Vara veel avada šampanjat tähistamaks USA-Iraani suhete uut ajastut

Kuigi USA presidendi Barack Obama hiljutine navruz’i puhul Iraanile saadetud videoõnnitluskaart demonstreerib loobumist George Bushi “kurjuse telje” retoorikast, on USA ja Iraani huvid enamikus olulistes strateegilistes küsimustes endiselt üksteisele vastandlikud. Vaatamata sellele on Obama soov konstruktiivseteks suheteks Iraaniga tõenäoliselt ainsaks võimaluseks rahumeelsel teel pingelõdvendusega algust teha. Põhimõtteline suhete paranemine Iraaniga eeldab aga siiski märksa rohkemat – sealhulgas näiteks muudatusi Iraani valitsemisrežiimis, piirkondlike probleemide lahendamist Iraani ja USA sealsete araabia liitlaste vahel, stabiilsuse saavutamist Iraagis ja Afganistanis, Iraani regionaalse mõjuvõimu aktsepteerimist ning suhete paranemist Iisraeliga.

USA esieesmärgiks on veenda Teherani peatama oma tuumaprogramm, mis USA hinnangul on sõjalise, mitte tsiviilotstarbega, ja kujutab endast ohtu nii Lähis-Ida kui USA julgeolekule. Lisaks sellele näeb Obama tuumarelvade leviku tõkestamist ühe oma ametiaja olulisema prioriteedina. USA ei taha, et Iraan omandaks tuumarelva ka seetõttu, et teisedki regiooni riigid võiksid hakata tuumarelva ihkama. Samuti tahab USA, et Iraan lõpetaks Palestiina Islamidžihaadi, Hamasi, Hezbollah’, Iraagi šiiitlike äärmusrühmituste ning Afganistani valitsusvastaste elementide toetamise. Nimetatud organisatsioonide toetamine on andnud Iraanile käepikenduse Palestiina, Liibanoni, Iraagi ja vähemal määral ka Afganistani poliitikasse sekkumiseks, kuid Washington käsitleb seda terrorismi toetamisena, mis takistab rahu saavutamist Lähis-Idas.

Obama Iraani-poliitika saab olema pragmaatilisem ja paindlikum kui tema eelkäija, George W. Bushi oma. Uus administratsioon peab vajalikuks Teheraniga dialoogi avamist ning konstruktiivsete sidemete loomist, samas kui Bushi poliitika seisnes eeskätt verbaalses agressiivsuses (hiljem küll oldi Condoleezza Rice’i juhtimisel valmis avatumaks lähenemiseks). Kui Bushi ideoloogiliseks kireks oli demokraatia rakendamine igas maailmanurgas, siis Obama on oma retoorikas püüdnud viidata, et USA-l ei ole kavatsust (jõuga) Teheranis valitsevat režiimi muuta. Edu loodetakse saavutada positiivsete meetmetega – väljendatakse valmidust suhete loomiseks ning pakutakse USA sanktsioonide tühistamist vastutasuks tuumaprogrammi ning terrorismi toetamise lõpetamisele. Ka on Washingtonil väidetavalt plaanis tühistada Ameerika diplomaatide suhtes kehtiv keeld omada kontakte Iraani valitsuse esindajatega. Ametlikke kontakte pole pea 30 aasta jooksul niikuinii eksisteerinud.

Kuigi kannatlikkus on Iraani puhul tõenäoliselt ainuvõimalik lähenemisviis, ei ole teada, kui palju on Obamal aega Teherani osas atra seada.

