Vietnami vaimude taassünd

1983. aasta hilise maikuu õhtul istusid Pentagoni majamüraka keldrikorrusel akendeta kontoritoas kaks meest ja andsid parasjagu viimast lihvi strateegilise tähtsusega dokumendile. Dokument polegi seejuures vahest kõige sobilikum sõna, sest see kõlab kuidagi. kergelt. Oma töö juba lõpetanud 14 ohvitseri uurimisrühm oli aga tootnud kümneid ja kümneid lehekülgi pabereid. Siin need siis nüüd olid, peatükkide kaupa pakkideks liigendatud: personal, suhted kongressiga, vägede struktuur jne, jne. Peatselt ametisse asuva USA maavägede uue staabiülema kindral John Wickhami tarbeks mõeldud reformikava oli vaja veel vaid korralikult liigendada ning sellega väikest kasvu ja kõhetu, kuid energiline 39aastane kolonelleitnant ja pikk, jaksukas 46aastane brigaadikindral parasjagu tegelesidki.

Korraga kolonelil sähvatas, et midagi on puudu. Sissejuhatus. Kui lisaks õige raportile veel ühe lehekülje – selle kõige pealmise, mis juhiks maavägede uue staabiülema tähelepanu paarile töörühma arvates kõige olulisemale asjale, tuli kolonel lagedale ettepanekuga. Kindral nõustus. Ja mis oleks, jätkas soostumisest julgust saanud kolonel, kui üks sissejuhatuse lause kannaks järgmist mõtet: “Kõige olulisem on mitte kunagi enam siduda USA sõdureid konfliktiga, mille puhul on meie eesmärgiks midagi muud peale võidu – kas pole see mitte peamine? Enam ei mingit sõjalise jõu järkjärgulist rakendamist ning tagasihoidmist, vaid tuleb kohe alguses rünnata ülekaalukate vägedega?”

Kindral nõustus sellegagi ja koloneli formuleering sai sissejuhatuse lehele kenasti kirja. Vähemalt nõnda kirjeldab seda seika toonane kolonelleitnant Wesley K. Clark ise oma 2001. aastal ilmunud raamatus “Waging Modern War. Bosnia, Kosovo, and the Future of Combat.”

Clarkist sai edaspidi USA relvajõudude globaalse strateegia ning poliitika väljatöötamise eest vastutav kõrgeim ohvitser ja NATO Euroopa liitlasvägede ülemjuhataja ehk SACEUR (Supreme Allied Commander Europe). Viimaselt toolilt juhtis ta ise 1999. aastal NATO õhusõda Jugoslaavia vastu, kus Slobodan Miloševici murdumiseni viisid just järk-järgult intensiivsem pommitamiskampaania kombineerituna diplomaatilise survega.

Powelli doktriin kui vastus Vietnami saagale

Toonane brigaadikindral Colin Powell sai järgmise kuue aasta jooksul oma õlakutele aga veel kolm hõbedast tähte juurde ning tõusis 1989. aastal USA relvajõudude tippu: temast sai USA staabiülemate komitee 12 esimees. Viimased neli aastat (alates jaanuarist 2001) teenis Powell Ameerikat riigi mõjukuselt teisel ametikohal riigisekretärina, kuid just staabiülemate komitee esimehena läks ta sõjaajalukku omanimelise doktriiniga. Kokkuvõtlikult iseloomustabki kunagi kolonelleitnant Clarki poolt ette pandud mõttekäik Powelli doktriini sõjalist külge üsna täpselt: kui kõik muud võimalused oma rahvuslikke huve kaitsta on ammendunud, siis ründab Ameerika vastast võidu garanteerimiseks vajalike massiivselt ülekaalukate jõududega ning kindla otsusega võita. Ehk teisisõnu: sõditakse siis, kui ollakse kindlalt otsustanud võita, ning jõududega, mis selle võidu kindlalt garanteerivad. Maailma avalikkuse silme ees rullus Powelli doktriin lahti jaanuaris ja veebruaris 1991, kui liitlaste õhujõud nädalaid kestnud pommitamiskampaania käigus Iraagi armee piltlikult väljendudes maa sisse tampisid ning pärast seda ligi 540 000-meheline liitlaste maavägi iraaklastest kohati sõna otseses mõttes üle sõitis.

