Venemaa energiavõim: kaks teed

Ajaloolane Alfred Grosser on kirjutanud, et Prantsusmaa on riik, mille liidrid “moodustavad osa avalikust arvamusest, mis ei käsitle rahvuslikku prestiiži mitte konkreetsete tulemuste saavutamise vahendina, vaid omaette eesmärgina”. Paljude uurijate arvates on Prantsusmaa kriitilise tähtsusega ajaloolistel hetkedel etendanud olulist osa enda – olgu siis tegeliku või kujutletava – suuruse teadvustamine.

Kuidas on lood meie suurusega? See küsimus seisab praegu väga teravalt kogu Venemaa ees. 1990. aastatel oli suurriigi lagunemise ja üliriigi staatuse kaotamise šokk veel nii suur, et ei tekkinud isegi mitte nostalgiat. Kogu jõud kulus elementaarsele ellujäämisele nii poliitilises kui majanduslikus mõttes. Lisaks sellele püsis üsna kaua vene ühiskonnas, eriti aga poliitilise eliidi seas meelepete, et üliriigi kadumine on ajalooline arusaamatus ning peagi toimub vältimatult mingisugune taaslõimumine: vahest mitte endise NSV Liidu, aga siis vähemalt selle olulisema osa, traditsioonilise tuuma taasteke. (Samast illusioonist on alguse saanud kurjakuulutav ja majanduslikult täiesti õigustamatu Venemaa naaberriikide majanduse võimas subsideerimine neile teadlikult alandatud hinnaga gaasi müües. Just sellest teguviisist loobus Venemaa 2005. aastal väga otsustavalt ja järsult.)

Käesoleva kümnendi keskpaigaks on terav kriis möödas – Venemaa lausa supleb rahavoogudes. Ent illusioonidele ühtse riigi taassünni ja kunagise Venemaa mõju taastumise osas, õigemini küll juba niigi hingevaakuvale fantoomile tõmmati möödunud aastal lõplikult kriips peale. Postsovetlik ruum kui poliitiline üksus, mille loomulikuks keskmeks oli Moskva, lakkas olemast. Venemaa elab nagu teisedki kunagised suured Euroopa impeeriumid üle impeeriumijärgse muundumise perioodi, see aga ei ole kunagi olnud valutu. Avalik arvamus ning eriti võimueliidi meeleolud kajastavad kunagise identiteedi kadu ja suutmatust (vähemalt praegu) leida uus identiteet. See avaldab väga tugevat mõju ka poliitikale, mis paistab esmapilgul üpris vastuolulisena.

Uus kurss leitud

Kui aga lükata eemale propagandistlik kate, siis kujutab praegune kurss, mis võeti pärast Ukraina presidendivalimisi 2004. aasta detsembris, endas järjekindlat loobumist varasemast poliitilisest mõjust endise NSV Liidu territooriumil. Ühtlasi otsitakse uusi vahendeid, mis aitaksid säilitada Venemaa suurriigi staatust XXI sajandil. “Ukrainast Ukrainani” (see tähendab, 2004. aasta lõpu presidendivalimistest gaasikonfliktini 2005.-2006. aasta vahetusel) jõudis Venemaa järeldusele, et kunagist tingimusteta domineerimist ei ole võimalik taastada ning majanduslikke soodustusi ei õnnestu enam teisendada poliitiliseks lojaalsuseks.

2005. aasta teisel poolel sai lõplikult selgeks, et vahendiks, mille abil Moskva tõestab lähitulevikus oma suurriigi staatust, on Venemaa energiapotentsiaal. Maailmaturul kasvab jätkuvalt energianõudlus ning mitmesugused raskused, millega seisavad silmitsi maailma juhtivad jõud (USA Lähis-Idas, Euroopa Liit oma sisepoliitikas, Hiina ja India aga püüetes tagada oma kiiresti arenevale majandusele usaldusväärsed energiaallikad), teevad Venemaast oodatud partneri. Välispoliitika energiale ümberorienteerimisega on kooskõlas ka sisepoliitilised tendentsid: nii majandus kui poliitika “teenindavad” kütuse-energiakompleksi ning seda kontrollivate poliitiliste klannide huve.

Juba 1990. aastate keskel kaitses tulevane president Vladimir Putin Sankt-Peterburgi mäeakadeemias kandidaaditöö, mis analüüsis Venemaa ressursside potentsiaali kasutamist maa positsioonide tugevdamiseks rahvusvahelisel areenil. Riigipea kõik sammud osutavad just selle eesmärgi järjekindla ja läbimõeldud teostamise kursile.

