Vinduvate kriiside aasta

Vaadates tagasi lõppema hakkava aasta välispoliitilistele tähtsündmustele võib öelda, et enamasti tegeldi varasematest aastatest „üle kandunud“ teemadega ja päris paradigmaatiliselt uusi teemasid oli vähe. Samas ei tõmmatud ühelegi kriisile – ei majanduslikule ega sõjalisele – päriselt joont alla ning enamiku osas on jätkuvalt palju ennustamatut.

Püüan oma põgusas ülevaates keskenduda paarile olulisemale märksõnale ja analüüsida aasta olulisemaid välispoliitilisi teemasid, tegemata seda rangelt kronoloogiliselt või regionaalselt. 

Eesti jaoks on olulised välispoliitilised arengud ka meile oluliste riikide sisepoliitilised tähtsündmused. Võib öelda, et paljuski määras Lääne-Euroopa ja Põhja-Ameerika riikide sisepoliitilisi valikuid lõppeval aastal jätkuv majanduskriis.

Majanduskriis ja USA valimised

Ameerika Ühendriikide vahevalimistel ei ole esimest tähtaega Valges Majas istuva presidendi partei kaotus midagi enneolematut. Siiski on demokraatide sedavõrd suur allajäämine Esindajatekoja valimistel märkimisväärne kui arvestada Obama tohutut populaarsust ja vabariiklaste erakordset ebapopulaarsust kõigest kaks aastat tagasi. Kui aasta eest küsisid analüütikud, kas Obama administratsiooni tervishoiureform röövib demokraatidelt Kongressi enamuse, siis tegelikult oli nende valimiste peateema siiski administratsiooni suutlikkus seista vastu majanduskriisi mõjudele. Asjaolu, et kriisi puhkemisel valitses Valget Maja vabariiklane George W. Bush, oli valijatel vahepealsete aastatega meelest läinud.

Vahetum mure, millel samuti seos vinduva majanduskriisiga, on paremäärmuslaste tõus Euroopa 2010. aasta valimistel.

Ilmselt on vara ennustada, kas demokraatide langus tähendab Obamale tõsist ohumärki ka kahe aasta pärast toimuvaid presidendivalimisi silmas pidades. Obama erakonnakaaslane ja eelkäija Bill Clinton näiteks suutis esimeste vahevalimiste tagasilöögist kosuda ja saada tagasi valitud. Üht märkimisväärset trendi aga tasub kindlasti jälgida. Kahe aasta eest Bushile mantlipärijat otsides jagunesid vabariiklased selgelt kolme leeri, mida on nimetatud vastavalt majandus-, julgeoleku- ja moraalikonservatiivideks. Esimesi esindas Mitt Romney, teisi John McCain ja Rudy Giuliani, kolmandaid Mike Huckabee ja Sarah Palin. Toona langes valik „tsentrisse“, John McCaini kasuks. Vahepeal on aga enim jõudu kogunud just „teeparteilastena“ tuntuks saanud nn moraalikonservatiivid. Kui üks selle liikumise ikoone, omal ajal suhteliselt tundmatuna asepresidendikandidaadiks tõusnud Sarah Palin peaks osutuma vabariiklaste järgmiseks presidendikandidaadiks, võib 2012. aasta presidendikampaaniast oodata vägagi konfrontatsioonilist duelli.

Westminsteri koalitsioon

Suurbritannia parlamendivalimised tõid samuti valitsenud erakonnale valusa tagasilöögi. Samas ei saavutanud konservatiivid oodatud ülekaalu ja tulemuseks on Briti poliitilise traditsiooni jaoks üsna harjumatu koalitsioonivalitsus. Kurioossel kombel võib öelda, et hästi ei läinud kellelgi: Browni leiboristid kaotasid võimu, Cameroni konservatiividel ei õnnestunud saada parlamendis enamust, Nick Cleggi liberaalidel jäi oodatud läbimurre „suurte“ parteide sekka tegemata, ehkki üle pika aja on liberaalid osalised valitsuses. Kas liberaalide kauane unistus põhimõttelisest poliitilisest reformist – proportsionaalse valimissüsteemi juurutamine – teostub, seda peaksid britid ütlema rahvaküsitlusel. Suurem koalitsioonipartner on lubanud referendumi korraldamist toetada, ent agiteerida rahvast „ei“ ütlema.