Ehk nagu Powell ise enne Lahesõja maafaasi käivitumist ees seisvat protsessi iseloomustas: “Kõigepealt lõikame nad (Iraagi armee – toim) ära ning seejärel likvideerime.” Ta oleks võinud ka lisada, et pärast likvideerimist on armee missioon täidetud ja üksused saadetakse lahinguväljalt uuesti tagasi oma baasidesse, sest selge plaan operatsiooni lõpetamiseks ehk inglise keeli exit-strategy kuulus tema kontseptsiooni juurde sama lahutamatult nagu sõjalise jõu kasutamise selge poliitiline eesmärk ning ülekaalukus.

2003. aasta märtsis alanud teine Iraagi sõda kulges pealtnäha täpselt Powelli ülekaaluka jõu kreedot järgides.

See doktriin oli Ameerika sõjalise mõtlemise vastus õnnetule Vietnami saagale, mille analüüsimisega tegelesid USA armee helgemad pead veel kümme aastat ja rohkemgi pärast seda, kui Ameerika sõjaline kohaolek Lõuna-Vietnamis 1973. aasta oli de facto lõpetatud. Demokraatlike riikide poliitilised liidrid on sõjalise jõu rakendamisel tavaliselt liiga kõhklevad, sõjaväelised juhid aga pole piisavalt julged võtmaks sihikule sõjaliselt tõeliselt olulisi strateegilisi eesmärke ning rakendamaks nende saavutamiseks piisaval määral “sõjalist musklit”, leidis Clark oma raamatus. “Tulemuseks on pikaleveninud kampaaniad, mille tõttu demokraatlikud valitsused on haavatavad omaenese avaliku arvamuse poolt. /…/ Vigade ja kaotuste kogusumma kasvades hakkab näima, et valitsuse poliitika on ebakompetentselt ellu viidud ning olemuselt rumal. Seetõttu ootab selliseid kampaaniad lüüasaamine kodurindel. Ning osaliselt just nõnda läks USA Vietnami-kampaaniaga.”

2003. aasta märtsis alanud teine Iraagi sõda kulges pealtnäha täpselt Powelli ülekaaluka jõu kreedot järgides. Tõsi, see oli sootuks väiksem vägi kui aastal 1991 – koos brittidest liitlastega ligikaudu 150 000 meest. Ning ka kampaania taktika ei järginud esimese Lahesõja klassikaliselt konservatiivset taktikat. Kuid metalli asemel tagas ülekaaluka jõu olemasolu kogu lahinguvälja varasemast võrratult parem ülevaade, informatsiooni ülikiire töötlemine koos selle edastamisega üksustele ning sellest tulenev olukord, kus liitlasväed suutsid maleterminoloogiat kasutades teha kolm-neli käiku samal ajal, kui vastane alustas alles esimese malendiga loodud situatsiooni analüüsimist. Kui esimese Lahesõja ajal oli täppisrelvade osakaal kogu kasutatud pommide-rakettide hulgast ligikaudu kümme protsenti, siis teises nihkus see 90 protsendi lähedale jne, jne. See kõik võimaldas läbi viia hiilgava sõjalise kampaania, mis oli sisuliselt lõppenud juba 9. aprillil Bagdadi langedes ehk pisut enam kui kaks nädalat pärast õhu- ja maaväe operatsioonide samaaegset algust 19. märtsil.

Midagi läks valesti

Selle viimase saja aasta ühe edukaima välksõja analüüs on alanud juba praegu ning järelduste tegemine kestab ilmselt veel aastaid. Täpselt samamoodi aga küsitakse, mis siis ikkagi läks valesti pärast seda, kui president George W. Bush kuulutas 1. mail lennukikandja tekile riputatud sildi all “Ülesanne täidetud!” sõjalise faasi lõppenuks.

