Venemaa igiomane loomus

Riikide ja rahvaste, eriti suurte mõistmiseks tuleb vaadata sügavale ajalukku. Nii teeb ka Lauri Mälksoo. Ta alustab 1054. aasta suurest kirikulõhest, Bütsantsi langemisest ning Firenze kirikukogust 1439. aastal, mis teatavasti püüdis taastada lääne- ja idakiriku ühtsust. Ta osutab, et juba sellest ajast on võimalik välja lugeda vene käitumisele seniajani iseloomulikke jooni. Teatavasti olid kirikukogul mõlema tiiva kirikujuhid formaalsel tasandil ühel meelel. Kuid kui idakiriku juhid Venemaale naasid, lükkasid kohalikud religioossed juhid ja teised konservatiivid leppe tagasi kui võõra. Ja nii jäidki ida ja lääne kristlik kirik edasi kestma lahus, kohati vastakuti olevaina.

Seda erilisuse käsitlust tähele panna, eriti mõista ei ole lihtne neil, kes on sellest kultuurist eemal, või ka neil, kes on selles osaline, selle sees. Vaja on mõlema, nii Lääne kui ka vene ühiskonna, sh rahvusvahelise õiguse käsitlust tunda piisava põhjalikkusega, olles sellele piisavalt lähedal, kuid samas säilitades distantsi ja kriitilist pilku ning analüüsivõimet. Nii toetubki Lauri Mälksoo põhilises, lisaks väga paljudele teistele allikatele, kolmele oma aja silmapaistvale ja meilegi tuntud Eestiga seotud rahvusvahelise õiguse asjatundjatele. Need on omal ajal Vene impeeriumi teenistuses olnud professorid Friedrich Martens, Mihhail Taube ja Vladimir Hrabar. Tsaariaegsele vene rahvusvahelisele õigusele oli iseloomulik, et selle tundjad ja tegijad olid mitte vene, vaid saksa või baltisaksa päritolu.

Mälksoo leiab, et nende meeste tähelepanekud aitavad mõista ka tänase päeva vene rahvusvahelisõiguslikku käitumist. Nii leidis Martens, et valitsuste rahvusvahelisõigusliku käitumise determineerib olulisel määral see, kuidas valitsus siseriiklikult suhtub iseendasse, õigusesse, korda ja institutsioonidesse. Hrabar tõi esile, et intellektuaalselt on Venemaa end pidanud alati erinevaks Euroopast, ühiskonnaks sui generis. Nii Martensi, Taube kui ka Hrabari tähelepanekute paikapidavust ka tänasel päeval illustreerib Mälksoo mitmete näidetega lähiajaloost Gruusia ja Ukraina sündmusteni välja.

See, mille määras omal ajal kirik, kandus edasi ilmalikku võimu ja sotsiaalsesse keskkonda ning kestab edasi siiani, sh vene ühiskondlikule elule omase ilmaliku ja vaimuliku võimu tiheda sümbioosi kaudu. Mälksoo arvates näitavad seda ilmekalt ikka veel, 600 aastat hiljem, vene ja Lääne esindajate kokkusaamised mitmesugustes rahvusvahelistes organisatsioonides ja foorumitel, kus pooled on sageli sügavas vastasseisus ja kus isegi aktuaalsed geopoliitilised huvid ja vajadused on varjutatud poliitilise filosoofia ja ideoloogia lähtekohtade erisusest.

Mälksoo osutab, et Venemaa käitumise lugemisel ja mõistmisel on oluline mitte see, kuidas Lääs loeb ja tõlgendab Venemaad, vaid see, kuidas Venemaa ise tõlgendab ennast ja rahvusvahelist õigust.

Mälksoo osutab, et Venemaa käitumise lugemisel ja mõistmisel on oluline mitte see, kuidas Lääs loeb ja tõlgendab Venemaad, vaid see, kuidas Venemaa ise tõlgendab ennast ja rahvusvahelist õigust. Nii läbi ajaloo kui ka Venemaa postsoveti rahvusvahelisõigusliku käitumise võtmeks peab autor vene ühiskonnas sügavalt juurdunud võimast ideed vene tsivilisatsiooni pidamisest eriliseks, eristuvaks Lääne tsivilisatsioonist. Venemaa ei pea ennast ideoloogiliselt üheks riigiks teiste hulgas, vaid unikaalseks, ,,vene ideed“ järgivaks (suur)võimuks, mis annab talle iseenesest õiguse otsustada asju oma arusaamise ja tahtmise järgi. Vastavalt annab vene doktriin ka rahvusvahelisele õigusele oma sisu, mõistetele oma tähenduse ja lepingutele oma tõlgenduse. Osutatu valguses pole imekspandav, et vene, nõukogude ja postsoveti rahvusvahelise õiguse doktriin pole sugugi põhiolemuses muutunud.

Enda eriliseks pidamine ja vastandumine Läänele on Venemaale igiomane. Väidetavalt ütles Peeter Suur, et Venemaale on Euroopat vaja paar aastakümmet ja siis pöörame talle selja. Ajalugu näitab, et nii on see seniajani käinudki. Ei midagi uut.

Mälksoo arvates on Venemaa kui regionaalse suurvõimu mõistmiseks alati vaja suure tähelepanuga uurida, kas Venemaa kasutab rahvusvahelise õiguse mõisteid ja kontseptsioone samamoodi kui Lääne kultuuriruumis seda tehakse. Siiski möönab Mälksoo, et iseenesest messianistlik Lääne idee rahvusvahelise õiguse universaalsusest, mis aitab riike ja rahvaid sotsialiseeruda, on siiski mitte ühe, vaid kahesuunaline tänav. Sellel liiklejad peavad avariide vältimiseks oskama lugeda märke mõlemal teepervel.

Erinevalt enamikust rahvusvahelist õigust käsitlevatest monograafiatest, mis on suure tellise mõõtu mahukad ja esitlusviisilt mitte kergelt loetavad, on Lauri Mälksoo 200-leheküljeline monograafia heas stiilis kirjutatud fakti-, tsitaadi- ja väitetihe, kuid kergelt ja köitvalt loetav ning peaks igale Eesti-Vene suhete huvilisele käsiraamatuks olema.