Valimisreformist ilmselt olulisem proovikivi valitsuse püsimise mõttes on see, kuidas suudavad teineteisele üsna ebamugavad koalitsioonipartnerid vastu seista avalikkuse pahameelele, mida on kaasa toonud riigi kulutuste enneolematu kokkutõmbamine. Lähiaeg peab näitama, kas meeleavaldused õppemaksude olulise tõusu vastu olid avaliku protesti laineharjaks või on tulemas lisa.

Niisiis peab Cameroni kärpekava koalitsiooni püsimiseks lähemas tulevikus andma nähtavalt positiivseid tulemusi. Et probleemide lahendamist oodatakse istuvalt võimult ja eelkäijate süüdistamine kriisi tekkimises ei ole eriti tulemuslik, seda võivad britid õppida Ameerika kolleegidelt. Samal ajal on opositsiooni langenud leiboristid oma juhtkonda oluliselt uuendanud. Sellest, kas Ed Milibandi tulek, kelle napi edu vanema venna Davidi ees tagas suuresti ametiühingute toetus, tähendab olulist kaugenemist Blairi ja Mandelsoni „New Labouri“ ideoloogiast ja poliittehnoloogiast, on ilmselt veel vara kindlas kõneviisis rääkida.

Habras eurotsoon

Ka Mandri-Euroopas määras riikide sisepoliitilisi meeleolusid suuresti majanduse käekäik. Kreeka ja Iirimaa hädad panid paljusid analüütikuid taas kord küsima, kas Euroopa ühisvaluutal on tulevikku, ja osutama sellele, et eurotsooni pikaajalise jätkusuutlikkuse tagamiseks võib lisaks ühisele monetaarpoliitikale olla möödapääsmatu hakata tulevikus senisest enam harmoneerima ka euroriikide maksu- ja eelarvepoliitikat.

Vaatamata sellele, et eurotsooni majanduslikult tugevamad ja stabiilsemad riigid – esmajoones Saksamaa – on doominoefekti vältimiseks kriisi sattunud eurotsooni maid abisüstidega vee peal hoidnud, tekitavad massiivsed bailout-paketid doonorriikide avalikkuses nurinat. Kas ja millal eurotsooni sellist toimimist vastustavad liikumised mõnes Euroopa suurriigis arvestatavat valimisedu võiksid nautida, seda saame lähematel aastatel kardetavasti näha. Paljuski sõltub see mõistagi sellest, kas Kreeka ja Iirimaa mured eelarvedefitsiidi ja võlakoormaga saavad järje veel mõnes eurotsooni nõrgema eelarvedistsipliiniga liikmesriigis.

Äärmusluse ohud

Vahetum mure, millel samuti seos vinduva majanduskriisiga, on paremäärmuslaste tõus Euroopa 2010. aasta valimistel. Geert Wildersi partei edu ei ole Hollandis päriselt pretsedenditu – mäletame ju veel sarnasel hobusel ratsutanud Pim Fortuyni aastatetagust triumfi Tulpidemaal. Seevastu on Rootsi paremradikaalide läbimurre esmakordne ja tekitab arusaadavalt mitmel pool kõhedust. Suuresti selle asjaoluga võib seletada Saksamaa liidukantsleri Angela Merkeli paljusid vaatlejaid šokeerinud avaldust „Multi-Kulti ist Tot!“ Tunnetades Euroopa avaliku arvamuse suundumusi, otsustasid kristlikud demokraadid paremale nihkuvatele meeleoludele sammukese vastu tulla, sest ajaloolist konteksti arvestades oleks paremäärmuslike erakondade esiletõus Saksamaal tõsiseks ohusignaaliks kogu Euroopale.