Sest pärast seda selgus, et suurem osa ülesandest on siiski ees ning praeguseks on Iraagi võrdlemine Vietnamiga USA kodupubliku hulgas üha laiemalt levinud. Pärast sõjalise faasi lõppu 2003. aasta mais astus USA maavägede staabiülem kindral Eric Shinseki avalikult vastu oma kaitseministrist bossi Donald Rumsfeldi optimistlikele hinnangutele ning nentis Kongressi ees esinedes, et Iraagi stabiliseerimiseks tuleb seal kahe aasta jooksul hoida 150 000 mehega väekontingenti. Shinseki vabastati küll sama aasta juunis ennetähtaegselt oma vastutusrikkast ametist, kuid 2005. aasta novembris ehk kaks ja pool aasta hiljem on Iraagis endiselt 160 000 USA sõjaväelast ning alates 2003. aasta märtsist on operatsiooni Iraagi Vabadus käigus hukkunud 2110 Ameerika sõdurit ja 201 rahvusvahelisse koalitsiooni kuuluvate riikide sõdurit (Iraq Coalition Casualty Count, http://icasualties.org/oif/, 30. novembri seisuga).

See kõik näeb välja just nimelt sellesama pikaleveninud, väljapääsuta konfliktina, mida USA sõjaline juhtkond pärast Vietnami traumat nii väga vältida on soovinud. Lisaks: pärast 1945. aastat on Ameerika küll palju sõdinud, kuid ainult kolmel korral (Koreas, Vietnamis ja Iraagis) on langenute hulk küündinud üle 300, osundab Ohio riikliku ülikooli poliitikateaduste professor John Mueller (The Iraq Syndrom, John Mueller, Foreign Affairs november/detsember 2005).

President Richard Nixoni administratsioonis kaitseministrina aastatel 1969 – 1973 USA Vietnamist lahkumist orkestreerinud Melvin R. Laird nimetab aga praeguse Iraagi ja kunagise Vietnami vahele paralleelide vedajaid voodi all luuravate tontidega avalikkuse hirmutajaiks, kes oma alainformeerituses on kasutanud Vietnami-kolli 1970. aastatest peale isolatsionistliku Ameerika välispoliitikaagenda propageerimiseks (Melvin R. Laird, Iraq: Learning the Lessons of Vietnam, – Foreign Affairs november/detsember 2005). Vietnami paralleel pädeb Iraagi puhul küll, kuid hoopis teisel viisil, argumenteerib Laird. Samaaegselt Ameerika vägede väljatõmbamisega oli USA 1973. aastaks kindlustanud Lõuna-Vietnamile reaalse võimaluse ennast ise kaitsta, väidab Laird. Vietkongi partisanisalgad olid selleks ajaks Lõuna-Vietnamis sama hästi kui likvideeritud, Saigoni armee oli sõjaliselt suuteline Põhja-Vietnamile vastu seisma ning viimase sõjalised ressursid olid otsakorral. Kuid pärast oma sõdurite äratoomist ütles USA oma liitlasest sisepoliitilistel põhjustel lahti, Lõuna-Vietnamile antud rahaline abi kuivas kokku ning kommunistide armee pealetungi ajal 1975. aastal saabus seetõttu juba kollaps – ja Washington kaotas kõik panused, mis ta aastate jooksul võidu saavutamise nimel oli teinud.

Just sellest õppetunnist peakski Lairdi arvates praegune USA poliitika Iraagis lähtuma: tagades iraaklastele endile suutlikkuse mässajatega toime tulla, tõmmata väed järk-järgult välja ning hoolitseda selle eest, et Bagdad ei leiaks ennast ei poliitiliselt ega rahaliselt “külma käest”.

Ettevaatliku optimismi põhjused

Paistab, et Bushi administratsioon ongi sellise lähenemise omaks võtnud. Juba järgmisel aastal võib koju naasta kuni 60 000 USA sõdurit, vägede väljaviimise graafik sõltub tõenäoliselt sellest, kuidas sündmused Iraagis arenevad. Senine praktika on küll näidanud, et Iraagi poliitilisel maastikul ja julgeolekuolukorras muutub kogu aeg midagi ning toimuvat pole tihtilugu võimalik ette näha, kuid vähemalt praegu tundub olevat põhjust ettevaatlikuks optimismiks. Novembri seisuga oli USA uurimisinstituudi CSIS (Center for Strategic and International Studies) andmeil näiteks Iraagi kaitseministeeriumil välja panna 88 lahinguoperatsioonideks kõlblikku pataljoni, neist 36 olid aga võimelised kandma juhtrolli mässuliste vastu suunatud operatsioonides, kasutades ameeriklasi ning teisi koalitsioonivägesid pigem toetavas rollis; tänavuse juuliga võrreldes tähendab see 50protsendilist kasvu. 2004. aasta alguses, kui Iraagi kaitseministeerium loodi, polnud tal välja panna näiteks ühtegi üksust. Kaitse- ja siseministeeriumile alluvate Iraagi julgeolekujõudude koguarv on 96 000 mehelt septembris 2004 kasvanud tänavu novembriks 210 000 meheni ning jõuab järgmise aasta juuliks 270 000 meheni. Iraagi üksused on juba praegu võtnud üle vastutuse mitmete riigi piirkondade julgeoleku eest – kaasa arvatud vastutus osa Bagdadi julgeoleku eest – ning nende väljaõppe tase tõuseb pidevalt, samal ajal kui desertööride arv on langenud mõnele protsendipunktile Anthony H. Cordesman, (vt Iraqi Force Development: Coalition Reporting as of the Fall of 2005.CSIS, http://www.csis.org/index.php?option=com_csis_pubs&t ask=view&id=2506.).

