Vene oht püsib, Hiina oma suureneb

Nõukogude Liidu lagunemisele järgnenud 1990. aastad olid Lääne suhetes Venemaaga lootuste aastad. Paraku jäi positiivne periood lühikeseks ja sellel sajandil on Venemaa areng olnud demokraatlike väärtustega vastassuunaline. Alustuseks hävitati siseriiklik demokraatia ja alates 2000. aastate teisest poolest toimus oluline muutus ka Vene välispoliitikas. Läbivaks ideoloogiaks sai vastandumine Läänele. Sellele järgnesid sõda Georgia vastu 2008. aastal ja alates 2014. aastast tänaseni kestev sõda Ukraina vastu.

Vene juhtkond ei näe, et olukorras, kus eksisteerib terviklik Lääs, oleks Venemaal võimalik olulisel määral oma positsiooni maailmas tugevdada. Nad on veendunud, et sõjaline võimekus on hetkel peamine vahend, millega Venemaa saab end maailmas kehtestada. Stockholmi Rahvusvahelise Rahu-uuringute Instituudi SIPRI andmetel kasvas sõjaliste kulutuste osa Venemaal keskvalitsuse eelarvest 1998. aasta 6,9 protsendilt 2016. aastaks 14,8-le. Võrdluseks, USA-l on vastav number 2019. aastal 9,4 protsenti, Hiinal 5,4, Eestil 5,3 ja Ühendkuningriigil 4,5.

Vene juhtkond ei näe, et olukorras, kus eksisteerib terviklik Lääs, oleks Venemaal võimalik olulisel määral oma positsiooni maailmas tugevdada. Nad on veendunud, et sõjaline võimekus on hetkel peamine vahend, millega Venemaa saab end maailmas kehtestada.

Selle raha eest on Venemaa suutnud oma armeed märkimisväärset moderniseerida. Viimase kümnendiga on Venemaa sõjaline mõtlemine naasnud külma sõja aegsete plaanide juurde, mis nägid ette valmisolekut täiemahuliseks sõjaliseks konfliktiks NATO-ga. Armee arendamise prioriteetseks suunaks on olnud selgelt Lääne suund. Alates Ukraina sõjast on Venemaa loonud Lääne suunal kuus uut diviisi, märgatavalt uuendatud ka relvastust. Kalibr ja Iskander tüüpi raketisüsteemide kasutuselevõtt ilmestavad viimase kümnendi arenguid. Venemaa on muutnud oluliselt efektiivsemaks oma väljaõppesüsteemi, suurenenud on sõjaliste õppuste ja nendel osalejate hulk.

Zapadiga kaasnev oht

Selle aasta suve teises pooles ja sügisel toimub järjekordne suurõppus Zapad. Kuna tegu on meie piiride vahetus läheduses toimuva õppusega, siis on selge, et sel ajal suurenevad ka ohud meie ja meie naabrite julgeolekule. Sedalaadi õppuste ajal, kus potentsiaalse vaenlase üksused on pidevas valmisolekus ja ka meie piiride vahetus läheduses, väheneb eelhoiatuse aeg märgatavalt ning see tõstab paratamatult ohutunnet. Seda enam, et Venemaa suurõppused on kahel korral varem kasvanud üle ka sõjalisteks operatsioonideks. 2008. aastal järgnes õppusele Kavkaz agressioon Georgia vastu ja 2015. aastal õppusele Tsentr sõjaline operatsioon Süürias.

Tänavu lisab määramatust ka ebastabiilsus Valgevenes. Eeldatavasti toimub arvestatav osa Zapad õppusest Valgevene territooriumil ning sellest tuleneb oht, et Venemaa kasutab õppust oma vägede alalise kohaloleku suurendamiseks Valgevenes.

Ukraina-vastase agressiooni, sellele järgnenud Lääne sanktsioonide ja nafta hinna languse tekitatud majanduskriis ei jõudnudki Venemaal enne COVID-19 kriisi lõppeda. Venemaa SKP oli 2019. aastal kõigest 74 protsenti 2013. aasta numbris ja 2020 pöördusid numbrid taas langusesse. On selge, et nii pikk ja sügav majanduskriis ei saa jätta mõjutamata ka kaitse-eelarvet. Sama kiires tempos nagu Venemaal õnnestus oma sõjaväge moderniseerida eelmisel kümnendil, järgneval kümnendil see ei õnnestu.

