Jäta menüü vahele
Nr 212 • Mai 2023

Ilter Turan: Türgi välispoliitika teisenevas väliskeskkonnas

Teise maailmasõja järel sidus Türgi oma julgeoleku Lääne julgeolekusüsteemiga, astudes 1952. aastal NATO-sse. Liikmelisus kaitses teda Nõukogude ekspansionismi eest, aitas moderniseerida ja suurendada relvajõude ning lõimida riiki demokraatlike riikide kooslusse, millega ta soovis sarnaneda. Türgi majandus, mis hakkas asendama importkaupu, sai liitlasriikidelt tuge tasuks julgeoleku eest, mida Türgil oli pakkuda.

Ilter Turan
Ilter Turan

Istanbuli Bilgi Ülikooli emeriitprofessor

Türgi presidendi Recep Tayyip Erdoğani toetajad kogunesid enne 14. mail toimunud valimisi kihutuskoosolekule, et näidata üles oma heameelt presidendi poliitika suhtes. Valimiste esimeses voorus jäi Erdoğanil 50-protsendilisest häälteenamusest napilt puudu, mistõttu toimub 28. mail valimiste teine voor. Reuters/Scanpix

Kaks arengut on Türgi suunanud ümber mõtlema oma kohta, rolli ja kohustusi Lääne julgeolekusüsteemis. Esimene neist oli pingelõdvendus ja sotsialistlike riikide blokiga suhete parandamine. Seejärel võrsus Varssavi pakti ja Nõukogude Liidu lagunemise järel küsimus, kas NATO peaks üldse julgeolekuorganisatsioonina jätkama.

Teiseks algas 1980. aastal Türgi majanduses siire impordi asendamiselt ekspordist tingitud kasvule, mis nõudis uute turgude otsimist eeskätt Nõukogude Liidus (pärast selle lagunemist kas äsja iseseisvunud või taasiseseisvunud riikides), Lähis-Idas ja Aafrikas. Endastmõistetavalt kuulus turgude otsingute juurde suhete soojendamine sihtriikidega. Kui liitumisläbirääkimised Euroopa Liiduga jooksid ummikusse, osutus piirkondlike ja piirkonnaüleste suhete loomine veelgi tähtsamaks.

Logisev allianss

Hoolimata ümberringi toimuvatest muutustest hindas Türgi endiselt NATO-t kui lääneriikide süsteemi, mis tagab talle ettenägematutes oludes julgeoleku. Siiski valmistasid uued probleemid muret kõigile NATO liikmesriikidele Euroopas.

Näiteks oli Ameerika Ühendriikidel välja kujunenud harjumus alliansi julgeolekupoliitikat ise kujundada vastutasuna selle eest, et nad toetavad allianssi oma tuumajõududega. USA rõhutas, et tema teeb poliitikat ja ootab teistelt nõustumist, ehkki poliitiline olukord, milles USA juhtimist oli tunnustatud, polnud enam kaugeltki endine. Selline hoiak tekitas alliansis pingeid. Kui pikkade kõhkluste järel ei lubanud Türgi Ameerika relvajõududel kasutada oma territooriumi kallaletungiks Iraagile, tähendas see Türgi-Ameerika suhete olulist jahenemist.

Sarnaselt paljude Euroopa riikidega peab Türgi Ameerika pühendumust Euroopa kaitsele ebausaldusväärseks.

Euroopa jaoks olid olulisemad USA märguanded, et ta pöörab rohkem tähelepanu Vaikse ookeani regioonile, nii et eurooplastel tuleb omaenda kaitsmise eest palju enam vastutada. See pole uus poliitika: juba külma sõja algfaasis tegid ameeriklased aeg-ajalt NATO riikidele Euroopas soovitusi, et nad enda kaitsmise eest rohkem hoolt kannaksid.

Ent Trumpi administratsiooni ajal oleks neist seisukohtadest äärepealt saanud kindel Ameerika vägede väljatõmbamise poliitika. Ehkki president Biden on püüdnud taastada nii Ameerika pühendumust Euroopa kaitsele kui ka juhtrolli lääne julgeolekuühenduses, ei loeta USA-d enam tingimata usaldusväärseks partneriks, kuna tema käitumine sõltub mitte üksnes presidentide vaheldumisest, vaid ka avaliku arvamuse kõikumistest.

