Võit sõjarindel ei tohi jääda Ukraina ainsaks võiduks

Tänavu veebruaris Müncheni julgeolekukonverentsi ajal kogunesime ühe restorani tagaruumis, et arutada, mis saab iga-aastasest Jalta Euroopa Strateegia (Yalta European Strategy – YES) majandusfoorumist. YESi konverents on 2014. aastast olnud sisemaine sõjapõgenik, nii nagu rohkem kui miljon inimest Donbassist, Luhanski oblastist, Krimmist. Münchenis arutasime jooksvate asjade hulgas 2022. aasta YESi sügiskonverentsi. Tavaliselt on ruumid broneeritud (olid ka seekord), aga siiski olime nii mures, et arutasime ka alternatiive. Lviv? Varssavi? Brüssel? Otsus oli – ikkagi Kiiev, olgu või sõda! Ja siis lubasime üksteisele – Carl Bildt, Anders Fogh Rasmussen, Aleksander Kwaśniewski, mina jt –, et ohu möödudes me ei räägi kuskil kellelegi sellest, kuidas me julgesime kahtlustada, et äkki on sügisel Kiievis sõda… Või isegi enam pole…

Sõda veel ei olnud. Aga veendumus, et midagi läheb kohe valesti, oli. Üks mõttekodalane, suure südamega ja siingi hästi teada naine, ei suutnud pisaraid tagasi hoida, kui rääkisime. Kõik oli halvasti. Venelasi ega hiinlasi polnud kohalgi. Halvatujulist Sergei Lavrovigi polnud saadetud, kes muidu Münchenis tavalise vene möla eest vastutas. Hiinlastel oli koroona, venelastel – mingi väga halb plaan…

Vähem kui nädal hiljem oli sõda alanud. Ja kuigi esimeste nädalate lahingute ja esimeste massimõrvade peale tagasi mõeldes on kummaline nii isegi kirjutada, hakkasid asjad minema paremuse poole.

Hiir leidis üles sisemise lõvi

Esiteks: Müncheni koridorides oli palju tähtsaid otsustajaid, kes üsna üksmeelselt ei uskunud, et Kiievi vastupanu sõja korral vältaks üle mõne nädala. Ukrainlased ise lükkasid selle ümber.

Läänes tärkas usk, et kõik ei ole kadunud, ja oma halvatusest üle saades asusid ukrainlasi päriselt aitama ka need, kes ei tajunud seda sõda nii nagu Balti riigid – kui Ukraina kaob ja kaob kiiresti, võib kasvanud enesekindlusega koletis järgmisena hammustada juba jupikest NATOt.

Münchenis oli Lääs nagu hiir, kes teadis, et saab viu küüsi kohe oma turjas tunda. Alles siis, kui ukrainlased olid suutnud venelased Kiievi alt minema peksta, leidis hiir oma sisemise lõvi jälle üles.

Vaba Lääne poliitikud said kaks head uudist. Esiteks on Ukrainas tõesti kaitsetahe. Ja teine hea uudis oli, et Lääne-Euroopa inimesed tahtsid aidata heal seista vastu kurjale. Kutsed ELi liitumisläbirääkimistele, suur toetus Ukraina aitamisele Saksamaal, muutunud arvamus ELi laienemisest Prantsusmaal.

Kevadeks olid asjad paremini, aga ikkagi mitte hästi. Ikka leidus neid, kes tahaksid Ukraina eest otsustada, kaua ja mille eest üldse sõdida tohib. Ameeriklaste vähemasti avalik vankumatus oli siin kõvasti toeks. Kui YESi konverents Kiievis septembris toimus (jah, see toimus, kuigi varjendis), oli Ameerika Ühendriikide riikliku julgeoleku nõunik Jake Sullivan üliselge – ukrainlased otsustavad, seni toetame. Aga kuluaarides olid kõik asjalikud inimesed ikkagi veendunud, et niipea kui sõda on läbi, siis ükskõik kui vale poleks tagasipöördumine Vene gaasi ja muidu normaalse kaubavahetuse juurde, see ikkagi juhtub. Ja niisiis saab ka võit olla vaid ajutine.

Detsembriks on asjad veel paremini.

Ukraina praegune võim ei tunnista avalikult ega sõpradegi ringis, et neil ikka veel on korruptsiooniprobleem.

Lisaks vastupealetungile on edenenud mõistmine kogu Euroopas, et enam ei saa toimuda tagasiminekut tavasuhtluse juurde, kui Venemaal ei toimu režiimi muudatust. Üha sagedamini noogutatakse kaasa, kui rääkida, et režiimi muutus tähendab genotsiidi käsitlemist Venemaa kooliõpikutes ja ajaloolise süüga tegelemist, mitte pelka näovahetust.

Kahtlemata võime päris kindlad olla alles siis, kui Saksamaa LNG-taristule on kulunud samad ressursid kui Nord Streamile. Siis on majanduslikult üsna ükskõik, kuidas jätkata ja saab hõlpsasti teha moraalse valiku. Ja siis, kui mõned teisedki riigid, kus Venemaal on märkimisväärselt õnnestunud poliitilist klassi mõjutada, nagu Austrias, oma investeeringud Venemaal ja Valgevenes korstnasse kirjutavad.

