Vasallriigid

Pronkssõduri ümber juhtunut on võimalik selgitada erinevatest “keeltest” lähtuvalt. Näiteks Mihhail Lotman on toimunut tõlgendanud semiootika “keeles”, muu hulgas analüüsides küsimust “miks Venemaa seda teeb?”.¹ Siinses artiklis lähenen samale küsimusele – miks Venemaa seda teeb? – rahvusvahelise õiguse vaatevinklist.

Riikide võrdsus vs. vasallriigid

Rahvusvahelisel õigusel on ametlik ja mitteametlik ajalugu. Rahvusvahelise õiguse ametlik ajalugu räägib meile kõikide riikide võrdsusest.² Alates 1648. aastast, mil sõlmiti Vestfaali rahu, on ofitsiaalne rahvusvaheline õigus Euroopas tuginenud suveräänsete riikide võrdsuse põhimõttele. Kui ühte riiki tunnustati suveräänsena, siis peeti teda teistega õiguslikult võrdseks vaatamata tema suurusele/väiksusele või valitsevale konfessioonile (katoliiklus/protestantism) ja hiljem, 19. sajandist peale ka riigikorrale (monarhia/vabariik) vaatamata.

Teatavasti aga pole formaalselt tunnustatud riikide võrdsuse põhimõtet reaalpoliitikas sugugi alati järgitud. Riikide juriidilise võrdsuse eest on tulnud pidevalt võidelda. Kui ametlikult pole riigid enamasti vaidlustanud riikide võrdsuse põhimõtet, siis samal ajal on riigimeeste meeltes ikka mõlkunud suurvõimud ja väikeriigid, hegemoonia taotlejad ja mõjusfäärid, vasallriigid ja julgeolekugarantiid. Ärevatel aegadel on ka üksikud prominentsed rahvusvahelise õiguse teadlased propageerinud mõtet, et rahvusvaheline õigus peaks enam tunnustama tegelikkuse normatiivset jõudu (sks k die normative Kraft des Faktischen) ja riikide juriidilist ebavõrdsust.³

President Putini ajalookäsitluses on Eesti olnud rahvusvaheliste suhete objekt, mitte subjekt.

Sellest, et riikide võrdsuse põhimõttele on tegelikkuses pidevalt vastu töötatud, ei tuleks automaatselt välja lugeda, nagu oleks rahvusvaheline õigus oma riikide võrdsuse põhimõttega tegelikkuse kujundamisel olnud tähtsusetu. Tugevamatel on õigusest võimalik mööda vaadata mitte ainult rahvusvahelises, vaid ka siseriiklikus õiguses. Näiteks Eesti riigiõiguses ei järgi valitsus ja riigikogu kui “reaalse” võimu teostajad mitte alati või mitte piisavalt kiiresti õiguskantsleri kui “sümboolsema” võimu teostaja üleskutseid põhiseaduse rikkumine lõpetada. Samuti jääb uudiseid jälgides mõnikord mulje, et Tallinna linn toimib omaette õigussaarena, kus riigi ja põhiseaduse võim kehtivad üksnes tinglikult. Lisaks on eraõiguslikes suhetes, kus printsiibiks eraõiguslike subjektide põhimõtteline võrdsus kohtu ees, jõukamal kohtuskäijal ikkagi eelis oma õiguse kehtestamisel.

Kahe normatiivsuse kokkupõrge

Pronkssõduriga seotud sündmuste näol on meil tegemist kahe erineva normatiivse maailmapildi kokkupõrkega. Eesti lähtub loomulikult riikide põhimõttelisest võrdsusest rahvusvahelise õiguse kohaselt, vaatamata riigi suurusele. Selle lähtekohaga seotult nõuab Eesti, et Venemaa tunnustaks 1940. aastal toime pandud okupatsiooni ja anneksiooni rahvusvahelise õiguse vastast iseloomu. Olen Balti riikide rahvusvahelis-õiguslikku seisundit ja nõudeid pikemalt analüüsinud ja need laiemasse rahvusvahelis-teoreetilisse konteksti asetanud raamatus, mis nüüdseks on nii eesti- kui venekeelsena vabalt Internetis kättesaadav.⁴

Missugune on aga Venemaa normatiivne maailmapilt Eesti riigi suhtes? Tänane Venemaa ei ole söandanud enda positsiooni otsesõnu väljendada, sest see ei läheks kokku ametlikult kehtiva rahvusvahelise õigusega, eelkõige ÜRO põhikirja teise artikli esimese lõikega, mis sätestab riikide suveräänse võrdsuse põhimõtte. Kuid pilk ajalukku ja ka tänapäeval tehtud avaldused võimaldavad meil Venemaa normatiivset maailmapilti Eesti suhtes paremini mõista.

