Värsked lahendused vanadele trikkidele 

Alustama peaks kahest näitest, mis ilmestavad infomanipulatsioonide omadusi ja sihte. Ehkki näidete vahel on peaaegu 2500 aastat, on neis palju sarnast. Mõlema puhul kõneletakse tagasivaatavalt avaliku arvamuse mõjutamisest ja sellega sündmuste kursi muutmisest ning mõlema puhul on kasutatud selleks väära teavet ja loogiliselt väära konstruktsiooni.  

Esimene näide on 5. saj eKr Ateenast, käimas on Peloponnesose sõda. Sõjast räsitud ühiskonna konservatiivsemas leeris kasvab pahameel mõtlejate vastu, keda nähakse kahtluse alla seadmas traditsioonilisi väärtusi ja nõrgestamas sellega Ateena ühiskonda. Selles vaimus kirjutab Aristophanes 423. aasta eKr toimunud pidustusteks näidendi „Pilved“, kus kirjeldab Sokratest noorte moraalse eksitaja, petturi ja poolemeelsena.  

Teine näide on pärit Ühendriikide 2016. aasta presidendivalimistest, mil Edgar Maddison Welch jäi Hillary Clintoni vastasest kampaaniast haaratuna uskuma Clintoni seoseid satanismi, inimkaubanduse ja alaealiste prostitutsiooniga, läks Comet Ping Pongi pizzeria’sse Washingtonis ja tulistas kolm lasku.  

Mõlema näite puhul on samad küsimused, mis erialast teaduskirjandust huvitavad: milline on teabega trikitamise mõju, kuidas on võimalik seda mõju vähendada, ja kes peaks seda tegema.  

Kas sellel on mõju? 

Esimene küsimus näib olevat kõige lihtsam vastata: teabega trikitatakse just seetõttu, et sellel nähakse mõju olevat. On märgatud, et see, mida usutakse, ei ole ankurdatud ülemäära tugevalt selle külge, kuidas asjad empiiriliselt on. Kui esimene on triivinud teisest eemale, siis võib juhtuda, et teisel tuleb end esimese järgi kohandada. Tagasi Sokratese näite juurde tulles: kui sotsiaalses tõsikindluses on Sokrates ohtlik, on tema surma mõistmine üksnes empiirilise maailma „järele aitamine“, et see vastaks paremini sellele, mida avalikkus usub tõene olevat.  

Seega ühel meelel ollakse selles, et väärteabel on ühiskonnale ja selle protsessidele mõju. Siiski, asi ei ole nii lihtne kui esmapilgul paistab. Nii ei olda ühte meelt, kas järgnevust ei aeta segi põhjuslikkusega („pärast seda“ ei ole sama, mis „selle pärast“) – esimese näite puhul võib näha Aristophanes „Pilvede“ seotust Sokratese surmamõistmisega. Kuid kas see seos on põhjuslik, nagu arvas õpetajat leinav Platon, või pelgalt järgnevuslik, kuna ajaloolased kinnitavad, et Aristophanese näidend sai oluliselt leigema vastuvõtu kui autor lootnud oli. Ja isegi juhul, kui seost võib pidada põhjuslikuks, ei ole alati selge, kui suur roll oli juhtunus uuritaval põhjusel ja kui suur teistel samal ajal protsessis osalenud teguritel. 

Lisaks eristatakse erialakirjanduses teabega trikitamise lühi- ja pikaajalist mõju. Rahvusvaheline teadlaste rühm Austraalia, Ühendriikide, Saksamaa ja Suurbritannia ülikoolidest leidis teadusajakirjas Nature Reviews Psychology avaldatud artiklis „Väärinfo uskumise psühholoogilised tegurid ja selle vastupanu korrektsioonile“, et väärteave ei too üksnes kaasa ekslikke järeldusi ja otsuseid, vaid selle mõju mõtlemisele kestab edasi ka siis, kui see on ümber lükatud ja kui inimene on teadmiseks võtnud, et teave oli väär.  

Kuidas vähendada mõju? 

