Kui olen üldse sõjast Ukrainas midagi õppinud, siis seda, kui palju meeldib julgeolekupoliitika asjatundjaile sõna „risk”. Nad kõnelevad riskihaldusest, eskalatsiooniriskist ja väärarvestuste riskist. Ent kui neid küsitleda, kuuleb kümneid erinevaid riski definitsioone. Kuna Ukraina sõja eel kuulus suur roll poliitikate kujundamisel riskitajule, tuleb riski mõistesse süveneda.

Järeleandmised Venemaale, Ukraina survestamine, kuulujutud USA-Venemaa kokkulepetest Nord Stream 2 torujuhtme avamiseks, tollimaksud, ähvardused Gröönimaa „ära võtta“, paremäärmuslike erakondade toetamine valimistel, keerutamine NATO teemadel: eurooplastele sai kiiresti selgeks, et Donald Trumpi teisest ametiajast kujuneb erakordne väljakutse Euroopa julgeolekule. Aga tuleb välja, et hirm – nii Venemaa kui ka muutliku meelega USA presidendi ees – on võimas vahend poliitiliste muutuste esilekutsumiseks.

Valitsuse repressioonid oma rahva ja opositsiooni vastu on peale 2024. sügisel küsitavalt läbi viidud parlamendivalimisi aina tugevnenud. Eesmärk tundub olevat lõpetada riigis täielikult sõnavabadus ja suruda maha kõik jõud, kes ei mõtle täpselt nii nagu valitsus. Sellel teel on viimasel ajal olnud mitu olulist maamärki.

2014. aasta juulist saadik, kui lääs alustas Venemaa vastu finantssanktsioonide kehtestamisega, on president Vladimir Putin uhkeldanud, et need on muutnud Venemaad ainult tugevamaks. Samas on ta läinud omaenda sõnadega vastuollu ja teinud üleskutse sanktsioonid lõpetada, mis näitab selgesti, kui valusad need on. Alates 2024. aasta oktoobrist on Venemaa kõrged ametnikud rääkinud stagflatsioonist, st kiirest inflatsioonist ja minimaalsest majanduskasvust.

Üheteistkümne viimase aastaga on Ukraina vastupanuliikumine küpsenud hübriidseks mitmedomeeniliseks kaitseökosüsteemiks, mis tegutseb sügaval okupeeritud aladel ning üha enam piiri taga, Vene territooriumil. Kui 2014. aastal pandi puuduliku varustusega toime rida lõdvalt koordineeritud vastupanutegusid, siis väljakujunenud vastupanuarhitektuur on 2025. aastaks võimeline sabotaažiks, mõrvadeks, väikeste üksuste partisanivõitluseks, luureandmete kogumiseks ja levitamiseks, sihtmärkide määramiseks ja jälgimiseks ning psühholoogilisteks operatsioonideks.

Transatlantilisi suhteid on tabanud murrangulised muutused. Praegune USA administratsioon on selgelt öelnud, et Euroopa riigid peavad võtma vastutuse oma julgeoleku eest ja tõrjuma Venemaa-poolset ohtu, samal ajal kui USA suunab oma strateegilise fookuse India ja Vaikse ookeani piirkonda. Tasakaalu teisenemise tõttu seisab Euroopa ristteel. Mida see tähendab Euroopa julgeolekuarhitektuuri jaoks ja milline võiks olla Ukraina roll uues tegelikkuses?

Viimase kolme aasta jooksul on Põhjala-Balti ring saavutanud enneolematu sidususe ja tähtsuse. Ühtsuse peamised ajendid on ühine ohuhinnang, et Venemaa kujutab endast eksistentsiaalset ohtu neile kõigile, ja tugevasti tunnetatud pakilisus Ukraina toetamisel.

Küsimusele, kas Putini välispoliitika on alates 2000. aastast olnud tõhus, saab anda lühikese vastuse: ei. Ilma täiemahuliste sõjata naaberriigi Ukraina vastu ei oleks Venemaa piirkondlikke ja strateegilisi eesmärke võimalik saavutada. Hoolimata kõigest väest pingutamisele – diplomaatia ja majanduse vallas, salaja ja nähtavalt, laia haardega ja täpse sihiga jne – tuli Moskval lõpuks ikkagi võtta kasutusele relvad, ultima ratio regum („kuningate viimane argument“), nagu kunagi oli kirjas Prantsusmaa kahuritel.

Rahvusvahelise Kaitseuuringute Keskuse (RKK) 2025. aasta 23. nädala uudiskiri. RKK teadurid kommenteerivad olulisi sündmusi ja suundumusi välispoliitikas ja julgeolekuvaldkonnas.

Rahvusvahelise Kaitseuuringute Keskuse (RKK) 2025. aasta 18. nädala uudiskiri. RKK teadurid kommenteerivad olulisi sündmusi ja suundumusi välispoliitikas ja julgeolekuvaldkonnas.

Rahvusvahelise Kaitseuuringute Keskuse (RKK) 2025. aasta 17. nädala uudiskiri. RKK teadurid kommenteerivad olulisi sündmusi ja suundumusi välispoliitikas ja julgeolekuvaldkonnas.

Rahvusvahelise Kaitseuuringute Keskuse (RKK) 2025. aasta 16. nädala uudiskiri. RKK teadurid kommenteerivad olulisi sündmusi ja suundumusi välispoliitikas ja julgeolekuvaldkonnas.

Läbirääkimised võimaliku relvarahu üle jätkuvad, samal ajal kui Ukraina rindejoonel käib äge võitlus ja probleemid – elavjõu puudusest sõjalise abi viibimiseni – kuhjuvad. Õnneks on ukrainlased olnud alati leidlikud. Ja praeguseks on nad loonud uuendusi ja saanud sõjakogemusi, mida tasub liitlaste ja partneritega jagada, et me kõik oleksime võimalikult hästi ette valmistatud selleks, mis meid ees võib oodata, ütleb fondi Naase Elusalt juht Tarass Tšmut.

Infosõjas kasutab Venemaa vana printsiipi: jaga ja valitse. Sotsiaalmeedia algoritmide ja tehisaru levikuga on väärinfokampaaniate korraldamine ja sotsiaalsete lõhede ärakasutamine muutunud lihtsamaks kui kunagi varem, selgitas Balti kaitsekolledži Vene konverentsil antud usutluses Julija Dukach, OpenMindsi desinformatsiooni uuringute juht.

Vastavalt põhimõttele, et oma vaenlast ei tohiks vigade tegemisel segada, ei hakka Moskva sekkuma protsessidesse, mida Trump ja tema lähikondlased on valla päästnud, leidis Balti kaitsekolledži Vene konverentsil antud usutluses Keir Giles, Kuningliku Rahvusvaheliste Suhete Instituudi (Chatham House) Venemaa ja Euraasia programmi vanemkonsultant.

Venemaa sõjapingutused on rohkem poliitiline kui majanduslik kaalutlus. Kuigi sõja hind on kõrge, on Venemaa valmis seda kandma, leidis Balti Kaitsekolledži Vene konverentsil osalenud Emil Wannheden, Rootsi Kaitseuuringute Agentuuri (Totalförsvarets forskningsinstitut, FOI) majandusanalüütik.