Usaldusküsimused

Sarnaselt paljude Euroopa riikidega peab Türgi Ameerika pühendumust Euroopa kaitsele ebausaldusväärseks. Kuna Türgi ei kuulu Euroopa Liitu, on ta EL julgeolekumeetmetest välja jäetud. Asjaolu, et NATO ja ELi osutatavat kaitset Euroopale ei saa üksteisega lõimida, valmistab kaitseplaneerijatele raskusi. Tegelikult on probleeme veelgi enam. Näiteks ei pea USA enam kinni NATO kirjutamata reeglist, et Türgi ja Kreeka kaitsevõimet hoitaks tasakaalus. USA on küll sääraseid väiteid tagasi lükanud, ent Türgi tunneb muret, et loomisel on uus kaitsejoon, millest tema jääb välja.

Süürias ja Iraagis Daiši ehk Islamiriigi vastu võideldes on ameeriklased otsustanud koostööd teha kurdi rühmitustega – rahvakaitseüksustega (YPG) ja Demokraatliku Ühtsuse Parteiga (PYD). Türgi seisukohast on YPG/PYD Kurdistani Töölispartei (PKK) Süüria haru. Teadupärast on PKK Süürias ja Põhja-Iraagis baseeruv terroriorganisatsioon, mis ohustab Türgi territoriaalset terviklikkust. Ameeriklased väidavad, et YPG/PYD pole terroriorganisatsioon ja koostöö on ajutine. Türgi valitsus tunneb siiski muret, et ameeriklastel on kavas luua kurdide riik, mis paratamatult satub Türgiga konfliktidesse territooriumi pärast.

Lõpuks on USA üles näidanud märkimisväärset tõrksust müüa Türgile uusi relvi. Ameeriklased võtsid ettekäändeks asjaolu, et Türgi ostis Venemaalt pikema kaalumiseta õhutõrjerakette S-400, ning USA otsustas Türgile mitte tarnida moodsaid relvasüsteeme, millest tähtsaimad on hävituslennukid F-35.

Türgi unistused ja reaalsus

Samal ajal on Türgi edendanud majandussuhteid oma laiemas ümbruses, sealhulgas riikidega, mille suhted USA ja vähemal määral Euroopa riikidega on probleemsed. Nii pole Türgi soovinud ameeriklaste väljakuulutatud majandusembargosid täiel määral kaasa teha. Samuti suhtub Türgi kõhklevalt püüdlustesse muuta Musta merd Venemaa kulul NATO ja Euroopa Liidu sisemereks.

Riigis on levinud suhtumine, et praegusel eriti ebakindlal ajajärgul ei tohi kõrvale heita ühtegi valikuvarianti.

Teoks pole saanud Türgi unistused tõusta araabia kevade harjal Lähis-Idas juhtpositsioonile. Praegu püüab Türgi seada sisse häid suhteid araabia kevade järel tekkinud režiimidega. Veel taotleb ta soojemaid suhteid Hiinaga, et saada rohkem kasu uue Siiditee (Belt and Road) algatusest ja tuua riiki rohkem Hiina investeeringuid, et temast saaks Euroopa turgudele saadetavate kaupade tootmisbaas.

Riigis on levinud suhtumine, et praegusel eriti ebakindlal ajajärgul ei tohi kõrvale heita ühtegi valikuvarianti. Ootustesse, et Ukraina sõda viib lääneriikide alliansi taaselustumisse sellisel kujul, nagu ta toimis külma sõja vältel, suhtutakse tugeva skepsisega. Samuti tuntakse muret, et Türgit ei peeta enam lääneriikide kaitse jaoks sedavõrd oluliseks partneriks, nagu minevikus.

Valdavalt domineerib Türgis hoiak, et riik peaks enam lõimuma sotsiaalse turumajandusega demokraatlike riikide kooslusega. Teiste sõnadega: Euroopa Liidu liikmesriikidega. Kas see osutub võimalikuks, seda määravad suuresti USA ja Euroopa Liidu vastused Türgi sammudele. Samas ei saa kõrvale jätta, et arvestatav toetajaskond on siiski ka ideel asendada Türgit ja lääneriike ühendavad ammused sidemed alles kujunemisjärgus oleva Euraasia raamistikuga.

Seotud artiklid