Kuna Vene riigi ajalugu on “maadekogumise”, väiksemate riikide ja territooriumide Moskva alla ühendamise ajalugu, siis suhtub Venemaa umbusklikult mõttesse, et väikeriigist naaber võiks olla reaalselt iseseisev ja sõltumatu. Venemaa kipub selliseid riike paratamatult sõltuvateks riikideks pidama. Nad on kas Venemaa või kellegi teise, tõenäoliselt Venemaa suhtes vaenulikult meelestatud lääne suurjõu sõltlased.

Pronkssõduriga seotud sündmuste näol on meil tegemist kahe erineva normatiivse maailmapildi kokkupõrkega.

Nendel ajalooperioodidel, kui Eesti ei ole olnud Vene riigi osa, on Venemaa esinenud nõudega, et Eesti kui vasallriik peab Venemaale andamit (tribuuti) maksma. Balthasar Russowi kroonikast selgub, et Vene delegatsioon esines Liivi sõja (1558–1583) alguses väitega, et Eesti suuremad linnad olid “muistsel ajal” kas venelaste poolt asutatud või pidanud venelastele andamit maksma.⁵ Põhjasõja (1700–1721) ajal avaldas Vene riigimees ja Peeter I usaldusisik Pjotr Šafirov 1717. aastal raamatu, mida võib lugeda vene autori esimeseks kirjalikuks argumendiks rahvusvahelises õiguses.⁶ Selle raamatu põhiteesiks on, et Venemaal oli õigus Rootsi vastu sõda alustada, kuna Eesti- ja Liivimaa linnad pidid ajalooliselt Venele andamit maksma, olid sisuliselt Venemaa vasallideks.

Venemaa on seejuures enda arvates Eesti- ja Liivimaad oma valitsemisperioodidel piisavalt liberaalselt kohelnud. Neid alasid ei tasalülitatud täiesti, need jäid teatud autonoomiaga, koguni vasallisõltlaslike valitsemiselementidega territooriumideks. Meenutagem Peeter I poolt baltisaksa seisustele antud Balti erikorda. Ka NSVLis jäid Eesti, Läti ja Leedu NSV “erilisteks” liiduvabariikideks, kus keskvõim ei nivelleerinud mitte kõike läänelikku kohalikus eripäras. Ei maksa unustada ka seda, et Nõukogude konstitutsiooni ja ametliku õiguskäsitluse järgi olid liiduvabariigid “suveräänsed riigid” – Moskva arvates polnud mitte ilma asjata rublad trükitud kõigi liiduvabariikide rahvuskeelsete nimetustega. Me võime selle üle täna naerda, kuid siiski peegeldas see käsitlus keskuse normatiivset maailmapilti – vähemasti püüdu jätta teatud muljet.

Mis puudutab kaasaega, siis võime meenutada president Putini kuulsat “jõin ülikooli ajal palju õlut”-vastust ajakirjanik Astrid Kandlele: “Nüüd okupatsioonist. Minu teada 1918. a Bresti rahu tulemusena sõlmisid Saksamaa ja Venemaa kokkuleppe. Venemaa loovutas osa oma aladest faktiliselt Saksamaa kontrolli alla. Sealt algas praegune Eesti omariiklus. Aga 1939. aastal sõlmiti uus Venemaa ja Saksamaa kokkulepe ja Saksamaa andis need alad Venemaale tagasi. 1939. aastal (sic – L.M.) said neist Nõukogude Liidu osad. Oli see hea või halb, sellest pole praegu mõtet rääkida. See on ajalugu. Minu meelest oli see kokkulepe, kus peenrahana kasutati väikeriike ja väikerahvaid. Kahjuks oli selline tolle aja reaalsus. Nagu oli reaalsus ka Euroopa riikide koloniaalajalugu, orjatööjõu kasutamine USAs. Mis me nüüd laseme iga päev surnutel haarata käest ja segada edasiminekut?”⁷