Samas ei tähista Obama Iraani-poliitika USA põhimõtteliste huvide ja hinnangute ümberkujunemist Iraani osas. Seda näitab asjaolu, et märtsis pikendas Obama alates 1995. aastast kehtinud USA majandussanktsioone Iraani vastu, märkides sealjuures, et Iraani valitsuse poliitika on jätkuvalt “erakordseks ohuks” USAle. USA sõjaline ning julgeolekupoliitiline eliit jätkab Iraani käsitlemist ohuna USA julgeolekule ning näiteks Obama välisminister Hillary Clinton suhtub Iraani positiivsesse hõlvamisse ettevaatlikkusega. USA plaan on läheneda Iraanile sammhaaval ning teha seda võimalikult diskreetselt, jättes kaalukamad sammud Iraani presidendivalimiste järgsesse aega. Kuigi kannatlikkus on Iraani puhul tõenäoliselt ainuvõimalik lähenemisviis, ei ole teada, kui palju aega Obamal on Teherani osas atra seada.

Rahvusvahelise Aatomienergia Agentuuri (IAEA) viimase hinnangu kohaselt kulub Iraanil veel umbes kaks aastat ühe tuumalõhkepea tootmiseks, kuigi on ka analüüse, mis paigutavad selle saavutuse varasemasse aega, juba käesoleva aasta lõppu. Samas on enamik Iraani-ekspertidest seisukohal, et Iraani tuumaplaanide kohta on teada suhteliselt vähe: kas tahetakse ka tegelikult jõuda tuumarelva omandamiseni või on tuumaprogrammi olemasolu iseenesest tähtis poliitilise vahendina, mis ei pruugi üldse relva soetamiseni viia. Praegu toodab Iraan väherikastatud uraani, mis ei ole tuumarelva tegemiseks sobiv, ning teadaolevalt ei ole Teheran teinud otsust minna üle kõrgrikastatud uraani tootmisele, mis oleks ühene märk relvaprogrammist. Ilmselt hoiab Iraan tuumarelva omandamise võimaluse lahti, kui selleks peaks mingil hetkel soov ja vajadus tekkima. Eeltoodud info alusel võiks väita, et koheseks paanikaks põhjust ei ole – samas ei saa olla kindel, et Iraanil pole salajast uraani rikastamise programmi, mille kohta rahvusvahelisel üldsusel andmed puuduvad.

Kuigi Iraani sõjalist mõjutamist kaalunud endine asepresident Dick Cheney ja neokonservatiivid on oma asjad USA välispoliitikas praeguseks kokku pakkinud, ei ole ka relvastatud sekkumise võimalus laualt lõplikult kadunud. Tõenäoliselt oleks USA ja rahvusvahelise üldsuse kannatuste karikasse viimne piisk see, kui Iraan otsustaks hakata tootma kõrgrikastatud uraani, mis eeldaks IAEA inspektorite riigist väljaviskamist ning tuumarelvastuse piiramise lepingust (NPT) väljaastumist. Iisraeli hiljuti ametisse astunud valitsuses on mitmeid arvestatava sõjalise taustaga liikmeid, sealhulgas peaminister Benjamin Netanyahu ning kaitseminister Ehud Barak, kes võivad olukorra teravnemisel hakata USAle survet avaldama Iraani tuumarajatistele sõjalise löögi andmiseks või otsustada seda ise teha. Sellise stsenaariumi korral muutuks kogu kontekst, millele Obama administratsiooni Iraani-strateegia praegu on rajatud.

Seni ei ole Iraan näidanud üles erilist entusiasmi USAga läbirääkimiste avamiseks. Oma vastuses Obama tervitusele nõudis Ahmadinejad USAlt vabandamist Iraani suhtes sooritatud kuritegude eest ning kordas oma leivanumbriks saanud väidet, et „holokaust on üks suur vale”. Ka Iraani usujuht ajatolla Ali Khamenei ei jätnud kasutamata juhust Obamat kritiseerida ning taaskinnitada Iraani tingimusteta toetust Hamasile ja Hezbollah’le. Põhjused Teherani nipsakuse taga on erinevad.

USA esieesmärgiks on veenda Teherani peatama oma tuumaprogramm, mis USA hinnangul on sõjalise, mitte tsiviilotstarbega.