Seda nimetatakse jätkuva mõju efektiks ning selle seletamiseks toovad teadlased järgmise näite. Rühmale tutvustatakse raportit mingi sündmuse (näiteks tulekahju) kohta, mis sisaldab olulist teavet sündmuse põhjusest (tulekahju põhjustas ilmselt süütamine). Pausi järel antakse rühmale teada, et süütamine ei olnud tulekahju põhjus, tegu oli väärteabega. Järgmise pausi järel paluti rühmal vastata küsimusele, mida peaksid ametivõimud tulekahju osas ette võtma. Oma vastuses lähtus osa rühma liikmeid esimesena saadud teabest, hoolimata sellest, et see sai ümber lükatud ja valeinfona teadvustatud. 

Lisaks kognitiivsetele teguritele, mis seda nähtust seletavad, on ka rida sotsiaalseid ja emotsionaalseid tegureid, mis mõjutavad, kui sageli ja mis olukordades valeteave aktiveerub. Artikli autorid nimetavad selliste teguritena allikate usaldusväärsust, inimese enda väärtuste ja uskumuste süsteemi, soovi vältida korrektsiooniga seostuvaid ebameeldivaid emotsioone ja soovi kogeda valeinfo äratatud tugevaid emotsioone. 

Nagu eelmisest näitest näha võis, ei ole väära teabe ümberlükkamine pikas plaanis ülemäära tulemuslik. Ümberlükkamisel antud teave ei asenda varem saadud ekslikku teavet. Halvem uudis on aga, et see ei ole tulemuslik ka lühemas plaanis.  

Mäletate selle aasta märtsis hoo sisse saanud „Ukraina biolaborite“ lugu? Austraalias asuva Queenslandi tehnikaülikooli teadlased uurisid, kuidas biolaborite narratiivi ümberlükkamine mõjutas selle levikut Twitteris. Nad avastasid, et enamik neist, kes aitasid kaasa loo levima hakkamisele, püüdsid narratiivi ümber lükata. Selle asemel nad vaid andsid väärinfo levimisele hoogu juurde. Seega tegid teadlased uuringu tulemuste põhjal järelduse, et valeuudise levimisel on peamine roll neil, kes püüavad valeteavet kummutada. 

Seda nähtust aitab mõista Ameerika George Washingtoni ülikooli teadlase Kate Starbirdi pakutud osalusvale idee. Osalusvale idee tugineb sotsiaalmeedia kasutajate tendentsile võimendada silmapaistvate kasutajate – poliitikute, arvamusliidrite jt kõrge sotsiaalse staatusega isikute – postitusi. Starbird kasutas seda mõistet kirjeldamaks valede levikut sotsiaalmeedias, kuid see sobib ka seletamaks, miks väärinfo ümberlükkamised sel levida aitavad. 

Kelle asi? 

Meediakirjaoskuse arendamine pidi pakkuma lahenduse, mida valeteabe ümberlükkamine ei pakkunud, ja õpetama inimesed ise teabega trikitamist läbi nägema. See oli esimene ja tõhus samm väärinfo levimise ennetamise suunas tagajärgedega tegelemise asemel, ja sellisena nähakse seda senini. Ometi on ka sellel oma nõrgemad kohad.  

Aasta eest avaldatud kirjutises leidsid Põhja-Carolina ülikooli teadlased, et meediakirjaoskuse fookusesse tõstnud lähenemine jätab vastutuse meediatarbija enda kanda. Selle käsitluse järgi piirdub riigi roll meediakirjaoskuse võimaldamisega, et iga inimene saaks saadud teadmiste põhjal ise meediatarbimise valikud teha ja otsustada, mis vale, mis õige. See aga, leiavad teadlased, oleks piisav vaid siis, kui inimese vastas oleks võrdne vastane, keda meediakirjaoskuse abil analüüsida ja läbi näha. Kuid inimese vastaseks on väärteavet levitavad võimustruktuurid – tehnoloogiafirmad, riigi esindajad, meedia- ja infosüsteemid. Inimene, olgu ta nii meediakirjaoskaja kui tahes, ei ole neile võimustruktuuridele võrdne vastane.  

Seda seisukohta näib kaudselt toetavat ka läinud kuul avaldatud Austraalia ja Saksamaa teadlaste 500 teadusuuringu põhjal tehtud järeldused sotsiaalmeedia mõjust demokraatlikele protsessidele. Uuringus leitakse, et sotsiaalmeediat saab seostada parema poliitilise kaasatusega. Samal ajal see ka suurendab polariseerumist, populismi ja usaldamatuse kasvu institutsioonide suhtes. Teisisõnu, sotsiaalmeedia toimimispõhimõtted on pigem demokraatlikke protsesse lagundavad. Meediakirjaoskus üksi ei ole selles olukorras hakkama saamiseks piisav. 