President Putini ajalookäsitluses on Eesti olnud rahvusvaheliste suhete objekt, mitte subjekt. Eesti sai iseseisvaks Saksa-Vene kokkuleppe läbi, mitte (Putini seisukohalt mainimist mitte vääriva) Vabadussõja tagajärjel. Samamoodi sai iseseisvus ka otsa. Makstes lõivu rahvusvahelises õiguses kehtivale moraalidiskursusele, Putin küll taunis pro forma “väikeriikide kallal toime pandud ebaõiglust”, aga tegelikult siiski lähtus sellest “kui reaalsusest”.

Kas üks riik tunnustab teist võrdsena või mitte, on sügavalt subjektiivne, “bilateraalne” küsimus. Kui ei tunnusta, siis saab sellest tahes-tahtmata ka mittetunnustatu probleem. Eestile on oluline mõista Venemaa normatiivse maailmapildi põhiallhoovust: Venemaal usutakse, et Eesti on nii ehk naa sõltuv riik: kui ta ei ole enam Venemaa “vasall”, on ta mõne teise riigi, tõenäoliselt Venemaa strateegilise vastase “vasall”. Nii peab Vene ajalooteadvus 1930. aastate Eestit Saksa “vasalliks” ja praegust Eestit USA “vasalliks”.

Maailma tõlgendamine võtmes “väike riik = jõuetu, nõrk, sõltuv” ei pea kaasaegse maailma reaalsuse ega moodsa ühiskondlik-poliitilise mõtte seisukohalt lihtsalt paika.

Venemaa käitumist pronkssõduri kriisiga seoses tulebki mõista sellest lähtuvalt: Eesti käitumine ei vastanud Venemaa normatiivsetele ootustele. Eesti on teinud asju, mida endine riigiosa/sõltlasriik ei tohiks Venemaa arvates teha: näidanud isemõtlemist (osalt ka lääne suhtes) ja läinud pronkssõduri kui suurriigi võidu sümboli vastu. Äikesepilved olid kogunenud ju juba varasemast. Eesti ja Leedu president lükkasid tagasi kutse Teise maailmasõja lõpu 60. aasta pidustustele Moskvas 2005. aasta mais ja Läti president kasutas küllakutset Moskva vaatevinklist mitte-eesmärgipäraselt selgitamaks, et 1944. aasta vabastamine polnudki päriselt vabastamine. Eesti parlament lisas 2005. aasta piirilepingutele selgitava deklaratsiooni, milles kordas piiriläbirääkimiste käigus Eesti väliministeeriumi poolt järjepidevalt esindatud seisukohta: Tartu rahuleping kui selline (v.a piiri kulgemise joon) pole oma õiguslikku kehtivust kaotanud. Pronkssõduriga juhtunu asetub normatiivse konflikti mõttes samasse ritta. Tegemist on olnud paljuski sümbolistlike ja semiootiliste vaidlustega, kuid juriidika seisukohalt on põhimomendiks olnud see, et Eesti on käitunud iseseisva ja enda ajaloost ning põhimõtetest lugu pidava riigina, mitte vasallriigina.

Mida saab Eesti teha?

Eesti riigi tuleviku jaoks on Vene normatiivse maailmapildiga kokku puutudes oluline vastata Vene ajaloost hästi tuntud küsimusele “mida teha?”. Kas Eesti saab kuidagi muuta Venemaa hoiakut, et Eesti kui väikeriik on paratamatult (kellegi) vasallriik?

Peamine, mida Eesti teha saab, on mitte käituda vasallriigina. Kui Eestis mäletatakse valusalt 1940. aasta okupatsiooni ja anneksiooni, mis pandi NSVLi poolt toime varasemaid lepinguid ja läbirääkimistel antud lubadusi murdes, siis Venemaa mäletab 1939. aasta baaside lepingu sõlmimise päevist, et Eestit on võimalik suruda vasallriigiks. Ilmselt tekitab see kiusatust kontrollida, kas see on ka täna võimalik. Eesti riigi ja eliidi käitumine peab selles küsimuses olema üheselt mõistetav: ei ole. Eesti on 1939. aasta veast õppinud ja jätab tulevikus kasutamata kõik võimalused minna 1939. aastaga analoogsele “liimile”. Soovitus mitte käituda vasallriigina kehtib ka meie lääne sõprade suhtes. Me ei pea tingimata kõigi USA initsiatiividega kaasa minema – mida me ka pole alati teinud, näiteks Rahvusvahelise Kriminaalkohtu küsimuses USA imperiaalsele positsioonile omal vaiksel ja Euroopa Liidu poolt toetatud moel vastu hakates.