Esiteks on Iraani umbusk Washingtoni suhtes jätkuvalt tugev. Et Teheran üldse kaaluks läbirääkimiste avamist Washingtoniga, peaks viimane toestama oma sõnu konkreetsete sammude ja järeleandmistega. Iraanil puudub vajadus astuda USAga otseläbirääkimistesse, kui see ei too mingit arvestatavat positiivset tulemit Iraani rahvuslike huvide seisukohalt. Seda eriti seetõttu, et nii juhtkonna kui ühiskonna tasandil eeldab USAga läbirääkimistesse asumine kannapööret senises poliitikas ning selle laiem aktsepteerimine nõuab tõsist eeltööd. Iraani ja USA suhted on olnud pingelised juba alates 1953. aastast, mil USA väidetavalt aitas kaasa riigipöördele, mille tulemusena kukutati šahhile lojaalsete sõjaväelaste abiga Iraani toonane peaminister Mohammad Mossadegh. Hiljem on vaenu tekitanud erinevad küsimused alates 1979. aasta pantvangidraamast USA saatkonnas Teheranis kuni USA süüdistusteni 2007. ja 2008. aastal, et Iraan annab Iraagi šiiidimässulistele abi lõhkekehade valmistamisel. Sellisest pingelisest pärandist ei ole võimalik vabaneda üleöö.

USA praegune pakkumine tühistada Iraani-vastased sanktsioonid vastutasuks tuumaprogrammi ja terrorismi toetamise lõpetamise eest ei ole Iraanile atraktiivne. Sanktsioonid (lisaks USA omadele eksisteerivad ka ÜRO sanktsioonid) ei ole niikuinii efektiivsed olnud, kuna mitmed riigid, sealhulgas Hiina ja Venemaa, ei ole neist täies mahus kinni pidanud. Iraani jaoks, kelle majandushädade allikad on hoopis mujal, oleks sanktsioonide lõpetamise lisaväärtus suhteliselt väike. Teheran ise aga oleks sunnitud loobuma tuumaprogrammist, mis annab talle strateegilist kaalu, ning äärmusrühmituste toetamisest, mis võimaldab sekkuda regionaalsetesse asjadesse. Iraani ambitsiooniks on omada Lähis-Idas arvestatavat mõjujõudu, ning oma perspektiivist midagi vastu saamata ei ole Teheran valmis oma teravaimatest tööriistadest loobuma. Eeskätt on just tuumaprogramm teinud Iraanist tähtsa rahvusvahelise “tegija”, kelle ukse taga käivad kraapimas nii USA kui Euroopa riigid ja Teheran ei näe praegustes tingimustes põhjust strateegilisest eelisest loobumiseks. Lähis-Ida regioonis, mis paistab sageli silma Ameerika-vastaste meeleoludega, annavad Teherani tülid Washingtoniga talle kaalu ja toetajaid juurde, mistõttu vähemalt avalikkuses ei rutta iraanlased oma “rusikas kätt” USAga käepigistuseks avama.

Osaliselt on tuumaprogramm Iraani jaoks julgeolekutagatiseks – Iraani naabrus on Teherani perspektiivist kõike muud kui rahulik oaas. Esiteks asub Iraani läänepiiri taga Iraak, kellega kahe aastakümne eest sai peetud verine sõda ning mille stabiilsus ei ole tänagi kindlustatud. Iraak on traditsiooniliselt kujutanud Iraani jaoks suurimat regionaalset ohtu ning seetõttu on Teherani jaoks oluline omada mõjuvõimu Iraagi sisepoliitikas. Teisel pool, idapiiri ääres, asuvad Afganistan ning Pakistan, kelle territooriumil leiab aset üks hetke tulisemaid konflikte. Nii Iraagis kui Afganistanis paiknevad USA relvajõud ning üle Pärsia lahe Araabia poolsaarel võib leida mitmeid USAle sõbralikke araabia riike, millest nii mõneski (nt Katar, Bahrein ja Araabia Ühendemiraadid) asuvad USA sõjaväebaasid. USA sõjaline kohalolek Pärsia lahel on samuti kestnud aastakümneid. Iisrael, kellega Iraani suhted on hetkel kaugel sõbralikest, ei ole küll Iraani vahetus naabruses, kuid kindlasti sõjalise (ja sh tuuma-)jõu projitseerimisulatuses.