Võib öelda, et paljuski määras Lääne-Euroopa ja Põhja-Ameerika riikide sisepoliitilisi valikuid lõppeval aastal jätkuv majanduskriis.

Eesti jaoks vahetuma mõjuga olid muidugi Läti valimised, kus hullem jäi õnneks sündimata. Dombrovskise bloki edu on stabiilsusdefitsiidis vaevelnud lõunanaabrite jaoks kindlasti positiivne. Majanduse turgutamise ja rahvale tuleviku-usu süstimise kõrval on Läti poliitika strateegiliseks küsimuseks see, kas lähiajal suudetakse ja tahetakse ära teha vajalikud reformid poliitmaastiku konsolideerimiseks ja poliitika vabastamiseks oligarhide mõju alt.

Iraak ja Afganistan

Ühegi suure julgeolekukriisi osas lõppev aasta olulist lahendust ei toonud. Iraak, kust oluline osa võõrvägede võitlusüksustest on lahkunud, vaevleb valimiste järel sügavas poliitilises kriisis ega ole suutnud paljude kuude jooksul valitsust moodustada. Julgeolekuolukord on jätkuvalt habras nii sisemiste pingete kui ka väliste mõjutajate – eeskätt Iraani – tegevuse tõttu ja skeptikud räägivad jätkuvalt ohtudest, mis kaasneksid Iraagi võimaliku lagunemisega etniliste ja usuliste kogukondade alusel.

Ka Afganistanis on olukord üksnes mõõdukalt lootusrikas. Poliitiliselt protsessi osas võib öelda, et parlamendivalimised pälvisid vaatlejatelt pisut vähem kriitikat kui eelnenud presidendivalimised, ent osalus jäi mõõdukaks ja ei ole põhjust loota, et valimiste tulemused annaksid märkimisväärse impulsi demokraatia, õigusriikluse ja hea valitsemistava edenemisele.

Omaette osa poliitilisest arengust on nn lepitusprotsess valitseva režiimi vaenlastega. Muuhulgas komplitseerib igasuguseid lepituskõnelusi asjaolu, et suur osa omaaegse Talibani valitsuse juhtfiguure on leidnud pelgupaiga naaberriigis Pakistanis, mille valitsus ja julgeolekujõud ei ole afgaani Talibani ohjeldamisel sugugi sama innukad nagu võitluses Pakistani talibanide vastu.

Siiski ei pruugi lepitusprotsess Talibaniga olla kõige raskem pähkel. Kabuli valitsus on sõjajalal ka Gulbuddin Hekmatyari Hizb-e-Islami rühmituse ja nn Haqqani võrgustikuga, millest kumbki ei näita üles valmidust leppimiseks või normaalsesse poliitilisse protsessi lülitumiseks.

Mis on paranenud, on rahvusvahelise üldsuse suutlikkus oma tegevust Afganistanis koordineerida. Eriti pädeb see jõupingutuste osas, mis puudutavad Afganistani julgeolekujõudude koolitamist ja varustamist. Arvestades asjaolu, et mitmete Afganistani stabiliseerimisoperatsioonis osalevate liitlasriikide avalikkuses kasvab surve vägede väljatoomiseks ja mõned enim kaotusi kandnud riigid on juba lahkunud või seadnud oma osalusele konkreetse lõpptähtaja, on keskendumine afgaani võitlejate väljaõpetamisele mõistlik ja mõistetav.