Teiseks, Eesti peab viitama vasallriikide normatiivse maailmapildi anakronistlikule iseloomule. Asi ei ole ainult selles, et ÜRO harta kui kehtiva rahvusvahelise õiguse alusleping sätestab riikide juriidilise võrdsuse põhimõtte ega näe kohta vasallriikidele. Asi on ka selles, et tõlgendada maailma võtmes “väike riik = jõuetu, nõrk, sõltuv” ei pea kaasaegse maailma reaalsuse ega moodsa ühiskondlik-poliitilise mõtte seisukohalt lihtsalt paika. Tugev riik on see, kes tagab võimalikult paljudele oma kodanikele hea elu, julgeoleku ja samas kõrge vabaduse astme. Nõrk riik on see, kus lõhe rikaste ja vaeste vahel on suur ja kus indiviidi vabadust ei respekteerita piisavalt. Mis aitavad armeed, maavarad ja suur ajalugu, kui näiteks inimarengu näitajad on kriitilises seisus?

Maailma ei huvita lõputult korratud argument, et Venemaa teeb Eestile liiga.

Kolmandaks, Eestit ei aita üksnes Venemaa hukkamõistmine – aitab mõistmise edendamine. Eesti riigile soodus käiguvahetus Vene suhetes saab tekkida üksnes siis, kui Eesti suudab (koos oma lääne liitlastega) Venemaad veenda selles, et Eesti (Lääs) ei ole olemuslikult Vene-vaenulikud; samuti selles, et Eesti ei kavatse ka tulevikus kellegi vasalliks hakata. Uus hingamine dialoogis Venemaaga saab tekkida ja uued ideed, uue astme mõistmine esile kerkida eelkõige teaduse ja hariduse kaudu. Seepärast on Eesti riigi elulistes huvides suurendada tähelepanu kvaliteetsetele ja interdistsiplinaarsetele Venemaaga seotud uuringutele.

Muu hulgas peaksime õppima oma probleemidele vaatama mitte ainult oma väikese mätta otsast, vaid laiemas ajaloolis-õiguslikus perspektiivis. Maailma ei huvita lõputult korratav argument, et Venemaa teeb Eestile liiga, maailma huvitab laiem analoogiale apelleeriv argument – millest see näide räägib? Eesti asjale tuleb kindlasti kasuks võrdlevalt uurida näiteid ajaloost, kuidas väiksem riik on suutnud suuremat vasallriiklikust normatiivsest loogikast loobuma panna. Näiteks Korea Chosuni dünastia ajal (1392–1910) oli Hiina impeeriumiga tribuutsuhtes ja Korea kuningal tuli end igal aastal allutada spetsiaalsele “allumistseremooniale”. Rootsiga personaalunioonis olnud Norrat üritati veel 1904. aastal suruda vasallriigi staatusesse jne.

Ajalugu on täis näiteid, kus riik on kerkinud üles paari-viiekümneks aastaks ja siis alla neelatud ning kadunud. Samas on sisuliselt kõik maailma väikeriigid Šveitsi ja Soomega alates ning miks mitte Korea või Singapuriga lõpetades pidanud oma ajaloo kasvuraskuse faasides kokku puutuma vastandmärgilise hegemoniaalse normatiivse loogikaga. Algus on olnud ühteviisi raske. Kuid aeg – ja edukus, s.t riigi üldine hakkamasaamine – töötavad väikeriigi kasuks ning hegemoniaalse loogika vastu. Tulevik võib tuua uusi katsumisi ka Eesti riiklusele, kuid nendega edukas hakkamasaamine tagab selle, et kunagi suhtub Venemaa Eesti suveräänsusesse sama maharahunenult kui näiteks Soome riiklusesse.