Lisaks rohketele olemasolevatele konflikti-kolletele Lähis-Idas on suurenenud pinged Iraani ning USA vastu sõbralike araabia riikide (eeskätt Egiptus, Jordaania ja Saudi Araabia) vahel. Põhjused peituvad osaliselt Iraani enese välispoliitilises tegevuses ja regionaalsetes ambitsioonides. Araabia riikidele ei meeldi Iraani kasvav mõju Liibanonis, Iraagis ja Gazas ning nende hirm Iraani tuumarelva ees on vähemalt sama suur kui Iisraelil, kuna see kallutaks regionaalse strateegilise tasakaalu olulisel määral Iraani kasuks. Üldisele usaldamatusele lisavad teravust nii varem lahendamata jäänud probleemid (nt territoriaalvaidlused Iraani ja Araabia Ühendemiraatide vahel) kui usuline rivaliteet (sunniitide poolt valitsetud, ent šiiidi enamusega araabia riigid süüdistavad Iraani katsetes šiiite oma liidrite vastu mässama õhutada). Ühesõnaga, Iraanil on põhjust oma julgeolekule mõelda pisut enam kui näiteks Šveitsil.

Seni ei ole Iraan näidanud üles erilist entusiasmi USAga läbirääkimiste avamiseks.

Kõige eelnimetatu kõrval on Iraani tuumaprogrammi ja terrorismi toetamise põhjuste seas vaat et kõige tähtsamal kohal sisepoliitilised tagamaad. Iraani tülinoriv käitumine maailmaareenil ei tulene ainult soovist omada regionaalset mõjujõudu, häid kauplemisvõimalusi USA silmis või vajadusest tagada oma riigi julgeolek. Sarnaselt Põhja-Koreale täidab välispoliitiline agressiivsus Iraani poliitilise ja usueliidi jaoks režiimi legitimiseerivat ning rahvast ühendavat ülesannet. Luues Iraanist kuvandi kui pidevas (Iisraeli ja USA) rünnakuohus elavast riigist, mille eest iraanlasi võib kaitsta vaid võimulolev režiim ja tema poolt sepistatav tuumarelv, võimaldab see maandada rahva rahulolematust poliitilise represseerimise ning nukra majandusolukorra suhtes. Ei ole juhus, et üle pika aja ühe sõjakaima presidendi valitsemisaeg langeb ühte Iraani kolme aastakümne kõige tõsisema majanduskriisiga. Seega vajab Iraani režiim oma rahuliku äraolemise kindlustamiseks tuumaprogrammi jätkumist ning konfliktset, domineerimisaldist välispoliitikat.

Kas siin võiksid muudatuse tuule tuua Iraanis käesoleva aasta 12. juunil toimuvad presidendivalimised, tuues konservatiivi asemel võimule hoopis reformistist presidendi? See on võimalik, kuna agressiivse välispoliitilise stiiliga Mahmoud Ahmadinejadi võiduvõimalusi on õõnestanud Iraani äärmiselt kesine majanduslik olukord: töötuid on elanikkonnast ligi 30 protsenti ning inflatsioon on kerkinud 20 protsendi piirimaile. Paljusid on pahandanud ka tema liigselt sõjakad sõnavõtud rahvusvahelisel areenil, mida osalt isegi konservatiivsetes poliitilistes ringkondades peetakse Iraani riiklikke huve õõnestavaks – täiemahuline rahvusvaheline isolatsioon ei ole Teherani huvides. Spekuleeritud on ka selle üle, et Ahmadinejadi ja Iraani kõrgeima usujuhi ajatolla Ali Khamenei vahel on tulenevalt Ahmadinejadi ülepingutamisest tekkinud vastuolud, kuigi avalikkuses on Khamenei kriitikast hoidunud. See kõik võiks soodustada reformistliku ja välispoliitiliselt konstruktiivsema presidendi esilekerkimist. Reformistliku suuna pooldajate kandidaadiks ning Ahmadinejadi tõsiseimaks rivaaliks paistab praegu saavat endine Iraani peaminister Mir Hussein Mousavi. Mousavi puhul ei peeta võimatuks valmisolekut USA ja Euroopa Liiduga läbi rääkida, sealhulgas ka tuumaprogrammiga seonduvatel teemadel.