Aga meie suur ajalugu, kultuur ja teadus? Kas tõesti kaalub kõik selle üles pelgalt toru?

Juba 2001. aasta sügisel kõneles president Putin Saksamaa Bundestagis esinedes Venemaa valmisolekust tagada Euroopa varustamine energiaga. Läks neli aastat, mille jooksul Euroopa Liit laienes, jagunes huvigruppideks, elas üle terrorirünnakud ja jäi veel enam maha majanduskasvu osas, enne kui Kremli sõnu kuulda võeti. Vaevaliselt tossutav Euroopa vedur otsustas ennast korralikult täis laadida Venemaa kütusehoidlas. Pärast läbimurret, mille Moskva saavutas Saksamaa suunal, hakkas Põhja-Euroopa torujuhtme taha kogunema juba järjekord. 2005. aasta sügise sündmusi, millest kõige sümboolsemaks võib hinnata Saksamaa ekskantsleri Gerhard Schröderi nõusolekut asuda Põhja-Euroopa gaasijuhtme konsortsiumi etteotsa, pidas Kreml õigustatult murranguks Lääne suhtumises Venemaa energiarikkustesse. Sisuliselt läks käiku see mudel, mida Kreml oli pakkunud alates Vladimir Putini võimuletõusmisest saadik: Venemaa on valmis tegema konstruktiivset koostööd arenenud maade klientidega, kuid siiski ühel tingimusel: Vene ühiskonna ja riigi sisemine ülesehitus on Venemaa asi, mille osas välispartneritel pole midagi öelda.

Võlusõna “gaas” muutis ka eurooplaste ideoloogiat. Märgatavalt muutus võimukandjate esinemise toon, hääbusid veel hiljaaegu eurooplastele meeltmööda olnud teemad, näiteks Putini Venemaa eemaldumine demokraatiast, inimõiguste ja kodanikuvabaduste piiramine, turu mõjutamine mittemajanduslike meetoditega. Endiselt püsivad üleskutsed järgida “ühiseid väärtusi” segunevad üha enam Venemaa demokraatia arendamise “spetsiifika” möönmisega.

Võib arvata, et Venemaa lõplik vormistamine suurriikide klubi uue liikmena saab teoks 2006. aasta juulis. “Suure kaheksa” tippkohtumisel Sankt-Peterburgis Vladimir Putini juhtimisel tunnistavad kõige arenenumate riikide juhid sisuliselt Venemaa uut kohta üleilmses süsteemis – Venemaad kui oma peamist energiapartnerit.

Olla partner või kasutada relva

Kuid siin seisab Moskva taas ristteel, kus tuleb valida õige suund. Venemaa uue “nafta-gaasivõimsuse” põhioht peitub ahvatluses kasutada oma “energiarelva” kitsalt merkantiilsetel poliitilistel eesmärkidel. Hiljutine konflikt Ukrainaga demonstreeris, et ajada erinevat poliitikat suurte riikide (usaldusväärne ja ennustatava käitumisega tarnija) ning väikeste riikide suhtes (julm energiadiktaator, kes peab õigustatuks muuta reegleid otse mängu käigus) on äärmiselt keeruline, kui mitte lausa võimatu. Täna seisneb põhiline dilemma järgmises. Moskva võib kardinaalselt ümber mõtestada oma koha ja rolli maailmas, tehes panuse enda näitamisele kogu arenenud maailma usaldusväärse energiapartnerina. Teine võimalus on võtta kasutusele energiarelv ning üritada alustada uut pealetungi oma varasemate positsioonide taastamiseks naabermaadel. Venemaa tahaks muidugi meelsasti mõlemat korraga. Aga see ei ole lihtsalt võimalik.

Katse Kiiev julmalt põlvili suruda seadis kahtluse alla Venemaa usaldusväärsuse gaasitarnijana Euroopa Liidu turul. Lisaks sellele näitas gaasikonflikt naaberriigiga, et Venemaa ei ole siiski valmis energiarelva täie otsusekindlusega kasutama. Selleks on vaja märksa arenenumat transpordi infrastruktuuri, mis lubaks probleemide tekkimisel ühes transiidikoridoris toorme teise ümber suunata. Kiirustades ette võetud katse jõudu kasutada võib aga just nimelt seada löögi alla alternatiivse koridori loomise kava: Euroopas kõlasid jõuliselt hääled, mis kahtlesid vajaduses rajada Põhja-Euroopa torujuhe või taunisid üldse liiga suurt koostööd Venemaaga energeetika alal.

