Venemaa „infomürsud“ Ukraina vastu valmistasid ette konventsionaalset kallaletungi  

Riikide otsustusprotsesse kujundavate isikute (juhtide) aktiivset mõjutamist läbi infokeskkonna toimijate ehk infosõja instrumentide sihipärast rakendamist otsustustasandi suhtes strateegiliste eesmärkide saavutamiseks nimetatakse ka strateegiliseks ehk neljanda põlvkonna sõjaks. Joseph S. Nye Jr-i mõjuka pehme jõu käsitlust analogiseerides on neljanda põlvkonna sõjapidamises edukas see, kelle narratiiv (lugu) on veenvam, mõjusam ja domineeriv.  

Strateegilise narratiivi mõjusust võidakse taotleda ka hirmutamise levitamisega, mille abil vastast dehumaniseeritakse, polariseeritakse ja destabiliseeritakse tema ühiskondlikke haavatavusi ära kasutades määrani, mis võimaldaks tema suhtes edukat jõuprojektsiooni. Seega on inforuumi kaitse riigikaitsesüsteemi n-ö esimene rinne ja oluline osa eelhoiatusest vaenulike kavatsuste hindamisel. 

Strateegilises plaanis taotleb ründaja inforuumis julgeolekudilemma manipuleerimisega endale soodsama jõutasakaalu positsiooni loomist, saavutamist või kindlustamist. Niinimetatud kognitiivses domeenis efekti paremaks saavutamiseks võidakse kasutada ka erinevaid „jõudemonstratsioone“, nagu ulatuslikke sõjalisi õppuseid, relvakatsetusi, manöövreid, küberründeid jms kui sihtgrupi ohutunnetust suunavaid meetmeid.  

Viimane iseloomustab ka Vladimir Putini režiimi Venemaad, mille agressiivsus oma lähinaabrite ja Lääne suunas on järk-järgult kasvanud ning mille suhtes rakendatakse otseselt vastanduvat, ründavat infosõda. Suurem osa sellisest infovägivallast on seejuures suunatud venemaalastest auditooriumile, konsolideerimaks neid kujuteldava „ühise vaenlase“ vastu.

Uurimistöö metoodika

Jätkuna Krimmi annekteerimisele ja agressioonile Ida-Ukrainas aastast 2014 alustas Venemaa Föderatsioon 24. veebruaril 2022 täiemahulist vallutussõda Ukraina riigi ja rahva vastu. Rünnakule eelnes pikk planeerimis- ja ettevalmistusperiood, sealhulgas osana hübriidsest agressioonist intensiivne vaenutegevus nii rahvusvahelises kui oma riigi infokeskkonnas. Vaenulikke infooperatsioone viiakse läbi eeskätt riigi rahastatavate mõjukanalite kaudu või eriteenistuste poolt varjatult, erinevate „vahetoimijate“ kaudu ja Kremli-meelse, keskvõimu kontrollitud meedia abil. Seejuures levitatakse nii vaenu õhutavaid kui ka agressioonikuritegude toimepanemist õigustavaid ja toetavaid narratiive ning desinformatsiooni. 

EUvsDisinfo-põhine andmeotsing tõi välja 938 desinformatsiooni „tabamust“, millega rünnati Ukrainat inforuumis kuuekuulise eskalatsiooniperioodi jooksul 1. septembrist 2021 kuni 22. veebruarini 2022. Kvantitatiivse- ja kvalitatiivse sisuanalüüsi põhjal joonistus välja 11 infooperatsioonide põhinarratiivi. Ukraina suhtes sõjalist agressiooni ettevalmistav desinformatsiooni kampaania seostas vaadeldud perioodil vähemalt 35 riiki, sealhulgas regioone nagu Euroopa (või Euroopa Liit), Balti riigid ja Lähis-Ida. Kõige intensiivsemalt seostati vaadeldud perioodil desinformatsiooni-, sealhulgas vaenu õhutavasse infokampaaniasse järgmised riigid ja regioonid: Ukraina, Venemaa (siseauditoorium), Ameerika Ühendriigid, Euroopa / Euroopa Liit, Valgevene, Poola ja Ühendkuningriik. 