Mis siis ikkagi läks valesti pärast seda, kui president George W. Bush 2003. aasta 1. mail lennukikandja tekile riputatud sildi all “Ülesanne täidetud!” sõjalise faasi lõppenuks kuulutas?

Samal ajal on viimase poole aasta madalamaile tasemele langenud nii rünnakutel hukkunud koalitsioonisõdurite arv kui terrorirünnakute tõttu surma saanud iraaklaste hulk, madaltaseme on saavutanud enesetapurünnakud, iraaklastelt mässuliste kohta laekuvate luurevihjete hulk on juba mitmeid kuid kõrgtasemel nagu ka koalitsioonivägede ja Iraagi julgeolekujõudude ühisoperatsioonidel tapetud mässuliste arv – ligi 3000 võitlejat kuus (vt The Brookings Institution Iraq Index, http://www.brookings.edu/fp/saban/iraq/indexarchive.htm.)

See kõik võib osutada sellele, et vahest ongi Valge Maja poolt lubatud murdepunkt käeulatuses, iraaklased suudavadki kontrolli riigi üle enda kätte võtta saabuva aasta ja järgmise kahe-kolmega, ameeriklastest jääb maha üha kahanev väekontingent ning mäss Iraagis vaibub seda enam, mida suurema hoo saab sisse poliitiliseks dialoogiks nimetatav jõugruppidevaheline rahumeelne kooseksisteerimine ning mida jõudsamalt kasvab majandus ja väheneb tööpuudus, mis praegu hõlmab viiendikku kuni veerandit elanikkonnast. Iraagi rahvuslik koguprodukt on juba sellel aastal 2002. aasta näitajast viie miljardi dollari võrra suurem, küündides ligi 25 miljardi dollarini. Ning 90 protsenti umbkaudselt 30 000 aktiivsest mässulisest moodustavad just kohalikud iraaklased; niinimetatud sissesõitnuteks hinnatakse 3000 meest.

Ent taandumismeeleolud levivad

Aga kas Iraagi suhteline rahunemine sõjalistes kategooriates tähendaks ühtlasi, et on võitnud ka 11. septembri rünnakutest arenema hakanud praeguse administratsiooni poliitika, mis peab globaalse terrori ajastul Ameerika turvalisuse tagamise parimaks võimaluseks demokraatia ja vabaduse jõulist levitamist maailmas? Või isegi võitu terrorismivastases sõjas – Iraak pidi olema ju terrorismivastase sõja keskne teater, kus terroristidega võitlemine tagab nende eemalhoidmise USA tänavatelt?