Loodetavasti saab Ukraina võidu siiski kiiremini, kui Saksamaal lõpeb kogu energiataristu ümberkohandamine. Seetõttu peame jätkama pidevat veenmist nii kõrgel poliitilisel kui ka lihtinimeseni jõudval ajakirjanduse tasemel, aga lisaks ka kõikvõimalikel suurtel ärifoorumitel üle ilma, et Venemaad ei saa laua taha lasta enne pärismuutust.

Rõhutan, et Balti riikide julgeoleku seisukohast on asjad palju paremini kui veebruaris. Venemaa võitmatuse müüt on katki, Ukraina sõdib ja vabastab oma maad. Kogu maailm näeb, mida Venemaa on teinud. Venemaa hävitab iga uue rünnakuga tsiviiltaristu vastu oma mainet „riigina, kes lihtsalt seisab oma huvide eest ja takistab NATO jõudmist oma kõhualuseni“.

Vajame elutervet umbusku

See tänuvõlg meis peab olema nii suur küll, et jätkata Ukraina põgenike abistamist ja toetamist ka siis, kui nende arv veelgi kasvab. Aga sama tähtis on, et Lääs tõstaks oma sõjamoona tootmismahtu nii, et kogu maailma kurjusel (Venemaa, Põhja-Korea, Iraan) oleks vähem tulejõudu kui demokraatlikul maailmal. Sellele tuleb keskenduda ja vähem muretseda, kas ikka Lääne inimesed on nõus tiba jahedamas toas talve veetma.

Rohkem moona ja varustust, rohkem usaldust omaenda rahva vastu, aga ka rohkem avalikku tähelepanu sellele, kes Läänes „rahvarahutusi“ ergutab ja innustab. Mitte kõik nad ei ole kasulikud idioodid. Venemaa on kaugetel testpolügoonidel, näiteks Tšiilis, kätt harjutanud ja enesekindel – sotsiaalmeedias osavalt toimetades saab rahvad panna omaenda linnu maha põletama küll. Jätkugu meil sel talvel elutervet umbusku, siis peab ka Lääne poliitiline süsteem survele vastu, sest meie inimesed tegelikult ka tahavad toetada head ja seista vastu halvale.

Pikemaajaliselt peab meil jätkuma kannatust osaleda Ukraina ülesehituses ja kujunemises madala korruptsioonitasemega õigusriigiks. Ma usun, et see on võimalik. Aga selleks peab ülesehitusabi jätkumine kaugemale humanitaarkatastroofi likvideerimise missioonist olema sõltuvuses institutsionaalse arenguga. Maailma riigid teeksid targasti, kui jälgiksid, kuidas Euroopa Komisjon hindab Ukraina edenemist õigusriigi ehitamise skaalal ja seoksid oma toetuse edusammudega. Sest ühel päeval peab Ukraina saama ELi – ta väärib seda. On selle õiguse välja võidelnud rindel.

Aga ajalooline õiglus ei ole Ukraina tingimusteta vastuvõtt ELi, vaid tingimused täitnud Ukraina vastu võtmine ELi. Sest ülesehitusabi peab ühel hetkel asendama normaalne investeerimistegevus.

Seni said välismaa investoritest Ukrainas probleemideta toimetada vaid rahvusvahelised pangad nagu Euroopa Rekonstruktsiooni- ja Arengupank (EBRD), sest nende investeeringuid ei julgenud keegi puutuda. Muud välisinvestorid pidid taluma riske, mis pikaajalised investeeringud võimatuks muutsid. Oligarhid, kes kippusid nahka üle kõrvade tõmbama. Kohtusüsteem, kus võitis tähtsam ja tugevam, mitte õiglus. Riigiasutuste otsustajad, kes äripartneriks kippusid jne.

Aga Ukraina vajab normaalset rahvusvahelist koostööd kõikidel tasanditel, ka näiteks Eesti, Poola ja Saksa väike- ja keskmise suurusega ettevõtete raha ning ideid. Sellist majanduskeskkonda, nagu meie oleme juba 30 aastat nautinud, kuigi ka siin tuleb klientelismi tõrjumiseks iga päev tööd teha.

Ukraina korruptsiooniprobleem

Ukraina praegune võim pigem ei tunnista avalikult ega sõpradegi ringis, et neil ikka veel on korruptsiooniprobleem. Ja ilmselgelt loodavad nad, et inimlik kaastunne paneb ELi silma kinni pigistama, sest nad on ju meie eest surnud. Emotsionaalselt on lihtne selle mõtteviisiga kaasa minna. On tõeliste sõprade ülesanne aidata mõista, et tegelikult on ELi liitumisprotsess ka hea võimalus süsteem puhastada. See aitab Ukrainale tagada nii pikaajalise rahvusvaheliste investeeringute voo kui ka kiire majandusliku konvergentsi.

See kõik jääb aga ära, kui võit sõjarindel jääb Ukraina rahva ainsaks võiduks. Võit iseenda üle, rohujuurtest üles välja sisseharjunud mustrite üle, ei tule kergelt. Veterinaartõendist riigihankevõiduni – kõige eest ju tuleb ikka maksta… Niimoodi jätkates kaotab Ukraina kardetavasti uuesti selge suuna ja sihi ning teda võib ees oodata Gruusia saatus: vabatahtlik, läbi enam-vähem vabade valimiste loobumine keerulisest õigusriigi ülesehitamisest ja seeläbi uuesti vajumine süvenevasse koostöhe riikidega, kus niisugust asjaajamise korda pahaks ei pandagi.