Samas tuleb mõista, et nagu USA poliitika puhul, ei ole ka Iraani välispoliitilised seisukohad ja käitumine kinni ainult presidendi isikus (seda eriti Iraanis, kus tegelikuks otsustajaks on usujuht Khamenei). Nii Iraani konservatiivide kui reformistide jaoks on oluline hoida režiimi stabiilsust ning kesksete riiklike huvide (tuumaprogramm, regionaalne mõjukus) osas valitseb konsensus. Kindlasti aga on Iraani juhtfiguuridel erinev poliitiline stiil ning erinevad vahendid, mida nad eelistavad, saavutamaks riiklikke eesmärke. Seetõttu ei saa väita, et Iraanilt poleks võimalik saavutada suuremat konstruktiivsust juhul, kui USA oma kaardid õigesti mängib. Iraani identiteedi ja käitumise põhimõtteliseks muutmiseks aga ei piisa presidendivahetusest, vaid tarvis on sisulist reformi riigi poliitilises süsteemis.

Eeskätt just tuumaprogramm on teinud Iraanist tähtsa rahvusvahelise „tegija”, kelle ukse taga käivad kraapimas nii USA kui Euroopa riigid.

Mida tuleks Obamal raskel lepituse teel arvesse võtta? Osalt on võimalik panustada Iraani juhtkonna pragmaatilisusse, tehes Teheranile järeleandmisi ja pakkudes mingeid konkreetseid hüvesid. Siiani on sisuliste järeleandmiste osas räägitud ÜRO sanktsioonide külmutamisest vastutasuks Iraani tuumaprogrammi külmutamisele ning pakutud teatud finantsabialast motivatsioonipaketti. Iraan ilmselt oleks huvitatud pigem millestki suuremahulisemast, nagu sanktsioonide täielik tühistamine, toetus energiasektori arendamisel, julgeolekugarantiid jne, mis läheb märksa kaugemale sellest, mida Washington on siiani valmis arutama olnud. Siin eksisteerib ka reaalne oht Põhja-Korea stsenaariumi kordusetenduseks – Pyongyang on väljapressimisest kujundanud rafineeritud kunstivormi. Washington peaks läbirääkimistel valmis olema kompromissideks küsimustes, mille osas siiani Iraaniga ei oldud nõus isegi suhtlema, ning aktsepteerima Iraani teatud regionaalseid ambitsioone (nt olulist rolli Iraagi ja Afganistani sisepoliitika mõjutamisel), mida samuti ei ole USA-l lihtne teha. Täna ei ole veel selge, kas Obama oleks valmis nii kaugele minema või mitte, siiani on pigem ikkagi rõhutud sellele, mida peaks tegema Iraan, saavutamaks USA soosivamat suhtumist. Siseriiklik poliitiline surve võib muuta Obamale ühel hetkel Iraaniga rääkimise, kõnelemata kokkulepete sõlmimisest, poliitiliselt väga kulukaks, seda eriti juhul, kui peaks selguma mingeid uusi tõsiasju Iraani tuumaprogrammi kohta. Lähis-Idas jänestena paljunevad konfliktid teevad ameeriklaste töö veelgi keerulisemaks.

Samas ei ole vaatamata Iraani juhtide käredale reaktsioonile Obama esimese lähenemiskatse suhtes läbirääkimiste võimalus üheselt välistatud. Nagu Iraani osalemine Afganistani tulevikku käsitleval konverentsil Haagis 31. märtsil näitas, on Washingtonil ja Teheranil teatud kokkupuutepunkte, millele toetudes võib olla võimalik koostööd teha, lootusega edaspidi liikuda vastuolulisemate teemade juurde.