Niinimetatud Iraagi sündroom on juba tekkinud ning oma iseloomult on see sarnane Vietnami sündroomiga, väidab Mueller. Iga sõjalise ettevõtmise alguses koonduvad ameeriklased reeglina oma juhtkonna ümber, toetades välispoliitilist sekkumist sõjaliste vahenditega. Kui aga kampaania venib, kaotused kasvavad ja edu ei paista, siis see toetus kahaneb ning reeglina Muelleri sõnutsi enam ei kosu. Toetus vägede väljatoomisele Iraagist on praeguseks saavutanud aga kõrgelt püsiva taseme, tegelikult veelgi enam: oktoobris teostatud Pew uurimisinstituudi küsitluse kohaselt on isolatsionism USAs pea kõigi aegade kõrgpunktis. 1964. aastal esmakordselt, toona Gallupi läbi viidud uurimuses nõustus vaid 18 protsenti vastanutest väitega, et “USA peaks rahvusvahelises poliitikas tegelema oma asjadega ning laskma ülejäänud riikidel ise endaga hakkama saada”, samas kui 70 protsenti polnud selle seisukohaga teps mitte nõus (vt New Republic 23.11.2005). Pärast külma sõja lõppu ja rahuliku hegemooniaajastu näilist saabumist oli väite pooldajate osakaal 1995. aasta juuniks kasvanud 41 protsendini. Siis saabus aga 2001. aasta 11. september ning samal kuul langes “Ameerika oma asjadega tegelemise” pooldajate hulk 30 protsendini. Tänavu oktoobris oli sellele küsimusele vastanute hulk kasvanud aga 42 protsendini ehk suuremaks kui kunagi varem. Sama uurimuse kohaselt arvas 44 protsenti 520st intervjueeritud USA välispoliitika arvamusliidrist, et “demokraatia levitamine teistesse riikidesse” peaks olema Ameerika välispoliitika “peamine ülesanne”. Praegu on sellel seisukohal vaid 18 protsenti välispoliitikaspetsialistidest.

Ameerika põeb Iraagi-pohmelust, täpselt samuti nagu ta kunagi põdes Vietnami-pohmelust. Ja see pohmelus võib Muelleri hinnangul Iraagi sõja ohvrite nimekirja kanda ka neokonservatismist kantud Bushi doktriini koos kõigi ennetavate löökide ja unilateraalsete sõjaliste aktsioonidega, demokraatia jõuga levitamise ja autokraatsete režiimide kukutamisega jne, jne.

Ning lisaks on olemas veel Pentagonis kogemusi analüüsivad sõjaväelased, kes militaarspetsialistidena üritavad suure tõenäosusega vältida Ameerika sõjamasina sattumist uutesse “avatud lõpplahendusega” kampaaniatesse. Spetsialistid, kes teavad üsna hästi, et praeguste väekontingentide rakendatuse puhul Afganistanis ja Iraagis oleks neil väga raske oma riigi huvide kaitseks välja astuda kusagil mujal – näiteks relvitustamaks tuumapommi loovat Iraani.

Islamivõitlejaid ekspordib Iraak ikkagi

Kuid sõda terrorismiga? 11. septembri rünnakud korraldanud Osama bin Ladenile sai äratuskellaks Nõukogude invasioon Afganistani, seal peetud võitlusest sai sõjaka islami džihadismi ehk neosalafismi ideoloogiline lahingulipp ja võimas motiveeriv tegur. Džihadistide silmis ei kukutanud Nõukogude üliriiki mitte USA ja külm sõda, vaid nemad Afganistani sõja mõjul. Nad sundisid jumalata superjõule peale pika ja visa võitluse, mis sundis kurnatud vastase sellelt maalt lahkuma, jättes endast maha liitlaste valitsuse, mis, nagu väideti, pidi olema “suuteline ise ennast kaitsma”.

Ükskõik, kas Iraagi praegune valitsus jääb püsima või langeb, pole sel džihadistide silmis tähtsust. Tähtis on see, et nad võitlesid ning ameeriklased lahkusid. See on ainus, millel on liikumise elujõudu ja uute liikmete värbamist silmas pidades tähtsust, sellest saab meedia vahendusel võib-olla Afganistanist võimsamgi koondav signaal. Selline võimalus on olemas, kuid see ei pruugi realiseeruda. Kuid juba praegu on Iraagi sõda aidanud radikaliseerida peamiselt islamimaailma, aga Madridi ja Londoni plahvatuste valguses ka Euroopa moslemeid palju edukamalt, kui Moskva tegevus Afganistani mägedes selles kunagi põhjust andis. Saudi Araabia luure poolt üle kuulatud 150st kahtlustatavast džihadistist mainisid peaaegu kõik oma motivaatorina USA tegevust Iraagis. Enamikul polnud varasemat kokkupuudet radikaalidega, enamasti oli tegu noorte ja haritud keskklassist pärit meestega. Iraagi veteranid on tõenäoliselt isegi “vingemad” kui kunagised Afganistanist naasnud, nentis Saudi Araabia siseminister prints Nayef (Anthony H. Cordesman, Iraq and Foreign Volunteers. CSIS, nov 2005, http://www.csis.org/index.php?option=com_csis_pubs&task=view &id=2366.). “Me ootame Iraagis käinutelt kõige halvemat. Nad on kindlasti hullemad (kui Afganistani veteranid – toim) ning meie oleme nende vastuvõtmiseks valmis.”

