juuni 25, 2018

Venemaa toorejõuline habras võim

TASS/Scanpix
Volokolamski elanikud protestimas märtsis kahjuliku prügimäe vastu.
Volokolamski elanikud protestimas märtsis kahjuliku prügimäe vastu.

Tuletiku tõmbamisest võib gaasi täis ruumis piisata.

Ehkki Vladimir Putin tugevdab oma võimu silmapaistvate spektaaklite ja võimunäitamisega, muutub süsteem üha hapramaks.

Vajadus reformide järele on aina põletavam. Uusima arvamusküsitluse järgi on neid nõudvate inimeste hulk kuue aastaga kasvanud 44 protsendilt 56le. Stabiilsus kui võimu legitimeerija on selgelt nõrgenemas.

Venemaal ei leidu majandusteadlast, kes peaks Putini poolt kevadel antud uusi majanduskasvu eesmärke reaalseks. Käsumajanduses kasvanud presidendi voluntaristlikud ja populistlikud ukaasid ei veena.

Sotsioloog, mõttekoja Rešenije juht Vladimir Sokratin hoiatab Peterburi kvaliteetses nädalalehes Gorod 812, et ees seisavad rahutused. Tõsi, riigistatud Levada arvates pole üle 90 protsendi rahvast valmis tänavaprotestides osalema. Kuid kodusid külastades tehtud  intervjuudes pole muu tulemus võimalikki „praeguste realiteetide valitsedes“, ütleb Sokratin. Volokolamskis ja Kemerovos nähti äsja, et tänavaaktiivsus võib tõusta nullist saja protsendini ühe ööpäevaga.

Volokolamski väikelinn on näide praegusest valitsusviisist, kus protestile anti nuiaga vastu pead. Seal oli pikalt kurdetud ohtliku ebahügieenilise prügimäe üle. Kui lapsed haigestusid sellest tingitud nakkusse, läks linnakese 21 000 elanikust 5000 tänavale meelt avaldama.

Kuberner oleks pidanud tulema kodanike ette, et laste ravi ja prügimäe olukorra parandamise suhtes kokku leppida, ütleb Sokratin. Selle asemel põrutas kohale rahvuskaart ja sotsiaalmeedia näitas üle Venemaa, kuidas kaardivägi peksis rahva laiali. Kuberner Vorobjov ei mõelnud, et kui leek on lahvatanud, tuleb teha lepitust ja tuli kustutada. Sokratin ütleb: „Tema arvates tuleb viibutada raudkõva kätt – selleks on ta ametisse seatud. Ei tohi läbi rääkida, alistuda kompromissidele, laskuda rahva ette põlvili.“

Võrreldes Kontupohja rahvastevahelise vägivallajuhtumiga 2006. aastal on erinevus suur. Tollasegi olukorra lahendamisest võttis Sokratin osa, andes Petroskoi linnavalitsusele konsultatsioone. Siis ei kasutatud jõuvõtteid, ei pekstud meeleavaldusi kumminuiadega laiali, rahutused summutati läbirääkimiste, propaganda ja lepitusega.

Sokratin kõneleb Venemaad ähvardavast sotsiaalsest kõrgpingest, mis võib hetkega rahutusteks lahvatada. See sünnib ebaõigluse tundest – keegi ei paista rahvast kaitsvat.

Õnnetused, näiteks palju ohvreid nõudnud tulekahju Kemerovo ostukeskuses, räiged korruptsioonijuhtumid või administratiivne meelevaldsus, nagu Telegrami sulgemine, võivad viia inimesed tänavale. Äkiline õnnetus, millest Venemaal pole puudust, tekitab plahvatuse, kui ei usuta, et riik käitub õiglaselt.

Aasta eest osalesid koolilapsed laialdaselt Aleksei Navalnõi protestides. Neid ei huvitanud Navalnõi ega isegi tema korruptsioonivastane võitlus. Meeleavaldused ei tõstnud Navalnõi populaarsusreitinguid. Teismelised olid vastu ebaõiglusele ühiskonnas.

Seoses Putini ametisseastumisega peksti ja arreteeriti meeleavaldustel taas just teismelisi. Sotsiaalmeedias tekitasid palju õudust pildid, kus isegi algkooliõpilasi viidi vangi. Kui vanemad tulid oma noortele mässulistele järele, ähvardati neid seadusliku kaasvastutusega kasvatuskohustuse rikkumise eest. Vastav seadus on valmimisel.