Lisaks sellele võib karm majanduskurss tuua naaberriikides küll kaasa mitmesuguseid, sealhulgas hukatuslikke tagajärgi, kuid vaevalt saab nii tõmmata Venemaa orbiiti tagasi neid, kes üritavad sealt lahkuda. Üks Venemaa reformide veterane märkis, et Kiiev ilmutab erakordset juhmust, kui ei kasuta situatsiooni ära radikaalsete majandusuuenduste läbiviimiseks – see on just selline reformaatoritele sülle kukkunud juhus, kus vastutuse šokiteraapiaga kaasnevate paratamatute tagasilöökide eest saab suurel määral veeretada välise jõu õlule. Nii said muutused 1990. aastate algul hoo sisse Baltimaadel, sest neil polnud valikut.

Nii või teisiti võib Ukraina viimase pooleteise aasta jooksul juba teist korda etendada Venemaa poliitikas otsustava tähtsusega osa. Segadus Ukraina presidendivalimistel sundis Venemaad üle vaatama oma strateegia lähivälismaa suhtes ning, vaatamata mitmesugustele raskustele ja tagasihüpetele varasema retoorika juurde, nüüd iseloomustab seda poliitikat märksa realistlikum ja ratsionaalsem toon. Tagasilöök, mis tabas Moskvat katsel sundida Kiiev alistuma toormemalakat vibutades, võib samuti olla kainestava toimega, ravides sedakorda Venemaa terveks gaasieufooriast ja tundest, nagu oleks energiarelv kõikvõimas. Võimas ta muidugi ongi, aga mitte kõikvõimas. Domineerimisel energia vallas on paraku oma pahupool: sõltumine konjunktuurist, tehnoloogilisest arengust ja mõistagi ka tarbijatest, sest pole turgu, kus ei oleks konkurentsi. “Naftarelva” kõige kuulsam kasutamine (araabia maade embargo 1973. aastal) kutsus läänes esile küll šoki, kuid osutus bumerangiks, sest sundis tarbijaid oma energiapoliitikat kardinaalselt muutma. Venemaal, mis naudib praegu oma asendamatust postsovetlikus ja kohati isegi üleeuroopalises ruumis, tasuks seda meeles pidada.

Võlusõna “gaas” muutis eurooplaste ideoloogiat.

Loomulikult oleks rumal jätta kasutamata olemasolevad eelised, mille on meile päranduseks jätnud terved impeeriumiloojate põlvkonnad. Ameerika analüütik Cliff Kupchan märkis ajalehes Financial Times, et Venemaa on Saudi Araabialt õppinud, kuidas muuta oma energiavõim geopoliitiliseks alliansiks meie maailma vägevatega. Venemaa juhtkonna tegevuses avaldub tõepoolest päris selgelt joon, mille siht on muuta Venemaa suurriigiks, mis on oma toormerikkuste tõttu juhtivatele riikidele hädavajalik.

Kuid välispoliitilise arsenali kokkukuivamine vaid toormerelva tasandile on mõnekümne aasta peale ette vaadates päris ohtlik nii laialdaste huvidega riigile nagu Venemaa. Fraasid “energia-üliriik” ja “XXI sajandi maailma energialiider” võivad küll kõrvale kenad kuulata olla, ent jätavad keskmise venelase hinge tusatunde. Ei ole ju neil sellise mõju säilitamises õieti mingit osa ja vahest on isegi häbi, et kõigist mõjuvahenditest on alles jäänud ainult toormehoob. Aga meie suur ajalugu, kultuur ja teadus? Kas tõesti kaalub kõik selle üles pelgalt toru? Nähtavasti pole mitte ainult prantslastel, vaid ka venelastel normaalseks arenguks vaja tunda ennast suurrahvana. Sellist tunnet saab alal hoida mitmel viisil. Enda pidamine gigandiks, kelle kogu jõud peitub nafta-gaasiventiilis, ei ole kindlasti parim viis, vähemalt mitte rahvuspsühholoogia seisukohalt.

Vene keelest eesti keelde ümber pannud Marek Laane