Praeguseks on Iraagi võrdlemine Vietnamiga USA kodupubliku hulgas üha laiemalt levinud.

Iraagist on saanud efektiivne terroristide treeninglaager palju keerukamate, mitmekesisemate, tapvamate lahinguvõtete alal, kui seda oli Afganistan. Kuid sõjaline võit pole kunagi olnud bin Ladeni ja teiste džihadistide-salafistide eesmärgiks (vt Lee Harris, Al-Qaeda’s Fantasy Ideology. – PolicyReview, august 2002). Nagu Valge Maja ametnikud nii sageli on täiesti õigesti märkinud, on terrorismivastane sõda ideede võitlus masse kontrolliva sümboolse võimu pärast. Ja ideesõja islamiterrorismiga on Valge Maja vähemalt selles rindelõigus juba kaotanud.

Vietnami vari ka Afganistani kohal

Muide, kui Afganistanist poleks pärast Nõukogude vägede lahkumist kujunenud kaose ja mudžahiidide rühmituste vahelise kodusõja meelevalda jäetud “unustatud riiki”, poleks sellest vahest saanud ka Al Qaeda baasi, varjupaika, kus Osama bin Laden ja tema kaasvõitlejad said rahus välja arendada oma organisatsiooni, paika panna strateegilised plaanid ning rajada treeninglaagrid, kus Nõukogude armee vastu võideldes kogemused omandanud esimese laine džihadistid-salafistid koolitasid tervete pataljonide kaupa uusi islamisõdalasi, nendib ajakirja The Atlantic Monthly staažikas ajakirjanik Robert D. Kaplan oma 1990. aastal trükivalgust näinud raamatule “Soldiers of God” 2001. aastal pärast septembrirünnakuid kirjutatud sissejuhatuses. Kuid 1980. aastatel Afganistanis toimunud sissisõda ohtralt raha ning relvadega toetanud USA pidi selles tegevuses kasutama tagalabaasina Pakistani, mille juhtkond eesotsas kindral Zia ul-Haqiga soovis selle privileegi eest mõningaid vastuteeneid, muuhulgas õigust otsustada, millist sissirühmitust paljudest mudžahiidide grupeeringutest Washingtoni ressurssidega doteerida. Mõõdukamaid kõrvale jättes valis Pakistani salateenistus välja ühe kõige radikaalsema, jõhkrama ja suurimat kaost külvava rühmituse, Gulbuddin Hekmatyari juhitud Hizbi-Islami liikumise. Kindral Zia ning tema liitlaste hinnangul kontrollisid nad Hekmatyari teistest sissi-pealikest rohkem, tema liikumise tõusmine prominentsele kohale mudžahiidide hulgas suurendas aga Afganistanis kaost ja anarhiat ning mängis määravat rolli Talibani liikumise tekkimises ja hilisemas võimule pääsemises. Talibani võimuperiood omakorda aga tähendas Afganistani muutumist bin Ladeni teiseks koduks.

USA andis aga Pakistani salateenistusele soosiku valikul vabad käed kahel põhjusel, nendib Kaplan, kes 1980. aastate teisel poolel ja lõpus veetis mudžahiidide tegevusest kirjutades aastaid Pakistanis ja Afganistanis. Esiteks oli CIA-l Pakistani salateenistusega väga viljakas koostöösuhe ja Afganistani operatsioonide edukaks jätkumiseks oli pakistanlaste toetus möödapääsmatu. Kuid teiseks mängis rolli ameeriklaste ebakindlus. “See tulenes osaliselt meie kogemustest Vietnamis, kus me arvasime endal olevat arusaamise kohalike elanike kultuurist ja toimimisviisidest, kuid tegelikult meil seda polnud, või kui oli, siis seda kas eirati või ei osatud kohaselt rakendada,” kirjutab Kaplan. “Seega kuulakem seekord piirkonna tõelisi asjatundjaid, pakistanlasi. Taas oli Vietnamist kaasa saadud trauma ja süütunne rängale veale kaasa aidanud.”