Pole põhjust arvata, et Venemaal oleks kohe-kohe tulemas revolutsioon või täielik kollaps. Pigem on põhjust arvestada veel üsna pikalt vinduva kriisiga. Sellest tulenevalt pole oodata ka suuri muutusi Vene välispoliitikas.

Samas on sõjaline eelarve koos sisejulgeolekuga need kaks valdkonda, mida eelisarendatakse. Majanduslangus on toonud kaasa ka Venemaa elanike varasemast suurema rahulolematuse poliitilise režiimiga. See on ka peamine põhjus, miks sisejulgeolek on eelisarendatav. Kuna majandusolukorra arvestatavat paranemist kusagilt paista ei ole, siis tõenäoliselt on režiim üha enam sunnitud toetuma repressiivaparaadile ja väga arvestatav osa Venemaa režiimi energiast läheb enda võimu kindlustamisele.

Jah, Venemaa majandus on kriisis, aga ta on siiski kordades paremal järjel kui 1980.–1990. aastatel. Seetõttu pole põhjust arvata, et Venemaal oleks kohe-kohe tulemas revolutsioon või täielik kollaps. Pigem on põhjust arvestada veel üsna pikalt vinduva kriisiga. Sellest tulenevalt pole oodata ka suuri muutusi Vene välispoliitikas.

Olulistes küsimustes, mis viisid kriisini Vene ja Lääne suhetes, ei ole Venemaa poliitika muutumas. Okupeeritud Ida-Ukrainast, Abhaasiast, Lõuna-Osseetiast või veel vähem annekteeritud Krimmist Venemaa lahkuda ei plaani. Venemaa suhtumine Ukrainasse ja Georgiasse pole muutunud vaatamata sellele, et Ukraina ja Georgia valitsused on üles näidanud vägagi arvestatavat kompromissivalmidust. Vastupidi, Venemaa võimude kontrollitavas meedias spekuleeritakse järjekindlalt uue rünnakuga Ida-Ukrainas eesmärgiga laiendada juba okupeeritud territooriume. Viimastel nädalatel on Ukraina piiride lähedusse paigutatud ka arvestataval hulgal lisaüksusi.

Venelased teavad, et nad ei suuda konkureerida Lääne kui tervikuga. Sellest tulenevalt püütakse tekitada umbusku ja vastuolusid lääneliitlaste vahele. See ei ole Venemaa poliitikas midagi uut. Juba külma sõja ajal tegeldi sellega aktiivselt.

Ühendriikide uue administratsiooni ametisse astumine on loonud pinnase, et Lääne-siseseid erimeelsusi märgatavalt vähendada ja kontrolli all hoida. See ei saa olema kerge, sest mitmed vastuolud on endiselt alles. Aga vähemalt on riigijuhtide omavaheline keemia märgatavalt parem. Ja selle nimel tasub pingutada, sest kui Ühendriikide ja Euroopa suurriikide suhted on korras, piirab see väga oluliselt Venemaa agressiivsust.

Infosõda ja mõjutustegevus

Venemaa tööriistakastis on lisaks sõjalistele vahenditele palju muud, näiteks infosõda ja mõjutustegevus. Eesti on enda peal kogenud juba 1990. aastatest, kuidas see toimib. COVID-19 tõi esile infosõja uued vormid. Eelmisel kevadel, kui pandeemia oli Euroopas veel uus ja tundmatu nähtus, käivitas Venemaa niinimetatud meditsiiniabi projekti. Itaaliasse veeti Vene sõjaväe transpordilennukitega meditsiinivarustust, seejärel vedas Vene lippudega ehitud Kamazidest koosnev konvoi selle varustuse läbi poole Itaalia Rooma lähedalt Bergamosse. Paar nädalat hiljem tunnistasid aga Itaalia ametiisikud ajalehele La Stampa, et 80 protsenti varustusest oli kasutu.

Läänemaailma võimalused muuta Venemaad on piiratud. Venemaa, nagu teisedki riigid, võib muutuda oma kodanikkonna või eliidi tahtel. Katseid iga hinna eest nendega suhelda tõlgendavad venelased nõrkusena ja need võivad viia piinlike läbikukkumisteni.