Teherani tuumaprogramm

Kui Afganistani läänenaaber Iraan on aastate jooksul Afganistani konflikti reguleerimise osas ajuti üles näidanud ka mõningat konstruktiivsust, siis sama ei saa öelda iraanlaste koostöö kohta rahvusvahelise kogukonnaga Teherani tuumaprogrammi asjus. Sõjakad avaldused ja teated edasiminekust uraani rikastamisel on toonud kaasa rahvusvahelise pahameeletormi ja senisest rangemad sanktsioonid. Endiselt räägitakse Lääne pealinnades ka vajadusest asendada Teherani teokraatlik režiim millegi koostööaltimaga, paraku on lootus režiimi peatseks iseeneslikuks kokkuvarisemiseks ähmasem kui mulluste presidendivalimiste ajal, mil hetkeks näis, et Mir-Hossein Mousavil, Mehdi Karroubil ja teistel reformimeelsetel poliitikutel õnnestub enda selja taha koondada kriitiline osa Iraani rahvast. Paraku on režiimi repressiivaparaat suutnud tänaseks kriitikud olulisel määral tasalülitada.

Lähis-Ida rahuprotsess, mis Hamasi-poolse vaherahu ja Iisraeli asundustegevust puudutava moratooriumi valguses näis hetkeks lootusrikkana, on tänaseks vajunud sügavasse varjusurma.

Lisaks tuumaprogrammile valmistab nii lääneriikidele kui Iraani lähinaabritele peavalu Teherani toetus regiooni äärmusrühmitustele, eeskätt Liibanoni mõjukale ši-iitiide parteile Hizbollahile, aga ka Palestiina Gaza territooriumi de facto valitsevale sunniitlikule Hamasile. Ehkki on vähetõenäoline, et Teherani režiim sooviks loodava tuumarelva Hizbollahi või Hamasi käsutusse anda, ei ole kahtlust, et tuumarelvastatud Iraan võiks olla nimetatud rühmituste mahitamisel senisest tunduvalt aktiivsem ja agressiivsem.

Ikka see Palestiina

Lähis-Ida rahuprotsess, mis Hamasi-poolse vaherahu ja Iisraeli asundustegevust puudutava moratooriumi valguses näis hetkeks lootusrikkana, on tänaseks vajunud sügavasse varjusurma. Iisraeli julgeolekumõtlejad on palestiinlastega rahukõneluste pidamise asemel keskendunud Iraanist lähtuvale hoopis eksistentsiaalsemale ohule ning valitseva koalitsiooni sõjakam osapool, Avigdor Liebermani Yisrael Beiteinu, on blokeerinud võimaluse asundustegevuse moratooriumi pikendamiseks. Läänekaldal piiratud võimu teostav Palestiina omavalitsus on omalt poolt seadnud asunduste rajamise peatamise läbirääkimiste vältimatuks eeltingimuseks.

Palestiina omavalitsus, mille kõigi valitavate organite tähtaegsed volitused on tänaseks umbe jooksnud, on peaminister Salam Fayyadi juhtimisel siiski saavutanud teatavat edu nii riigi loomiseks vajalike institutsioonide ülesehitamisel kui ka Läänekalda elanike sotsiaalmajandusliku olukorra leevendamisel. Kuna läbirääkimised on soikunud, räägitakse nii Palestiinas kui mujal araabia maailmas üha enam võimalusest, et tuleva aasta jooksul võivad palestiinlased oma riigi tunnustamise sooviga minna ÜROsse. Julgeolekunõukogu resolutsioon, mis Palestiina riigi ühepoolsele väljakuulutamisele oma õnnistuse annaks, vetostatakse ülimalt suure tõenäosusega vähemalt ameeriklaste poolt, seevastu peaassamblees võiks palestiinlaste positsioon pälvida enamuse poolehoiu. Võib eeldada, et iseseisvuse ühepoolne deklareerimine ei muuda palestiinlaste igapäevast olukorda Läänekaldal paremaks, küll aga tekitab sisepoliitilisi torme mitmetes araabia riikides ning toob kaasa laialdase poliitilise tunnustamise laine. Omaette vastuseta küsimus on, mida tähendaks selline areng Gaza sektori ja seda kontrolliva Hamasi jaoks.

Moderaadid? Radikaalid?

