vanaisadel ja vanavanaisadel – 50 aastat.