Kvantitatiivne sisuanalüüs tõi selgesti esile infosõja peamise sihtmärgi – Ukraina – ja Venemaa-vastased aktiivsed toimijad, kelleks on n-ö kollektiivne Lääs – Ameerika Ühendriigid, Euroopa/EL ja Ühendkuningriik. Samuti joonistus välja oluline „lõhestamisvektor“ suunaga Valgevene vs. Poola ja Balti riigid. Andmed kinnitavad ka Venemaa informatsioonilise mõjutustegevuse intensiivset projitseerimist enda siseauditooriumile, mobiliseerimaks avalikkust meelestuma Ukraina kui Venemaa suhtes vaenuliku riigi vastu ning valmistamaks ühiskonnas ette hoiakubaasi sõjalise agressiooni õigustamiseks. 

Ukrainale kallaletungi eelsel eskalatsiooniperioodil fikseeritud desinformatsiooni levitamine hõlmas EUvsDisinfo andmebaasi järgi 236 kommunikatsiooniplatvormi, millest kõige intensiivsemalt kasutati Sputniku-põhiseid kanaleid, sealhulgas leviga Ungaris, Poolas, Itaalias, Saksamaal ja Prantsusmaal. 

Kremli jutupunktid

Kirjeldan Venemaa infosõja narratiive ehk Kremli jutupunkte järgnevalt lähemalt. Autentsuse huvides on ülakomade vahel säilitatud analüüsivalimi desinformatsioonivoogudes esinenud propagandaleksikat. 

• Ukraina suveräänsuse, riikluse eluõiguslikkuse ja valitsuse legitiimsuse aktiivne eitamine ning Venemaa-vastases agressiivsuses süüdistamine. 

Kremli infosõja peanarratiivi järgi ei ole Ukraina iseseisev (suveräänne) riik, vaid Ameerika Ühendriikide kontrollitud ’nukurežiim’, mille Lääs pani võimule 2013.–2014. aastal mahitatud ja läbiviidud ’riigipöörde’ käigus. Selle tulemusena puhkes Ukrainas ’kodusõda’, kui rahvusvahelist õigust rikkuv ja ’terroristlik’ Kiiev alustas sõjalist operatsiooni (’agressiooni’) Donetski ja Luhanski ’rahvavabariikide’ vastu.  

Ukrainat juhivad seega otse välismaised ’sõjapealikud’, kes Ameerika Ühendriikide ja NATO dikteerimisel kasutavad Ukrainat agressiivse geopoliitilise ’mängukannina’ Venemaa vastu, kehtestades sanktsioone ning levitades russofoobset, antidemokraatlikku ’haukumist’ Venemaa suunal.  

Seetõttu on Lenini, Stalini ja Hruštšovi kunstlikult loodud Ukraina läbikukkunud ja ’surev’ režiim, mis on teel täieliku kollapsi poole. Venelased (suurvenelased) ja ukrainlased (väikevenelased) on ’üks rahvus’, mistõttu ei tohiks Ukraina kunagi NATOga liituda. Ameerika Ühendriigid on agressiivne kolonisaator, kes on Ukraina näol okupeerinud ’põlise Venemaa territooriumi’, hoiab inimesi ’orjuses’ ja kavandab sealt Venemaa-vastast sõjalist interventsiooni. 

• Ameerika Ühendriikide ja Ühendkuningriigi süüdistamine Venemaa-vastase sõja mahitamises ning provotseerimises ja terrorismi toetamises Ukrainas ning Ida-Euroopas. 

Kremli infosõja teise peanarratiivi kohaselt on Ameerika Ühendriigid, Ühendkuningriik (nn anglosaksid) ja nende ’Kesk-Euroopa satelliidid’ huvitatud sõja puhkemisest Venemaa ja Ukraina vahel, et Venemaad (ning Euroopat) nõrgestada, sealhulgas Nord Stream 2 projekt seisata.  

USA president Joe Biden annab eskalatsiooniks ’oma parima’, sealhulgas müüvad USA firmad Ukrainale relvi. Samuti on USA transportinud džihadistlikke rühmitusi Ida-Ukrainasse, valmistamaks ette Venemaa-vastaseid provokatsioone.  