Väära teabe ümberlükkamine pikas plaanis ülemäära tulemuslik – ümberlükkamisel antud teave ei asenda varem saadud ekslikku teavet. Halvem uudis on aga, et see ei ole tulemuslik ka lühemas plaanis.  

Covid-19 tõi lisaks ulatuslikule teabega trikitamisele kaasa ka uue trendi, millest loodeti tõhusamat viisi infomanipulatsioonide mõju vähendamiseks. Epideemia ajal on võrdlus viiruse ja väärteabe vahel kerge tekkima. Nii kirjutas California ülikooli juuraprofessor David Kaye 2020. aastal, et „väärteave tervishoiuriski kohta on ise tervishoiurisk“.

Kas sellest innustatult või mitte, kuid sel aastal ajakirjas Science Advances ilmunud uuring „Psühholoogiline vaktsineerimine parandab vastupanuvõimet väärteabele sotsiaalmeedias“ kirjeldas katset, kus inimestele näidati viit lühivideot enamlevinud teabemanipulatsiooni viisidest ja mõõdeti nende oskust eristada usaldusväärset teavet ebausaldusväärsest. Tulemuste põhjal tegid teadlased järelduse, et sellised teavituskampaaniad võivad olla tulemuslikud nii hinnangute andmisel kui ka otsustamisel, kas teavet sotsiaalmeedias jagada või mitte.  

Kõige alus on usaldus 

Infovaktsineerimise ideele on omakorda ette heidetud liigtehnilist ja lihtsustatud lähenemist (leitakse, et on ekslik arvata, nagu oleks info levik ja mõju sama lineaarne kui viiruse oma, lisaks sarnaneb see käsitlus Vene infomanipulatsioonide klassiku Sergei Rastorgujevi käsitlusega infoviirusest), eelistatakse vaktsineerimise asemel kõneleda pigem ennetamisest. Ennetamine hõlmab nii meediakirjaoskust kui teavitamist – aga mõnes olukorras ka väärteabe ümberlükkamist.  

Ometi on tegur, milleta ennetus ei tööta. See on usaldus. 

Näide õnnestunud ennetusest on pärit Eestist, nelja aasta tagusest ajast. Kuperjanovi jalaväepataljoni ajateenija tulistas end õlga, et saada – nagu ta ise kirjeldas – lahedat armi. Vene propagandaväljaanne Sputnik saatis kaitseväele rea päringuid, milles seostas juhtumit vene rahvusest ajateenijate diskrimineerimisega kaitseväes. Sputnik tahtis teada, kas on tõsi, et vene keelt kõnelev noormees sai haavata põgenemiskatsel, kas on tõsi, et põgenemise põhjuseks oli ebanormaalne atmosfäär, mis pataljonis just venekeelsete ajateenijate ümber tekkinud on, ja kas on tõsi, et pataljoni meedikud keelduvad osutamast meditsiinabi neile sõduritele, kes ei valda piisaval tasemel riigikeelt. 

Kaitsevägi mõistis, et mis tahes vastus pöörataks teabemanipulatsiooniks. Vastamise asemel saadeti Sputniku küsimused edasi Eesti meediaväljaannetele, kes need avaldasid. Sputnik plaanis olnud lugu ei avaldanud.  

Mis usaldusel sellega pistmist on? Kõik see oli võimalik vaid seetõttu, et kaitsevägi usaldas Eesti ajakirjandust, et saadetud teabega ei käida pahatahtlikult ümber. Eesti ajakirjandus usaldas kaitseväge, et saadetud teave vastab tõele. Ja lõpuks, Eesti inimene usaldas kaitseväge ja ajakirjandust ning võttis info teadmiseks – ja on paremini valmis järgmiseks sarnaseks katseks.  

Alguses toodud kahe näite juurde tagasi tulles: teabega trikitamise siht on enamasti väärdilemma loomine, kus tulevikku näidatakse läbi kahe teineteist välistava valikuvõimaluse, millest üht näidatakse soovitavana, teist aga pahelise, moraalselt laostunu ja ühiskonnale kahjulikuna. Neid näivalt ideoloogilisel pinnal toimuvaid lahinguid peetakse aga sageli maalähedasematel põhjustel kui väljapakutud valik hea ja kurja vahel. Saabuvate valimiste valgel on seda hea silmas pidada.