märts 21, 2014

Venemaa revisionism

Putin kavatseb purustada Euroopa senise korra.

Venemaa soov ja tahe rikkuda Ukraina territoriaalset terviklikkust on üle poole sajandi tõsiseim väljakutse Euroopas valitsevale korrale. Selles konfliktis seisavad vastamisi hiiglaslik tuumariik ja Prantsusmaa suurune riik, autokraatlik režiim ja revolutsiooniline valitsus. Venemaa interventsioon Ukrainas tõstatab küsimuse julgeolekugarantiide pidamise kohta, mida Lääs jagas Ukrainale, kui viimane loobus 1994. aastal tuumarelvast. See käib risti vastu paljude eurooplaste veendumusele, et tänapäeval on nende maailmajaos suur sõda sisuliselt võimatu. Praeguse konflikti tulemus võib olla Venemaa kolmanda impeeriumi teke või Ukraina nuririik keset Euroopat.
Venemaa agressiooni Ukrainas ei tohiks pidada oportunistlikuks võimunäitamiseks. Pigem on see püüd astuda poliitiliselt, kultuuriliselt ja sõjaliselt Lääne vastu. Venemaa kasutas sõjalist jõudu, sest soovis anda märku mängureeglite muutumisest, mitte aga seepärast, et poleks olnud teisi võimalusi. Õieti oli lausa rohkelt võimalusi avaldada Kiievile survet, sealhulgas Musta mere laevastikuga, mis paikneb Ukraina linnas Sevastopolis, gaasihindadega, nõudmisega, et Ukraina hakkaks tasuma oma võlga Venemaale, ning Ukraina-vastaste meeleolude üleskruvimisega Ukraina märkimisväärse suurusega venekeelse elanikkonna seas. Niigi on juba mõned Ameerika kõrgemad võimukandjad nentinud, et Ukraina kriisi ei saa lahendada ilma Venemaata ning Euroopa juhid on väljendanud rahulolematust uue (ja mitte kuigi hea) seaduse pärast, mille Ukraina üleminekuvalitsus võttis vastu kohe pärast võimulesaamist ja mis madaldas vene keele staatust. Teisisõnu – jõu kasutamine ei olnud hädavajalik.
See oli tegelikult isegi ohtlik. Ukraina on suur riik ja selle revolutsioonilisest vaimust haaratud rahvas on valmis isamaa eest võitlema. Moskva interventsioon tekitab Ukrainas tugevat Venemaa-vastast meelestatust ja võib tõugata riigi allesjäänud osa ELile ja NATOle lähemale. Samuti võib sõjaline interventsioon Ukrainas kaasa tuua tõelise humanitaarkriisi Venemaal endal. Vene allikate kohaselt on viimase kahe kuuga pagenud Venemaale ligemale 700 000 Ukraina elanikku Umbes 143 000 olevat palunud varjupaika. Sõda Ukrainas vähemalt kolmekordistaks nende arvu. Ühtlasi pole raske ennustada, et kui Moskva kasutab Ukrainas jõudu, süvendab see Venemaa poliitilist isolatsiooni. See on juba praegu toonud kaasa mõningaid majanduslikke ja poliitilisi sanktsioone, mis võivad Venemaa stagneeruva majanduse nokauti lüüa. Mõnel hinnangul ulatuksid sõja korral Ukrainaga Venemaa otsesed kulud üle kolme protsendi riigi SKTst (üle 60 miljardi dollari).
Ometi otsustas Putin kõigest hoolimata riskile välja minna. Üks põhjustest oli äng ja raev. Putin on kaks korda Ukrainas lüüa saanud: kõigepealt 2004. aastal oranži revolutsiooni ajal, mis tõi võimule Lääne-meelse koalitsiooni eesotsas Julia Tõmošenkoga, ja teist korda praeguste protestide käigus, millega kihutati ametist minema Venemaa-meelne president Viktor Janukovõtš. Moskva oli teinud panuse Janukovõtšile ja püüdis teda rakendada oma huvide teenistusse. Nii avaldati Janukovõtšile survet loobuda alla kirjutamast assotsieerumisleppele ELiga (sellest algasidki Ukraina protestid) ja lubati Ukrainale laenu ligikaudu 15 miljardit dollarit, millega riik muutus Venemaast sõltuvaks. Kuid tegelikult jäi hoopis Putin ise aina ebapopulaarsema Janukovõtši ja tema õnnetute käsilaste lõa otsa. Kui Janukovõtš võimu kaotas, oli Putin täiesti ootamatult ja äkitselt strateegilisest partnerist ilma. Sündmuste eskaleerimine oli Putini poolt vähemalt osaliselt katse mätsida kinni oma Ukraina-poliitika läbikukkumine.