2014. aastal ’verise Maidani’ käigus ’fašistliku riigipöörde’ orkestreerinud ja sellega ’Ukraina tragöödia’ põhjustanud USA mahitab ja alustab slaavlaste hävitamiseks sõda Ukrainas niipea, kui Venemaa-vastane NATO koalitsioon on selleks valmis. Seejuures soovib USA Venemaa-vastast sõda ’viimase ukrainlaseni’ ja planeerib muu hulgas erasõjafirmade abil ’vale lipu’ keemiarünnakuid Donbassis, et Venemaad sõjakuritegudes süüdistada.  

USA ja NATO sõjalised õppused Mustal merel on provokatiivsed ’hübriidsõja’ vahendid, et Venemaad ’ümber piirata’. USA luureagentuurid survestavad samal ajal Lääne meediat süüdistama Venemaad ’invasioonis Ukrainasse’. Moskva omalt poolt püüab sõja puhkemist kõigiti ära hoida. Osa sellisest ’ennetusest’ on ka Venemaa ja Valgevene ühised ’kaitseõppused’. 

• NATO ja Lääne süüdistamine Venemaa-vastases agressiivsuses ning sõja ja fašismi mahitamises Ukrainas. 

Kremli infosõja kolmanda peanarratiivi kohaselt kiirustab ’provokatiivne Lääs’ (USA, Kanada, Prantsusmaa, Ühendkuningriik jt), russofoobsed ja ’inimkonnale ohtlikud’ EL ja NATO, ’neonatsist’ Volodõmõr Zelenskõid sõjakäigule Donbassis.  

Vaenulik ja konfrontatsiooniline NATO, kes on saatnud 10 000 sõdurit Ukrainasse, ehitab seal ’sillapead’ Venemaa vastu ning ujutab ’fašistlikku Kiievit’ üle raha ja moodsa relvastusega Donbassis ’sõjalise lahenduse’ saavutamiseks, sealhulgas ’vale lipu’ keemiarünnakute läbiviimiseks. Kuid sellega ’autasustatakse’ vaid ’Ukraina lõppu’.  

Luues Ukrainasse sõjaväebaase, provotseerides pidevalt Krimmi piirkonnas ning treenides ja relvastades Ukraina ’kahurilihast’ sõjaväge, tahavad EL, USA ja NATO ’lõputut’ Venemaa-vastast sõda Ukrainas, lugemata seejuures ukrainlaste elusid oma ’surmavas’ itta laienemise strateegias. NATO on (seega) ’kriminaalne’ ja ’terroristlik’ organisatsioon. 

• NATO usaldusväärsuse ja teovõime kahtluse alla seadmine. 

Lisanduva (kõrval)narratiivina kasutas Kreml (vähemal määral) NATO usaldusväärsuse ja teovõime kahtluse alla seadmist, sedastades, et Washingtoni agressiivne poliitika ja Ukraina kriis ’hävitavad NATO’. Samuti, et NATOs puudub ühtsus ja et see Venemaa suhtes agressiivne organisatsioon on lagunemise teel. 

• Ukraina valitsuse ja sõjaväe süüdistamine (neo)natsismis ning inimsusvastastes ja sõjakuritegudes, sh nende kavandamises Donbassis. 

Narratiiv keskendub ründevektorile, nagu oleks Ukrainas valitsev ’natsihunta’ saavutanud ’natsismi ülistamise’ ’järgmise taseme’. Kiievi valitsev režiim (’natsi-bandeeralased’), kes ’tapab’ opositsiooni ja viib läbi ’riiklikku terrorit’ nagu natside okupatsiooni ajal, diskrimineerib venekeelset elanikkonda Donbassis ja isegi ei varja oma russofoobse poliitika muutmist genotsiidiks.  

Donbassi venekeelne elanikkond on ’genotsiidi ohver’, keda ähvardab keemiarelvade rünnak.  

Lisaks plaanib Ukraina luua ’laagreid’, kasutamaks tsiviilelanikke ’inimkilbina’. Moskva peab sekkuma, kuna Kiiev ’mürkgaasitab inimesi laagrites’. 

