Venemaa vargamaailma ajalugu
Mark Galeotti nimi Venemaa tundjana ja analüütikuna peaks olema üldtuntud. Praegu on Galeotti Prahas asuva rahvusvaheliste suhete instituudi uurija, varem on ta olnud seotud nimekate Briti ja USA ülikoolidega ning olnud külalisprofessor ka MGIMOs. Kuid ilmselt vähesed teavad, et viimased kakskümmend viis aastat on Galeotti tegelenud Vene organiseeritud kuritegevuse uurimisega ja see töö on nüüd vormistatud 326-leheküljeliseks raamatuks.
Raamat on muljetavaldavalt detailse uurimistöö tulemus ning selle põhiteesiks on, et Vene organiseeritud kuritegevust võib vaadelda kui subkultuuri omaette normide, rituaalide ja praktikatega. Peale intervjuude ning Vene ja Inglise vastava teema autorite tööde kasutab autor veel ka ajaloolaste, kirjandusteadlaste ning antropoloogide töid.
Vargad ehk vene keeli vorõ (ingliskeelses transkriptsioonis siis vory) olid traditsiooniliselt Vene kriminaalses maailmas organiseeritud, suletud ja kriminaalne kast, kelle tegemistest on aimu ka neil, kes on lugenud eestikeelseid raamatuid „Halli hundi päevik” (Ahto Levi) või „Nelikümmend küünalt” (Raimond Kaugver).
Alustuseks viib autor lugeja revolutsioonieelsesse aega ja näitab et Tsaari-Venemaa oli riik, kes „valitses odavalt” (policed on the cheap, lk 12) – 19. sajandi lõpul oli Venemaal 120 miljoni elaniku kohta alla 48 000 korravalvuri. Enamik neist teenis linnades ja seetõttu jagus 90-miljonilise maaelanikkonna kohta natukene üle 8000 korravalvuri (lk 16). Pole siis ka ime, kui maaelanikkonna seas levisid erinevad omakohtu vormid, kusjuures kõige karmimalt karistati hobusevarguse eest. Siia lisandub Tsaari-Venemaal valitsenud krooniline korruptsioon, mida Galeotti nimetab suisa „Vene traditsiooniks” (something of a Russian tradition, lk 13).
Nüüdisaegse Vene organiseeritud kuritegevuse alguse viib Galeotti aga tolleaegsete linnade – Peterburi, Odessa, Moskva – slummidesse, n-ö jamõ’desse. Urbaniseerumise ja tööstuse arengu tõttu voolas linnadesse inimesi küladest õnne otsima ning enamik neist maandus slummides, kus riigistruktuurid olid enamasti vaid formaalselt esindatud. Tagajärjeks oli kuritegelike gruppide teke, mida Galeotti peabki „varaste maailma“ ehk vorovskoi mir’i alguseks. Need grupid tegelesid väljapressimise, taskuvarguste, röövimisega ning spetsialiseerusid suhteliselt varakult teatud kindlale tegevusele (lk 31). Galeotti väidab, et kuritegelikud grupid võtsid oma struktuuri üle esimestelt artellidelt – neil oli välja kujunenud hierarhia, ühiskassa ja kohustus üksteist aidata (lk 30).
Galeotti väidab, et kuritegelikud grupid võtsid oma struktuuri üle esimestelt artellidelt – neil oli välja kujunenud hierarhia, ühiskassa ja kohustus üksteist aidata.
Võimu ja kurjategijate maailma vaheliste sidemete tekkimine algab raamatu järgi Staliniga, kes polnud küll ainukene revolutsionäär, kes röövimisega bolševike parteikassat täitis. Muutus tuli aga bolševistliku riigipöördega. Revolutsiooniaegne ja -järgne kaos Venemaal sundis bolševikke järjest brutaalsemaid samme astuma, et võimu hoida. Üks selline oli vangilaagrite süsteemi asutamine ja inimeste massiline sinna saatmine. Loogiliselt tõid GULAGi laagrid kaasa vorovskoi mir’i homogeniseerumise – vange liigutati laagrist laagrisse ja nad lõid ühtse subkultuuri. Laagrite maailmas tekkis üleriiklik hierarhia, mille tipus olid „seaduslikud vargad” (vorõ v zakone), kes polnud „tingimata jõugujuhid” (not necessarily gang leaders, lk 46) vaid pigem „kohtunikud, õpetajad, eeskujud ja vargamaailma peapreestrid” (judges, teachers, role models and high priests of the vorovskoi mir, lk 46). Sel ajal kujunes ka välja varaste maailma üks norme – keeld teha igasugust koostööd riigivõimuga. Selle keelu rikkujat nimetati „litaks” – suka. Ajalooline ülevaade sõja ajal laagrites toimunust on raamatus pikk, ent siinkohal tasub mainimist murranguline hetk, n-ö „litade sõda” (bitches’ war), kui enam kui miljon GULAGi vangi astus sõja ajal Punaarmeesse, nende seas ka palju kriminaale (lk 54). Galeotti põhjendab seda sammu puhtalt oportunismiga, eesmärgiga saada paremaid elutingimusi, ent Anne Applebaumi järgi ei jäänud ka laagrid puutumata üldisest ühiskondlikust patriotismitõusust, nii et ka kriminaalid läksid tihti ideelistel kaalutlustel sõdima.1 Esimese osa viimane peatükk on midagi kultuurihuvilistele, seal võetakse luubi alla varaste keele, tätoveerimiskultuuri ja normide kujunemine, lühidalt peatutakse ka naiste rollil varaste maailmas.