Sarnane protsess käib ka läbi niinimetatud vaktsiinidiplomaatia. On selge, et Venemaal puudub võimekus toota piisavat kogust Sputnik V-d isegi selleks, et oma kodanikud kas või enam-vähem rahuldavas tempos ära vaktsineerida. Aga müra ja segaduse tekitamiseks võimekust jätkub.

Läänemaailma võimalused muuta Venemaad on piiratud. Venemaa, nagu teisedki riigid, võib muutuda oma kodanikkonna või eliidi tahtel. Katseid iga hinna eest nendega suhelda tõlgendavad venelased nõrkusena ja need võivad viia piinlike läbikukkumisteni, nagu hiljutine Euroopa Liidu välisasjade ja julgeolekupoliitika kõrge esindaja Josep Borrelli Moskva-visiit näitas. Suuresti on ühepoolseks jäänud terrorismivastane koostöö. Tõenäoliselt on naiivsevõitu lootused siiraks koostööks keskkonnakaitse ja rohepöörde valdkonnas.  

Loomulikult tuleb Venemaaga suhtluskanalid lahti hoida. Seda tehti ka külma sõja ajal, aga sel juhul on mõistlik rääkida väga konkreetsetest teemadest oma konkreetsete eesmärkidega.

Olukorras, kus Lääne võimalused muuta Venemaa käitumist on piiratud, tuleb garanteerida, et ise oldaks piisavalt tugevad, et heidutus toimiks. Selles osas on pilt muidugi oluliselt parem, kui ta oli 2014. aastal. Lääs on Venemaad kui ohtu tunnetanud ja vastavas suunas tegutsenud. NATO lahingugruppide paigutamine Balti riikidesse ja Poolasse on kindlasti selline asi, millega potentsiaalne agressor peab arvestama. Oluline samm edasi on ka enamuse NATO liikmesriikide sõjaliste kulutuste suurendamine.

Et küsida liitlastelt suuremat panustamist, peame ka ise olema valmis rohkem panustama. Leedu ja Poola on teatanud plaanist tõsta kaitsekulutusi 2030. aastaks 2,5 protsendini sisemajanduse kogutoodangust. Kas Eesti ja Läti julgeolekuolukord on parem kui Poolal ja Leedul? Pigem mitte.

Kuigi on selge, et Eesti-suurusele riigile on kollektiivkaitse elulise tähtsusega, on ka meie enda tegevus väga oluline. Ka meie enda võimed on osa kollektiivkaitsest. Et küsida liitlastelt suuremat panustamist, peame ka ise olema valmis rohkem panustama. Leedu ja Poola on teatanud plaanist tõsta kaitsekulutusi 2030. aastaks 2,5 protsendini sisemajanduse kogutoodangust. Kas Eesti ja Läti julgeolekuolukord on parem kui Poolal ja Leedul? Pigem mitte.

Aina ohtlikum ja ambitsioonikam Hiina

Kõike seda arvestades on selge, et lähikümnenditeks jääb Eestile julgeolekuohuks number üks Venemaa, seda eelkõige geograafilise läheduse tõttu. Aga peame ka arvestama, et Läänele kui tervikule on samaväärne ja pigem suuremgi risk Hiina Rahvavabariik. Venemaa ja Hiina juhtkondade mõttemallides ja käitumismaneeris on palju sarnast, aga Hiina on Venemaaga võrreldes eelkõige majanduslikult potentsiaalilt hoopis teises ja kõrgemas liigas ning sellest tulenevalt ka Läänele ohtlikum.

Hiina poliitika on esimees Xi Jinpingi ametiajal oluliselt muutunud, seda nii välis- kui sisepoliitikas. Välispoliitikas on tekkinud avalik soov end kehtestada. Naabrite puhul on see viinud konkreetsete sõjaliste sammudeni, kaugemate riikide puhul piirdub esialgu katsetega kehtestada oma väärtusruumi, mis muidugi on meile samuti väga ohtlik.