• Poola ja Balti riikide süüdistamine agressiivses russofoobias ning Venemaa-vastases ässitustegevuses, sealhulgas koos Ukrainaga. 

Narratiiv taotleb naabritevaheliste suhete pingestamist ja hõõrdumise suurendamist rahvusprintsiibi kaudu. Narratiivi kohaselt tõlgendavad ’poola psühhopaadid’ igat Venemaa tegevust agressioonina, samas kui Poola enda regionaalsed initsiatiivid on juhitud ’gigantomaaniast’.  

Narratiivi järgi oli tegelikult Poola see, kes lõhkus Ukraina ja Valgevene Euroopa integratsiooni perspektiivid ning koos Leedu ja Ukrainaga üritas Valgevenes läbi viia riigipööret.  

’Foobiline’ Poola ja Ukraina keelduvad igasugusest dialoogist oma naabritega ning soovivad Poola eriteenistuste ja CIA abiga luua russofoobse ’mini-NATO’.  

Russofoobiast on saanud Ukraina ’ametlik ideoloogia’ ja Poola poliitikud aktsepteerivad kõiki Ukraina natsionalistide kuritegusid, hoidmaks neid Venemaa-vastasel kursil. 

• Venemaa osaluse aktiivne eitamine mistahes sõjategevuses Ukraina territooriumil. 

Lisaks Venemaa osaluse eitamisele toonitab see narratiiv, et Venemaa ei kujuta endast Ukrainale ohtu. Narratiivi kohaselt ei ole Venemaa mitte kunagi rikkunud Ukraina piire ega ole kindlasti Donbassi sõja osaline. Sellealased süüdistused on ’absurdsed’ – Venemaa ei ole ’Ukraina sisekonfliktis’ ega ukrainlaste ’kodusõjas’ osaline ja pole mitte kunagi Ukrainas mingeid sõjaväeüksuseid omanud.  

Moskva ainuke seos konfliktiga Ida-Ukrainas on ’diplomaatiline vahendamine’. Mingit ’Venemaa hübriidsõda’ pole samuti olemas, see on NATO ja Lääne ’väljamõeldud kontseptsioon’. 

• Lääne halvustamine, ähvardamine ja süüdistamine, sealhulgas Venemaa-vastase desinformatsiooni levitamises. 

Kremli infomõjutustegevuse n-ö stampnarratiiv. Kremli käsitluses põhineb ’Lääne hüsteeria’ Ukraina suhtes valeinformatsioonil ja taotleb ukrainlaste ’pööramist’ venelaste vastu. Sellised ’mängud’ võivad viia ’tragöödiani’.  

Lääne süüdistused, nagu ähvardaks Venemaa ’vägede koondamine’ Ukrainat, on ’absurdne propaganda’.  

Alusetud on ka süüdistused, nagu levitaks Venemaa Ukraina vastast valeinformatsiooni. Hoopis Lääs ise rikub informatsiooni- ja sõnavabadust, sealhulgas sulgedes Donetski ja Luhanski ’rahvavabariikide’ YouTube’i kontod. 

• Minski lepete ja Budapesti memorandumi tõlgendamine Venemaale sobivalt ja Ukraina süüdistamine lepete mittetäitmises. 

Narratiivi kohaselt ’saboteerib’ Kiiev pidevalt Donetskile ’eristaatust’ nõudvaid Minski leppeid ja keeldub nende täitmisest. Euroopa vaatab Ukraina-poolseid lepete rikkumisi ’vaikides’ pealt.  

Sellesisulised ’absurdsed’ (vastu)süüdistused Venemaa suhtes üritavad tähelepanu kõrvale juhtida Ukraina katsetelt torpedeerida Donbassi (sise)konflikti ’rahumeelset lahendust’. Ukraina väljumine Minski lepetest viib Venemaa-vastaste provokatsioonideni Donbassis.  

Narratiivi kohaselt ei ole Venemaa ’mitte kunagi’ rikkunud Budapesti memorandumit, sellesisulised süüdistused Moskva suunas on ’Venemaa-vastane propaganda’. 

• Krimmi ’tagasivõtmise’ põhjendamine ja Venemaa (põlis)territooriumiks legitimeerimine. 