Praegu soovib Moskva kukutada Kiievi uue režiimi, mis tema meelest koosneb radikaalidest, kes ei pea nagunii võimul üle mõne nädala vastu. Režiimile sissetungiga survet avaldades ning Ukraina lõuna- ja idaosa venekeelse elanikkonna hirme süvendades võib Putin oma tahtmise saada. Tema strateegiline eesmärk ei ole hõivata Krimm, nagu võiks arvata viimaste sündmuste põhjal, vaid tekitada põhiseaduslik kriis, mis muudaks Ukraina konföderatsiooniks: äärmiselt nõrk keskvõim, Venemaaga tihedalt lõimitud idaosa ning Poolale ja ELile lähedal seisev lääneosa. Lühidalt öeldes: mõistnud, et ta on kaotanud Kiievi, soovib Putin viia Ukraina võimukeskme sootuks mujale.
Kõige hullem on, et tõenäoliselt pääseb Putin sellest puhta nahaga, ja ta teab seda. “Mida me saame ette võtta?” küsis hiljutises intervjuus ajalehele New York Times Brookingsi instituudi teadlane Fiona Hill, kes Gruusia sõja ajal oli USA peamine Venemaale pühendunud luureametnik. “Me räägime sanktsioonidest. Me räägime punastest joontest. Me läheme põhimõtteliselt lausa hulluks. Ja tema nõjatub tagasi ja vaatab lihtsalt pealt. Ta teab hästi, et keegi meist ei soovi sõda.”
Aga võib-olla peaksime soovima. 2014. aasta Putin ei ole enam 2004. ega isegi mitte 2008. aasta Putin. Ta ei ole enam kõigest halastamatu niiditõmbaja, kes tunneb huvi võimu ja raha vastu ning unistab Venemaa tagasitulekust maailmaareenile. Teda huvitavad ideed. Ta on jaganud oma nõunikele Ivan Iljini, filosoofi ja Venemaa üldsõjalise liidu ideoloogi kirjutisi. Ta juhib isiklikult ajalooõpikute kirjutamist. Viimastel aastatel, eriti aga pärast protestide puhangut Moskvas 2011.-2012. aasta talvel, on Putin hakanud ennast pidama korra ja traditsiooniliste väärtuste viimseks kantsiks. Ta on veendunud, et liberalism on nakkav ning Lääne kombed ja institutsioonid kujutavad Venemaa ühiskonnale ja riigile tõelist ohtu. Ta unistab ilmselgelt 1914. aasta eelsest ajast, mil Venemaa oli autokraatlik, aga tunnustatud, revolutsioone ei sallitud ning Venemaa võis kuuluda Euroopasse, säilitades samal ajal oma selgelt eristuva kultuuri traditsioonid.
Sellest vaatenurgast sümboliseerib Ukraina revolutsioon kõike, mis on tänases Euroopas valesti. See ripsutab tiiba niisuguste ideedega, nagu rahva võim ja kõlbeline relativism, see ärgitab kirgi ja suhtub täieliku lugupidamatusega Venemaa geopoliitilistesse ambitsioonidesse. Riigipiiri ületava avantüüriga näitab Putin, et ta astub sellele vastu. Ta on nähtavasti valmis kustutama igasugused mõtted, nagu võiks Venemaa olla üks korralik Euroopa riik: selle asemel on parem olla omaette tsivilisatsioon. Selle nimel on ta valmis ohverdama ka oma riigi majanduslikud huvid.
Või kui teisiti öelda, siis Putini sissemarss Krimmi erineb sügavalt Venemaa 2008. aasta sõjast Gruusiaga. Tolles konfliktis kasutas Moskva jõudu, et tõmmata punane joon, mida Venemaa sõnul Lääs ei tohi ületada. Krimmis näitas Moskva aga, et on valmis üle astuma punastest joontest, mille on tõmmanud Lääs, seades kahtluse alla külma sõja järgse Euroopa korra juriidilised alused ja struktuuri. Tema tegutsemine on väljakutse. Kas Ühendriigid on endiselt valmis garanteerima Euroopa demokraatlike riikide julgeolekut või eelistatakse leida oma sihtide täitmiseks käsilasi kohapeal (poliitika, mille kohta kasutatakse mõistet offshore balancing) ja ise pöörata pilk Aasiasse? Kas Saksamaa on piisavalt võimas, et jagada maid Venemaaga, keda ei huvitagi olla euroopalik?
Kuidas ka neile küsimustele ei vastataks, on Putinile raske vastu astuda. Ta on keeldunud mängimast Lääne reeglite järgi. Ta ei paista kartvat poliitilist isolatsiooni, vaid lausa kutsub seda välja. Ta ei tundu muretsevat piiride sulgemise üle, vaid lausa loodab seda. Tema välispoliitika tõukab järsult tagasi tänapäeva Lääne väärtused ning katse tõmmata selge piir Venemaa ja Euroopa maailmade vahele. Putini silmis on Krimm alles algus.
Inglise keelest eesti keelde ümber pannud Marek Laane.