Meeleavaldajaid hirmutatakse meelevaldsete arreteerimistega. Ka möödakäijatele väänatakse hirmutuseks vanglakaristusi nagu pärast Bolotnaja meeleavaldusi 2012. aasta mais. Sokratin ütleb, et hirmutamine toimib vaid intellektuaalide, lepliku meelega meeleavaldajate puhul, kuid osa meelavaldajaist soovibki võidelda. Rahvuskaardi vägivald tekitab paratamatult vastuvägivalda.

Minu tuttav sattus eelmisel sügisel Peterburi abilinnapea lõunale, kus too rääkis, kuidas oli alanud Süüria kodusõda: valitsusvastaseid grafiteid teinud poisid viidi politseijaoskonda ja löödi neile sõrmede pihta.

Olen ise lugenud sama lugu, tõsi, poisid kadusid seal nagu tina tuhka. Kuid minu tuttava meelest iseloomustab see jutt juhtkonna arutelusid oodatavate protestide üle: kui siloviki’d hakkavad lööma kõiki protestijaid nuiaga pähe, siis võib-olla hoiatab tsivilistidest pool vägivalla tagajärgede eest.

Putin on teadaolevalt rapsiv taktik. Tema järel suundub terve administratsioon ummisjalu kiirvõitudele, mõtlemata tagajärgedele, mis on tihti ootamatul kombel kurvad. Tõsi, ametnikel pole isegi aega strateegilisteks reformideks, kui nad peavad keskenduma konkureerivate rühmituste sepitsuste tõrjumisele. Riigi struktuur on killustunud ja rühmitused võitlevad omavahel. Huvirühmade ja Kremli klannide võimuvõitlus takistab pikemaajalist perspektiivi.

Paljud läbimõeldud otsustena esitatud meetmed on tegelikult salajane võitlus Bütsantsi salakambrites. Skripali mürgitamine ja Litvinenko, Nemtsovi ja Politkovskaja mõrvad või Telegrami sulgemine ei too ilmtingimata Putinile endale kasu – kuid tal pole hoobasid nende tegusid mõjutada.

Ametnikke ei huvita rahva tagasiside, nad hoolitsevad vaid oma positsioonide eest võimuvõitluses. Valimiste ja vaba ajakirjanduse, kodanike survegruppide puudumine paistab mehaanilise diktaadina. Ka kuberneride valimistel Kaliningradis, Vladivostokis ja viimati Novosibirskis on Kreml kohalikud mõjutajad brutaalselt kõrvale tõrjunud.

Administratsiooni kaitsjad ütlevad, et Vene rahvas pole kunagi elanud nii hästi kui praegu. Majanduse areng ehk nafta hind  ongi tõusnud 2008. aasta tasemele. See tekitab siiski kõikide autoritaarsete valitsejate luupainaja: kui ellujäämisvõitlusest on tõustud kõrgemale sissetulekutasemele, hakkavad inimesed nõudma elukvaliteeti ja õiglust. Nooremad ja haritumad ei rahuldu vabadusteta stabiilsuse ja üha napima sisuga külmkapiga.

Minu enda kogemused sellekevadisest Peterburist ja Nižni Novgorodist kinnitasid vähemalt intelligentsi osas, et Putini administratsioonist on põhjalikult villand saanud.

Araabia kevadet on nimetatud Putini sünnitraumaks. Väidetakse, et ta kardab Gaddafi saatust. Ta peab ennast ainsaks, kes suudab takistada riigi libisemist kaosesse, kasutades selleks üksnes armutut distsipliini ja korda.

Presidendi side riigi tegelikkusega võib olla nõrk. Teda ja nüüdismaailmas kasvanuid eristab täielik mõistmatus. Ta on endasse sulgunud ja kahtlustav, ei jälgi massiteabevahendeid ega sotsiaalmeediat ja loeb vaid eriteenistuste toimetatud top secret toimikuid.

Kõiki jälgivad ja kõigesse sekkuvad siloviki’d pole lahendus, ütleb Sokratin. Ega ka NLKP ja KGB suutnud 1991. aastal korda pidada. Putini võim toetub armeele, politseile ja eriteenistustele.

Kuid Sokratin vihjab, et armee ei soovi ehk relvituid tsiviilisikuid tulistada. Armee ei täitnud 1991. aasta augustis käsku protestijate pihta lasta, sest ta oli tehtud patuoinaks ja teda oli süüdistatud inimohvrites Tbilisis 1989. ja Vilniuses 1991. aastal (ka Riias oli

1991. aastal inimohvreid). 1993. aastal polnud armee väga mobiilne.