Galeotti väidab, et pärast Stalini surma ja GULAGi laagrite kinnipanekut oli vorovskoi mir hinge vaakumas, sest ta oli loodud laagrite süsteemis eksisteerimiseks (lk 87), ent uue hingamise andis varastele järjest süvenev defitsiidimajandus (economies of shortage2) ja sellega seotud endeemiline korruptsioon Nõukogude Liidus. Väljakujunenud blat-süsteemi on Alena Ledeneva kirjeldanud kui mitteformaalsete võrgustike struktuuri, mis aitasid inimestel tekitada juurepääsu defitsiitsetele kaupadele ja teenustele.3 Siin said oma võimaluse vargad, kes organiseerisid põrandaaluseid ettevõtteid ja vahendasid defitsiitset kaupa, seda kõike koostöös Kommunistliku Partei struktuuridega, kes oli „the biggest gang in town” (lk 86).
Eriti huvitavaks läheb raamat aga alates 1990. aastatest, sest see põhineb autori enda välitöödel Venemaal. Ootuspäraselt sai üheks olulisimaks vargamaailma sissetulekuallikaks perestroika perioodil salaalkoholi valmistamine ja müümine (lk 99). Selle perioodi kohta on ka suurepärane raamat, mis näitab, milline kaos tol ajal valitses nõukogude majanduses, kui üks riigi sissetuleku alussammas ära kukkus4. Galeotti väidab, et tekkinud olukord ise suunas organiseeritud kuritegevuse ärisse – väga põnev kirjeldus näitab, et peale alkoholi hakkasid inimesed paluma kriminaalidel ka muid kaupu muretseda (lk 100). Liiga vähe on aga pühendatud ruumi katusepakkumisele ja etniliste rühmituste väljakujunemisele sel ajal, see on autori jaoks pigem episood näitamaks, kuidas loodi alus hilisema organiseeritud kuritegevuse struktuurile pärast Nõukogude Liidu kokkuvarisemist.
Enam kui pool raamatust on pühendatud organiseeritud kuritegevuse muutumisele Vene Föderatsioonis. Näidatakse, kuidas vana jõugukuritegevus hakkas vähehaaval asenduma n-ö autoriteetide struktuuriga, kus ärimehe ja kurjategijate liidri vahel on väga raske vahet teha. Selle struktuuri loomisele aitas kaasa olukord, mida on ka nimetatud „neofeodalismiks vene moodi“5, mil tekkis riiklikult mahitatud „kleptokraatia”, kus lähedus võimule tagab ka juurdepääsu ressurssidele.6 Esile võiks siin tõsta etniliste jõukude rivaalitsemise analüüsi, eriti peatutakse tšetšeenidel. Soovitatav on ka eraldi peatükk vargamaailma heroiseerimisest kaasaegses vene filmis ja muusikas.
Galeotti väidab, et Vene kriminaalse maailma teket mõjutasid kõige enam Stalin (luues riigivõimuga koostööalti kurjategija), Brežnev (andes defitsiidimajandusega võimaluse põrandaaluse äri vohamiseks) ja Gorbatšov (andes varastele uued majanduslikud võimalused). Raamat lõppeb aga Vene organiseeritud kuritegevuse sisseimbumisega Krimmi ja praegusse Donbassi. See tõestab, et tegemist on dünaamilise ja arenguvõimelise nähtusega, mis on pidevas muutumises.