Lähis-Ida islamimaad, mida Lääs üldiselt, aga ameeriklased eriti on harjunud liigitama küll radikaalseteks ja mõõdukateks, küll usufundamentalistlikeks ja sekulaarseteks režiimideks, alluvad aastal 2010 sellistele klassifikatsioonidele üha halvemini. Nii kuuluvad radikaalide sekka teokraatlik Iraan ja sekulaarne Süüria, „moderaatide“ hulka aga oma religioosset poliitikat rõhutav Saudi Araabia ja usurühmitusi ja religioosseid parteisid armutult represseeriv Egiptus. Samas iseloomustab kõiki neid riike režiimi repressiivne iseloom ja avalikkuse ootustest võõrandumine. Nii Saudi kuningakoja kui Mubaraki võim näib hetkel võrdlemisi turvalisena, ka ei ähvarda otseselt ükski riigisisene faktor Bashar al-Assadi võimu Damaskuses. Isegi Khamenei ja Ahmadinejadi režiimi langemine tundub täna pigem soovmõtlemisena. Ometi ei saa välistada, et näiteks Iraani astumine üle tuumakünnise või Palestiina konflikti ägenemine võiks seda näilist vaikelu tublisti raputada.

Oluline mängija, kes regiooni dünaamikat 2010. aastal muutis, on Türgi. Recep Tayyip Erdoğani Õigluse ja Arengu Partei võidukäik on aastate jooksul toonud kaasa rea olulisi reforme, sealhulgas sõjaväe mõjukuse vähenemise poliitika üle, samas on nähtavalt kasvanud religiooni tähendus Türgi poliitikas.

Ühegi suure julgeolekukriisi osas lõppev aasta olulist lahendust ei toonud.

Valusad tagasilöögid Türgi Lääne-suunalise integratsiooni püüete osas on sundinud Ankarat otsima oma välispoliitikas uusi suundi. Kui veel mullu räägiti lootusrikkalt Türgist kui olulisest vahendajast Lähis-Ida konfliktis, siis sel aastal oluliselt jäisemaks muutunud suhted Türgi ja Iisraeli vahel – seda eriti pärast maikuist Mavi Marmara intsidenti – on toonud uusi küsimärke. Mullu Türgi välisministriks tõusnud Ahmet Davutoğlu on läbi selle aasta jõudsalt edendanud Ankara uut regionaalset välispoliitilist doktriini, mida on juba jõutud ristida neo-neoosmanistlikuks ja mille ambitsiooniks näib olevat taastada Türgi roll regionaalse liidrina ka regiooni araabiakeelsete riikide seas.

Suur diil või pragmaatika?

Lõpetuseks peatun vaid väga põgusalt positiivsetel arengutel Venemaa ja Lääneriikide suhetes. Mõnedeks märksõnadeks on siin näiteks koostöö NATO operatsiooni logistilisel tagamisel Afganistanis ja ÜRO julgeolekunõukogus saavutatud üksmeel Iraani sanktsioonide osas, aga ka varasest suurem valmidus kõnelda Euroopa raketikaitse tuleviku üle. Mõistagi sunnib selline värskelt tärganud koosmeel meid ettevaatlikkusele ja paneb küsima, kas ei hargne siit mingi suurem diil, mis sisaldab meie jaoks valusaid kompromisse. Samas tuleb tõdeda, et mainitud lähenemiskohad peegeldavad mitte niivõrd ühiseid väärtushinnanguid ja strateegilisi sihte, kuivõrd sarnaselt tunnetatud ohtusid.

Väärikaks finaaliks dünaamilisele välispoliitika-aastale on mõistagi Wikileaksi skandaal, mis õigupoolest on täna alles breaking news ja mille mõju tulevastele välispoliitika tegemisviisidele ja meetoditele on liiga vara ennustada. Ühte võib aga öelda: lahendamist vajavate kriiside ja probleemide nimistu ei ole 2010. aasta jooksul maailmas oluliselt vähenenud, nii et ka tulev aasta tuleb maailmapoliitikas kirju ja pakub ilmselt mõnegi üllatuse.