Massiprotestid on armeele risk – meeleavaldustel on kannatada saanud ka kõrvalisi isikuid. Sokratin küsib: „Mis saab, kui meeleavaldust laiali ajades jääb keegi tanki alla või sandistub? Kui ohvitseri naine saab viga ja ohvitser toob oma väeosa tänavale?“

Ka politsei pole ilmtingimata huvitatud potte taguvate memmede ja taatide laialipeksmisest. Seda nähti juba 2007. aastal Peterburis, kui pensionärid sulgesid Nevski prospekti. Kremli hinnang olukorrale on võib-olla vähem idülliline kui välismaailma oma. Tema ootusi peegeldab äsja asutatud rahvuskaart, mida käsutab isiklikult president. „Putini eraarmee“ ülesandeks on kaitsta riiklikku korda ja seda juhib Viktor Zotov, Putinile „armutult“ ja pimedalt ustav endine ihukaitseülem.

Selle uue sandarmeeriaga ühendati endised siseministeeriumi üksused ja märulipolitsei OMON. Rahvuskaardis on rahvamasside „manageerimisele“ spetsialiseerunud üksusi ja luba tulistada relvituid rahvamasse ja kodanikke ning ta evib kiirreageerimisvõimet. Tema liikmete arv on suurem kui armee maaväel ja seda kasvatatakse koguni 400 000 värvatud meheni.

„Rahvamasside manageerimist“ lähebki vaja, kui riigi ees seisavad reformid, mis tabavad kõige valusamalt vaest rahvast. Naised jõuavad Venemaal pensioniikka 55- ja mehed 60-aastaselt ning pensioniea  tõstmine on sama paratamatu rahvamajanduslikult kui võimatu poliitiliselt. Selle tõstmist 65 aastale on arutatud juba kaua. Meeste keskmine vanus oli 2017. aastal vaid 66,5 aastat ja 43 protsenti meestest ei ela 65-aastaseks. Mehed ei saa pensioniaastaid nautida. Väikeste pensionidega elamine on piin. Tööpuudus suureneb, kui vanurid ei saa tööd või võtavad töökohad noorte eest. Siin on vanurite mässu koht.

Venemaa suurima levikuga ajaleht Argumentõ ja Faktõ toetab Putinit, kuid teeb kampaaniat ebaõigluse vastu. Leht  õhutab rahulolematust, raporteerides värvikalt kuldse noorsoo ja oligarhide ohjeldamatust tarbimispeost.

AiF õhutab kibestumust, avaldades võrdluse, kus Venemaa on maailma ebaõiglasim maa: 74,5 protsenti jõukusest kuulub ühele protsendile rahvastikust. Sotsiaalse õigluse poolest vähem kuulsamas USAs kuulub ühele protsendile 42,1 protsenti jõukusest, Hiinas 43,2 protsenti ja Saudi Araabias 41,9 protsenti.

Ka valitsus möönab, et vaeseks liigitatud kodanike hulk on kiiresti kasvamas. Sotsiaalne kaitsetus tekitab üha ulatuslikumalt rahulolematust. Piirkondlike probleemide instituudi peadirektor Dmitri Žuravljov räägib AiFs, kuidas oligarhid viivad raha välismaale, rikastuvad fikseeritud hangetel ja jätavad palgad maksmata. „Mitte üksnes ebaõiglus, vaid selle allikas ajab närvi.“

Rosstati statistikainstituudi endine direktor professor Vassili Simtšera ütleb, et Läänest on Forbesi nimekirjas innovatsiooniga rikastunud Bill Gates, Venemaalt aga „tooraineklass“, kes on saanud oma jõukuse, kahmates kokku valmistooteid. Kõrgema majanduskooli professor Simon Kordonski meenutab: „Seadus mõistab rikka üle teistmoodi kohut kui vaese üle.“ Professorid võrdlevad praegust Venemaad seisusliku ühiskonna ja pärisorjusega.

„Uus klass“ on juba selles faasis, et siloviki’de pojad tõusevad valitsusameteisse rahakraane keerates.

Sotsiaalset lõhkeainet niisiis AiFi järgi piisab. Sokratin võrdleb  sotsiaalse mürgi levimist korteriga, kuhu voolab gaas. Kõik paistab normaalsena – siis aga tõmbab keegi tikku – pauk! Ja kuus aastat vulkaani jalamil on pikk aeg.

 

Soome keelest tõlkinud Erkki Bahovski

Kategooriates: PaberväljaanneSildid: