Valgevene relvajõud: struktuur, võimekus ja kaitsesuhted Venemaaga
Rahvusvaheline Kaitseuuringute Keskus, 2021
Avalikele luureandmetele tuginev analüüs Valgevene relvajõudude praegusest struktuurist ja võimekusest. Analüüsis kirjeldatakse Valgevene relvajõudude de facto allumist Venemaa sõjaväelisele juhtimisstruktuurile ning sõjaaja rolli Vene vägedele logistilise toe pakkujana.
Seotud artiklid
Valeri Sahhaštšik: valgevenelased ei taha Venemaa eest surra
Lukašenka proovib igal juhul vältida Valgevene sõjaväe saatmist Venemaa abiväena Ukrainasse, sest ta ei näeks neid sõjaväelasi enam kunagi. Siiski tuleb tema suhtes pidevalt valvel olla, sest Lukašenkal on taskus piisavalt võimalusi olukorra edasiseks eskaleerimiseks, selgitab Valgevene ühendatud üleminekuvalitsuse riikliku julgeoleku ja kaitse esindaja kolonelleitnant Valeri Sahhaštšik usutluses Diplomaatiale.
Vadim Štepa: Kas Venemaa valmistub uueks „Talvesõjaks“?
Venemaa kaitseminister Sergei Šoigu teatas jaanuaris plaanitavast sõjaväe arvkoosseisu suurendamisest lähiaastatel, sealhulgas uue armeekorpuse loomisest Karjala Vabariigis. Naabermaal Soomes kutsus see esile erinevaid tundeid – ärevusest skepsiseni –, kuid igal juhul tõi see taas esile ajaloomälu kurvad leheküljed. Kas nüüdsest Venemaa Karjalast võib saada uus sõjaline eelpost Euroopa vastu, nii nagu Kaliningradi oblastist?
Läänemeri on taas esimene kaitsejoon
Venemaa sõda Ukrainas, Saksamaa paradigmavahetus (Zeitenwende), Soome ja Rootsi NATO liikmesuse taotlemine ning Taani ühinemine Euroopa Liidu ühise julgeoleku- ja kaitsepoliitikaga tähendavad Läänemere piirkonnas põhimõttelist murrangut. Rahvusvahelise Kaitseuuringute Keskuse teadur Tony Lawrence vestles sõjaajaloolase, Hamburgi ülikooli emeriitprofessori dr Michael Epkenhansiga piirkonna julgeolekust ning Läänemere tähendusest minevikus ja tänapäeval.
Läbirääkimiste kustumatu miraaž
Huvide tasakaalust lähtudes võib väita, et sõda Ukrainas on lõppemise asemel pigem jõudmas uude etappi. Sellises olukorras on Ukraina jaoks kõige parem jätkata praegusel kursil: tuleb järjest enam loota iseendale ja Euroopa partneritele, kes on päriselt huvitatud Ukraina aitamisest, mitte tagasi hoidmisest. Ukrainast on saanud Venemaale tõsine vastane ja selleks ta ka jääb. Lisaks on temast saamas Euroopa julgeoleku tagaja, ja mida selgem see on, seda tugevamaks Euroopa muutub.
Eesti ja Donbassi stsenaarium: eksitav analoogia
Pärast 2022. aasta sissetungi Ukrainasse on perioodiliselt välja ilmunud spekulatsioonid, mis vihjavad, et Eesti võib olla Venemaa agressiooni järgmine sihtmärk. Viimase laine läitis provokatiivse Telegrami kanali esiletõus ja võimendas paanikat külvav meediakajastus. Ukraina blogijad on isegi väitnud, et Vladimir Putin võib üritada Eestis korrata Donbassi stsenaariumi, hõivates territooriumi väärate ettekäänete alusel.
Joris Van Bladel: Venemaal on kalduvus enesehävitusele
Dr Joris Van Bladel hoiatab Balti kaitsekolledži Vene konverentsil antud intervjuus Diplomaatiale Venemaa analüüsimisel soovunelmate, ennatlike järelduste ja lihtsustuste eest.
Taras Kuzio: Ukrainal on nüüd kaardid peos
Dr Taras Kuzio räägib Balti kaitsekolledži Vene konverentsil antud intervjuus Diplomaatiale „rahuprotsessi“ paroodiast, silmakirjalikkusest ja topeltstandarditest rahvusvaheliste suhete maailmas ning tulevikusõjas diktatuuri vastu võitlemisest.
Iraani sündmused kui võimalik tõukejõud Pekingi-Moskva suhete tihenemiseks
USA-Iisraeli sõjaline löök Iraanile 28. veebruaril pälvis Pekingilt ja Moskvalt terava hukkamõistu. Iraan ja Hiina on olnud igakülgsed strateegilised partnerid alates 2021. aastast ning Iraan ja Venemaa alates 2025. aastast. Kuigi praegused sündmused mõjutavad eelkõige Teherani suhteid oma põhja- ja idapoolsete partneritega, võib neil olla tagajärgi ka Hiina-Venemaa suhetele.
Eesti peab muutuma õhuruumist õhujõuks
Euroopa julgeolekukeskkond on kardinaalses muutumises. Eeldused, millele on rajatud meie senine riigikaitse loogika, enam ei kehti. Ameerika Ühendriikide strateegilise fookuse nihkumine, Venemaa sõjakogemus Ukrainas ja NATO sisemise töökorralduse muutumine sunnivad Eestit vaatama kainelt otsa paljudele küsimustele. Üks kriitilisemaid, mille esitamist on peaaegu alati välditud, on see: mis juhtub, kui USA otsustab Euroopas õhusõda mitte juhtida ega sellesse otse panustada?
Mida on teha Euroopa eriesindajal kõnelusteks Venemaaga?
Samal ajal, kui Abu Dhabis peeti Venemaa, Ukraina ja USA vahel järjekordne rahukõneluste voor, vaieldi Euroopas selle üle, kas neile kõnelustele tuleks erisaadik määrata. Poliitikud üksikutes riikides ei suutnud Euroopa avalikkuse ees leida üksmeelt ei selles, kas säärast saadikut on üldse vaja, ega selles, kas tema nimetamiseks on hetk õige. Euroopa väitlusest ei paistnud realistlikku arusaama ei eriesindaja võimeist ega eesmärkidest, mille poole ta peaks pürgima.
Kas käes on kolmas tuumaajastu või tühi tuumahaip?
Venemaa täiemahuline rünnak Ukraina vastu 2022. aastal tõi tuumarelvad esimest korda pärast külma sõja lõppu uuesti rambivalgusesse. Kuni selle hetkeni võis tuumaoht näida ajaloolise kurioosumina, mis figureeris veel vaid poolusutava viimsepäeva-stsenaariumina Hollywoodi märulites.
Euroopa peab endale kindlaks jääma: Putiniga rääkimine ei ole rahustrateegia
Rahvusvahelise meedia väitel kaaluvad Prantsusmaa ja Itaalia valitsus võimalust uuesti alustada kontakte Venemaa diktaatori Vladimir Putiniga ning teevad lobitööd erisaadiku ametisse nimetamiseks. Nad toovad põhjenduseks kartuse, et Donald Trump võib muidu Putiniga Ukraina küsimuses Euroopa selja taga kokku leppida.
Euroopa halbade valikute aasta
USA on maailmakorda ümber kujundamas viisil, millest Venemaa on pikalt unistanud. Ameerika välkoperatsioon Venezuelas ei jäta kahtlust, et tänases maailmas kehtib jõud, mitte õigus. Euroopal, sealhulgas Eestil (ja nimelt osana Euroopa otsustest), on ees keeruliste valikute aasta, mil tuleb pingutada selle nimel, et ise oma saatust määrata. Kõige raskemad valikud Euroopa jaoks ei tulene mitte idast, vaid läänest.
Kuidas sõda Ukrainas muutis Eesti maailmas suureks ja siis jälle väikeseks
Eesti ühiskonnale saabus 2022. aasta 24. veebruar üllatuslikult – ja samas mitte. Kuigi märgid Venemaa ettevalmistustest Ukraina vastu peetava sõja laiendamiseks olid olnud laiale avalikkusele näha juba kuid (ning Eesti valitsusele, nende sõnul, teada juba pool aastat varem), tundus mõte, et Venemaa proovibki oma Ukraina-probleeme lahendada Kiievis režiimimuutuse korraldamisega, ikkagi absurdne.
Venemaa mobilisatsioon: väljavaated, piirangud ja tagajärjed
Venemaa täiemahulisest sissetungist Ukrainasse on möödunud üle 1390 päeva. Võrdluseks: Suur Isamaasõda, mis tõsteti Kremli propaganda nurgakiviks, kestis 1941. aastast alates 1416 päeva. Selle aja jooksul jõudsid Nõukogude väed Moskvast Berliini, läbides ligikaudu 1800 kilomeetrit. Mis on muutunud 1300 päevaga Ukraina rindel?
Kuidas USA riiklikku julgeolekustrateegiat Euroopas võtta
Uuest USA riiklikust julgeolekustrateegiast loeb, et Washingtoni hoiak Euroopa suhtes on oluliselt teistsugune. Ehkki Atlandi-üleste sidemete tähtsus leiab taas kinnitust, seatakse Venemaa uude valgusse, Euroopast oodatakse iseseisvat toimetulekut veelgi varem ning Ukraina tulevikku käsitletakse keset USA eestvõttel toimuvat diplomaatilist tegevust. Rinderiikidele on asi selge: Atlandi-üleses suhtes on Euroopa sattunud etappi, kus loidust enam ei sallita: meie maailmajao turvalisus sõltub Ameerika asemel pigem siinsest suutlikkusest vastast heidutada, investeeringuid teha ning piirkondlikule stabiilsusele poliitilisi eeldusi luua.