Narratiivi kohaselt ’ühines’ Krimm Venemaaga 2014. aastal ’demokraatliku rahvareferendumi’ tulemusena pärast seda, kui ’USA juhitud verise riigipöörde’ (Euromaidani) käigus ’fašistid Kiievis võimu haarasid’.  

Krimmi ’liitumine’ Venemaaga toimus rangelt ’kooskõlas rahvusvahelise õigusega’ ja küsimus sai referendumiga ’üheselt ja igaveseks ajaks’ lahendatud – Krimmi saatus ja tulevik on olla igavesti Venemaaga. Lääne süüdistused ’Krimmi annekteerimisest’ ignoreerivad Venemaa ’ajaloolist õigust’ poolsaarele.  

Ukraina üritab ’illegaalselt’ muuta Krimmi geograafilist ja poliitilist staatust. Krimm on ametlikult Venemaa osa, Abhaasia ja Lõuna-Osseetia ei ole Gruusia osad. 

• Lääne ja Ukraina süüdistamine Venemaa-vastases tegevuses, sealhulgas terrorismi toetamises endistes Nõukogude Liidu vabariikides. 

Ukraina ja Lääne aktiivse Venemaa-vastase tegevuse kuvamiseks loodi assotsiatiivseid seoseid ’riigipöörde katsetega’ Valgevenes ja Kasahstanis. Narratiivi kohaselt ’sponsoreeris neokolonialistlik Lääs’ nendes riikides ’tüüpilist värvilist revolutsiooni’ endale sobivate ’nukuvalitsuste’ võimule panemiseks, kuid kukkus läbi. Seda tänu Venemaa juhitava Kollektiivse Julgeoleku Lepingu Organisatsiooni efektiivsele tegutsemisele, millega tõrjuti Lääne suunatud ’terroristlike gruppide’ ’Maidani-tehnoloogia’ kasutamist.  

USA ja Lääne ’sponsoreeritud mäss ja terrorirünnak’ Kasahstanis oli USA järjekordne katse tõmmata Venemaad ’uutesse konfliktidesse’, nagu ka Varssavi huvi pöörata Valgevene ’uueks Venemaa vastaseks’.  

Narratiivi kohaselt on need näited Lääne aktiivsest ’hübriidsõjast’ Venemaa vastu, mis taotleb lõhkuda Sõltumatute Riikide Ühenduse ühtsust ja vähendada Venemaa mõju Euraasias. 

Järeldused 

Venemaad valitsev režiim on loonud inforuumiga manipuleerimisest olulise osa oma strateegilisest ründerelvastusest, projitseerides seda nii riigisiseselt kui rahvusvaheliselt. Ehkki Kreml kaotas kallaletungi esimeses faasis suurelt Ukraina-vastase infosõja rahvusvahelise (Lääne) auditooriumi ees, ei tohi me Venemaa praeguse poliitilise süsteemi jätkudes eeldada, et tema agressiivne „mõjusfääride“ strateegia naabrite ja nende liitlaste suhtes muutuks. 

Kremli võimekus jõuga oma siseauditooriumi infosulustada ja tsenseerida ei ole küll piiramatu, kuid poliitiliselt siiski piisav, et selle pinnalt kultiveerida hirmuõhkkonda ja konstrueerida režiimile kasulikke „välisvaenlasi“.  

Venemaa strateegilise peavastase kuju – Ameerika Ühendriigid (NATO) ja laiemalt Lääs – on siseauditooriumile kinnistatud piisava kandejõuga, et infosõja meetoditega toota sellele assotsieeruvalt „russofoobseid satelliite“, „fašistidest ja neonatsidest Lääne käsilasi“ jms agressiivset propagandat, sealhulgas sõjaliste operatsioonide alustamise ja sõjakuritegude toimepanemise „õigustamiseks“, nagu juba 2014. aastast toimepandav vallutussõda Ukraina vastu on näidanud.

Artikkel põhineb autori Kaitseväe Akadeemias kaitstud brigaadi staabiohvitseri kursuse lõputöö „Venemaa Föderatsiooni infooperatsioonid Ukrainale konventsionaalset kallaletungi eskaleerivas faasis“ (Tartu, 2022) kokkuvõttel.