Jaapani ja Taiwani suunal piirdub surve seni veel peamiselt sagenenud mere- ja õhupiiri rikkumistega. Jaapanil ja Taiwanil on Ühendriikidega kaitselepped, mistõttu on Hiina nende suhtes jätkuvalt suhteliselt ettevaatlik. Seevastu Lõuna-Aasia riikide puhul on Hiina veelgi agressiivsem. Lõuna-Hiina merel on Hiina võtnud enda kontrolli alla mitmeid territooriume, mis rahvusvahelise merearbitraaži otsuse alusel kuuluvad Filipiinidele.

Hiina relvajõudude moderniseerimine toimub veelgi kiiremas tempos ja on ressurssidega paremini kaetud kui Venemaal.

Hongkongi puhul on Hiina lisaks kodaniku- ja inimõigustele selgelt rikkunud Ühendkuningriigiga 1984. aastal sõlmitud Hongkongi üleandmise lepingut, mis nägi ette Hongkongi autonoomia kuni 2047. aastani.

Hiina relvajõudude moderniseerimine toimub veelgi kiiremas tempos ja on ressurssidega paremini kaetud kui Venemaal. See tõmbab Eesti oluliste liitlaste, eelkõige Ühendriikide tähelepanu Euroopast eemale. Mis tähendab omakorda, et USA ootab Euroopa liitlastelt senisest suurema vastutuse võtmist oma julgeoleku tagamise eest.

Majanduslik lõks

Hiina puhul peavad nii Lääs tervikuna kui Eesti arvestama sellega, et liiga tihe majanduslik lõimumine võib muuta meid sõltuvaks ja haavatavaks. Tuleb arvestada, et pea kõik suured Hiina investeeringud on Hiina riigi ja kommunistliku partei kontrollitavad. Hiina erakapital ja ärimehed ei ole oma käitumises vabad.

Ka Hiina puhul on Lääs viimastel aastatel ohte selgelt paremini teadvustama hakanud. President Donald Trumpi administratsioon muutis selgelt Ühendriikide Hiina-poliitikat ja kõik märgid näitavad, et ka praegune administratsioon ei kavatse Hiinasse pehmemalt suhtuda. Aeglasemalt, aga samas suunas liiguvad Euroopa riigid.

Eestigi on saanud mitmel korral tunda Hiina agressiivset survet, seda nii poliitikas kui majanduses. 2011. aastal kohtus president Toomas Hendrik Ilves mitteametlikult Tiibeti usujuhi Dalai-laamaga, mille järel Hiina peatas mitmeks aastaks ministrite tasemel kohtumised Eestiga. Piirang võeti maha alles 2014. aastal pärast Eesti avaldust, mida võis tõlgendada vabandusena. Eesti meedias on Hiina riik ja Huawei korraldanud mitmeid suhtekorralduskampaaniaid, millega inimesi püütakse veenda eeskujulikus inimõiguste olukorras Xinjiangis või Huawei sõltumatusest Hiina riigist.

Ka Eestis on Hiinaga seonduvate ohtude tajumine selgelt paranenud. Parimateks näideteks on Hiina Rahvavabariigi sõjaväeluure heaks salaja töötanud teadlase hiljutine süüdimõistmine, aga ka Eesti valitsuse otsus viia Eesti osalus 17+1 tippkohtumisel peaministri või presidendi tasemest madalamale. 17+1 formaat on selgelt suunatud Euroopa Liidu ühtsuse nõrgestamisele ja mida vähem me selle formaadiga seotud oleme, seda parem nii meile kui Euroopa Liidule.

Venemaa, meie liitlassuhete potentsiaalne murenemine ja Hiina on meie peamised julgeolekuohud. Aga need pole muidugi ainsad. Kuhugi ei ole kadunud Euroopas terrorism. Kui olukord Lähis-Idas uuesti plahvatab, röövib see jällegi meie liitlaste ressursse. Ühiskonna liiga tugev sisemine vastandumine on probleem.

---

Kommentaar põhineb Indrek Kanniku ettekandel regionaalsest julgeolekuolukorrast Riigikogus 23. märtsil 2021, kui riigikaitsekomisjon oli kokku kutsunud olulise tähtsusega riikliku küsimuse “Riigi sõjalise kaitse jätkusuutlik areng” arutelu. Lisaks Kannikule tegid istungil ettekande riigikaitsekomisjoni esimees Enn Eesmaa, kaitseminister Kalle Laanet ja Kaitseväe juhataja kindralleitnant Martin Herem. Videosalvestis istungist.