Viited
- A. Applebaum, Gulag: A History, 2003, New York, Toronto, Sydney, Auckland: Doubleday. ↩
- K. Verdery, Ethnic relations, economies of shortage, and the transition in Eastern Europe, in Socialism. Ideals, Ideologies, and Local Practice, C. M. Hann, Editor. 1993, Routledge: London and New York. p. 172–187. ↩
- A. V. Ledeneva, Russia’s Economy of Favours. Blat, Networking and Informal Exchange. 1998, Cambridge: Cambridge University Press. ↩
- M. L. Schrad, Vodka Politics: Alcohol, Autocracy, and the Secret History of the Russian State. Vol. Oxford 2014: Oxford University Press. ↩
- V. Shlapentokh, Contemporary Russia as a Feudal Society. A New Perspective on the Post-Soviet Era. 2007, New York, Houndmills: Palgrave Macmillan. ↩
- K. Dawisha, Putin’s Kleptocracy. Who owns Russia? 2014, New York, London, Toronto, Sydney, New Delhi: Simon and Schuster Paperback. ↩
Seotud artiklid
Põhja-Korea sõdurid Venemaal: mida nad teevad ja kuidas peaks reageerima?
Informatsiooni Põhja-Korea sõdurite võimalikust saabumisest rindele hakkas kõigepealt levitama Ukraina sõjaväeluure, tehes seda neile iseloomuliku üldistusastmega ja rõhutades sündmuse kriitilisust. Sõjas oleva organisatsiooni puhul mõistetav teguviis, kuid tavalisele meediatarbijale ehk liiga paanikattekitav.
Kai Kaarelson: Gruusia lõhkine sisepoliitika
Grusiinid isegi ütlevad, et sellel laupäeval toimuvad parlamendivalimised on riigi jaoks kahtlemata ajaloolised. Kaalul ei ole ainult Gruusia sisepoliitiline tulevik, vaid ka välispoliitiline suund. Nii lubab võimul olev Gruusia Unistuse (Georgian Dream, GD) partei oma rahvale opositsiooni võidu korral sõda ja hävingut – nimelt kisuks opositsiooni liigne läänesuunaline innukus Gruusia Ukrainaga sarnaselt sõtta suure naaberriigi vastu. Opositsioon omakorda hoiatab Gruusia Unistuse võidu korral riigi lääne-suunalise integratsiooni lõppemise ning Gruusia Vene mõjusfääri langemise eest.
Mida saab ELi uus kõrge välisesindaja teha Ukraina võidu heaks?
Järgmine ELi välisasjade ja julgeolekupoliitika kõrge esindaja astub ametisse ajal, mil Euroopa julgeolek ja maailmakord on segi paisatud. Välisesindaja tegevuskava peab olema üleilmse haardega ja keskenduma ELi mõjujõu kindlustamisele suurvõimude konkurentsis, mida on näha pea igas maailma otsas, alates Lõuna-Hiina merest kuni Lähis-Ida, Venezuela ja Arktikani. Samas ei ole üldse kahtlust, et ELi prioriteetide hulka kuulub Ukraina.
Jumala kingitud maa. Kuhu kulged, sõber Gruusia
Mäletatavasti andis Euroopa Liit 2023. aasta detsembris Gruusiale ajaloolise kandidaatriigi staatuse, kuid 9. juulil 2024 Gruusia EL-iga liitumise protsess peatati. Selle otsuse peamiseks põhjuseks oli niinimetatud välisagentide seadus (Transparency of Foreign Influence), mis jõustus juuni alguses. Kui demokraatlike riikide vastavad seadused piiravad vaid ebademokraatlike välisjõudude tegevust oma territooriumil, siis Gruusia seaduses vastav piirang puudub ehk uus eeskiri võimaldab piirata näiteks ka EL ja USA rahastatavate organisatsioonide tegevust.
Igor Gretski: Euroopa säilitagu Durovi afääris kaine pea
Üks silmapaistvamaid sündmusi viimastel nädalatel on olnud ettevõtja ning Telegrami sõnumirakenduse kaasasutaja Pavel Durovi kinnipidamine Prantsuse prokuratuuri poolt. Isikuvabaduste ja riikliku julgeoleku või digifirmade mõju ja vastutuse üle arutlemise asemel tuleks Durovi juhtumile läheneda mõnevõrra erineva nurga alt.
Personaalne immuniteet – kas takistus Putini troika agressioonikuriteo eest vastutusele võtmisel?
Vaadates Venemaa riigipea Vladimir Putini alustatud agressioonisõda Ukrainas, tasub küsida, kas riigi etteotsa kuuluvad riigipea, välisminister ja valitsusjuht ehk troika võivad tugineda oma ametikohast tulenevale personaalsele immuniteedile kui tagatisele, et rahvusvahelise kuriteo toime panemisel ei jõuta nende karistamiseni.